On väga tore, et ka kaks proosakirjanikku on hiljutise Norra õnnetuse puhul sõna võtnud. Need on Andrus Kivirähk (artikkel siin) ja Mihkel Mutt (artikkel siin).
Kõige rohkem häiris mind selle sündmuse kajastamisel see vastik pööbellik elevus, õhin ja pidulikkus. Esteetiline nauding Suurest Sündmusest, joovastus tragöödiast.
Kui vaadata Kiviräha ja Muti reaktsioone, siis on need vastassuunalised, sellist meeleseisundit pärssivad: rahustavad, kainestavad (vastandlik hoiak muusikalis-teatraalse modaalsuse/afektistruktuuri joovastusele) ning demütologiseerivad. Joovastunud Mass hüüab – Saatan on meie seas! Kurjuse kehastus! See on Märk! Kivirähk ütleb: „Phväh.. tavaline kaabakas..“, Mutt ütleb: „Njah, kiiksuga..“. Mõlemad pisendavad (ka Mihhail Lotman lähenes kainestavalt, pisendavalt, demütologiseerivalt).
Mida märgilisemaks see kiiksuga kaabakas tehakse, seda mütologiseerivam on hoiak (eriti ilmekad olid selle natsionalistliku parteijuhi omad, kes B.-d väikeseks etturiks nimetas üleilmses suurvandenõus või, et see on märk, et multi-kulti/Euroopa kurss/ilmalikkus/vms on saavutanud viimase piiri).
Seda hoiakut võiks-peaks nimetama proosakirjaniku hoiakuks – kaine, läbinägelik, demütologiseeriv, empaatiline.
(või lihtsalt mõistlikuks-täiskasvanulikuks hoiakuks)
Olen seda arusaama pidanud truismiks, iseenesestmõistetavuseks, ses mõttes, et igaüks, kes midagigi kirjandusest oimab, teab, et just need karakteristikud iseloomustavad proosakirjanikku ehk romaanikirjanikku ehk Kirjanikku [see peab olema ikka harukordne geenius, kes muus kirjandusžanris saavutaks Kirjaniku taseme].
See muidugi ei ole enam ammu truism. Demokraatlik „minu arusaam on sama hea kui kestahes teise!“ on siin oma lamestava ja kommunikatsioonilõhkuva töö teinud.
„Iga hea kirjandusteose tagaplaanil peitub suur suur psühholoogiatõde,“ kirjutab Paul Borget.
Mihkel Mutt meenutab kurba faasi oma nooruseast, mil talle tundus, et tal pole ühtki annet (ning tuleb seetõttu kõrvale jääda elu suurest peost), kuid aegamisi selgus, et tal on üks anne, nimelt: ta näeb inimesi läbi. Oli selge, aha, proosakirjanik!
Milan Kundera essee „Romaanikunst“ ja „Eesriie“ esitavad selle kunstižanri genealoogia
(ühtlasi kirjutab Kundera seal lahti muusikalisuse ehk tragöödiast joovastumise [sh enesetragöödiast joovastumise ehk lüürilisuse] vastandlikkuse romaani vaimuga. Olin ka seda truismiks pidanud [humanitaarharitlaste hulgas mõistagi], sest see on üks „Tragöödia sünni“ põhisõnumeid, millega nt Th. Mann ja Musil ja Kundera ja.. nii palju mänginud on. Ometi tundub, et empaatia ja lüürilisuse (modaalne) opositsioon on kõike muud kui enesestmõistetav..)
Ühes vanemas ajaleheartiklis ütleb Mutt: „Ma olen kindel, et pooled maailma pahedest johtuvad empaatia puudumisest“ ning toob võrdluse inimesest, kes peab kogu eluks jääma sellisesse kooliõpilase-staatusesse, kellel vanemad ei luba diskole minna, kuigi kõik klassikaaslased lähevad. Mutt näitlikustas sedaviisi, mis tunne on olla homo homofoobses ühiskonnas.
Ka kõnealuses artiklis norrakast rääkides mainib ta empaatiat: „Tegemist oli totaalse empaatiavõime puudulikkusega, mis harilikult kaasneb, kui mõeldakse suurtes kategooriates ning mis avaldub pea kõikide suurte revolutsionääride ja ühiskonnamuutjate juures“.
See on täpne üldistus. Muti artikkel on suurepärane näide motivatsioonidünaamika analüüsist ehk püüdest (välja) selgitada, miks üks inimene käitub nii nagu ta käitub.
Empaatia on selleks väga oluline, empaatia on võime sisseelada teise inimese motivatsioonidünaamikasse ehk teisisõnu mõista, miks ta nii käitub.
Käitumine on kõige keerukam, komplekssem ja holistlikum fenomen, nagu ütleb Turovski.
Inimkäitumine veel eriti.
Inimkäitumise analüüsil tuleb arvestada motivatsioonidünaamika, afektistruktuuri ja üldise ühiskondliku funktsioonijaotuse(vt Elias) sulamiga (puhtintellektuaalselt tahab see liiga vinget protsessorit).
See Muti üldistus, mida äsja tsiteerisin, sobib nagu rusikas silma-auku kirjeldamaks seda õnnetut homodebatti, mida siin blogis päris mitme sissekandega õnnistanud olen. Nii lärmakamaid jaatajaid kui eitajaid iseloomustab eelkõige empaatiapuudus st võime mõista oponendi käitumise ajendeid, nendest eelkõige kõlbelist dimensiooni. Kumbki pool ei saa aru, et nii homoõiguslased kui nt kristlikud konservatiivid on mõlemad suuresti motiveeritud kõlbelistest ajenditest. Ja mõeldakse suurtes kategooriates - Õiglus! (indiviidi) Vabadus! vs Patt! Loomuseadus! (abielu) Pühadus!
Totaalne empaatiapuudus iseloomustab samuti mõlemaid.
Seetõttu pole võimetus kujutada teise inimese sisemaailma ja ajesid, lihtsalt üks puudus, mida ma romaani pretentsioonidega kirjandus-idudele ette olen heitnud, vaid Puudus Põhilises[kirjaoskus on eel-elementaarsus, mida on alandav isegi nii väikselt mainida]. Mida arvata rütmitundeta ja rühita võistlustantsijast, nõrgast sportlasest, lauluhääle ja viisipidamiseta lauljast?
(Nojah, nii Mutt kui Kundera on otse välja öelnud, et noorelt ei tule empaatia eriti välja).
Empaatia on muidugi ka suur inimlik voorus. Eriti liberalistlikus demokraatias, kus vendlus, solidaarsus, enese huvide koomale tõmbamine teiste heaolu arvelt jms jäetakse indiviidi,mitte institutsioonide reguleerida.
Võimetus mõista Teise motivatsioone (st vajadusi, tahtmisi, ihasid, kinnisideesid, traumade kaja, kõlbelisi veendumusi, temperamenti jne jne) võib võtta üpris kentsakaid vorme. Mainisin neid pisut selles Vikerkaare essees. Arvamus, et intelligentseks kumuleerunud internetile, võivad tulla mingid pentsikud motivatsioonid, on futuroloogide seas üllatavalt sage.
