4. september 2011

Darwini ohtlik idee

Ilmus Eesti Päevalehes 03.09.2011
See on tutvustus Daniel Dennettiraamatule „Darwini ohtlik idee“. Vaevasin päris pikalt pead, kuidas seda päevalehes tutvustada, sest tegu on väga mahuka, akadeemiliselt kuulsa ja raskusastmete ebaühtluse tõttu väga raskesti lühiülevaate formaadile allutatava teosega. Toimetaja ja kujundaja tegid aga päris põhjaliku lihvi: pildid-skeemid, ports õrritavaid teese ja koloriitsemaid tsitaate nii autorilt kui tuntumatelt oponentidelt, pealkirjaks märksa kutsuvam: „Kas kõik on tõepoolest vaid algoritm?“ jne. Hea töö, pole midagi öelda, tulemus sai märksa päevalehekõlbulikum. Seekord sain tiitliks biosemiootik...
Pealkirja minupoolne versioon - „Väljajuhatus adaptsionistlikust selektsionismist“ - vihjas sellele, et kui keegi midagi nii pööraselt ja fanaatiliselt jaatab ja absolutiseerib, on tulemus risti vastupidine, nagu keegi ei kahjusta islami või kristluse mainet rohkem, kui selle marulised ja andunud jaatajad.
Paar head sisulist (ja seetõttu päris pikka) arvustust on näiteks:
AllenOrr Boston Review (lühem)
Rod Swenson
EcologicalPsychology (pikem)





