Mihkel Mutt Milan Kundera ja Thomas Manni vahel III

6.

Meenutagem Kundera romaani “Elu on mujal” algust, sest see on illustratsioon sellest, millest Mutt oma mälestuste alguses otsustavalt keeldus -- romantilisest lähenemisest mälestuste sõelumisele ja seoste loomisele. “Elu on mujal” algab sellega kui luuletaja ema hakkab mõtlema, kus luuletaja eostati. Arvesse tuli kolm võimalust: “ühel ööl pargipingil, ühel pärastlõunal isa sõbra korteris või ühel hommikul romantilises paigakeses Praha lähistel” (Kundera 2009:9-), kaks esimest mälestust olid emale ebameeldivalt ebaromantilised, mistõttu ta “oli täiesti veendunud, et luuletaja eostati ühel päikeselisel hommikupoolikul suure rahnu varjus”, isa arvamus oli aga sootuks midagi muud, sest ta esindab markeeritult hoopis teist inimtüüpi -- ta on insener. Nagu “Omadusteta Mehe” Ulrich või “Võlumäe” Hans Castorp. Romaanikirjanik, teadagi inimhinge insener, on Kundera “Eesriides” visandatud antiteetilisena lüürilisele luuletajale, täpsustusega, et “on olemas kunsti vorm, antud juhul muusika, mis on lüürilisem kui lüüriline luule. Sellest võime järeldada, et lüürika mõiste ei piirne vaid kirjandusstiiliga (lüüriline poeesia), vaid iseloomustab pigem teatud olemisviisi; ja sellest vaatepunktist on lüüriline poeet omaenese hingest pimestatud inimese kõige ehedam kehastus, kes tahab, et teised teda kuuleksid.

Ma olen juba ammust aega vaadelnud noorust kui lüürilist iga, aega, mil üksikisiku tähelepanu on suunatud peamiselt endale, suutmata näha, mõista või hinnata klaarilt maailma enda ümber“(Kundera2008:85).

Thomas Mann(VM1:377-8): “[Sellele seisundile on] harilikult sünnipäraselt omane eneseavalduse-tung ja -sundus, eriline pihtimise- ja tunnistuseiha, pime iseennasttäis-olek ja painav soov maailma enesega täita”.

Raskestilähenetavate koondmõistetena on siin juba toodud need antiteetilised tendentsipaarid, mis struktureerivad sügavamal tasandil väga oluliselt nii Thomas Manni, Milan Kundera, Robert Musili kui Mihkel Muti loomingut. Lihtsaim oleks öelda, et pangu lugeja tähele, kuidas suhtutakse nende autorite loomingus teatrisse-teatraalsusesse, näivusesse-näitlemisse, muusikasse, noorusesse, (lüürilistesse) poeetidesse (st muusikalisusesse kui olemisviisi) – lühimalt: muusika vaimu (Nietzsche “Tragöödia sünd“) — ning mis neile vastu asetatakse. Peategelased suhestuvad kõigis muusikaliste, teatraalsete, tragöödiliste jmt karakterite ja situatsioonidega või, seda eriti Mannil, võitlevad tragöödia vaimuga endas. (Autorid on ilmsesti kõik nakatununud: Mutil on spetsiifilisemalt teatrihaav, Kunderal rohkem muusika-, Mannil muusika vaim teatriga integreeritumalt, kusjuures teater on ikka allpool muusikat, selline pilamis- ja tögamisobjekt, muusika kui võrdväärse vastase töllakas veli; Musil heitleb muusika vaimuga hämmastamapaneva järjepidevuse ja jõuga aga võrreldes Manniga ise nakatunud nagu polekski, ometi võiks Musili aforismidest muusika kohta koostada lausa omaette raamatu.)

Defineeriva lühimääratluse saab Kunderalt: “Oma sünnist peale põlgab romaan tragöödiat, selle suurusekultust, selle teatraalset päritolu ja selle pimedust eluproosa suhtes” (Kundera 2008:114).

7.

Ühe madala kontsentratsiooniga näite saab Musililt:

„Kui Diotima rääkis ilust, rääkis Ulrich rasvkoest, mis nahka toetab. Kui Diotima rääkis armastusest, rääkis Ulrich aastagraafikust, mis näitab sündide arvu automaatset tõusu või langust. Kui Diotima rääkis suurkujudest kunstis, hakkas Ulrich peale laenude ahelaga, mis neid kujusid omavahel seob. Tegelikult juhtus alati nõnda, et Diotima hakkas rääkima nii, nagu oleks jumal pannud inimese seitsmendal päeval pärlina maailma-merikarpi, mispeale Ulrich meenutas seda, et inimene on hunnik punktikesi kääbusgloobuse väliseimal koorel. Polnud päris lihtne läbi näha, mida Ulrich sellega taotles – ilmselt pidas ta silmas toda suuruse sfääri, millega Diotima end seotuna tundis, ja ennekõike tajus Diotima seda solvava paremini-teadmisena. Ta ei suutnud taluda, et tema nõbu, kes kord juba oli tema jaoks koletislaps, tahtis midagi paremini teada kui tema, ja nõo materialistlikud vastuväited, millest Diotima midagi ei mõistnud, kuna too võttis need arvutamise ja täpsuse alamast tsivilisatsioonist, vihastasid teda rängalt. – „Jumalale tänu on veel inimesi,“ vastas Diotima talle kord teravalt, „kes suurtest kogemustest hoolimata suudavad uskuda lihtsat!“(OM1:309)