„Bandiit Stalin ja tema käsilased tapsid ära suure osa „põlevate silmade ja selge südametunnistusega” revolutsionääre, ja see päästis Venemaa. Bandiidid on paremad kui fanaatikud…“ (M.Lotman siin)
Revolutsionääri ehk hukatusliku fanaatiku lühivalem: empaatiavõimetus + kõrge idealism ja suur kõlblus.
Siin jutus on sul minu meelest mingi totrus sees. Mis tähendab, et üks vaidluse osapool ei ole "empaatiline" ehk ei mõista teise inimlikke (ideoloogilisi, kõlbelisi) motiive? Ja et häda (õnnetus) on just selles? Miks nn homodebatt ikkagi "õnnetu" on? Kas on õnnetu? Milline see peaks sinu meelest olema, et seda nimetada õnnestunud debatiks? Kuhu see peaks jõudma, et kõik (?) häpid oleksid? Milliste tulemusteni, kokkulepeteni, mööndusteni, loovutusteni, milliste empaatiliste üksteisemõistmisteni - mõtlen kainelt, pragmaatiliselt.
VastaKustutaÕnnestunud debatiga oleks tegemist, kui see debatt tekiks. Kaks poolt, kes asuvad vastandlikul positsioonil saavad alustada vestlust, vaidlust, kahekõnet vms juhul, kui selleks on kummagi poole valmisolek. Kui on raske endas ära tunda „ lihtsalt mõistlikku täiskasvanulikku hoiakut“, kui ootad, et teine pool oleks empaatiavõimaega ja annaks järele, ja esitad muid tingimusi, mis peavad täidetud olema, enne kui olla nõus oma Õiguse kõrguselt alla laskuma, siis võib ootama jäädagi. Eeskätt peab olema tahtmine ja vajadus vastasseisu vähendada või sellest täielikult loobuda. Aitaks ka, kui üks pool loobuks vastasseisust, reageerimisest, ülevindikeeramisest. Millised oleksid tulemused, kokkulepped jne? Meil oleks stabiilne ja sõbralik ühiskond nagu Rootsis. Mis imet seal nii väga on?
VastaKustutaEga jah, igasugune hermeneutika on suhteliselt raskesti formaliseeritav ning üleskutsed "Olge mõistlikumad!", "Olge empaatilisemad!" on pehmelt öeldes kehvad algoritmid.
VastaKustutaHomodebati teeb "õnnetuks" see, et kumbki (mitte ainult üks osapool!) pole kuigivõrd empaatiline ja kuigi see trall on kestnud päris kaua, pole osapoolte mõistmine eriti süvenenud. Üks asetab enda ja oponendi vahele läbipaistamatu sildi "pervert/haige" ja teine "homofoob". Ja lõppeb see asi ikka nii nagu sellised ebadebatid: tugevam pool (antud juhul vähemusõiguslased) kasutab jõudu. Pada lööb sattumuslikult katelt.
Konkreetse juhtumi puhul tuleks osapooled mahajahutada, praegu on mõlemad oma arust sõjas, kes nn püsiväärtuste, kes nn õiguste eest. Ja sõda pole dialoog.
Empaatia tähendab mõista teise vajadusi ja motiive.
Seda konkreetset vastasseisu modelleerib jämedalt ka klassikaline õigluse ja korra vastuolu.
Fiat iustita, pereat mundus! hüüab üks. Teine ütleb, elu vajab ohvreid.[mis on 5% terviku tervise nimel!]
Õigupoolest, üks karjub lihtsalt "Õiglus! Õiglus!" ning teine "Kord! Kord!"
Empaatia tähendaks võimet vahetada vaatepunkte.
Ah et mis imet seal siis nii väga on? Ah et kõik on ju väga lihtne?
VastaKustutaMida tähendaks valmisolek debatiks - konkreetselt kummagi osapoole puhul? Laskuda oma Õiguste kõrguselt alla (mis õiguste)? Loobuda vastasseisust (millele)? Loobuda teatud sõnade kasutamisest, põhimõtetest, ideaalidest, õiglus- ja korratundest? Loobuda millegi nõudmisest ja kui kõik samal moel käituvad (täiskasvunuks saavad ja oskavad debateerida kuidagi nii, et nad midagi ei nõua, vaid niisama meeldivalt maailma asju arutlevad), siis jõuamegi mingisse õndsasse Rootsi ühiskonda, kus kõik on sõbrad????? Oh issand - kas rootslased jõudsid ka selleni sama moodi...? Rootslastele on kõik lihtsalt sülle kukkunud küll. Neile kohe sobis ja meeldis olla sellised sõbralikud ja tolerantsed ja täiskasvanulikud ja vähenõudlikud.
Kes siin idealist on???
Ja mida ikkagi tähendaks mõistmise "süvenemine" (kui debati õnnestumise eeldus või tunnus)? Kas näiteks konservatiiv, kelle mõistmine niiöelda süveneks, oleks veel konservatiiv - või oleks ta ka süvenenult mõistes (kuidagi empaatiliselt - ??- geisid mõistes) ikkagi konservatiiv ja mis selle siis defineeriks?
Alati on mingi hulk, kes teatud asjadega nõus ei ole (juba põhimõtteliselt). Alati on igasuguseid foobe, alati on mingi hulk võõravaenu, alati on komplekside käes kannatajaid ja neid, kes mingite õiguste eest välja on valmis astuma, ka kohtusse minema jne.
Ma eriti nagu ei jaga seda muret, et mingi enamuse sisetunnet on vähemuste poolt niivõrd hirmsasti riivatud. Enamus sellele vast ei mõtlegi, enamuseni see vast ei jõuagi. Kui teatav seadus ära tehtaks ja välja kuulutataks, kehitaks enamus vast ükskõikselt õlgu ja kimaks oma elurattas edasi.
Alati saab kõigest kõige halvema välja kiskuda (nagu Delfi ja kollane press seda vahel teinud on), sellest suure numbri teha, selle põhjal üldistada, näpuga lolle tulistada jne. Juba hea on vist tunda end teadjana.
Jätan vist juba üsna takkakiitja mulje, aga jah, absoluutselt. Üks asi, mis tõepoolest kiirelt silma torkab ja mille Mihkel Mutt (jumal tänatud) esile toob, on Breviki pidamine mingiks hullumeelseks või poolearuseks, kel katus sõitma hakkas. Aga üks asi on pisendamine, teine asi marginaliseerimine. Breiviki ja teiste temataoliste hullumeelseks tembeldamise mõjuks on teha teda täielikult teistsuguseks, niisuguseks kes meie kindlasti ei ole, keda meie, mõistlike seast ei leia. Nii ei tekita sündmus mitte peeglissevaatamistahet, vaid need inimesed lihtsalt tõugatakse mõistuspärasest diskurusest välja, sildistatakse paari sõnakõlksuga ("täisa hull, mis muud!") ja ongi asi tahe. Empaatiavõimetus ei iseloomusta mitte ainult Breiviki suhtumist teistesse, vaid ka hullukstembeldajate suhtumist temasse. On lihtsam panna külge silt kui aru saada, eriti olukorras kus tahe tragöödia peegli abil enda või oma kultuuri üle mõtiskleda saab kiiresti sündinu õigustuse meki juurde.