Väljajuhatus adaptsionistlikust selektsionismist
Mihkel Kunnus


Daniel Dennetti “Darwini ohtliku idee” tõlke ilmumist saab ainult tervitada, sest nii on viisakas. Tegu on (bioloogia)filosoofide seas hulganisti tähelepanu ja tsiteerimist pälvinud säravalt orginaalse teosega. Selles originaaluses peitub aga nii tugevus kui nõrkus. Tugevuseks on uudsuse meelivärskendav ja perspektiive avav toime, nõrkuseks aga suhteline põrumine selles, mida autor õigupoolest taotlenud: anda ammendav ülevaade evolutsioonimehhanismidest ja nende rakendusvõimalustest teistes teadustes ning on sümptomaatiline, et viimases ta mingeid piire ei näe: jäise põlgusega suhtub ta neisse, kes arvavad, et “[L]oovutage moodene bioloogia osaliselt või kasvõi tervikuna Darwinile, kuid sealt kaugemale taganeda ei tohi! Hoidke darvinistlik mõtteviis eemal kosmoloogiast, psühholoogiast, inimkultuurist, eetikast, poliitikast ja religioonist!” (lk 79). Siinjuures on oluline märkida, et darvinistlik mõtteviis ei ole siin argiteadvuslikult sünonüümne evolutsiooni reaalseks tunnistamisega, mis vastandub mõnele mütoloogilisele vaatele (nt kreatsionismile), vaid üsna spetsiifiline teoretiseerimislaad erinevate evolutsioonikäsitluste seas, mille pärgamine Darwini nimega on paljus pelgalt ajalooline sattumus ning viisil, kuidas seda teeb Dennett, lausa “äärmiselt eksitav, sest mida ka ei öelda Darwini ja tema rolli kohta evolutsiooniteooria ajaloos, polnud ta kohe kindlasti mitte neo-pütagoorlik reduktsionist nagu Dennett (või Dawkins)” (Rod Swenson,”Evolutionary Theory Developing:The Problem(s) With Darwin's Dangerous Idea, ECOLOGICAL PSYCHOLOGY, 9(l), 1997, lk 50)
Dennetti sõnul “Darwin oli avastanud algoritmi väe” (lk 62) ning kõnealuse raamatu keskne idee seisneb revolutsioonilises rõõmusõnumis, täpsemalt Dennetti veendumuses, et mistahes protsessi saab vaadelda algoritmilise protsessina (lk 73).
Kui pütagoorlaste usu võttis kokku maksiim “Maailm on arv”, siis Dennetti nägemusele vastaks: “Maailm on algoritm”. Paraku pole sellised kvaasireligioossed usutunnistused ise kuigi kõrge heuristilise väega ning on palju sagedamini mõne konkreetse suurvaimu juba selja taha jäänud tunnetusliku odüsseia lühikokkuvõtteks, õndsaks surmaohkeks, mis suudab kihevile ajada ainult neid kärsituid ja üliusaldavaid noviitse, kes ainuüksi veendumust õiges suunavalikus peavad kohalejõudmisega samaväärseks. Tõsi, reklaam on võimas, nimelt Dennetti pakutud “[a]uhinnaks on - esimest korda maailmas - püsikindel seletuste kompleks, mis ei keeruta end lõputult tagasi mingisuguste müsteeriumite juurde”(lk 28).Selliste vekslite välja käimine teaduse sildi all võib osades inimestes kutsuda esile sama mürgist sarkasmi kui kellegi püüe veenda, et tal on nüüd töötava igiliikuri projekt või et ta lahendas lõpuks keha ja vaimu probleemi. Aga ainult osades! Dennetti ideedel on ka küllaga tänulikke vastuvõtjaid. Nii nagu James Lovelocki Gaia hüpotees või Elisabeth Sahtourise maailmatants pakub Dennetti pütagoorlik neodarvinism teatud vaimutüübile rahustavalt tervikliku ja koduse maailmanägemuse.
Dennetti “Darwini ohtlik idee” ei ole tervikuna kohe kindlasti lihtsakoeline, siin on terveid peatükke, mis polemiseerivad nüüdisaegse (vaimu)filosoofia eesliinil olevate elukutseliste filosoofidega ning ideedega, mis vaevalt suudavad kõnetada kedagi väljaspool akadeemilisi ringkondi. Samas selgitatakse aga mõnes teises peatükis vanemliku kannatusega bioloogia aabitsatarkusi ja puistatakse sekka üldharivaid peatükke kolmandal ja neljandal teemal ning üpris spetsiifilisi mõtteharjutusi analüütilise filosoofia vaimus. Siit kerkib probleem, millele on osutanud ka mitmed varasemad selle raamatu arvustajad ja tutvustajad - millisele lugejale mõeldes see raamat õieti kirjutatud on?
Kui palju on neid, kes kirjutaksid alla sellele, et “Alan Turing ja John von Neumann olid 20.sajandi kõige väljapaistvamad teadlased” (lk 266) või et “[a]rvutite tulek on arvatavasti kõige olulisem epistemoloogiline edasiarendus pärast täpsete ajamõõtmisseadmete leiutamist” (lk 223)? Selliste väidete mõistev omaksvõtt eeldab päris avaraid taustateadmisi ning üsna spetsiifilist intellektuaalset eelseadistust.
Rõhutades seda, et on palju neid, keda Dennett ei hakka kunagi veenma, ei taha ma teda üheselt marginaliseerida, vaid osutada tõsiasjale, et on küllaga dialektiliselt sama võimekaid erudeeritud inimesi, kelle arusaamadega soosivaks suhestumiseks puudub neil Dennettiga sellegi poolest adekvaatne metakeel. Headeks näideteks sobivad nii ees pool mainitud Lovelock kui Sahtouris või ka Andreas Weberi, kellelt ilmus äsja samas sarjas raamat “Kõik me tunneme”. Viimane on veel iseärnis paslik, kuna ka Weber usub, et bioloogia seisab teadusrevolutsiooni künnisel, ent tema nähtud murrang on kardinaalselt erinev Dennetti omast. Väga jämedates joontes: Weber ihkab absolutiseerida elule lähenemise seest poolt, Dennett väljaspoolt. Kainem ja vähem kirglik inimene, kellel on suurem võime taluda teadmatust ja püsida agnostilisel positsioonil (mida ei maksa siiski segi ajada kõige tavalisema nürimeelsusega), suudab vast näha neid vaatepunkte komplementaarsete ja õpetlike liialdustena. Kõrvutamiseks sobivad nad küll ainult kui näited väga erinevatest lähenemissuundadest elule, sest nii erudiidi kui dialektikuna on Dennett Weberist ainuüksi vanuse tõttu mitu suurusjärku üle ning suudab oma suunas palju kaugemale minna, arendada välja oma hoiaku viimasedki konsekventsid, teisisõnu ekstrapoleerida oma teooria absurdi, mis on filosoofiline suursaavutus ilma igasuguse irooniata.

