Mihkel Mutt Milan Kundera ja Thomas Manni vahel VI

10.
Oma mälestusteraamatu viiendas köites kirjutab Mutt: “Üks suurimaid tarkusi, mida olen eluteelt üles korjanud (kuigi see ei käi otseselt kummagi eelmainitud luuletaja kohta): kõige väljapaistvamate kunstiannetega isikud võivad olla ka suurimad närukaelad, üks ei sega teist”(M5:201). See, et nii erudeeritud, illusioonitu ja rõhutatult kaine inimene nagu Mihkel Mutt peab seda oluliseks rõhutada ja veel ühe suurema elutarkusena, paneb arvama, et sellise tarkuse teoreetiline, mittekogemuslik omaksvõtt on midagi väga ebaloomulikku.

Tolstoi arvab “Kreutzeri sonaadis”, et muusika peaks olema riiklik asi, sest muidu võib sellega hüpnotiseerida ja teisi oma mõjule allutada ka täiesti kõlvatu inimene. Dostojevski näitlikustab seda talle omase värvikusega oma pooleli jäänud suurteoses “Netotška Nezvanova” (e.k. 1939). Thomas Mannil ilmub sugulas-intuitsioon kohe tema noorpõlves alustatud, vanaduses jätkatud, kuid siiski pooleli jäänud “Seikleja Felix Krulli pihtimuses”, kus kohe alguses kasutatakse tähtnäitleja kohta selliseid sõnu, et Manni ülimat reserveeritust arvesse võttes võib pidada seda räigeks sõimuks: „Millest Müller-Rosé ja mu vaene isa tollal vestlesid, on mu mälust peaaegu täielikult kustunud ja küllap tõenäoliselt seepärast, et ma ei leidnud aega nende juttu tähele panna. Sest erutus, mida meie vaim saab meeltelt, on kahtlemata palju tugevam kui see, mille tekitab sõna. Mäletan, et laulja, kuigi ta publiku vaimustatud kiiduavalduste tõttu oleks pidanud oma triumfis veendunud olema, alatasa küsis, kas ta meeldis, mil määral ta meeldis – ja kui väga ma mõistsin ta rahutust! Edasi hõljuvad mu mälus mõned labaselt teravmeelitsevad märkused, mida ta kõnelusse põimis, nagu ta näiteks mingile mu isa nokkimisele vastas: „Ärge ajage loba!“ et kohe juurde lisada: „või laske midagi rasvasemat!“ Kuid nii seda kui ka teisi tema vaimukuse väljendeid kuulasin ma, nagu öeldud, ainult poole kõrvaga, olles sügavalt pingul, et oma sisimas ümber töötada meelete kaudu saadud elamusi.

Järelikult see võietega kokkumääritud, kärnane indiviid – umbes nii arenesid tollal mu mõtted – on too südametevaras, kelle poole hall inimmass äsja igatsedes ja unistades üles vaatas! See tülgastav vaglake on siis tolle õndsa liblika tõeline kuju, kelles veel natuke aega tagasi tuhat petetud silma uskus teostununa nägevat oma salajast unelmat ilust, muretusest ja täiuslikkusest! Kas ei sarnane ta täiesti selle ilge molluskiga, kes õhtutunni saabudes võimeline on muinasjutuliselt hõõguma? Need täiskasvanud ja tavalisel määral elutargad inimesed aga, kas ei teadnud nad, et neid petetakse? Või ei pidanud nad vaikival kokkuleppel seda pettust pettuseks?“ (Mann1995:30)
Oma arveteklaarimises Goethega (“Lotte Weimaris”) läheb Mann juba nii reljeefseks, et kunstianne ei seota mitte rõhutatult looja (ikka poeedid, artistid, musikaalse hingega inimesed jms) moraalsest palgest lahti, vaid seatakse vaat et negatiivsesse sõltuvusse.
Kõnekas on ka see, kui pikalt võtab seda lahti seletada selline mõtleja nagu Richard Rorty (muide, raamatus, mille moto pärineb Milan Kunderalt), seda Nabokovi näitel.

Rorty järgi Nabokov „sooviks näha, et kogu maailma kurjus — igasugune õrnuse ja südamlikkuse puudumine — pärineks mittepoeetidelt, säärastelt üldistavatelt ja uudishimuta matsidelt nagu Paduk või Gradus. Kuid ta teab, et see pole nõnda. Nabokov soovib meeleheitlikult, et kunstiannetest piisaks moraalse vooruslikkuse jaoks, kuid ta teab, et autonoomse kunstniku sattumuslikku ja valikulist uudishimu ei seo miski tema isa poliitilise projektiga — luua maailm, milles õrnus ja lahkus oleksid inimlikuks normiks. Seega ta loob tegelased, kes on korraga ekstaatilised ja julmad, tähelepanelikud ja südametud, poeedid, kes on ühtaegu tundlikud ja kalgid. Nabokov kardab kõige rohkem, et mõlemat korraga ei saa — et ekstaasi ja südamlikkuse süntees pole võimalik. [...]
Nii Kinbote kui Humbert on äärmiselt tundlikud kõige suhtes, mis mõjutab või väljendab nende kinniskujutlust, ja täiesti ükskõiksed selle suhtes, mis puudutab kedagi teist. Need tegelased kehastavad, nii nagu seda kunagi varem kehastatud pole, üht erilist julmusevormi, mille pärast Nabokov kõige rohkem muret tundis – nimelt uudishimupuudust“ (Rorty 1999:258-261)

Humbert Humberti ei huvita Lolita sisemaailm, tema isiksus – Humbert rahuldub enese organismi ja kujutlusmaailma positiivse reaktsiooniga Lolita lähedusele, tajusfääris olekule; Clavdia on Castorpi silmis nii eriline, sest tema mongoliidsed silmad resoneeruvad positiivse mälestusega Castorpi koolieast. Sellist laadi akommunikatiivsus on üks Kundera leitmotiive.

Kui kaasame kunstiloomele ka taju, märkame, kui üldkehtiv on T.S. Elioti hüüatus Shakespeare’i veriste kuid enesega üpriski rahulolevate tragöödiakangelaste suhtes -- hei! nad asendavad ju eetilise enesesuhestuse esteetilisega!

Aga siin võime ka sõnastada nietzscheaanliku kitsenduse dostojevskilikule õudusele-hoiatusele-ähvardusele, et Jumalata on kõik lubatud -- ei, ei ole kõik, ainult ilusalt ja ilusale on kõik lubatud. Maalähedasemalt: Cosmopolitanis on keelde ja käske sama palju kui Piiblis (aga väärtushierarhia on täiesti teine).

edasi