Natuke kangem näide on “Buddenbrookide” näitlejahing Sigismund Gosch, mees, kes tegeleb amatöörteatriga, armastab suuri traagilisi žeste, loobib itaaliakeelseid lauseid tundmatult klassikult, kahetseb siiralt, et tal küüru pole, sest see teeks ta mulje veel salapärasemaks ja traagilisemaks. Gosch neab seda „keskpärasuse maailma“, mis „ei andnud talle mingit võimalust korda saata mõnda jube nurjatut tegu tolle naise auks, mille eest ta, küürakas, morn ja külm, mässitud oma mantlisse, kuratliku ükskõiksusega vastutust kannaks“ ning kui algavad revolutsioonirahutused, siis ta reageerib vaimustuse ja õhinaga -- oo, Sündmused! Põlevad silmad, kõlavad hüüded ja veri! Sellise inimtüübi täpseim analoogia Mutil on “Rahvusvahelises mehes”, nendeks on välisajakirjanikud, kes kannatamatult ootavad verd, möllu ja Sündmusi ning on igakord nähtavalt pettunud, kui neile teatatakse, et veri ei voola. Kui konsul Buddenbrook saavutab mässajatega rahumeelse lahenduse, pole Gosch -- mees, kes “kõike poeedi ja näitekirjaniku silmadega vaatleb” -- rahul, sest see on igav. “Teatriga võrreldes hakkas argielu paistma tardununa: sündmusi, ootamatuid vahejuhtumeid polnud seal kas üldse või siis oli üksnes hälbimustena normist.[...] Reaalse elu käsitamine näitemänguna andis inimesele võimaluse valida individuaalse käitumise ampluaad, kuid pani ta ka sündmusi ootama,” analüüsib Juri Lotman tearti sotsiaalseid mõjusid (“Vestlusi vene kultuurist 1” lk 294)
“Kurjus on noorte inimeste kätetöö. Just nemad propageerivad ja käivitavad sallimatuid õpetusi; noored on need, kellele on vaja verd, kisa, möllu, barbaarsust,” tsiteerib Kundera “Eesriides” Ciorani (lk 131).

Rahvusvaheline mees Rudolfo annab raamatu lõpus teada: “Kui ma midagi ajaloolt loodan, siis seda, et kui ta veel peaks mingeid pöördeid tegema, et ta siis lõpetaks selle laste- ja noorukitekultuse. Ma mõistan väga hästi, miks see praegu maailmas lokkab. Aga see ei saa kesta lõpmatuseni. Ma ei räägi seda sellepärast, et ma ise olen nii vana, kui ma olen, vaid et see ei ole inimkonnale kui tervikule lihtsalt kasulik” (RM:186)

“Jah, mina ei ole lapsepõlveusku, mina ei taha olla pärit “oma lapsepõlvest nagu kuskilt maalt” ega olegi!” teatab Mutt üsna resoluutselt ning lisab peagi, et on ”haruldaselt hilisküps indiviid” (M3:56,65), paisutatud hingebiitsepsitega “verejanulised kämbud on hirmsad”(MT:233) Kui lugeda noore Muti arvustusi, siis iseärnis praegu, tunduvad need haruldaselt põhjalikud, süsteemsed ja intellektuaalsed; enesele hilisküpsust omistades distantseerub ta oma lapsepõlvest, sellest ekstravagantsest kuuest, teatrirekvisiidist, millega ta plaanis kunagi hakata loenguis käima(M4:63). (Eks kuskilt siit ka see alaline pinge Linnar Priimäega: Priimägi pole end teatrist puhastanud, määrib aeg-ajalt Vaimu goschiliku efekt-tsiteerimise ja teatraalsete žestidega, flirdib lubamatult näivusega.)

Mutt peab mainimisväärseks, et “Üks asi on küll imelik. Nimelt ei ole ma kunagi luuletanud ega isegi vastavat tarvidust tundnud” (M3:121) ja „ma ei ole kunagi muusikat lindistanud, mis minu põlvkonnas oli ülimalt levinud tegevus“ (M2:85).

“Kas neil noortel inimestel polnud üldse mingit hirmu ülepakutu, võimatu ees; sõna ees, mida pole võimalik lunastada?” ohkab pärast ühe kirja lugemist Ulrich (OM3:461), kes suhtub halastamatu pisendusega luulesse, mis kasvab välja poeedi soovist “olla maetud vaatluspunktis”(OM2:332 - Musili rõhutus, M.K.).

„[N]oor inimene [on] sageli aforismidesse armunud. See tuleb sellest, et ta näeb maailma alles romantiliselt, ja enamik aforisme ongi loomuldasa romantilised. Mitte konkreetse sisu poolest – selle poolest, mille kohta nad käivad –, vaid abstraktsemalt, modaalsuse tasandil. Tänu oma lühidusele ja löövusele käsitlevad nad maailma kategooriliselt ja maksimalistlikult. Näiteks sedastatakse midagi kõikide ühise grupitunnusega nähtuste kohta. Ega jäeta ruumi eranditele, pooltoonidele, teisitimõtlemistele. „Kõik“ või „mitte miski“, „alati“ või „ei iialgi“ - see ongi väga wertherlik. Veidi laiemalt võetuna kehtib aforismi kohta öeldu ka valmi, parabooli ja müüdi puhul. Säärane kõrge üldistuspürgimusega stiil võib kaotada osa oma võlust, kui endal tekib aastatega võime või pigem nõrkus elu mitmekülgsemalt ja komplitseeritumalt näha“.

(Mihkel Mutt, Looming, 2010, nr 4)


edasi