Kui mõne raamatupoe otsingumootorisse sisestada sõna “kvant”, siis on tulemuseks üheksal juhul kümnest mingi lihtsakoeline esoteeriline eneseabiõpik. See Teadmist markeeriv sõnavargus kõneleb ajast, mil füüsika oli suurima metafüüsilise mõjujõuga teadus. Enne füüsikat oli selleks astronoomia ning väide Maa asukohast või liikumisest ilmaruumis võis inimese enesetadvuses kutsuda esile pöördumatuid tagajärgi. Nüüd on kord bioloogia käes ja iga suuremat hõlmavust taotlev bioloogiateooria omandab paratamatult religioosse maigu.

Sarja “Roheline Raamat” aga soovitan soojalt, Clive Ponting’i “Uut maailma rohelist ajalugu” lausa tungivalt.


11 kommentaari:

  1. Tere, Mihkel!
    Enne kommenteerimist mõned kontrollküsimused:
    (1) Milliseid peatükke millistest Charles Darwini raamatutest Sa lugenud oled?
    (2) Kas oled kursis, millised 2 teadlast 1859-1860 esitlesid statistilist lähenemist oma teadusharudes?
    (3) Kas Sul on kõhklusi Dennetti metafooride osas ja milliseid?
    (4) Kas suudad eristada, millised metafoorid Su mainitud autoritele viitavad "normaalteaduse" tasandi ontoloogilistele mudelitele ning millised mitte?
    (5) Kas Sinu arvates on Su mainitud autoritel (peale Darwini ja Dennetti) pistmist teadusega ja millisel viisil?

    Huviga kuuldel, Ivar.Puura@gmail.com

    VastaKustuta
  2. Tere, Ivar!

    Miskipärast närib mind pisike kahtluseussike, et need kontrollküsimused (vähemasti esimesed) on sihitud mu ütlejastaatuse madaldamisele (meenub üks üpriski põhjalik ettekanne LUS'is, millelt selle küsimusega hoobilt pagunid rebiti). Õigupoolest on sellise küsimuse esitamine ise omamoodi „kontrollvastus“. Ja sellest testist said Sa läbi ainult möödustega ;)

    „Galilei teksti uus läbivaatus võib küll muuta meie teadmisi mehaanika ajaloost, kuid see ei saa kunagi muuta mehaanikat ennast. Seevastu Freudi tekstide uusläbivaatus muudab psühhoanalüüsi ennast ja Marxi tekstide uurimine marksismi. Ja nende tagasipöördumiste lõplikuks iseloomustuseks tuleb lisada veel viimane tunnusjoon: nad püüdlevad mingi mõistatusliku sideme poole teose ja autori vahel. Tekstil on tõeliselt kehtestusjõuline väärtus sedavõrd, kuivõrd ta on autori ja just nimelt selle autori tekst; ning just sellepärast, et ta on selle autori tekst, tuleb tema juurde tagasi tulla“ (Foucault „Mis on autor?“)
    Kas Darwin on pigem Marx või Galilei?

    Kas Dennetti raamatu sisuks ja eesmärgiks on evolutsiooniteooria arengulugu? Ei.
    Tsiteerin: „Minu peamiste teeside seisukohalt pole tegelikult mingit tähtsust, kas Darwin üleüldse iial eksisteeriski“ (lk 242).
    Jaatan seda seisukohta (või huvipunkti): Dennettit ja mind huvitab evolutsioon ja evolutsioonimehhanismid, mitte Darwin ja-või evolutsiooniteooria kujunemislugu. Sama käib statistika-ajaloo kohta (ühena pead arvatavasti silmas Mendelit, aga sobiva viktoriinivastusena, ühtegi neist autoreist lugemata – Boltzmann ja Maxwell arendasid 1860ndatel molekulaarfüüsikat statistilisuse kaasabil. Olen kindel, et taolisi tegelasi on palju, sest see oli üldine statistikavaimustuse aeg, kuigi, sh Boltzmann kui ma ei eksi, elas seda väga valuliselt üle, kellavärkmaailma lagunemine jne).