VastaKustutaAga mul jäi ikkagi kripeldama, et milline üks õnnestumise suunas tüüriv ja empaatiline "homodebatt" võiks välja näha. Pakuks lambist mingi sellise võimaluse.
VastaKustutaVäitleja nr 1: "Eesti on riigiga X võrreldes homofoobne, tuleks midagi ette võtta, sest vähemustel on õigus tunda end täisväärtuslike inimestena, nad ei peaks end häbenema jne."
Väitleja nr 2: "Ma saan sinust empaatiliselt aru küll, aga see on täiesti vale. Eestis ei esine mingit homofoobiat, selle kohta puuduvad veenvad andmed, see väide on räige liialdus ja tuleneb ülepingutatud ettekujutusest, paranoiast vms."
Väitleja nr 3: "Ma saan sinust empaatiliselt aru küll ja olen nõus, et inimeste meelsus võiks teatud osas muutuda, aga homofoobiaks seda ei nimetaks, see solvab neid, kes teisiti mõtlevad, mõtle ka nende tunnetele - oleme siin lihtsalt teistest veidike maha jäänud, aga mis siis, pole hullu ja küll asjad iseenesest paranevad kui uus põlvkond peale tuleb, igatahes parem on, kui selle teema ümber lärmi ei löödaks, sest nii on parem kõigile."
Väitleja nr 4: "Ma saan sinust empaatiliselt aru küll, aga nimetada kedagi homofoobiks on ränk solvang, see ei ole foobia, see on lihtsalt normaalne hoiak haigete, deviantsete suhtes ja see hoiak ongi õige, ei ole siin vaja midagi muuta, häbeneda tuleks sul endal, inimloomuse vastu ei saa jne."
Väitleja nr 1: "Aitäh, sõbrad, et te minust nii hästi aru saite. Sain nüüd aru, et parem kui ma seda teemat teie seltsis enam üles ei võtaks. "
Ma võin pakkuda veel välja taolisi õnnestunud "vaatepunktide" vahetusi.
Üks huvitav asi liberalismi juures (ja ma muidugi natuke utreerin siin) on see, kuidas tema puhul mõistlikkuse kriteeriumiks on huvipuudus ja minnalaskmine. Liberaalsete väärtusteni jõudnud debatti iseloomustab lihtsalt öeldes kokkulepe punktis "las teevad mis tahavad, minusse see ei puutu." Üsna kummaline ja päris uudne on niisugune ilmavaade, kus oluline küsimus, mille kallale kiremöllus asutakse, laheneb ükskõiksuses. Vähemalt lääne kultuuriloos on niisugune olukord harv, mis teeb liberalismi päris huvitavaks nähtuseks. Valem mõistlikkus = hoolimatus on ikka päris haruldane asi inimese jaoks...
VastaKustutaSiiski, väide "tugevam pool (antud juhul vähemusõiguslased) kasutab jõudu" on õige üliväga marginaalses, kohalikus tähenduses, mida ilmestab näiteks see lehekülg:
http://en.wikipedia.org/wiki/LGBT_rights_by_country_or_territory
Ei peagi süüvima detailidesse, piisab sirvimisest ja punaste ristide arvukuse tuvastamises. Maailma üldine norm on siiski seadustatud vägivald homode suhtes. Maailmamastaapses perspektiivis pole pendel mitte ainult viltu, vaid ka verine. Ja siit ka mu varasem seisukoht, et üks osa empaatiast selles arutelus tähendab mõista, et olla homo annab valdavas osas kultuurides ja ajalooperioodides õiguse sind kriminaalokrras karistada, kohati ka ära tappa, mistõttu mingitele suvalistele totratele kohtuprotsessidele kui kõnekatele osutamine näitab parimal juhul üsna suurt perspektiivipimedust.
Valem peaks siiski olema "mõistlikkus = huvipuudus" vms., hoolimatus on natuke vale tooniga sõna.
VastaKustutaMuti kohta - Mutt peab Breiviki juhtumit sattumuslikuks (mitmed erinevad tegurid juhtumisi ühinesid ühes persoonis ja käivitasid tragöödia) ja ta suhtub sellesse fatalistina: midagi teha ei olegi võimalik, aeg-ajalt ikka tuleb ette ja jääb vaid Jumalat paluda (nagu ta vist lõpetas). Talle ei vastandu mitte Breiviki demoniseerijad või "heroiseerijad" (palju neid ikkagi on), vaid need, kes ei pea või kardavad seda pidada lihtsalt sattumuslikuks ja kes ei taha sellesse suhtuda fatalistlikult (midagi saaks ehk ära teha selliste tragöödiate vältimiseks, aga mida?).
VastaKustutaKas Kuri on sattumuslik ja ühtlasi paratamatu?
Ma arvan, et Mutt mõtles umbes seda, mida Maslow öeldes. et ka "kõige rahulikumais ühiskondades, kõige täiuslikumais sotsiaalsetes ja majanduslikes tingimustes peavad MÕNED inimesed lihtsalt oma ülesehituse tõttu olema vägivaldsed". Fenotüübilise normaaljaotuse äärealad..
VastaKustuta"Maslow ütles ka, et vajadused tuleks samastada õigustega. See ettepanek ei ole vähimalgi määral kunstlik, tegu pole mitte mingi (originaalse) ideega, vaid ühe moraalse intuitsiooni artikuleerimisega. Pole ühtki teaduslikku viisi, kuidas eristada ihasid vajadusest, või kuidas üldse vajaduse olemaolu tõestada"
Empaatia tähendaks siin mõista teise vajadusi, vajadusi, mis kujundab teise intuitsioone õigustest ehk õiglusest.
Nt väide "homodel on juba praegu kõik võrdsed õigused. Nad võivad samuti abielluda enda valitud vastassoost partneriga". Selle väite loogilisus võrsub korralikust empaatiapuudusest.
U., see liberalismi pretsedenditu omapära on huvitav jah, sest üldiselt on igasugused traditsioonid ja institutsioonid töös ikka sidususe hoidmisele, individuaalsuse allasurumisele. Iroonilisel kombel on sel kristlik algupära. Sekulariseerimise käigus sai jumalinimesest inimjumal... Jeesus lahutas inimese väärtuse tema omadustest (korjas kaltsakaid, sandid, pidalitõbised jms inimrämpsu üles kui väärtuse), praegu on selle vasteks õiguste lahusus inimeste omadustest (inimõiguse subjekt), samuti seadis ta, ütleme, ideoloogilised veendumused kõrgemale veresidemetest a la Pavlik Morozov(teda kutsuvale emale ütles, et tema perekond on tema õpetusejärgijad) + "Issand ei hukka jätistehulka, kui seal ka üks õige on" st keelas prokrusteslikud rakendused inimhulgale (5% homosid EI TOHI ära ümardada). Sellest on muidugi päris palju kirjutatud. Mõtlesin septempris sellest ühe kokkuvõtliku essee toksida..
