Tuglase kirjanduskirjandus ja Tammsaare Kirjandus

Berk Vaher, „Kriitik(a) arenguvestluse järel“, Sirp 03.12.2010:

„Kahtlustan, et ratsionaalsuspastor Kunnus tajub sisimas, et algajalik tundlemine võib teinekord ikkagi osutuda kirjanduslikult võluvamaks kui profi „tuntud headuses” produkt; ehk ta isegi jahib seda toorest talenti nagu misjonär metslasest armukest, pettumuste kiuste?“

Ei. Täiesti väär.

Nii väär, et see pole korrutamine nulliga, vaid miinus ühega.

„„Kas peate seda Drangsali lemmikut andekaks?“ küsis ta.

„Kindlasti,“ vastas Ulrich. „Andekas, noor, ebaküps. Ta edu ja see naine rikuvad ta ära. Meil ju rikutakse juba imikud ära, öeldes nende kohta, et nad on uskumatud vaistuinimesed, kes intellektuaalse arenguga võivad ainult kaotada,“

kirjutab Robert Musil „Omadusteta mehes“, raamatus, mille filigraanne tõlge eesti keelde on selgelt piiritletava üksiksündmusena nullindade suurim kirjandussündmus, panus eesti keelde ja eestikeelsesse vaimuellu.

Samalt leheküljelt:

„„Ta on ohtlikult auahne,“ ütles Ulrich. „Aga ta peaks teid teie uute uuringute seisukohalt huvitama: seal, kus kaunistel naistel varem oli viigileht, on temal loorberileht! Ma vihkan selliseid naisi!“

Diotima ei naernud, ta koguni ei naeratanud. Ta lihtsalt jättis oma kõrva „nõo“ päralt. „Mis te siis temast ka mehena arvate?“ küsis too.

„Kurb,“ sosistas Diotima. „Nagu voonake, kes on enneaegu rasvtõppe jäänud.“

„Miks mitte! Mehe ilu on üksnes teisene sootunnus,“ arvas Ulrich. „Esmaselt erutab tema juures edulootus.““

[esmane emotsioon: ]

Kuidas üldse saaks algajalik tundlemine olla kirjanduslikult võluv?!?

[kainenemine: ]

Kuidas saaks algajalik tundlemine olla kirjanduslikult võluv?

[kiirelt: ]

Ju kuidagi samamoodi nagu missid (kes on reeglina vanusevahemikus 18-21) või nagu mõni laulja (noor Michael Jackson, Tom Cully vms) või siis, jah, nagu metslane... aga ometi on sõnavahetuse alustamine nendega efektiivseim viis lõhkuda see võlu, mida me seljaaju neisse kiirgab..

[rahulikumalt: ]

Nii-nii, vaatame järgi. Berk Vaher ütleb seal samas, et teda „veenab arvustatava teose lugejaks saama ikkagi emotsioon analüüsis ja analüüsist üle“. Hmm..

2009 aasta proosaülevaates (Looming, 2010, nr 3) tunnistab ta puhtsüdamlikult üles: „Minu silmis on väärtkirjanduse tunnusjoonteks ikka isikupärane keel ja stiil, leidlikud kompositsioonivõtted, ootamatud kujundid, aistingute, suhete ja sündmuste rutiinivaba tabamine ja väljendamine, mis kirjutab tüütuseni tuttavlikust üle oma vägeva poeetilise reaalsuse, kuid jätab lugejale ruumi mõistatamiseks, tõlgendamiseks, mitmes suunas edasi kulgemiseks“.

[esmane emotsioon: ]

Selge! Jälle üks Tuglase pesakonna sigidikest! Vaenlane!

[teisene emotsioon: ]

Ja mitte lihtsalt mõistmatu, vaid lausa aktiivne vastaline! Inhibeerib Oidsalu kainenemispüüet, rsk!

[rahulikumalt:]

Et selgitada, tuleb võrrelda.

Toomas Haug (Sirp 22.12.2006):

„Ühel valgustuslikul hetkel sain aru, et Tammsaare juurde kuulub koer, Tuglasel on aga mingi seos ahviga. Mis on selles valgustuslikku, küsite teie. Ja mina vastan: see kujund väljendab kimbatust, mis tekib inimesel, kes tahab lühikesse vormelisse kokku suruda Tammsaare ja Tuglase kardinaalse erinevuse. Mis on nii suur, et esmapilgul ei näi kokkupuutepunkte olevatki. Muidugi, professor Liiv ütleks meile kohe ühe oma lemmikterminiga: neid, s.t Tammsaaret ja Tuglast, ühendab eestikeelsus. Aga millega eestikeelsus neid omakorda ühendab? See on tegelikult peaküsimus.