    Lovelock, Weber, Sahtouris, Dennett sobivad võrdluseks ilusti – ühegi kohta ei saa öelda, et nad oleks rumalad või harimatud või poleks evolutsiooniteooriatega kursis, vastupidi!, aga ... väljuvad teadusliku tunnetuse pädevusalast (impulsside tõttu, mida on siiski sobivaim nimetada religioosseteks). [Nende ühte klassi paigutamine oli muidugi pedagoogiline manööver, tunnistan :) ]

    Neljandast küsimusest ei saa eriti aru. Kas vastuseks sobib, et Dennett kipub minuarust üpriski sageli kirjeldust ontologiseerima? Sellest ka see süüdistus pütagoorluses (st ontologiseeritud matemaatika).

    VastaKustuta
  3. Siis: ja millal ometi ilmub "Liikide tekke" tõlge! See ilmumisprotsess modelleerib juba liiga objektasandil evolutsiooni...

    VastaKustuta
  4. Sisukad kriitikad on ülallingitud Swensonilt ja Orrilt. Ei hakkanud neid refereerima, pealegi, rõhutan, tegutsesin ülimalt piiratud võimaluste juures (6000 tähemärki!), see ex machina oli väga määrav.

    VastaKustuta
  5. Tere, Mihkel!

    Taust ja eeldused. Küsimused on sõbralikud. Staatus pole teemaks, tead ju, et semioosi puhul kõrgem-madalam ei kehti. Olemas on erinevad lähenemisviisid, erinev taust ja rakurss.

    Niisiis, saagu heatahtlik, aus ja lugupidav mõttevahetus. Püüdkem klis´eed (Foucault jt.) kõrvale jätta ning sügavamat vaimsust mobiliseerida

    Katsetan sisulist dialoogi, lootes et see pinget pakub, kuna olen hinnanud Su vaimukat teravust. Sooviksin seda ka siin leida :)

    Äkki proovid uuesti?
    Ivar

    VastaKustuta
  6. Nõus!

    Kui ma õigesti aru saan, siis neljanda küsimusega Sa protesteerid selle vastu, et samavääristan Lovelocki Gaia, Sahtourise maailmatantsu ja Dennetti Darwini ohtliku idee? Arusaadav, esimesed kaks tunduvad kuidagi märksa ilmsemalt esoteerilised, selgelt mitteteaduslikud, Dennetti "Darwini ohtlik idee" aga näib enam-vähem passivat "normaalteaduste" tasandi ontoloogilistele mudelitele, saan aru, saan aru. Selles tasalülituses heuristilist ökonoomiat nägingi ja seetõttu ka selle esitasin. Dennett on petlik, ta kasutab Darwint ära samamoodi nagu igasugused soolapuhujad sõnakest "kvant".
    Öeldes, et Dennett "kasutab ära" ei vihja ma kuidagi tema alatusele, ei, ta tõesti siiralt usub, et on leidnud universaalse happe ning usub ka seda, et võtmeroll on selles Darwinil (kohati on lausa piinlik, kuidas ta Darwinit müüdistab!), kuid siiski täpsustab alandlikut palju.
    Parim oleks Dennetti ja Darwini suhet iseloomustada kui Pauluse ja Jeesuse suhet. Paulus (erinevalt apostlitest) Jeesusega isiklikult kokku ei puutunud, küll aga sai temast tuliseim jutlustaja ja propageerija ning NB! Paulus mõistis Jeesuse sõnumit (oma arust) paremini kui Jeesus või apostlid. Dennett mõistab Darwinit paremini kui Darwin, paremini kui Haeckel, Mayr, Gould jne.
    Ja just see sõge paatos, mis sellest raamatust nii tugevalt ja domineerivalt vastu õhkab, pani mind seda ekvivalentsusahelat punuma. Keegi ei tee ühelegi liikumisele nii palju kahju kui fanaatikud. Dennett on fanaatik par excellence, (oma enda välja mõeldud) Darwini fanaatik. Sellest ka esialgne pealkiri: mees, kes tahab teha adaptsionistlikust selektsionismist uut totaalparadigma, juhatab sellest tegelikult välja.
    Eriti teravalt tuleb ta fanaatilisus välja muidugi usuleiges Eestis, kus kreatsionistide hääl mis tahes institutsionaalsel tasandil puudub, mistõttu Dennetti preventatiivsed rünnakud mõjuvad võõristava varjupoksina.

