12. august 2011

Süva- ja pinnakriitika ja -pimedus

„Järgmine kord kohtas Ulrich Clarisse'i tolle sõprade pool maaliateljees, kuhu rühm inimesi oli kogunenud musitseerima. Clarisse ei torganud selles ümbruses silma, pigem jäi veidriku roll Ulrichile. Ta oli tulnud vastu tahtmist ja tundis tõrget inimeste keskel, kes kuulasid hurmatult ja kookutõmbunult. Need üleminekud armsa, tasase, leebe juurest sünge, heroilise ja mühiseva juurde, millega muusika saab hakkama paar korda veerand tunni sees – muusikud seda ei märka, kuna nende jaoks on sündmus samatähenduslik muusikaga ja niisiis millegi läbi ja lõhki suurepärasega! –, aga Ulrichile, keda sel hetkel üldsegi ei ahistanud eelarvamus, et muusika peab olemas olema, paistsid need niisama halvasti põhjendatud ja ootamatute juhtumusetana nagu möll mõnes purjus seltskonnas, kes jõuab hetkega härdameelsusest kakluseni. Ta küll ei tahtnud ette kujutada suure muusiku hinge ja selle üle otsust langetada, aga see, mis tavaliselt kehtib suure muusika kohta, ei paistnud talle üldse mitte teistsugune kui kapp, milles on sees kõik hingesisud ja mis väljaspoolt on väga ilusti nikerdatud, aga millest kõik sahtlid on välja tõmmatud, nii et seespool on kogu sisu läbisegi pillutud. Tavaliselt ei suutnud ta mõista, et muusika on hinge ja vormi sulam, sest ta nägi liiga selgesti, et muusika hing, välja arvatud täiesti harv puhas muusika, pole muud kui igaühelt laenuks võetud ja hulluks aetud hing.
Ometi oli ta nagu teisedki pea kätele toetanud. Ta ainult ei teadnud, kas see sündis sellepärast, et ta mõtles Walterile, või et endal kõrvu kinni hoida. Tegelikult ei hoidnud ta ei päriselt kõrvu kinni ega mõtelnud ka üksnes Walterile. Ta tahtis ainult üksinda olla. Ta ei mõtisklenud sageli teiste inimeste üle, tõenäoliselt sellepärast, et ta iseendagi „kui isiku“ üle harva järele mõtles. Harilikult talitas ta arvamuse kohaselt, et see, mida sa mõtled, tunned, tahad, kujutled ja teed, võiks teatud asjaoludel tähendada elu rikastamist, kuid see, mis sa oled, ei tähenda mingitel asjaoludel enamat kui selle tootmisprotsessi kõrvalprodukti. Musikaalsed inimesed on aga väga tihti vastupidisel arvamusel. Nad küll loovad asja, mille kohta kasutavad muusika isikupäratut nimetust, kuid see asi koosneb ometi suurimas või vähemalt neile tähtsaimas osas neist endist, nende tundmustest, tunnetest ja ühisest elamusest. See on rohkem olemine ja vähem nende muusikas püsimine, mis kõigist vaimsetest tegevustest sarnaneb enim näitleja rolliga. See kõrgenemine, mille tunnistajaks Ulrich pidi olema, äratas tas vastumeelsust, ta istus nende keskel nagu öökull laululindude seas.“
(Robert Musil „Omadusteta mees“)


Kas Ulrich võiks kirjutada muusikakriitikat?
Kas kastraat võiks olla missivalimiste žüriis?
Kas Felix Krull võiks olla teatrikriitik?
Kas Ervin Õunapuu võiks hinnata missa või palvuse kvaliteeti?
Kas sünnist saati täiskarsklane saaks juhtida AA-d või karskusliikumist?
Kas Ülo Mattheus võiks arvustada Andrei Hvostovi?
Kas Kaarel Tarand võiks arvustada Kristiina Ehinit?*
[*ka see küsimus on retooriline nagu eelmisedki; pole Ehini teosega tutvunud ja ei saa konkretiseerida ning käesolev sissekanne ei polemiseeri Berk Vaheri kriitikagaTarandi aadressil, vaid on sellest pelgalt inspireeritud]

