Nüri vaimu terav keel

Elo Lindsalu kirjutab (Sirp 18.11.2010):

„Taulgi luuletab ikka iseendast, mida talle on eriliselt ette heitnud Mihkel Kunnus,³ kuid personaalsete elamuste võimendamist ei ole luule puhul küll mõtet taunida. Mõned Tauli luuletused loovad ängistavat atmosfääri, mõned väljendavad agressiivsustki, mis on aga depressiivsele hingeseisundile iseloomulik. Seda arvestades on väga kummaline „luules pesitsevat inimest” süüdi mõista ja heita talle ette eetika ja empaatia puudumist.⁴ Eks ole iga kirjutaja õigus vaimukalt paika panna mõni eriti ebameeldiv „inimolend”, näiteks too „karaokebaari kauboi”, nilbe ja ennasttäis tülitaja. Luuletus „tammide purunemine” võib ju oma vihas olla mõnele šokeeriv. Kuid miks peaks tundlik luuletaja alandlikult leppima laiutava, lärmava ja teisi mitte austava jõmmikultuuriga? Terav keel on tõhus enesekaitse – kas tõesti teavad seda ainult naised? Siinkohal kirjutan alla Tuuli Tauli luulekogu motole: „Kui otsustate võtta meilt kõik / jätke alles võimalus / sellest kirjutada // ja meie liik säilib”.

Samas võib nii „tammide purunemist” kui ka luuletust „suudelda kirglikult eskalaatoril”, „félix lajkóle” jpt lugeda autoparoodiana.“
,

Muidugi võib ka tsiteeritud Lindsalu asja ,jpt tema sõnavõtte, lugeda autoparoodiatena. Või lausa groteskse, halastamatu enesemõnitustena nagu Barthesi „Autori surma“.

Üks erinev aga võrdne võimalus on vaadelda seda Lindsalu arvustust pulleritslike õigusluspuhangute pilkena – sooprobleem ex nihilo, eks. On ju igal Lugejal õigus oma koodile, oma lugemisstrateegiale. Näiteks, kes meist ei teaks mõnda tegelast, kes suudab enam-vähem igat teksti lugeda kui judeo-kristliku globaalvandenõu avaldust.

Muidugi ei saa välistada ka võimalust, et Lindsalu viskub käesolevas arvustuses džotile ja ohverdab oma tõsiseltvõetavuse, et hakata mu pilamiste illustratsiooniks – „eks ole iga kirjutaja õigus ...“. Just-just.

See oleks tõeline heroism, eneseohverdus pühas sõjas. Nii nagu näiteks parim viis võidelda erakonna K või R vastu, pole läbinägelik rafineeritud analüüs, mis puudused esile kisub, intelligentne opositsioon, vaid sõge, švejkilik jaatus.

A propos - on üldse mingitki nõmedust, mida ei saaks õilistada lisades sellele ette maagilise vormeli „igaühel on õigus ....“?

Kuid miks peaks tundlik kriitik alandlikult leppima laiutava, lärmava ja teisi mitte austava jõmmikultuuriga?

Eks ole minugi kohus kasutada oma õigust vaimukalt paika panna mõni eriti ebameeldiv „inimolend”, näiteks too „sloganeid kordav boikau”, nilbe ja ennasttäis tülitaja.

Pealegi kannatan ma raskekujulise Y-kromosoomi all ning see alaline kottidelistumine loob pideva ängistava atmosfääri ning palun mind mõista: depressiivsele hingeseisundile on agressiivsus ju iseloomulik.

Ega ometi keegi arva, et mul pole selleks õigust?

Ega keegi taha mulle ometi ette heita eetika või empaatia puudumist?

Igaks juhuks paljastan veel oma tundliku poeediloomuse, mida iseloomustab tagatipuks „iroonia ja sarkasm, lõikav ühiskonnakriitika ja mitmesugune mässulisus“.

Tsenter on täiega falliline nah

vagiinade paljusus ümber

mis õigusega nah

Muide, see on haiku ning igasugused silpeloendavad ja võimukehtestavad reaktsionäärid võivad oma iganenud žanrinormid põlema panna!

Erinevad, aga võrdsed nah

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

koodivahetus

„Samas võib nii „tammide purunemist” kui ka luuletust „suudelda kirglikult eskalaatoril”, „félix lajkóle” jpt lugeda autoparoodiana. Autor vaatleks justkui läbielatut distantsilt, meenutades oma tundeid, kuid ta ise on juba muutunud, võib-olla juba asjast üle saanud. Mõistagi võib selline kerge eemaldumine luuleminast ja eneseiroonia pealiskaudsel lugemisel jääda märkamatuks – seda ka Tasuja luule puhul. Kuna Tauli kogu on ebaühtlasem, paistavad head tekstid nõrgemate taustal paremini silma. Näiteks luuletused lk 16 ja 17 („armsam / sel parkimisplatsil ma / vaid näitlesin et ei näinud”) on võpatamapanevalt üldistusjõulised. Tasuja ja Tauli valdavalt vabavärsilised tekstid luuletunnuseid kaotanud ei ole: leidub huvitavaidja uudseid kujundeid ja sugereerivat rütmigi. Kogud täiendavad teineteist, andes hea pildi tänaste noorte mõtte- ja tundemaailmast ning nende suhtumisest ühiskonnas toimuvasse. Autorite põnevad (kohati stiliseeritud) fotod illustratsioonidena lisavad mängulisust ja haakuvad enamikul juhtudel tekstidega.“