    VastaKustuta
  7. Õigupoolest peaks ma muidugi küsima, et mis selle raamatututvustuse juures häiris, millega nõus pole. Muidu on üks huupi selgitamine.

    VastaKustuta
  8. Tervitus taas, Mihkel!

    Nagu ka ülal mainisin, pole (mu) eesmärk vaielda küsimuses, kellel rohkem õigus on, vaid pigem püüda avada mitmekesisemaid vaatenurki, mis loodetavasti nii Sulle, kuid ehk ka kellelegi kolmandale huvi võiksid pakkuda.

    (1) Meenutagem elevandikompajaid ning eeldagem, et mitmed võrdvõimalikud variandid on olemas: http://www.noogenesis.com/pineapple/blind_men_elephant.html

    (2) Võiks olla loogiline eeldada, et teema "Dennett Darwinist" lahtimuukimiseks võib nii Darwini baastekstide konteksti kui Dennetti loomingu tundmine anda lisainfot.

    (3) Dennetti üheks motiiviks läbi mitmete raamatute on tõepoolest materiaalse ja füüsikaseadustele alluva maailmamudeli ja uskumuste vastandamine läbi ratsionaalse pilgu. Seda illustreerib 2005. a. essee "Thanks goodness", kus ta haiglas olles teatab, et loodab arstidele ja headusele, kuid mitte ligimeste palvetele: http://www.edge.org/3rd_culture/dennett06/dennett06_index.html

    (4) Kirjutad: "Eriti teravalt tuleb ta fanaatilisus välja muidugi usuleiges Eestis..."
    Sul võib õigus olla...nt. 1999. aastal võinuks raamat maanduda "pisut põnevamasse" konteksti: http://www.postimees.ee/luup/99/05/teadus2.htm. Kuid see on eraldi teema, las ta siin olla.

    (5)Mulle tundub, et Dennett on oma eessõnas üsna tagasihoidlik, öeldes, et ta ei ole teadlane, kuid püüdis teema filosoofina enda jaoks läbi mõelda. Samuti on ta järjekindel ning püüab olla arusaadav, väljendades selgelt, kus ta käsitleb ontoloogilist, nt. metafoore Darwini mudelite kohta ning kus epistemoloogilist, nt. erinevaid loogikaid.

    (6) Tundub, et ka keskne, kõikelahustava "universaalse happe" metafoor ning viide arenguprotsesside algoritmidele võib jääda paljudele ähmaseks.

    Seda põhjusel, et inimesele ei ole loomupäraselt omane statistiliselt mõelda.
    Maxwell ja Darwin rakendasid statistilist lähenemist samaaegselt ja sõltumatult, pidi olema seotud ajastu vaimuga:

    http://www.teadusjakirjandus.utlib.ee/files/exhibition2010-brochure.pdf (lk. 4.

    Sinu eeliseks võrreldes paljudega on füüsikataust, tänu millele oled tuttav stohhastika kaudu formuleeritud seaduspäradega, nt. Maxwell-Boltzmanni ideaalse gaasi käitumise kvantitatiivse kirjeldamisega.

    Dennetti viide "universaalsele happele" viitab stohhastilistele protsessidele, mis lõputute iteratsioonidega, põlvkond põlvkonna järel, kumuleerivad muutusi. See ongi see algoritm, millele Dennett viitab.

    Kõigile palju arusaadavam peaks olema vastandus "cranes" (kraanad) versus "skyhooks" (taevakonksud). Esimene viitab kumulatiivsele evolutsioonile, mille käigus mingis arenguliinis läbitakse lävendeid (endotsütobioos ja eukarüootide teke, hulkraksuse teke jne.). Teine lubaks mistahes evolutsiooni hetkel Looja sekkumist (Deus ex machina).

    (7) Lõpetuseks - kui mitte takerduda tänase Eesti turvatsoonis ehk mõnevõrra liialdatuna tunduvasse retoorikasse ja hinnangulistesse väidetesse (mida peaks analüüsima 1995. a. USA sotsiaal-kultuurilises kontekstis)ja otsida iva, siis see tundub olevat leitav mitmest metafoorist.

    Kui aastal 2011, 16 aastat hiljem kirjutad: "Dennetti preventatiivsed rünnakud mõjuvad võõristava varjupoksina", tuleb mul silme ette hämmastav ajaparadoks, kus beebi peab sünnitama oma ema.