VastaKustutaSisukas väitlus nr 2
VastaKustutaVäitleja nr 1: "On täiesti õigustatud identifitseerida ja kohtusse kaevata neid, kes anonüümselt kedagi mõnitavad, kutsuvad üles kedagi tapma, põletama jne."
Väitleja nr 2: "Minu meelest on selliste sõimajate olemasolu paratamatu, ei tuleks nendega sõdida, see on mingi juhuslik ja tähtsusetu hulk kiiksuga tegelasi."
Väitleja nr 3: "Aga minu meelest selliste vastu mitte ei tuleks, vaid ei tohiks kohtuga minna, sest see rikub nende sõnavabadust, pealegi - nad on oma meelsuselt tegelikult täitsa normaalsed inimesed, kes tunnevad õigustatult raevu mingite ebardlike, ebamoraalsete nähtuste suhtes, neil on lihtsalt kannatus katkenud, neid on traumeeritud viimasel ajal väga palju, neist tuleb aru saada, mitte neid kimbutada jne."
Väitleja nr 4: "Kui sa õige ristiinimene oleksid, siis sa pööraksid ette teise põse. Aga sa ju nagunii ei ole seda."
Väitleja nr 1: "Aitäh, sain nüüd oma mõtteveast aru - ei ole jah siin mõtet mingit naeruväärset Õigust taga nõuda, selleks ei ole mul mingit moraalset õigust, ei ole kunagi olnud ega pea kunagi ka olema. "
Kui vajadused kujundavad intuitsioone õigustest ja õiglusest, siis inimese esmane ja fundamentaalne intuitsioon on, et "mul on õigus" (sellele ja tollele). Üldiselt juhtub ikka olema nii palju empaatiat, et seda vajadust teistes (eriti lastes) ära tunda.
VastaKustuta"On täiesti õigustatud identifitseerida ja kohtusse kaevata neid, kes anonüümselt kedagi mõnitavad, kutsuvad üles kedagi tapma, põletama jne."
VastaKustutaSee on nüüd küll metafoori kallal norimine, aga annab võimaluse rõhutada meite kultuuri ühte baasväärtust, mida ei kõiguta miski suhtelisus: jõudu võib kasutada ainult riik. Ükski inimene ei või tappa või kasutada vägivalda, üleskutsed selleks on seadusvastane ja SEADUSEjõudu võib ja peab sellistes oludes kasutama.
[kas tuleb varsti J.A. "Läbirääkimised II"? :) ]
Esmaste vajadustega küll, aga mida kõrgemale Maslow püramiidis, seda isendispetsiifilisemaks need lähevad. Seda erinevam endast ja rohkem empaatiat vaja. Ja millisel tasemel olev vajadus on juba õigus, mida riik peab soosima, on tsiviliseerituse astme näitaja.
VastaKustuta(Seal muide ka kommunismi-sotsialimi puudused a la inimene ei ela ainult leivast, või nagu Dos. täpsemalt väljendus: söögi ja mugavuse eest röövitakse mult minu isiksus [st kõrgemad vajadused]).
Vähemusõiguslus ju taotleb, et riik tagaks igale indiviidile õiguse rahuldada sama taseme vajadusi, homofoobile on aga homoseksuaali vajadused pelgalt lahjad perverssed ihad.
Läbini ilmalikul inimesel on aga raske mõista religioosseid vajadusi.
VastaKustutaJa neisse suhtumine on paraku üsna sümmeetriline: "vähestest veidrate nõudmistega inimestest" üle sõitmine.
Moodne urbanistlik ühiskond on sidus või püsib häireteta koos siis, kui kätleb endas vajalikul määral indiviidide "võõrandatust" (huvi puudust). Tolereerimiseks ongi vaja distantsi, kasvõi sisemist distantsi (sisemist ükskõiksust meeldiva ja viisaka välise naeratuse taga). See ei tähendaks vast individuaalsuste (erinevuste) allasurumist, pigem erinevuste võimaldamist teatavas sidususes (ühiskond ei ole "totaalne" mingis arahailises või mütoloogilises, natsilikus või külakogukondlikus tähenduses). Distants ja diskreetsus (huvi puudus) ei ole mitte lihtsalt mõistlik, vaid paratamatu. Kuidas või miks sel kristlik algupärat on, eks sellest sa lugeda siis. Kas ei tuleks täpsustada, et Kristus mitte lihtsalt ei korjanud üles inimrämpsu ja värjaid, vaid pidas midagi väärtuslikumaks inimese välistest omadustest?
VastaKustutaU.,
VastaKustutaei saa unustada, et liberaalne ilmalik humanism, üldine võrdõiguslikkus jms on hilisuusaegne õhtumaine projekt, sattumuslik idee ja leiutis, mis pole iial olnud realiseerunud (ja mida praegu hirmsasti üritatakse ja pooldan seda üritust), seega pendli metafoor niivõrd ei päde. Kõik tundub taasakaalust väljas ja verine kui see ilus unistus lugeda taustaks.
P.S.
Enam ei saa milleski kindel olla! Just täna leidsin Dennetti "Darwini ohtlikus idees" koha, mis on peaaegu sõna-sõnalt mu Areeni essee üks põhimisi mõtteid:
"Paljud neist [st traditsiooniliste-religioossete hoiakute tõsimeelsed kandjad] peavad igasugust muud suhtumist peale nende oma vaadete innuka omaksvõtmise lausa väljakannatamatuks ähvarduseks[vrdl Pullerits&co!]. Selliste vastasseisude põhjustatud kannatusi ei tohi alahinnata. Esivanemate pärandi kallite iseloomulike joonte haihtumist või kahanemist vaadata või selles osaleda tähendab valu, mida võib kogeda ainult meie oma liik, ja see on üks kohutavamaid valusid[vrdl Rorty tsit.]. Kuid mõistlik alternatiiv sellele puudub ja need, kes kujutavad ette, et nad ei saa ülejäänud inimestega rahumeelselt koos eksisteerida, tuleb valu ja kahjude vähendamiseks nii hästi kui võimalik isoleerida, jättes samas siiski lahti paar vastuvõetavana tunduvat lahendusteed".(lk 651)
Hakka või Hegelit lugema...
J.A.,
VastaKustutaNõus!
+
"Kas ei tuleks täpsustada, et Kristus mitte lihtsalt ei korjanud üles inimrämpsu ja värjaid, vaid pidas midagi väärtuslikumaks inimese välistest omadustest?"
Just. Seda mõtlesingi, kui ütlesin, et Jeesus lahutas inimese väärtuse tema omadustest st postuleeris sinna (üli)väärtuse (surematu jumalanäolise hinge), millel väliste atribuutidega pistmist pole.
