Mihkel Mutt Milan Kundera ja Thomas Manni vahel I

Mihkel Mutt Milan Kundera ja Thomas Manni vahel, Robert Musilit unustamata

Mihkel Kunnus 

Nüpli kirjanduse suvekooli „Kaotatud klassika: lähilugemine“ ettekande põhjal.

Viidatud teoseid:

Mihkel Mutt:

KK Kallid generatsioonid. (Romaan) Tallinn, 1986

KÜS Kõik on üks ja seesama. (Esseed ja artiklid) Tallinn, 1986.

M1-M5 Mälestused I-V. Tallinn 2009-2011

MT Muti tabloid. (Esseed ja artiklid) Tallinn, 2000.

PR Progressiivsed hiired. (Romaan) Tallinn, 2001.

R Reisid ehk Kolm korda Aasias. (Reisikirjad) Tallinn, 1990

RM Rahvusvaheline mees. (Romaan) Eesti Päevaleht 2009

HT Hiired tuules. (Satiiriline romaan) Tallinn, 1982

OM1-3 Musil, Robert 2006. Omadusteta mees. Eesti Keele Sihtasutus

VM1-2 Mann, Thomas 1939. Võlumägi. Tartu

Kundera, Milan 2008. Eesriie. Tänapäev

Kundera, Milan 1995. Surematus. Monokkel

Mann, Thomas 1995. Seikleja Felix Krulli pihtimused. Kuldsulg

Rorty, Richard 1999. Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Vagabund

Zwieg, Stefan 2001. Kolm oma elu laulikut. Casanova, Stendhal, Tolstoi. Tallinn

Tolstoi, Lev 1958. Kogutud teosed. Kd 12 Tallinn

Vene, Ilmar 2002. Pahustumine. Tartu

1.Võibolla pole Milan Kundera ja Thomas Mann kõige täpsemad võrdlusalused. Küllaltki tõenäoliselt oleks näiteks William Somerset Maugham vähemasti pealispinnal suurema kattuvusalaga. Seesama Maugham, kes on otse välja öelnud, et kui leidub rumalaid, kes ähmase sõnastuse tagant otsivad peidetud mõtet, siis seda halvem rumalaile. Paraku siinkirjutaja suurt rohkem Maughamist ei tea ning oletus Muti ja Maughami kirjanikutüüpide kokkulangevusest on tehtud ühe 1982 aastal “Edasisse” kirjutatud artikli põhjal, kus Mutt tutvustab Maughami tema “Miraaži” tõlke ilmumise puhul. Enamvähem kõik omadused, mis Mutt seal Maughami juures tunnustavalt välja toob, sobivad ühtlasi Mihkel Muti kui kirjaniku ökonoomseimaks iseloomustamiseks (väiklane oleks pidada seda pelgalt enesereklaamiks, sest on igati loomulik, et inimene püüab nii ise järgida kui jutlustada neid esteetilis-kõlbelisi printsiipe, mida ta kõrgeimaks peab). Mutt kirjutab:
“Maugham jutustab lugusid, salgamata oma eesmärki: tema asi on inimestel kultuurselt meelt lahutada, mitte sonida lunastusest, maailmaparandamisest ja puhtast kunstist. Oma rahvusele iseloomuliku kainuse ja asjalikkusega [...]
Seesugusest jutukirjandusest võiksid meiegi prosaistid õppida. Samas ei maksa imestada Maughami menu “kunstivõõraste juures”. Mõnes mõttes kuulub ta ise sääraste hulka. Kuigi äärmiselt professionaalsena on ta valmis kõiki inimesi oma objektidena ära kasutama, iseloomustab teda hoiak, mille kohaselt džentelmenil sobib kunstiga küll ajaviiteks tegelda, aga kunsti nimel oleks narr muust elust loobuda või midagi ohvriks tuua. Ei mingit ekstaasi, enesekaotust, kange viinana pähe hakkavat kunstiviha või looja jumalustamist nagu saksa või vene kultuuris! Aga teisalt ei saa aus kirjandussõber jätta imetlemata tema vaatlusoskust, hingeelu tundmist, minajutustajalt pudenevat elufilosoofilist aforistikat ja ilusat selget stiili, milles see kõik esitatud.[...]
Paljudest talle sobivatest epiteetidest asetaksin esikohale konservatiivsuse – mitte niivõrd poliitikas kui ellusuhtumisena kõige avaramas tähenduses.[...]
europotsentrist[...]
Siis on teda küünikuks nimetatud. Selle sõna pruukimisega peaks olema ettevaatlik. Maugham on väga läbinägelik -- ehkki vaid teatud sügavuspiirides. Ja igaüks, kes palju läbi näeb, tundub küünikuna, kui ta seda endale ei pea. Ent kuidas võiks kirjanik midagi ütlemata (resp. kirjutamata) jätta? Mis puutub eetilisse idealismi, headuseprogrammi, siis on igasugune romantism Maughamile orgaaniliselt võõras ja ta eelistab tuleviku terendustele oleviku positiivseid andmeid.[...]
Ta romaanid jätavad mulje parandamatust novellistist. Neilegi annavad väärtuse huvitavad karakterid, teravdatud situatsioonid ja põnev pildirida, mida ühendav süžee jonkleb.[...]
[T]a on endas teadlikult arendanud võimet kirjutada selgelt, lihtsalt ja heakõlaliselt, juhindudes reeglist, et väljendada peab suutma kõike, kuid väljenduda tuleb arusaadavalt.[...]
Nii originaal kui tõlge kinnitavad tõika, et lihtsalt, aga täpselt on raskem kirjutada kui lilleliselt. Et selguse kallal tuleb rohkem vaeva näha kui “kunstipärase” ebamäärasusega. Et kirjanikul, vähemasti prosaistil ei maksa kunagi loota, nagu teeksid sõnad ära tema töö -- kui ta ise täpselt ei tea, mida tahab väljendada”.
(KÜS:356-60)

