12.
„Ma ei taha loomeakti ülemüstifitseerida. Kuid kunstnik on juba kord nii tehtud, et tema psüühika kaitsefiltrid lasevad läbi rohkem, kui see talle tervikliku isiksusena kasulik oleks. Ja on selge ja paratamatu, et tihti ohverdab ta osa oma hingelisest integraalsusest“ (KÜS:75). Milline integraalsus siis antud juhul, kõnealuste romaanikirjanike puhul ohverdatakse? Väga üldiselt, ähmaselt ja mitteterminoloogiliselt öeldes: fülogeneetiline inerts, „liigi vajadused“, soo-elu ohverdatakse isendi huvidele ja vajadustele. Indiviid ei allu enam vere häälele; mõistust ja indiviidi väärtustavat eetikat eelistatakse muusikale ehk fašismile, Uus Testament seatakse Vanast Testamendist üle. Tuumsemalt leiame sellest desintegratsioonist võrsuva imperatiivi (etteheitva) sõnastuse Musililt: „Selle asemel et ise midagi ära teha, tahaksid sa lapses edasi elada!“.
Mutil on seda kõige eksplitsiitsemalt artikuleeritud romaanis „Keerukuju“, kus vereseoselist lapsearmastust nimetatakse „bioloogiliseks egotsentrismiks“ (KK:37) ning Lutrini suu läbi esitatakse taas kõnealune loogika: lapse/laste saamist võrreldakse edasisaatmisega kaardimängus, vastutustundetuseks, julgematuseks ise oma elu elada, „veeretatakse vastutust järgnevale põlvkonnale, et las see teeb. Ja ise veel teeseldakse, et täidetakse mingit õudselt rasket ja püha kohust“(KK:101).
See loogika – kõlbelistel põhjustel soojätkamisest keeldumine – on esitatud ka „Kreutzeri sonaadis“ (Tolstoi 1958:29-31), ühes kõige kontsentreeritumalt muusika vaimu ja selle vastast viha näitlikustavas kirjandusteoses (Mann tsiteerib sealt „Buddenbrookides“ terveid motiive).
Hanno Buddenbrook tõmbab suguvõsa kroonikas enda nimele joone alla, sest tema on vereliini lõpp, rohkem ei tule enam.
Kunderal on see kõige implitsiitsem, seksuaalsus on paljunemisest täiesti lahutatud, karakterid viljatud (või tunnevad laste saamise ees irratsionaalset õõva), sarnaselt Muti peategelaste sügavale võõristusele soo-elu ees.
Kristlik-konservatiivsele (st kiriklikule) pilgule võivad kõik kõnealused kirjanikud (ja nende karakterid) tunduda parajad perverdid, sest (viljakas) heteroseksuaalne monogaamia ei oma mingit normatiivset väärtust. Kundra tegelaste liiderlikkus on legendaarne, Musilil markeerib seksuaalsuse täielikku lahutatust verest Ulrichi steriilne instest Agathega, Manni teostes võbeleb sensuaalne homoerootika jne. Kui võtta aga loobuda sellest kristlik-kosnervatiivsest, essentsiaalsest normatiivsusest, siis ilmneb kõnealuste karakterite väga kõrge eetilisus. Kundera tegelased küll liiderdavad, aga kogu liiderlikkuses puudub igasugune vägistajalikkus, ärakasutamine, petmine. Nad kõik on lõpetatud, suletud inimesed, kes suhtuvad teistesse väga kõrge eetilisusega. Kundera tüüparmukeste „vahekord [on] algusest peale rajatud absoluutselt vastastikuse agressiivsuse välistamisele“(1995:355); Lutrin ei söanda end Malkaga liiga tugevalt siduda hirmust rikkuda teise elušansse. Mann nõudis „Õhtumaa loojangu“ ilmumise aegu auhinda Spenglerile, mehele, kes kirjutas „tõsiasjast, et olemine üha juuretumaks, teadlikkus üha pingestatumaks muutub, tekib nähtus, mis valmistab vaatemängule kiire lõpu. See on tsiviliseeritud inimese viljatus. Viljatus ei ole mitte mõni füsioloogiliselt mõistetav, vaid metafüüsiline pööre surmale. Maailmalinna inimene ei taha elada kui üks lüli oma vitaalsest soost, vaid ainult kui üksik isik. Hirm ühiskonna surma eest kaob. Oma mina edasikandmine ei näi enam verekohustusena“.