Oletame, et laias laastus kaks poolust on tekkinud, ühed peavad Br-t lihtsalt hulluks, sattumuslik juhtum (nagu kõik siin maailmas?), teised tahavad väga mõista tema motiive ja temast aru saada. Läbinägelik ja kaine inimene võiks esiteks ehk mõista, et kumbki äärmus ei ole siin ilmselt õige. Näiteks Kivirähk kirjutab :"Paadialune, kes pussitab viinalonksu pärast surnuks oma joomakaaslase, ning blond vabamüürlase põllega viiking, kes patrab Euroopa päästmisest, ning tulistab külmavereliselt kaitsetuid inimesi, on sisimas täpselt samasugused jätised..."
VastaKustutaJah, jätised on ilmselt küll, samasugused vaevalt. Need kuriteod on sündinud ju hoopis erinevatel sotsiaalsetel tasemetel, erinevatel motiividel (joodiku meeleheide ja idee-massimõrv). Siinkohal oleks ehk mõni teine proosakirjanik veel läbinägelikum olnud. Mõtteainet pakuvad ju mõlemad juhtumid.
Millegi üle tahavad needki mõelda, kes palvetamisele alternatiivi otsivad. Kuigi jabur oleks koolidesse sisse viia mingisugused breiviku-suguste vältimise programmid, kui neid, kel selliseks saamiseks eeldusi on, niikuinii kaduvvähe on. Et kui näha on, et laps on sotsiopaat, siis teda igaks juhuks liiga palju ei hari vms.
See kuritegu tundub olevat lihtsalt nii sürr, nii võimatu, et M.Muti hoiak on paljudele ilmselt ainuke mõistlik. Pole ime, et seda juhtumit mütologiseeritakse, see on ju väga inimlik reaktsioon (olgu pealegi intellektuaalsest vaatepunktist ebamõistlik). Nagu oleks jumal veeuputuse saatnud.
Aga eks need ole ilmselt kõik teada asjad ja irratsionaalsetest asjadest ei saagi ratsionaalselt rääkida jne.
Indrek, Indrek, pean'd hoogu!
VastaKustutaSa postuleerid kaks ebasümmeetrilist poolust "sattumuslik juhtum, hull" vs "mõista motiive ja aru saada!" ning siis teavitad valgustnult tõe vahepealsusest!
Esiteks, sattumuslikkus ei võrdu hullus, teiseks, mõistmistahe pole mingi äärmus!
Siis: kas sa mõtled tõesti, et kui Kivirähk ütleb, et nii B. kui jota on ühed jätised mõlemad, siis on tal lihtsalt totaalne eristusvõime puudus??
Selle võrdlusuga annab ta ju moraalse hinnangu B.-le, mitte ei tee vägevat analüütilist üldistust!
Ja miks ta seda teeb? Sest teda ajab öökima see võigas teater, mida B-l lastakse korraldada.
Lihtsustan: Kivirähk arvab, et B. väärib sellist teatrit samavõrd kui joodikmõrvar.
M.Muti hoiak aga käib paraku valdavale osale üle jõu, mitte pole paljudele ainus mõistlik...
Debatt ei peaks toimuma mitte vähemusõiguslaste ja homofoobide vahel, vaid ühiskonnas tervikuna, mille üks osapool peaks ilmtingimata olema kõige huvitatum pool, siis vähemusõiguslased. See ei tähenda, et homofoobidel oleks kuidagi rohkem õigus, aga kuuludes ise praeguses kontekstis enamuse hulka, on minu jaoks oluline vastuseisu vähenemine ühiskonnas tervikuna. Valin selle poole, kellega olen rohkem sarnane. Ainus erinevus minu ja vähemusõiguslaste vahel on nende sõjakus ja kitsalt oma nõudmistele keskendumine, ohvripositsioon, mis tekitab nihke tegelikkusest ja millega on raske suhestuda. Samas ei nõua nad ju midagi ennekuulmatut, just selles mõttes polegi see mingi ime, kuidas Rootsi ühiskond on „õnnis ja sõbralik“. Homoõiguslased on väga sarnased naisõiguslastega, osaliselt meil on tegemist sama seltskonnaga. Kui naisõiguslased nõuavad naistele sookvoote jm eriõigusi, siis nad esindavad siiski ainult ennast, kindlasti mitte mind, kes ma ka naine olen. Paljusid teisi naisi ka mitte. Sama ka homoõiguslastega, nad esindavad ennast, kindlasti mitte homokogukonda. Ükskõik kui õilis eesmärk ka ei oleks, selle eest võitlema asumine tähendab sõda. Ja sõjas nagu ikka on omad ja vaenlased. Vaenlane tuleb lõpuks hävitada ja õilsa eesmärgi nimel pole oluline, millised on vahendid. Küll on kristlus ja kommunism olnud nendeks õilsateks eesmärkideks. Meil siis nüüd sõbralik ühiskond. Äkki on võimalik saavutada rahu ilma sõda pidamata? Ma arvan, et on küll.
VastaKustutaSaara, saad sa aru, et sinu anti-ühiskondlikus kreedos on sisemine vastuolu?
VastaKustutaKuidas on üldse võimalik siis üksikindiviidil mingi kogukondliku meie eest rääkida?
Homoõiguslaste suhe homokogukonda on sarnane nagu eestimaalaste suhe nt Gerd Kanterisse. No pardon, kui paljud on teadlikult ja tahtlikult ja õiguslikult delegeerinud talle oma esindusfunktsiooni? Tema võidu üle rõõmustades, ebaõnne üle kurvastades teeme in corpore loogikavea?
Anu Saagim esindab muu hulgas kogu naissugu, Tiit Madissoon kõiki eestlasi, Maksim Reva kõiki siinseid venelasi, Toomemäe natsipunn kõiki tartlasi jne.
Piinlikkustunne on päris hea indikaator sellisel puhul. Omade pärast on piinlik.
Üksik inimene peabki olema väga ettevaatlik, enne kui ta hakkab rääkima kogu rahva või ka mingi grupi nimel. Peamiselt on võimalik rääkida enda nimel, kui sa pole just kellegi poolt valitud esindaja. Minu arvates tasub seda ikka ja jälle meelde tuletada. Aga ma arvan jah, et ühiskond tervikuna toimib paremini, kui pinged on maandatud. Praegu on meil homoteema rohkem või vähem teravalt üleval, teravuse tunnetamine oleneb enda positsioonist. Või ka piinlikkuse tundest. Eriti piinlik on omade pärast. Mõnes lähiriigis on samad küsimused päris hästi lahendatud, järelikult on see ka meil võimalik.
VastaKustutaKelle nimel sa räägid öeldes "üksik inimene peabki..."? ;)
VastaKustutaTundub, et kogu inimkond :)
Ja kui sa räägid ainult Saara nimel, siis uaah! vabandust, keda kotib?
Mitu ainult enese nimel rääkijat jaksaksid ära kuulata? 5? 15? 50? 100?
Homosid on Eestis hästi ligikaudu 1350000x0,05=67500
Äkki kuulaks, mida nemad igaüks ja ainult enda eest arvab...
