Mehe pisarad

Anonüümne kommentaator eelmises sissekandes:

„[...]Või kui mul film hinge läks, siis äkki olen hoopis emo, kellele läheb korda eleegiline pask. Või äkki olen hoopis pedekas, sest minuarust on ok, kui mehed ekraanil nutavad.
Doktor, aidake!“

Ei, hea anonüümne, ei pruugi olla emo, ei pruugi olla ka pedekas. Tundelisus pole mingi homoseksuaalsuse sümptom, ei, ei ole. See on järjekordne stereotüüp (mida küll paraku taastoodetakse ka kogumikus „Kapikused valla“, geisensibilteedi nime all).

Pisarad on füsioloogiline reaktsioon, mõnel tulevad need kergemini, mõnel raskemini. Seos tundelisusega pole kindlasti üksühene.

„Viis kuud hiljem peab [Flaubert] taas vajalikuks mainida oma puudust, kuid nüüd näib talle, et selgus selles küsimuses on käes: „Ma nutan selleks liiga palju sissepoole, et pisaraid väljapoole kallata; lektüür liigutab mind rohkem kui tõeline õnnetus.“

Põhjendus kõlab kenasti, kuid juurdlemist ei vääri selle mõtteluule sisu kohe kindlasti. Pigem võiks ütelda, et tulevane kulutõdede suurvaenlane Flaubert on sedapuhku langenud ühe pisikese käibetarkuse ohvriks. Inimeste enamiku sarnaselt näeb ta nutmises ainsat usaldusväärset tundetõendit, mille kõrval saab pisarate puudumine tähendada ainult kalkust. Midagi arusaamatut selles ei ole. Nähti ju mõistuse hiilgesajandil silmade vesistamises inimlikkuse kõrgeimat avaldust. Küllap olid ka Flaubert'ile pilgu ette jäänud kaunid gravüürid, mis kujutasid „Paul ja Virginie“ ettelugemist, mille käigus kümnest kuulajast hoidsid taskurätte käes vähemalt seitse. Kuid tunnete sajandil pole pisarate üldlevinud ületähtsustamises tegelikult mingit osa. On ju niiskeid silmi kõigil aegadel peetud tundelisuse suurimaks avalduseks ja vaevalt toob tulevik selle osas kaasa muudatusi. Teisiti pole lihtsalt võimalik, sest inimese hingeelu jääb juba kord teiste jaoks ligipääsmatuks. Sellega aga ei saa teadmatusele määratud inimesed leppida, mingi mõõdupuu peab neil olema ka hingeliigutuste hindamiseks. Loomulikult peab see olema midagi niisugust, mis kõigile nähtava ja arusaadavana ei põhjustaks mingeid vaidlusi. Nõnda ilmuvadki inimeste siseelu üldkäibivad iseloomustajad: religioossust hinnatakse kirikuskäimise sageduse järgi, tundelisust mõõdetakse pisarate rohkuse põhjal ja nõnda edasi. Flaubert ei saa kuidagi vett silmist välja ning see suutmatus suurendab tema rusuvat ängistust veelgi. „Kuid meie teame väga hästi, et tegelikult ei leinanud ta ei Achille-Cleophas'd ega Caroline'i,“ kirjutab J.-P. Sartre. See „meie teame“ ei vääri vähimatki tähelepanu, noore Flaubert'i masendus väljendub tollastes kirjades igati usutavalt. Muu hulgas tõendab leina sügavust ka leinaja suutmatus nutta. Rääkida ülimast vapustusest tähendaks siiski liialdust, sest midagi äärmuslikku nendes saadetistes ei väljendu. Kirjanik esineb kõigiti normaalse inimesena, pinnaline kerglus ja ülevohav tundelisus jäävad talle ühtmoodi võõraks. Kirjades pole midagi niisugust, mis nõuaks kirjutaja erilise hingeseisundi arvestamist. Igas suhtes sündsad, väärivad nad täiesti oma autorit. Ka võimetus valada pisaraid suurte kaotuste puhul puhul on igati loomulik. Arusaamatus tuleneb ainult sellest, et nutmist peetakse tundelisuse kõrgeimaks väljenduseks. Tegelikult tähendab silmavesi kaitsereaktsiooni, mis peab ränka elamust kergendama. Silmade vesistamises liigutavat raamatut lugedes pole midagi ebaloomulikku, küll aga on lärmakas halamine kohatu traagiliste elamuste puhul. Mõneti avaldub see sõltuvus ka sõnakunstis, mille viljelejad väga hästi teavad, et tusatuju kirjeldamiseks piisab lihtsameelsest otseütlemisest, kuid sügavamate elamuste väljendamisel tuleb kasutada sootuks erapooletumaid kujundeid. Niisiis põhineb Flaubert'i näiline vastuolu ainult silmavee ülehindamisel.“

             (Ilmar Vene, „Flaubert inimesena“, Akadeemia nr 5-7, 1989; see on üks parimaid afektistruktuuri analüüse ja autoritüübi käsitlusi, mida ma üldse lugenud olen. Soovitan hirmasti! Ja see, kuidas ta seal Sartre'i käsitlust tögab, on nii naljakas, et pisar tuleb silma. Pisar – mõtelge!)

Iseasi, kas tundelisust pidada väärtuseks. Küllaga on neid, kes peavad, aga on ka neid, kes peavad seda puuduseks, nõrkuseks, millele inimene peaks meeleparanduslikult vastu töötama.