Mutil on seda kõige eksplitsiitsemalt artikuleeritud romaanis „Keerukuju“, kus vereseoselist lapsearmastust nimetatakse „bioloogiliseks egotsentrismiks“ (KK:37) ning Lutrini suu läbi esitatakse taas kõnealune loogika: lapse/laste saamist võrreldakse edasisaatmisega kaardimängus, vastutustundetuseks, julgematuseks ise oma elu elada, „veeretatakse vastutust järgnevale põlvkonnale, et las see teeb. Ja ise veel teeseldakse, et täidetakse mingit õudselt rasket ja püha kohust“(KK:101).
See loogika – kõlbelistel põhjustel soojätkamisest keeldumine – on esitatud ka „Kreutzeri sonaadis“ (Tolstoi 1958:29-31), ühes kõige kontsentreeritumalt muusika vaimu ja selle vastast viha näitlikustavas kirjandusteoses (Mann tsiteerib sealt „Buddenbrookides“ terveid motiive).
Hanno Buddenbrook tõmbab suguvõsa kroonikas enda nimele joone alla, sest tema on vereliini lõpp, rohkem ei tule enam.
Kunderal on see kõige implitsiitsem, seksuaalsus on paljunemisest täiesti lahutatud, karakterid viljatud (või tunnevad laste saamise ees irratsionaalset õõva), sarnaselt Muti peategelaste sügavale võõristusele soo-elu ees.
Kristlik-konservatiivsele (st kiriklikule) pilgule võivad kõik kõnealused kirjanikud (ja nende karakterid) tunduda parajad perverdid, sest (viljakas) heteroseksuaalne monogaamia ei oma mingit normatiivset väärtust. Kundra tegelaste liiderlikkus on legendaarne, Musilil markeerib seksuaalsuse täielikku lahutatust verest Ulrichi steriilne instest Agathega, Manni teostes võbeleb sensuaalne homoerootika jne. Kui võtta aga loobuda sellest kristlik-kosnervatiivsest, essentsiaalsest normatiivsusest, siis ilmneb kõnealuste karakterite väga kõrge eetilisus. Kundera tegelased küll liiderdavad, aga kogu liiderlikkuses puudub igasugune vägistajalikkus, ärakasutamine, petmine. Nad kõik on lõpetatud, suletud inimesed, kes suhtuvad teistesse väga kõrge eetilisusega. Kundera tüüparmukeste „vahekord [on] algusest peale rajatud absoluutselt vastastikuse agressiivsuse välistamisele“(1995:355); Lutrin ei söanda end Malkaga liiga tugevalt siduda hirmust rikkuda teise elušansse. Mann nõudis „Õhtumaa loojangu“ ilmumise aegu auhinda Spenglerile, mehele, kes kirjutas „tõsiasjast, et olemine üha juuretumaks, teadlikkus üha pingestatumaks muutub, tekib nähtus, mis valmistab vaatemängule kiire lõpu. See on tsiviliseeritud inimese viljatus. Viljatus ei ole mitte mõni füsioloogiliselt mõistetav, vaid metafüüsiline pööre surmale. Maailmalinna inimene ei taha elada kui üks lüli oma vitaalsest soost, vaid ainult kui üksik isik. Hirm ühiskonna surma eest kaob. Oma mina edasikandmine ei näi enam verekohustusena“.
„Sigitakse veel peamiselt inertsist,“ võtab aastal 2008 oma õhtumaade iibe-analüüsi kokku Mihkel Mutt (Postimees 24.10.2008 „Lapsi pole enam vaja?“)
edasi
edasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar