Süva- ja pinnakriitika ja -pimedus

„Järgmine kord kohtas Ulrich Clarisse'i tolle sõprade pool maaliateljees, kuhu rühm inimesi oli kogunenud musitseerima. Clarisse ei torganud selles ümbruses silma, pigem jäi veidriku roll Ulrichile. Ta oli tulnud vastu tahtmist ja tundis tõrget inimeste keskel, kes kuulasid hurmatult ja kookutõmbunult. Need üleminekud armsa, tasase, leebe juurest sünge, heroilise ja mühiseva juurde, millega muusika saab hakkama paar korda veerand tunni sees – muusikud seda ei märka, kuna nende jaoks on sündmus samatähenduslik muusikaga ja niisiis millegi läbi ja lõhki suurepärasega! –, aga Ulrichile, keda sel hetkel üldsegi ei ahistanud eelarvamus, et muusika peab olemas olema, paistsid need niisama halvasti põhjendatud ja ootamatute juhtumusetana nagu möll mõnes purjus seltskonnas, kes jõuab hetkega härdameelsusest kakluseni. Ta küll ei tahtnud ette kujutada suure muusiku hinge ja selle üle otsust langetada, aga see, mis tavaliselt kehtib suure muusika kohta, ei paistnud talle üldse mitte teistsugune kui kapp, milles on sees kõik hingesisud ja mis väljaspoolt on väga ilusti nikerdatud, aga millest kõik sahtlid on välja tõmmatud, nii et seespool on kogu sisu läbisegi pillutud. Tavaliselt ei suutnud ta mõista, et muusika on hinge ja vormi sulam, sest ta nägi liiga selgesti, et muusika hing, välja arvatud täiesti harv puhas muusika, pole muud kui igaühelt laenuks võetud ja hulluks aetud hing.

Ometi oli ta nagu teisedki pea kätele toetanud. Ta ainult ei teadnud, kas see sündis sellepärast, et ta mõtles Walterile, või et endal kõrvu kinni hoida. Tegelikult ei hoidnud ta ei päriselt kõrvu kinni ega mõtelnud ka üksnes Walterile. Ta tahtis ainult üksinda olla. Ta ei mõtisklenud sageli teiste inimeste üle, tõenäoliselt sellepärast, et ta iseendagi „kui isiku“ üle harva järele mõtles. Harilikult talitas ta arvamuse kohaselt, et see, mida sa mõtled, tunned, tahad, kujutled ja teed, võiks teatud asjaoludel tähendada elu rikastamist, kuid see, mis sa oled, ei tähenda mingitel asjaoludel enamat kui selle tootmisprotsessi kõrvalprodukti. Musikaalsed inimesed on aga väga tihti vastupidisel arvamusel. Nad küll loovad asja, mille kohta kasutavad muusika isikupäratut nimetust, kuid see asi koosneb ometi suurimas või vähemalt neile tähtsaimas osas neist endist, nende tundmustest, tunnetest ja ühisest elamusest. See on rohkem olemine ja vähem nende muusikas püsimine, mis kõigist vaimsetest tegevustest sarnaneb enim näitleja rolliga. See kõrgenemine, mille tunnistajaks Ulrich pidi olema, äratas tas vastumeelsust, ta istus nende keskel nagu öökull laululindude seas.“

(Robert Musil „Omadusteta mees“)

Kas Ulrich võiks kirjutada muusikakriitikat?

Kas kastraat võiks olla missivalimiste žüriis?

Kas Felix Krull võiks olla teatrikriitik?

Kas Ervin Õunapuu võiks hinnata missa või palvuse kvaliteeti?

Kas sünnist saati täiskarsklane saaks juhtida AA-d või karskusliikumist?

Kas Ülo Mattheus võiks arvustada Andrei Hvostovi?