Nii Dostojevskil kui Mannil on küllaga tegelasi, kes väga armastavad nutta.

Kui Castorpi tädipoeg Joachim Ziemssen suri, siis muusikuproua Stöhr, kelle keelevigade loendamisega Joachim aega oli veetnud, ja kellel teatriseansi ajal „punane, harimatust väljendav nägu moondus nautimisest“, “nuttis vaimustunult, vaadeldes endise Joachimi kuju: „Sangar! Sangar!“ hüüdis ta korduvalt ja nõudis, et haual mängitaks Beethoveni „Eroicat““(„Võlumägi“).

Suurpärane kujund! - „nuttis vaimustunult“.

Siia passib ka peatükk esseest, kus analüüsin Mihkel Mutti (ilmus „Loomingus“ nr 10, 2011):

8.

Niisiis, lüürilisus on modaalsus, olemisviis. Lüüriline poeet ei pea sugugi kirjutama luuletusi ja luuletused võivad olla nii mittelüürilised kui ka täiesti antilüürilised, antimusikaalsed (nt need Hendrik Lindepuu eestindatud poolakad või Ene Mihkelson meilt) ning pikad proosateosed võivad olla vägagi musikaalsed ja lüürilised (Alessandro Baricco on musternäide, kodumaised hellikud jätan targu nimetamata).
Viienda mälestusteraamatu lõpul meenutab Mutt ühte varahommikut kui kohtub tänaval juhuslikult Mati Undiga, kes pärimisele vastab, et tuleb armukese juurest. Mutt rehmas käega ja oli “sada protsenti kindel, et [Unt] teeb nalja, spiilib”. Unt oli rääkinud tõtt. Mutt arutleb: “Miks ma seda kohe uskuma ei jäänud? Eks ikka noore inimese loomulikust egoismist. Selle mõjul kipume vahel arvama, et üksnes meil on probleeme ja meie abielud logisevad, seevastu sõpradel on ideaalselt korras. Veel enam, tundub, et ainult meil on õigus käituda dramaatiliselt, ainult meie tohime eraelu käristada, muuta ja alustada, jätta ja võtta, teised on igaveseks paika pandud ja lõpule viidud. Meiega juhtub, sest meie oleme elu äravalitud, tema dramaatilised persoonid elik lemmiklapsed, seevastu teistel kulgeb kõik traditsiooniliselt, soigelt ja leigelt. Nii olemegi ametis oma elulaevukese jälgimise ja keeramisega ega kärsi kolleegi puhul eristada maailma pilkude eest varjatud intiimtunde üksikuid dramaatilisi arengufaase” (M5:224-5).
See on üks viis sõnastada noorust kui lüürilist iga, aega, mil üksikisiku tähelepanu on ainult endale suunatud.

Kundera kirjutab “Surematuses”: “Muusika õpetas eurooplast ühelt poolt laias ulatuses tundma, kuid teiselt poolt oma tunnet ja tundvat mina jumaldama”, muusika on pump oma hinge täis puhumiseks (hinge defineerib seal kui tundvat mina), enesest heldimiseks ja selle täispuhutud mina (eneselavastatud) “kannatus on egotsentrismi ülikool”(Kundera 1995:225-30).
Lüüriline poeet on keegi, kes peab oma tundeid väärtuseks, keegi, kes peab oma tundlikkust väärtuseks ja ta saadab uhkelt oma hingekarjed tähelepanu ja punktvalgust (ja aplausi) nõudva ballaadina ümbrusesse (kui ta saab sellele positiivse tagasideme, lummatud aplausi ja imetleva pilgu, on elukutseline drama-queen sündinud -- lüüriline poeet või ballaadilaulik, üldisemalt: näitleja).
Romaanikirjaniku* (jutlustatud) taotlus on siin risti vastupidine lüürilise poeedi omale, sest kui lüüriline poeet ütleb: “Tuleb olla tundlik (sest tundlikkus väärtus, tundlikkus on ilus)!”, siis romaanikirjanik ütleb: “Inimese moraalne kohus on olla tundetu!” (täpsemalt, ise olla tundetu, aga tundlik st tähelepanelik teiste kannatuse suhtes).

* Kasutan seda sõna siin üpris kitsalt, nii nagu Kundera seda „Eesriides“ määratleb st vastandatuna lüürilisele olemisviisile.
' 
'

 Tsiteerin veel ka Salingeri Holdeni Cauldfieldi:

"Aga kõige rohkem hämmastas mind see, et daam minu kõrval ulus kogu selle neetud filmi ajal. Mida totramaks asi läks, seda ägedamalt ta ulus. Oleks võinud arvata, et ta oli hirmus heasüdamlik, aga ma istusin ta kõrval ja nägin ta head südant. Tal oli kaasas väike poisike, sellel hakkas surmigav ja ta tahtis klosetti minna, aga daam ei viinud teda. Ta ütles, et poiss istuks paigal ja käituks viisakalt. Hundil oleks ka parem süda. Jälgige neid inimesi, kes maotuid filme vaadates endal silmad peast välja nutavad — üheksal juhul kümnest on nad alatud ja kivise südamega tüübid.“

Niisiis, hea anonüümne, et viia lõpule moraalne alistamine, kordan üle:

"Jälgige neid inimesi, kes maotuid filme vaadates endal silmad peast välja nutavad — üheksal juhul kümnest on nad alatud ja kivise südamega tüübid"

“Inimese moraalne kohus on olla tundetu!”