See intuitsioon, et inimesel on õigus ainult enda eest rääkida, mis on komplektis intuitsiooniga, et häbistada saab samuti ainult iseennast, on muidugi väga tänapäevane. See on, ütleme, atomismi eetika.
VastaKustutaDe facto see muidugi ei funka, sest see on psühholoogiliselt võimatu. Mida omam on inimene, seda jagatumad on temaga nii au kui häbi.
"Indiviidid ei ela ühiskonnas isoleerituna, oma selgejooneliste piiridega, nad eksisteerivad indiviididena võimu- ja valitsemissuhete võrgustiku vastastikustes seostes. Selles mõttes asub võim indiviididevahelistes üleminekutsoonides, mitmetähenduslikes piirides. Loogiline paradoks seisneb selles, et (i) ma saan ainult siis olla päris kindel, milline ma olen, kui ma puhastan end kogu piiripealsest mustusest, kuid (ii) täielikult puhas "mina" ilma piiripealse mustuseta ei oma mingeid üleminekusuhteid välismaailma ega teiste indiviididega. Säärane "mina" oleks küll vaba teiste ülevõimust, kuid ühtlasi täiesti võimutu." Edmund Leach "Kultuur ja kommunikatsioon"
Lühidalt, kui sa räägid ainult enda eest, siis ole parem vait, sest mis see minusse(meisse) puutub..
Ma räägin vähemuste eest. Minu positsioon on vähemuste pool. Samas vähemusõiguslased ei ole minuga samal pool, ma ei saa nendega dialoogi luua, kuna nad välistavad igasuguse võimaluse dialoogi pidada, kui ilmneb esimene erinevus nende ja minu seisukohtades. Üks erinevus on kohe sõjakus, ja jutul mlõpp. Mul on piinlik oma geidest sõprade ees, kes on väga normaalsed inimesed, ükski neist pole võitlev õiguslane. Piinlik ja häbi on kuulata kuidas näiteks tv-s tähtsalt arutatakse küsimust, kas kaks inimest võivad abielluda või koos lapsi kasvatada. Või on neile paras anda mingi ülemineku variant, partnerlusleping vms. Miks ikka ei või Rootsit malliks võtta?
VastaKustutaSest sa arvad, et grupp, kelle nimel sa oled volitunud sõna võtma, tahab kõige rohkem eeskujuks Rootsit?
VastaKustutaHmm.. kuidas nüüd seda tahtmist teistesse indutseerida..
(Rootsil on muidugi teine ajalugu, teine inerts... ja rikkus.)
"Paljud neist [st traditsiooniliste-religioossete hoiakute tõsimeelsed kandjad] peavad igasugust muud suhtumist peale nende oma vaadete innuka omaksvõtmise lausa väljakannatamatuks ähvarduseks. Selliste vastasseisude põhjustatud kannatusi ei tohi alahinnata."
VastaKustutaOlen sellega igakülgselt nõus. Kristlasena tunnen ma lausa igapäevaselt, kuidas ma viibin näiliselt sallivas ja kõikelubavas, kuid tegelikkuses sügavalt sallimatus keskkonnas.
Katsuge hetkeks kujutada ette kuidas tunneb end kristlane, kes tahab ise elada ja tahab oma lastele kindlustada kõlbeliselt puhast elu. Millised on meie infokandjad, kultuur, üldised hoiakud ... aga eriti televisioon, internet ja muud noori mõjutavad meediumid? Mida õpib noor neist meediumitest? Vastan: need on pungil täis erinevat laadi kõlvatust, kahtlaseid vaateid ja moraalseid põhimõtteid, kahtlase väärtusega teooriaid jne. Ma tunnen sügavalt kaasa tänastele noortele, kes kaoses, anarhias ja igasuguse korrastava printsiibita maailmas peavad omad põhimõtted üles ehitama.
Ja sellise anarhia, kaose, kõlvatuse ja printsiibituse hulgas oma põhimõtteid säilitada on raske. Eriti raske on kristlikel noortel ja lastel, sest nende eakaaslased panevad neile kodust kaasa antud põhimõtteid ja käitumisviise sageli eimiskiks või lausa naeravad nende üle ja lapsed on teiste pilke vastu palju kaitsetumad kui täiskasvanud.
Ja sellises ühiskonnas tahate te veel kõlvatust ja anarhiat suurendada!!!!! Sest mida muud kui anarhia ja kaose suurendamine on selge, üheseltmõistetava ja range seksuaalmoraali asendamine arusaamadega, kus selged orientiirid puuduvad ning valitseb igameheõigus.
Erik,
VastaKustutaolen sinuga täiesti nõus, aga jätkaksin tsitaati:
"Kuid mõistlik alternatiiv sellele puudub".
Esiteks, nii perekonna kui kooli mõju inimeste maailmapildi kujundamisel on viimasel ajal drastiliselt vähenenud, aga sellel on väga vähe pistmist ideoloogiatega. Keskset rolli mängivad siin ikkagi tehnoloogiad, eelkõige kommunikatsioonitehnoloogiad, tänapäeval esmajoones internet.
Kristlane on tänapäeval kindlasti väga raske olla. Nagu ka heas füüsilises vormis ja sale. Aga see on võimalik!
Võrdlus ülekaaluga on täpseim. Tehnoloogiline progress on õhtumaad toiduga ülekülvanud ja tagajärjeks on ilma liialduseta rasvumisepideemia, mille all rasvunud kannatavad ise kõige rohkem. Aga NB! see pole mingi rasvumisideoloogia või ajupesu! Igal tänavanurgal vastu vahtiv maiustuse või grillkoiva reklaam pole ideoloogia või ajupesu. Ajuga on siin väga vähe pistmist! Tegu on ihade õhutamisega... kas ihasid sunnib õhutama riik või miski ideoloogia? Ei, see kasvab välja rohujuurtelt, inimestest endist.
Samuti on seksuaalmoraaliga. Toimub üldine rohujuure tasandilt tõusev ihade õhutamine (vabaturumajandus on hakkanud määrama ka seksuaalsust, nagu kirjutab Houellebeqc).
Nüüd: kas selliseid asju peaks reguleerima riik (oma seadustega)? Kas riik peaks määrama, mida inimene endale näost sisse ajab? Kas riik peaks lugema päevased kaloreid?
On üldine konsensus, et ei.
Ja samuti läheb seksuaalsusega. On otsustatud, et inimese seksuaalkäitumine jääb tema enda hingele, nii nagu tema menüügi.
Jah, võib öelda, et toimub ka moraalse rasvumise epideemia, aga üha enamatele inimestele tundub, et riigi sekkumine seksuaalellu on sama groteskne ja kohatu kui sekkumine menüüsse. Köök ja magamistuba on erasjad!
Enamik rasvuvad, aga on ka väga saledaid ja vintskeid. On ka askeete.
Riik ei saa meeleparandust seadusesse kirjutada, saati seda inimese eest ära teha!
Mitte et ma tahaks tautoloogiatesse laskuda, aga kitsas tee on alati kitsam kui lai tee, eks.