Minu lihtsakoeline võrdlus vihjab kahe loojatüübi silmanähtavatele erijoontele: ahv kui eksootiline, koer kui kodumaine olend. Ahv kui mängur, esteet, koer kui vahenditu ja siiras. Ahvi näost vaatab ikka vastu mingi inimlik uudishimu. Aga koera nn kurvas näos peegeldub midagi muud. See on n-ö Kristuse kurbus, kui ta Ketsemani aias on teinud otsuse minna surma. Kui ta on elu ja inimkonnaga hüvasti jätnud. Ja selles kurbuses varjab end samal ajal truudus, sest kohe üritab ta eneseohverduse kaudu sellesama kurvakstegeva inimkonna ära lunastada. Niisugune kurbus ja truudus heiastub vahel koera pilgus. Kuigi järgmisel hetkel võib ta teile hambaid näidata. See on paradoks ja paradoks on teatavasti Tammsaare. Ma ei ütle, et ahv ei oleks truu. Aga mul on kuri kahtlus, et koer on truu inimesele, ahv on aga truu millelegi muule, mis on küll inimese tehtud, aga ei ole inimene. Ahv on sisse võetud asjadest. Tuglase puhul tähendaks see ilmselt truudust kirjandusele kui asjale – kui vaimu kõrgeimale vormile. Ja selles truuduses on Tuglas kindlasti ületamatu.“

[isiklikumalt nagu blogis võib: ]

Minu jaoks kipub olema tuglaslik kirjanduskirjandus olema ärritavalt kerg(lan)e, umbes nagu lina, mille võtad peale lämbel suveööl, sest tekiga hakkaks palav, aga millel puudub teki rahutoov raskus, teisisõnu, hädine aseaine, mida vabandab ainult vältimatu olukord.

Ärritavalt kerglane.

Ärritavalt kerglane – palun, vot see on mu emotsioon. Aga mis sellest? Argumenteeritus on see, kus asjad puutuvad kokku, see, mis loob kommunikatiivse silla. Emotsioonid on nii kui nii vältimatud, aga nende asetamine esmaseks on arvustuse taandamine oma maitseelamuste raportiks. Andsid teada, tore. Aga mul on hoopis selline emotsioon, erinev, aga võrdne. Õunad on paremad kui banaanid [pealegi olin just küpsiseid söönud ja midagi mahlast kulus marjaks ära]. Kehv ilmgi mõjutab emotsioone, rääkimata muust. „Keegi piiskop võttis sõna üldise kombelõtvuse vastu ja keegi jahirentnik kurtis Bondea abikaasale rebaste võimustvõtmise üle, mis tugevdas tolle kõrge funktsionääri häälestust õiguspõhimõtete vankumatuse kasuks“.

Kui pool liitrit brändit naha vahele keerata, siis on „Avatar“ väärtfilm ja „Vanemuine“ tippteater, elamused missugused!

Üks meie võluvamaid vaimuinimesi – Ilmar Vene – kirjutab (Looming, 1987, nr2):

„Eduard Vilde on nähtava tegelikkuse mõjukas kirjeldaja; psühholoogi ja mõtlejana ta nii silmapaistev ei ole. Otsustanud lõpuks kirjutamise asemel „kivisse raiuda“, laseb ta endale saata Wiedemanni sõnaraamatu ning alustab hoolikat tööd vormi kallal. Tammsaare seevastu jääb teoste välisehituse suhtes üsnagi hoolimatuks („see stiili viljelemine on mulle ikka võõraks jäänud“) - ta lihtsalt pole suuteline välises iseseisvat väärtust nägema.“

(Vene osutab samas ka Tammsaare ja Tuglase suurele maailmatajulisele lahknevusele, mis mõnele (tema taolise läbinägelikkusega inimesele) võib tunduda nii radikaalne, et ta peab vajalikuks pehmendada: „Tuglase maailmataju iseloomustavad mõneti juba esitatud tsitaadid, kuid oleks liialdus näha temas Tammsaare vastandit“)

Kordan: Tammsaare lihtsalt pole suuteline välises iseseisvat väärtust nägema.

Kordan ka BV-d: „Minu silmis on väärtkirjanduse tunnusjoonteks ikka isikupärane keel ja stiil, leidlikud kompositsioonivõtted, ootamatud kujundid, aistingute, suhete ja sündmuste rutiinivaba tabamine ja väljendamine“

Oma mälestuste neljandas osas kirjutab Mihkel Mutt – lugejale vast enim vastu tulev Eesti vaimuinimene-kirjanik* (peaaegu nagu meie oma Milan Kundera) – et juba oma esimestes teatriarvustustes ilmnes üks tema „kirjutajanatuuri negatiivseid omadusi“, nimelt vigade tegemine detailides st pealispinnal. Ta ütleb, et see tulenes suuresti sellest, et „kogu tähelepanu [oli] keskendunud artikli sisule, mõttetäpsusele, muu jäi kõrvale“.

(Ja nagu oma sõnade kinnituseks viitab ta samas suht lohakalt „Doktor Faustusele“, näitlejakutseks mitte piisavalt primitiivsest Clarissast saab mitte piisavalt barbaarne Clara).

Eesti kirjanikest hindab Mutt loomulikult suurimaks Tammsaaret, maailmakirjandusest Thomas Manni.

Jüri Kolk kirjeldab oma kokkupuudet „Võlumäega“:

„Jäin haiglasse ja tilgutid ja värk.