Ka selles lõigus suudab Lindsalu päris mitmekordselt eksida (aga noh, eks ideoloogia nõuab oma lõivu; ju feministi-instinkt pani ta asuma teisele poole eraldusjoont, ent siin ei jooksnud see emase ja isase, vaid pigem rööviku ja valmiku vahel, mistõttu Lindsalu solidaarsus päädis vapra ja demonstratiivse infantiliseerumisega).

Ei, ei ole autoparoodia. Mihkelmutilik muie enese üle on ikka parsekite taga. Nooruslüüriline elutunne lihtsalt ei võimalda eneseparoodiat.

Kõige kokkuvõtlikumalt sobib TT ja TT tekstide sünnikodu iseloomustama järgmine lõik:

„[N]oor inimene [on] sageli aforismidesse armunud. See tuleb sellest, et ta näeb maailma alles romantiliselt, ja enamik aforisme ongi loomuldasa romantilised. Mitte konkreetse sisu poolest – selle poolest, mille kohta nad käivad –, vaid abstraktsemalt, modaalsuse tasandil. Tänu oma lühidusele ja löövusele käsitlevad nad maailma kategooriliselt ja maksimalistlikult. Näiteks sedastatakse midagi kõikide ühise grupitunnusega nähtuste kohta. Ega jäeta ruumi eranditele, pooltoonidele, teisitimõtlemistele. „Kõik“ või „mitte miski“, „alati“ või „ei iialgi“ - see ongi väga wertherlik. Veidi laiemalt võetuna kehtib aforismi kohta öeldu ka valmi, parabooli ja müüdi puhul. Säärane kõrge üldistuspürgimusega stiil võib kaotada osa oma võlust, kui endal tekib aastatega võime või pigem nõrkus elu mitmekülgsemalt ja komplitseeritumalt näha“.

(Mihkel Mutt, Looming, 2010, nr 4)

Igaüks teab neid lapse-ea elutarkusi, mis surmtõsiselt konstateerivad pärast seda, kui lemmikklassivend/-õde on hoopis teisega tantsima läinud: „Kõik naised on litsid“ või „Ära iial usalda ühtegi meest“.

No pardon, taoliste hüüdlauste nimetamine „võpatamapanevalt üldistusjõulisteks“ on ikka selline retooriline meistriklass, et njah... [sotto voce: vastu tuult kusemine].

Vot, Ilmar Vene on väga üldistusjõuline, aga ma ei kujuta ette, et üldistusjõulisus saaks üldse olla kuidagi võpatamapanev.

 

Või: “Autorite põnevad (kohati stiliseeritud) fotod illustratsioonidena lisavad mängulisust ja haakuvad enamikul juhtudel tekstidega.“

Väär.

Ei, ei lisa mängulisust. Need fotod on kõike muud kui mängulised. Nendel peegeldub nooruse võime võtta end surmtõsiselt. Ei mingit mängulisust, ei mingit autoparoodiat.

Veel üks Lindsalu arvustuse viga on see, et see pole iseseisev. Kuigi ka mu enda arvustus on üsna tihedas seoses mõne teise tekstiga (mis peaksid olema vähemasti haritud inimesele äratuntavad), on see siiski iseseisev ja hoomatav ka neid seoseid läbi nägemata. Lindsalu arvustuse paljud laused on ikka üpris kummalised, kui mu arvustust pole loetud (ja tragöödia sünd heaolu talumatust ebaherolisusest on ikka pisut kergema kaaluga kui tragöödia sünd muusika vaimust) .

Nt „Tasuja ja Tauli valdavalt vabavärsilised tekstid luuletunnuseid kaotanud ei ole“

Kust tuleks sellise ütluse loomulikkus?

Noh, eks ikka sealt, kust paljud teisedki selle arvustuse üldistuse-laadsed väited: ühe eelmise arvustuse põhimiste väidete (grammatilisest) eitusest.

Everybody has opinions: I have them, you have them. And we are all told from the moment we open our eyes, that everyone is entitled to his or her opinion. Well, that’s horsepuckey, of course. We are not entitled to our opinions; we are entitled to our informed opinions. Without research, without background, without understanding, it’s nothing. It’s just bibble-babble. It’s like a fart in a wind tunnel, folks.

Harlan Ellison