Mihkel Mutt Milan Kundera ja Thomas Manni vahel V

9.

Ilmekas on ka suhtumine surma. Ühes teatriarvutuses küsib Mutt, et miks on sinna pistetud justkui teisest ooperist ja stiili nihestavad surmad, ning vastab: “Vastus tundub lihtne. Surm on eksistentsiaalne nähtus. Publiku enamuse jaoks seostub sellega harras vagadus ja müstiline tõsidus. Kui romaanis esineb surm, muudab ta selle kohe kuidagi “sügavaks”. Säärast nõksu kasutab mõnigi sulerüütel: kui muidu kipub oopus kergeks jääma, virutab surma sisse, siis mõjub alati” (KÜS:146)

Ka praeguses noorkirjanduses, emoluules jms sügavuse näitlemises on surmaga žonglöörimine väga levinud. Ja häda kriitikule, kes seda “aukartmatust ülepakutute, lunastamatute sõnade ees” ja keelelise mastaabitunde arenematust, peab millekski sisuliselt toestatuks, millekski sügavaks. Õpikunäite pakub Maria Lee debüüti arvustav Rein Veidemann: „Maria Lee luuletaja debüüdi tugevust, võimalik et erakordsustki aimub juba avataktis, mis on hingetuks võtvalt jõuline deklaratsioon (“eeskiri”): sünd kui mõrv, lennuvõimetuks tegev armastus ja kahekordne üleskutse mitte jätta surres auke kosmose pinnale[...]Vihiku juhatab sisse sünd, raamat juhatatakse välja suitsiidse apokalüpsisega: “Maailma lõpp ongi rongi lõgin udusse hääbuvail mustadel rööbastel,/ millel me kõik oleme kunagi sooritanud enesetapu / ja kuhu me kõik tuleme kunagi tagasi valgesse haihtunud hävinguna.” Võimas!“ (Postimees 16.02.2008 “Poetess Maria Leel leeb tulevik”)*
Mis puudutab “Elu on mujal” luuletajasse Jaromili, siis “surma esines tema luuletustes tihti. Kuid ema eksis (ta oli alati tema värsside esimene lugeja), kui üritas seda selgitada elu traagilisusest lummatud poja varaküpsusega”(lk 123). Surm on Jaromilile midagi ääretult kauget, abstraktset, unistuslikku, millel pole päris surmaga midagi pistmist.
“Oma sünnist peale põlgab romaan tragöödiat, selle suurusekultust, selle teatraalset päritolu”. Kui Castorpi tädipoeg Joachim Ziemssen suri, siis muusikuproua Stöhr, kelle keelevigade loendamisega Joachim aega oli veetnud, ja kellel teatriseansi ajal „punane, harimatust väljendav nägu moondus nautimisest“ (VM1:505-506), “nuttis vaimustunult, vaadeldes endise Joachimi kuju: „Sangar! Sangar!“ hüüdis ta korduvalt ja nõudis, et haual mängitaks Beethoveni „Erootikat““(VM2:317).

Ja kui Hans Castorp langeb muusika, hämaruse ja ilusa näo jõul lüürilisse modaalsusesse ning hakkab puistama Clavdiale sõnu “igavik”, “arm”, “surm” jmt, siis Mann kasutab lausa nii ebamannilukult vängeid sõnu nagu “lällutamine”, „armusonimine“ jms., Settembrini keerab pahaselt selja ja marsib saalist välja ning Clavdia ristib Castorpi prints Karnevaliks (vt esimese raamatu lõpp).
'

'

'

* Selle näitega ei taha ma muidugi kuidagi osatada või naeruvääristada noore inimese korras füsioloogiat, see on kindlasti positiivne, küll aga peaks kriitik püsima meeleselgusel ning ehk keskenduma rohkem sellele mõõtmele kirjandusest, mis on igakevadistest ontogeneesikiirendustest püsivam. Aktuaalne on ka Ulrichi sedastus: “Meil ju rikutakse juba imikud ära, öeldes nende kohta, et nad on uskumatud vaistuinimesed, kes intellektuaalse arenguga võivad ainult kaotada” (OM2:376).


edasi