Aga kõikelubatavusest küll rääkida ei saa. See on tüüpiline omamättalisus. Kõik on lubatud ainult köögis ja magamistoas (st eelkõige privaatsfääris). Avaliksfäär kubiseb piirangutest: erinevatest diskrimineerimiskeeldudest poliitilise korrektsuseni, tihti lausa totruseni. Seadusi on rohkem kui kunagi varem. Sellest ka need hüüded, et (vähemuste)diktatuur!
VastaKustutaJa Eesti noorkirjandus on ka täitsa pekkis :)
VastaKustutaEsmalt, ütlen kohe otse välja, et mind häirib sügavalt võrdlus rasvumisega. Ebakõlbelisus on kümme korda tõsisem, ohtlikum ja laostavam, sellepärast pean taolist võrdluse ebakohaseks.
VastaKustutaKahjuks näen, kuidas austatud blogipidaja ise ka on tänapäevase ühiskonna negatiivsete mõjude all, küsides "aga mida siis teha?" ja väites, et alternatiive pole.
Kas tõesti on riigipoolne rangemate moraalireeglite määramine midagi nii koledat, et seda tajute kui oma vabaduse piiramist?
Tugev ühiskond on rangete ja tugevate TABUDE ja reeglite ühiskond. Igasugune liberaalsus ja kõikelubatavus nõrgendab ühiskonna struktuuri ning selle kaudu ka meist igaühe elu.
INIMENE ON TÄPSELT NII EBAKÕLBELINE JA MORAALSELT RASVUNUD KUI TAL LASTAKSE OLLA. Paraku on see nii!
Ma ei räägi nende nimel. Ma räägin selle eest, et inimestena oleme võrdsed. Minu poolehoid on nende poolel. Ma ei saa aru nendest religioossetest vajadustest, mis piiravad inimese vabadust omas kodus toimetada. Mida ta sööb või kellega elab.
VastaKustuta„…Jeesus lahutas inimese väärtuse tema omadustest st postuleeris sinna (üli)väärtuse (surematu jumalanäolise hinge), millel väliste atribuutidega pistmist pole“.
Erik,
VastaKustutariik ei saa moraalireegleid ja moraalsust kehtestada! Riik saab kehtestada ainult seadusi!
Riik ei saa olla inimese eest moraalne! Sa räägid Jeesusele risti vastu.
Nõnda sa ei kaitse moraali, vaid variserlikkust.
Rasvumist tõin näiteks loomulikult analoogiana, et eksplitseerida loogikat, mitte tõmmata võrdusmärki.
Saara, kellegi nimel ja kellegi eest rääkimine on sünonüümid ning võimetus mõista teistsuguseid vajadusi ongi empaatiapuudus (vt eelmisi kommentaare).
"Ma ei saa aru nendest religioossetest vajadustest, mis piiravad inimese vabadust omas kodus toimetada."
VastaKustutaMa veidi üritan sulle selgitada analoogia abil, mida sa naisena peaks päris hästi mõistma.
Oletame, et sul on laps ja see laps mängib noaga. Kuidas väljendub sinu armastus lapse vastu? Kas mitte selliselt, et sa keelad sel lapsel noaga edasi mängida?
Just nii peab mõistma ka kristlaste suhtumisi. Me võime jah keerata silmad ning ütelda "me ei hooli kui keegi omas kodus end kõlbeliselt laostab", ent kõlbeline laostamine on võrdväärne sellega kui laps noaga mängib.
Sageli on vale teo mittekeelamine mitte armastusest juhitud akt, vaid hoopis märk meie ükskõiksusest ja leigusest kaasinimese vastu ning armastustegu on inimest hävitada võivate tegevuste range keelustamine.
"Erik,riik ei saa moraalireegleid ja moraalsust kehtestada! Riik saab kehtestada ainult seadusi!"
VastaKustutaNõus. Aga riigi seadused ei tohi kaitsta ka ebamoraalsust!
Nimel ja eest ikka sünonüümid ei ole. Ma saan aru, et Erik esindab võrdlemisi äärmuslikku kristluse vormi. Näiteks Soomes ja Rootsis on pastorid geid, kas nad on vähem kristlased? Kuidas mõista, et inimene on nii ebakõlbeline kui tal lastakse olla? Kõlbelisus on ikka sisemine väärtus. Igaüks saab ainult enda kõlbelisuse eest vastutada. Teistsuguseid vajadusi on ääretult palju. Minu enda vajadused on vägagi tagasihoidlikud ja mõistan suurepäraselt, et ülejäänud inimkond ei pea nii vähesega leppima. Kõik on muidugi suhteline, kuna minu põhivajadus on vabadus. See on tõeline sallivuse kool, nüüd on võimalik endasse vaadata ja tunnistada, ka ma suudan olla salliv vajaduse suhtes piirata enda ja teiste elu. Jah. ma olen võimeline seda mõistma, lõpuks pole see ju mingi uus asi, aga omaks võtma? Ei.
VastaKustutaRiik ei kaitsegi ebamoraalsust, riik kaitseb inimese vabadust teha pattu. Kusjuures ka teiste inimeste eest, kes ei lase ligimesel pattu teha.
VastaKustutaPiltlikult (andesta rasvumismetafoor): kui üks tahab vohmida 5 hamburgerit päevas, siis riik ei tohi takistada ja NB! riik vaatab, et ka ükski teine armastav ligimene ei tükiks neid burkse isepäiselt õgardilt käest kiskuma.
Võrdlus lapse ja emaga on siin igati pädev, sest just sinna kõige hävitavama löögi liberaalne individualism annabki [kordan, hseksuaalvähemused on küll üliemotsionaalne, aga statistiliselt marginaalne teema]. Lühidalt, ema võimu lapse mänguasjavaliku üle hakkab see loogika üha enam piirama. Ja vot see on jätkusuutlikkusele ohtlik. Olen sellele paaris kohas ka põgusalt viidanud (nt see Vikerkaare essee), aga see vajab põhjalikumat käsitlust.
Homod on tõepoolest vaid progressi-rekka küljepeegel.
Saara, niipalju kui selle vähese põhjal öelda saab ja sünnib, esindab Erik täiesti klassikalist kristlust. Äärmus on pigem näited, mida sa tood. Eriti võrreldes maailma mastaabis ja ajaloos.
VastaKustutaInertsus, muutumatus, stabiilsus ja püsi on selle institutsiooni üks põhimisi essentse ja taotlusi (PÜSIväärtused, eks). Kiriku kohus on mäletada 2000 aastat, ütles paavst. Vähemusõiguslusel on 20.