    Vaimukuste kaskaadi on tore lugeda, kuid mingi kuues meel ütleb, et lugejat võib huvitada muuhulgas ka see, millest raamat ise kirjutab :).

    Parimat
    Ivar

    VastaKustuta
  9. Aitäh, Ivar!
    Nii sisukas ja asjalik kommentaar vääristab igat blogi.

    Põhimõtteliselt olen Su öelduga nõus ja vaielda pole siin suurt midagi, aga mõned täpsustused, mis on seotud konkreetselt selle raamatuga, ma siiski teeks. Sest tutvustus oli ju just nimelt selle raamatu kohta.

    Esiteks, nö autentse Darwiniga pole sel suurt midagi pistmist. Seda põhjendab pikemalt Swenson, kellele ka viitan, sest argumentatsiooni ja näidete toomiseks polnud ju ruumi.
    Dennett jutlustab oma lugu ning kasutab selleks Darwini nime perstiiži (kes eitaks Darwinit?! Eks ikka mõni usuhull või taevakonksutaja!). Ilmekas on nt lk 39: "Seda suurepärast ideed ei mõelnud mitte Darwin ise tervikuna välja, samuti ei mõistnud ta seda täiel määral isegi pärast selle formuleerimist".
    Niisiis, Darwinil olid mõned geniaalsed mõtted, millest ta ise aru ei saanud isegi pärast nende formuleerimist, aga olgu, Dennett tuleb ja aitab!

    Mis puudutab seda materiaalset maailmapilt, siis seda ei vastusta ju ükski tema oponent! Gould ei ole mingi krüptokreatsionist! Aga see, millist retoorikat kasutab Dennett temaga "argumenteerimiseks", on lihtsalt lame: üks argumentum ad hominem teise järel, poliitilistest veendumustest, haledameelsuseni kuni selliseni: "Üllatav, et Gould pole üritanud leida mingeid tõendeid oma peamise järelduse poolt (või vastu) tehiselu valdkonnast, kuid ta ei maini sellist võimalust kuskil. Miks? Gould ei armasta arvuteid ja kuni tänase päevani ei kasuta arvutit isegi mitte kirjutamiseks. See võibki põhjus olla." (lk 393) ?!

    Oma konstruktiivsetelt väidetelt meenutab Dennett natuke sellist heureka-hüüdjat, kes tormab kirjandusteadlaste juurde ja hüüatab, et kogu kirjandus Dostojevskist Joyce'ini, Dantest Proustini allub mingitele grammatikatele. Ja kui keegi hakkab seletama tähenduslikke tasandeid, kus – üllatus-üllatus! – pole grammatikaga midagi peale hakata, siis on kohe ex machina ja taevakonksud.

    ""Maailm on algoritm". Paraku pole sellised kvaasireligioossed usutunnistused ise kuigi kõrge heuristilise väega ning on palju sagedamini mõne konkreetse suurvaimu juba selja taha jäänud tunnetusliku odüsseia lühikokkuvõtteks, õndsaks surmaohkeks, mis suudab kihevile ajada ainult neid kärsituid ja üliusaldavaid noviitse, kes ainuüksi veendumust õiges suunavalikus peavad kohalejõudmisega samaväärseks."

    Kõige õelam vastus Dennetti revolutsioonituhinale (nagu igale teadusrevolutsioonituhinale, sh nt Weberi omale) oleks: "Tore, Daniel, olen sinuga kõiges nõus! Hakka nüüd pihta! Tooda nüüd oma imeveskiga teadmisi!"

    VastaKustuta
  10. Ei pea sugugi vaidlema Baconiga – teadmine on võim! - ega Galilieiga – Maailma raamat on kirjutatud matemaatika keeles!, aga need koondsententsid ISE pole veel ometi mingid teadmised! Taga hullemaks, nad pole isegi meetodid või juhised!
    "Kõik protsessid on kirjeldatavad mingil algoritmidena!" - "Tore! Ja nüüd?"

    Stringiteooria kohta on ilusti öeldud: see on nii üldine, et selle rakendamiseks peab kasutama nii palju vaheastme teooriaid, et lõpptulemus sõltub palju rohkem vaheastme teooriate valikust kui stringiteooriast.