Ettenägeliku inimesena olin kaasa võtnud raamatu, isegi mitu. Lugesin esimesel päeval neist ühe ja ka Thomas Manni Võlumäest esimese osa + natuke teisest. Päris hea raamat oli, ma täitsa nautisin. Sai õhtu ja öörahu ja teise päeva hommikul ärgates tundsin ennast juba peaaegu inimesena. Tõesti oli hea olla. Ütlesin, et võtame need tilgutid ära, et pole enam vaja ja arst oli sellega veidi üllatuslikult nõus.

Koju kohe ei saanud, hakkasin poolelijäänud teist köidet lugema ja ei suutnud ära imestada mis kuradi inin see mulle pihku on sattunud. Pööritasin silmi, ohkasin ja proovisin lugeda paari lõiku eelmisel päeval loetust. Nad olid öösel raamatu ära vahetanud – see siin, olgugi maailmakirjandus ja klassika ja mida kõike veel – ei kõlvanud lugeda.“

Muuhulgas on see hea näide, kuidas olud mõjutavad emotsiooni, lugemiselamust.
Kui keegi (ei pea siin silmas Kolki) keerutab arvustuseks kokkuvõtte „Päris hea/halb raamat oli, täitsa nautisin/üldse ei nautinud“ kohevaks klopitud versiooni, siis ([emotsioon: ] tahaks ma talle selle tekstikandjaga vastu pead anda!) pean ma seda üheks kõige vähemväärtuslikuks arvustuse tüübiks.

Ei kritiseeri siin kuidagi Kolgi haigla- ja/või lugemiskogemust. Blogi on teine meedium, selle eest kirjutajale ei maksta ja lugejalt raha ei küsita; blogides, olge lahke, on sõna-ja ajuvabaduse ühendus väljakannatatav.

Kui keegi ütleb, et „Võlumägi“ on kehv raamat („ei kõlvanud lugeda“!!!), siis see arvamus kõlab mulle umbes nagu „Orgaaniline keemia ei meeldi mulle kohe üldse“ või „Matemaatika on ikka täiega igav“ st iseloomustab eelkõige muljetaja vaimset kapasiteeti.

Aga kui nii ütleb kirjanik, siis on see sama kõhedusttekitav nagu füüsikaõpetaja, kes ei salli matemaatikat.

*Mingi rudimentaarse assotsiatsioonina ripub vaimusus kui vältimatu omadus (eh, pürgimuski!) sõna „kirjanik“ küljes, ent demokratiseerumine on muutnud selle nähte pigem kurioosumiks, miska pean mõtteselguse huvides kasutama selliseid kohmakaid moodustisi nagu "vaimuinimene-kirjanik".

Näiteks on üpris ilmekas kui iseenesestmõistetava (ennast)hõlmavusega kasutab nähtus Wimberg pöördumist: „Meid, kirjanikke...“. Hiljuti tegi ta ka ülekutse „Tõrjugem ülbust ja rumalust!“, mis on tema poolt öelduna mõneti nagu reha asetamine sammu kaugusele enda teele, seega lubaksingi endale kasvatuslikku õelust neile linkides viidata: sümptomaatilise rafineeritusastmega kommentaar Berk Vaheri osutusele on siin ja EPLi artikkel, kus ta peab eugeenikat paremaks kultuurieugeenikast, haiseb siin.

Igasugune edasine spetsiifilisus oleks juba maaslamaja peksmine (või noh, ühe väikse tutaka ju võib: arvamus, et Wimberg propageerib kirjandust, on sama hea, kui arvamus, et „Meie Mees“ propageerib muusikat – „Lihtne, lõbus, rahvalik – köhi pappi, Jänes!“).

Parem juba vabandan sarnase (ennast)hõlmavusega arenenuma lugeja ees: „Hea lugeja, vabandan, et Wimberg on selline harimatu lapsesuu, rumal ja ülbe, vabandan, et meie, noored kirjandushuvilised, oleme sellised võimatud ülbikud, ennasttäis lärmajad!“

Siis: ma mõtlen, et lahterdus väärt- ja rämpskirjanikeks on võrreldes lahterdusega väärt- ja räpseestlasteks täiesti väärtlahterdus.

P.S. Mulle tundub, et Jaak Tombergi doktoritöö  "Kirjanduse lepitav otstarve" on üks parimaid katseid lepitada Tuglast ja Tammsaaret, täpsemalt, sirutub Tuglaselt Tammsaare suunas (teisipidi poleks minuarust kuigi tõenäolinegi, sest võiks sama tõenäosusega sattuda iluaiandusse, motosporti või nirvanasse). Iseasi kuivõrd (ja milliste kadudega) on võimalik see lepitus tuua konkreetsetesse inimestesse. 

„Nad kõik kannatasid hirmu käes, et pole aega kõige jaoks, ega teadnud, et elujõudu kõrgendatakse kitsendamise ja mitte killustamise kaudu. Nad kõik kannatasid hirmu käes, et aega pole kõige jaoks, ega teadnud, et aja evimine ei tähenda midagi muud kui mitte evida aega kõige jaoks.“