„INIMENE ON TÄPSELT NII EBAKÕLBELINE JA MORAALSELT RASVUNUD KUI TAL LASTAKSE OLLA“. Kes laseb? Või kes ei lase? Kas see on kristlik seisukoht? Mind ei piira keegi ega miski, aga elan oma esimese elukaaslasega üle 10 aasta koos, väga hästi, ja pole kordagi tulnud mõttessegi olla truudusetu. Kes mind piirab? Mitte keegi, aga vabadus tähendab eeskätt vastutust. Ja vastutada saab ainult enda eest. Enda elu eest vastutades sa austad ka teiste vajadust ja õigust nendel enda eest vastutada. Minu jaoks on vabadus enda ruum, nii füüsiline kui vaimne ja ma austan iga teise inimese ruumi, kus tema saab olla, nii nagu ta tahab. Olgu siis oma perekonnaliige, naaber, tänaval mööduja. See tähendab, et ma ei lärma, ei sõima, ei trügi ja tõukle. Ei kodus ega tänaval. Kui keegi tahab paljalt läbi Raekojaplatsi minna, siis on see OK. Minu jaoks. Endal mul sellist vajadust pole, aga ma mõistan, et teisel on. Minu jaoks on igasugune vähemus minuga võrdne, aga ma tahan, et mulle ikka minu ruum jääks. Vähemusõiguslased on jah uuema aja nähtus, nende sõjakus ja vastandumine loob olukorra, kus ongi nemad ja kogu ülejäänud kogukond. Aga õiguslased ei ole terve kogukond. Praegu on nii, et üks seltskond võtab kellegi eest ja nimel tegutseda. Lootes, et annab Jumal ameti, annab ka mõistuse.
VastaKustutaErik, palun öelge, millised seadusemuudatusi te kõlvatuse likvideerimiseks soovitaksite?
VastaKustutaSaara, üksiknäite argumentatiivne väärtus on siin null. Ühiskondlikke üldistusi selle pealt teha ei saa, elementaarne sotsiaalteadus...
VastaKustutaMa tulen tagasi selle juurde, millest siin alustasin. Mind kuidagi häiris see, kui kergelt blogija hüppas Breiviki juhtumilt „homodebattide“ juurde (mõlema puhul olevat häda empaatia puudumises, idealismis, suurtes kategooriates mõtlemises).
VastaKustutaSotsiopaatide (psühhopaatide) puhul on küll jah alati viidatud nende võimetusele olla empaatilised – see ei puuduta (vähemalt sotsiopaatide puhul) minu meelest mitte niivõrd mõistuslikku reflektsiooni (täpset arusaamist teise motiividest või afektidest või sellest, et teine tahab seda või toda sellistel või teistel psühholoogilistel, ajaloolistel, ideoloogilistel jne põhjustel), pigem puudutab see võimetust hingeliselt või emotsionaalselt kaasa tunda, tunda teise valu vms (kõrge IQ-ga sadist ütleb: „Ma tean, mida sa hingeliselt tunned, ma haistan su piina ja ma naudin seda“ – kas sel juhul on tegu empaatia puudumisega või ei ole?), kuid see selleks.
Ma ei arva ka, et vähemusaktivistide või kristlaste vms puhul on asi nende empaatiavõimetuses, et neid saaks nii lihtsalt paika panna.
Kas empaatiavõime näitajaks on sotsiaalne passiivsus, järeleandlikkus (teist käsitatakse lapse või lollina, kellele targemana tuleb järele anda?), leppimine siseemigratsiooniga, kapseldumine kogukonda, kuhugi tarade taha (sest sealt väljudes solvaksid sa kedagi või solvuksid ise kellegi tõttu)? Või siis mingi "mõõdukus" (kes selle mõõdu annab?)
Oleks parem, kui me ideaalselt empaatiliste olenditena lihtsalt väldiksime üksteist, elaks distantseerunult (õigemini oleks see selle seisukorra loomulik tagajärg): ma mõistan sind ja sinu vajadusi tohutult, kuid selleks, et mitte ennast ära kaotada sinusse, sinu vajadustele kaasaelamisse, nende reflekteerimisse, ma eemaldun sinust (seepärast ongi liberalismiga kaasnevaks nähtuseks distantseeritus) – ma mitte ainult ei taha sulle kaasa tunda, ma ei taha sind isegi mitte näha, sest see on vajalik mulle minu enda identiteedi säilimiseks.
Sensitiivid või sensitiivsed inimesed (loeme neid empaatiliste inimeste ülijuhtumiks) kurdavad sageli, et peavad end koguma üksinduses, laadima ennast – teiste tajumine, tohutu empaatia kõigi kannatuste suhtes (mida kuidagi sensitiivselt tajutakse) võib lihtsalt su enda hävitada. See on tagajärjeks blokkide, piiride, filtrite puudumisele või lekkimisele.
Veelkord, empaatiast ei saa minu meelest teha sellist suurt kategooriat, võtit debattide õnnestumise või mitteõnnestumise seletamisel. See on tohutult sundiv ja terroriseeriv, see nõue.
Mina isiklikult tunnen, et mul peab olema ja ongi õigus teist MITTE MÕISTA ja ma ei arva, et see tähendaks automaatselt minu empaatiavõimetust. Mulle lihtsalt ei meeldi teatud asjad ja inimesed. Ma võin aru saada, miks, mis põhjusel keegi midagi nõuab, aga ma ei kavatsegi sellele takka kiita, sellega sisimas leppida (kas see kõlab rumalalt või ÕUDSELT??? – ei tohiks, see on igapäevane praktika mitte ainult minu, vaid ka paljude teiste, ma arvan, et enamuse puhul).
Ja mulle tundub, et arukalt mõjuvaid kompromisse ei tehta elus mitte niivõrd EMPAATIAST, vaid pigem argusest, omakasust, kavalusest, sageli ka lollusest, paratamatusetundest, nurkaaetusest (saada midagigi, kui kõike ei saa) – kompromiss ei tähenda empaatiliseks (kaasatundvamaks, mõistvamaks) muutumist, pigem kavalamals muutumist või distantseerumist, ükskõiksemaks muutumist jne.
Tulin selle juurde tagasi, et äkki jäi segaseks, mida ma silmas pidasin.
Seda võrdlust homodebatiga poleks pidanud ma tõesti tegema. Ja see kaaperdas hoobilt kogu kommentaariumi, kuigi sissekande rõhuasetused olid hoopis mujal.
VastaKustutaNõus ka sellega, et empaatiast ei saa teha suurt universaalset kategooriat selliste probleemide lahendamisel.
Või kui, siis oleks see midagi Maslow püramiidi sarnast, selle projektsioon empaatiasse. Umbes nii, et teise nälga ja külmatunnet suudab empaatiliselt igaüks mõista, aga mida kõrgemad on vajadused - ühiskondlik tunnustus, relig., eneseteostus jne - seda rohkem on empaatiat vaja.
Eraldumisega on see, et siis peab ühiskonnas see eraldusvõimalus olema. Seda rääkis ka Levi-Strauss oma rassi-esseedes: ideoloogilist sallimatust on palju vähem kui kokkupressitusest tekitatud paratamatuid pingeid.
Õigupoolest on see passiivne homofoobia - olgu, aga ärgu presenteerigu (ja paraaditagu) - selle piiritõmbamise ja eraldumistungi ilming, püüe "lihtsalt vältida üksteist".
Sugulus ksenofoobiaga peaks siit samuti välja paistma.
Tark jääb taha, aga on ees,
VastaKustutaTark jääb välja, aga on sees