Kas Kaarel Tarand võiks arvustada Kristiina Ehinit?*

[*ka see küsimus on retooriline nagu eelmisedki; pole Ehini teosega tutvunud ja ei saa konkretiseerida ning käesolev sissekanne ei polemiseeri Berk Vaheri kriitikagaTarandi aadressil, vaid on sellest pelgalt inspireeritud]

Kardetavasti ei kõlbaks Felix Krull eriti teatrikriitikuks, sest mäletab oma etendusejärgseid muljeid nõnda: „Järelikult see võietega kokkumääritud, kärnane indiviid – umbes nii arenesid tollal mu mõtted – on too südametevaras, kelle poole hall inimmass äsja igatsedes ja unistades üles vaatas! See tülgastav vaglake on siis tolle õndsa liblika tõeline kuju, kelles veel natuke aega tagasi tuhat petetud silma uskus teostununa nägevat oma salajast unelmat ilust, muretusest ja täiuslikkusest! Kas ei sarnane ta täiesti selle ilge molluskiga, kes õhtutunni saabudes võimeline on muinasjutuliselt hõõguma? Need täiskasvanud ja tavalisel määral elutargad inimesed aga, kas ei teadnud nad, et neid petetakse? Või ei pidanud nad vaikival kokkuleppel seda pettust pettuseks?“

Ulrich arvatavasti muusikakriitikuks ei sobiks, sest teda „ei ahista üldse eelarvamus, et muusika peab olemas olema“.

Ulrichil ja Krullil on siin sarnane viga – nad ei suuda kaasa minna asjaga, mille toime ongi selles, et sellega kaasa minna. See osa, mis muusikas peaks lahustuma, Ulrichis ei lahustu: muusika ei haara teda kaasa, muusika ei suuda lavastada ta meeleseisundit, ta pole võimeline laenama hinge, tema afektistruktuuri üheks komponendiks on emotsionaalne ja temporaalne autonoomia, afekti-inertsus, mistõttu väline viisistusjõud ei suuda ta seesmust kiigutamiseks sülle haarata ning seetõttu vaid väntsutab ja rebib. Laulupeol ei kandu ta võimsa tundetulvaga kaasa, vaid ootab kärsituse ja piinaga, millal see üldpaanika läbi saab.

Felix Krull ei suuda meigist ja kulissidest mitte läbi näha. Tal on teatav süütus kadunud ning ta on teatrielamuseks sama võimetu kui siiraks jõuluvanaootuseks.

Ja kui loeb kuulutuselt, et Hedvig Hanson hakkab kuupäeval XX, kell YY, sel laval siirast igatsust ja hingevalu tundma, siis kergitab korraks kulme ja läheb edasi.

Võibolla võrdlus wrestlinguga oleks kõnekas. Ma nimelt ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes suudab wrestlingule hingega kaasa elada ja seda tõsiselt võtta. Ometi paljud ameerikamaal suudavad.

Iluuisutamine on väga paljudele kaasahaarav, kui midagi kaunist, õhulist, imelist, muinasjutuline kergus ja kooskõla, kahe inimese harmoonia... mitte aastatepikkuse treenigu järel terassitkeks vinnutatud musklite ränk pinge, punnitatud kolmminut.

Üpris kõnekas on ka see, kas glamuur tähendab sellele inimesele midagi positiivset või negatiivset, teatavat perfektsust või totruse maksimumi.

eneseTEST: Kas vasak või parem pilt on keskmisega sarnasem?

Hea kultuurikriitik või hea kirjanduskriitik (see, kes analüüsib Kirjandust) peaks olema arvatavasti just eriti läbinägelik ja suure analüüsivõimega. Kui tegu on inimtüübilt sellise inimesega, siis pind ongi talle läbipaistev. Nii nagu wrestling on meile totter ilma analüüsita („oot-oot, kui 100+ kg musklihunnik lööb teisele kinnastamata rusika või saapaga näkku ja teine ei saa isegi sinikat, siis on midagi mäda ja ...“).

Teiselt poolt võib öelda, et see habitueerunud süvapilk on pinnapimedus, võimetus näha pinda ja seega ka võimetus olla sellest lummatud (kujutage ette inimest, kellele nt hülgebeebi ei mõju üldse nunnuna).

Kas selline inimene sobib arvustama, ütleme, pinnakunste? Näiteks lüürilist luulet (või on heal lüürilisel luulel ka midagi pinna all? Mitte ainult kaasahaaratavaid kaasahaarav eneseimetlus).

Ühelt poolt: selline kriitik on pinnapime, ta vaatab põhilisest mööda! Teiselt poolt: ta lisab midagi, mida süvapime pinnanägija ise kätte ei saaks.

Aga kas need on komplementaarsed pilgud või sööb üks vaatenurk teise vaatenurga ära nagu „süvaanalüütiku“ poolt maha rebitud habe hävitab jõuluvana, muudab ta pöördumatult naabrionuks?