2.
Lisaks romaanidele ja jutustustele (v.a. kaks lastejuttu) kaasasin üldpilti (paratamatult) ajakirjanduses avaldatu st kolumnid jms (need, mis internetis, pluss kogumikena väljaantud v.a. “Sise ja Väli”), intervjuud, kriitika ja mälestused, toonast retseptsiooni aga väga hõredalt ja juhuslikult. Kokku sai 26 kaanekandjat.
Nö meetodiks oli püüd läbi lugeda, mitte läbi nagu otsast lõpuni, vaid läbi nagu läbi (klaasi) näha. Sellist lugemist ei maksa segi ajada positivistliku uurimuse taktitundetu arhivaaripedantsusega, kunstiteose autonoomia ellu maandamisega, redutseerimisega stiilis “NN pole ju miski muu kui SS”, saati selle sitanäljaga, mis iseloomustab kollast ajakirjandust, kus “väike inimene tunneb rõõmu suure ja õige alandusest” (Dostojevski), ja üle kõige tahaks ma distantseeruda neist haledatest vennikestest, kes tunnevad end hoobilt ilmeksimatuna kui leiavad klatšiajakirjandusest kinnitust, et tühjendavad oma soolt paavstiga samal kellaajal. Ma ei taotle rekonstrueerida Mihkel Muti biograafiat, otsida selle jälgi loomingus, ega ka kuigivõrd tuvastada Manni, Kundera ja teiste mõjusid, vaid tabada kohmakaltki seda laadi autoritüübilist invariantsust, mis lubab näiteks Kunderal panna ühte patta Kafka, Musili, Brochi, Gombrowiczi ja seda kõike märkusega, et nad ei moodustanud mingit ühtset koolkonda või liikumist, nad tegutsesid eraldi (Kundera 2008:53).
Selline lugemisviis, mis iseloomustab hästi ka Kunderat ja Manni, on pigem püüe täielikumalt mõista, kes on see sõber kirjasõna vabariigist (mitte ENSV-st, eks!), kellega sa juba usaldavalt vestelnud oled. Sõbral ei ole puudusi, sõbral on ainult omadused ning ainsaks patuks, mis sellisel sõbral saab olla, on omaduste sisuline puudumine ehk fassaaditagune tühjus, tähendab, see edev kelm ainult näitles romaanikirjanikku [kasutan siin ja edaspidi seda sõna üpris kitsalt, Kundera(2008:84-96)määratluse järgi] ja häda rumalale, kes otsib ta ähmase sõnastuse tagant peidetud mõtet, püüab mõista seda, kes püüab jätta muljet.

edasi