    Üksi keemik ei väida, et aatomid "ei allu" kvantfüüsikale, ometi peab ikka hoidma perioodilisustabeli käepärast, sest isegi aatomite matemaatiline kokkuklopsimine elementaarosakestest käib üle jõu, saati molekulide.

    Ja ometi, see pole veel kaugeltki põhimine etteheide Dennettile, et kui keegi tema pan-algoritmiat täielikult ei jaata, on ta automaatselt taevakonksutaja.
    Kõrvutus Weberiga on siin sobiv, sest Dennettil puudub täielikult see, mida Weber (ja paljud enne teda) tahab omakorda absoluutseks seada, nimelt subjektsus ja organismi autonoomia. Dennetti absolutsioon on tealasetüübile muidugi kõvasti sümpaatsem ja kodusem, sest teadus alustab metoodiliselt sellega, et ütleb: "Jätame subjekti ja subjektiivsuse kõrvele!". Dennett justkui unustaks selle ära, et juba alguses on midagi kõrvale jäetud, ent üritab selle ülejäänud osaga siiski kõiksuse täielikult ära kirjeldada. Piltlikult: näe, viskame värvikarbist punase välja ja kui me nüüd ülejäänutega piisavalt osavalt maalime, siis saame kõik toonid, mis maailmas.

    Mis religiooni puutub, siis on ta üsna klassikalisel positsioonil, mis on ka klassikaliste vastuoludega. Kui olla järjepidevalt ilmalik, siis tõel isikuomadusi pole st NB! Tõde ei solvu kui teda ei austata! Tõde ei hakka kätte maksma. Seega jäävad ainult instrumentalistlikud kriteeriumid ning sotsiaalsed uurimused näitavad, et usklikud inimesed on keskmiselt õnnelikumad (teadagi, usu vastand pole mitte skeptilisus, vaid meeleheide) ning ei ole väga head põhjendust, miks ei võiks inimesed (edasi) elada muinasjuttude ja müütide järgi. Nagu Dostojevski on oma põrandaaluse läbi öelnud: vot, elan oma lolli tahtmise ja tuju järgi, sest ma tahan ja ma saan, käige seenele oma tõe ja kasuga!
    +antropoloogiline tõsiasi: kõik ühiskonnad on elanud alati müütide ja muinasjuttude järgi, mitte ükski aga teadusliku tõe järgi.
    Seda argumentatsiooni ei viitsi ma aga eriti välja pidada, sest olen ise ikka teisel pool rindejoont.


    Aga Ivar, Sinu punktidele ei saa muud ette heita, kui seda, et neid Dennetti kaitseks kasutad. Sa oled palju mõistlikum kui Dennett!
    Kohe esimene punkt: alustad tuntud näitega elevandikompajatest (mina soovitasin ka võtta Dennetti pakutut ühe kompamisviisina), aga mida Dennett ise omaarust pakub? "Esimest korda maailmas - püsikindel seletuste kompleks, mis ei keeruta end lõputult tagasi mingisuguste müsteeriumite juurde"(lk 28)! Sic!
    jne

    VastaKustuta
  11. Oma algoritmide ja memeetikaga ei märka Dennett omapoolset ülelihtsustust ja seetõttu arvab end olevat avastanud lihtsuse, ja märkamata oma katseid saada lahti igast keerukusest, sattumuslikkusest ja varieerumisest, arvab ta end universaalseid seadusi avastavat... Meelsuselt on Dennett vanakooli metafüüsik, sest nii nagu noodki oma ihalusega leida see üks ja ainus Absoluut või Olemine, tahab temagi leida seda Üht Asja Mis Seletab Kõik.

    Tõlkisin hiljaaegu ajaviiteks John Dewey "Darvinismi mõju filosoofiale", mida Dennettki raamatus tsiteerib, aga nagu näha, ei ole Dewey mõte - et darvinistliku hoiaku ülevõtmine filosoofiasse tähistab muutumise ja ebakindluse tulekut - talle sugugi meeltmööda. On üpris veider vaadata, kuidas Dennett kirjutab evolutsiooniteooriast täiesti eeldarvinistlikus meelelaadis...

    VastaKustuta