Kardetavasti ei kõlbaks Felix Krull eriti teatrikriitikuks, sest mäletab oma etendusejärgseid muljeid nõnda: „Järelikult see võietega kokkumääritud, kärnane indiviid – umbes nii arenesid tollal mu mõtted – on too südametevaras, kelle poole hall inimmass äsja igatsedes ja unistades üles vaatas! See tülgastav vaglake on siis tolle õndsa liblika tõeline kuju, kelles veel natuke aega tagasi tuhat petetud silma uskus teostununa nägevat oma salajast unelmat ilust, muretusest ja täiuslikkusest! Kas ei sarnane ta täiesti selle ilge molluskiga, kes õhtutunni saabudes võimeline on muinasjutuliselt hõõguma? Need täiskasvanud ja tavalisel määral elutargad inimesed aga, kas ei teadnud nad, et neid petetakse? Või ei pidanud nad vaikival kokkuleppel seda pettust pettuseks?“

Ulrich arvatavasti muusikakriitikuks ei sobiks, sest teda „ei ahista üldse eelarvamus, et muusika peab olemas olema“.

Ulrichil ja Krullil on siin sarnane viga – nad ei suuda kaasa minna asjaga, mille toime ongi selles, et sellega kaasa minna. See osa, mis muusikas peaks lahustuma, Ulrichis ei lahustu: muusika ei haara teda kaasa, muusika ei suuda lavastada ta meeleseisundit, ta pole võimeline laenama hinge, tema afektistruktuuri üheks komponendiks on emotsionaalne ja temporaalne autonoomia, afekti-inertsus, mistõttu väline viisistusjõud ei suuda ta seesmust kiigutamiseks sülle haarata ning seetõttu vaid väntsutab ja rebib. Laulupeol ei kandu ta võimsa tundetulvaga kaasa, vaid ootab kärsituse ja piinaga, millal see üldpaanika läbi saab.
Felix Krull ei suuda meigist ja kulissidest mitte läbi näha. Tal on teatav süütus kadunud ning ta on teatrielamuseks sama võimetu kui siiraks jõuluvanaootuseks.
Ja kui loeb kuulutuselt, et Hedvig Hanson hakkab kuupäeval XX, kell YY, sel laval siirast igatsust ja hingevalu tundma, siis kergitab korraks kulme ja läheb edasi.

Võibolla võrdlus wrestlinguga oleks kõnekas. Ma nimelt ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes suudab wrestlingule hingega kaasa elada ja seda tõsiselt võtta. Ometi paljud ameerikamaal suudavad.

Iluuisutamine on väga paljudele kaasahaarav, kui midagi kaunist, õhulist, imelist, muinasjutuline kergus ja kooskõla, kahe inimese harmoonia... mitte aastatepikkuse treenigu järel terassitkeks vinnutatud musklite ränk pinge, punnitatud kolmminut.
Üpris kõnekas on ka see, kas glamuur tähendab sellele inimesele midagi positiivset või negatiivset, teatavat perfektsust või totruse maksimumi.

eneseTEST: Kas vasak või parem pilt on keskmisega sarnasem?




Hea kultuurikriitik või hea kirjanduskriitik (see, kes analüüsib Kirjandust) peaks olema arvatavasti just eriti läbinägelik ja suure analüüsivõimega. Kui tegu on inimtüübilt sellise inimesega, siis pind ongi talle läbipaistev. Nii nagu wrestling on meile totter ilma analüüsita („oot-oot, kui 100+ kg musklihunnik lööb teisele kinnastamata rusika või saapaga näkku ja teine ei saa isegi sinikat, siis on midagi mäda ja ...“).
Teiselt poolt võib öelda, et see habitueerunud süvapilk on pinnapimedus, võimetus näha pinda ja seega ka võimetus olla sellest lummatud (kujutage ette inimest, kellele nt hülgebeebi ei mõju üldse nunnuna).
Kas selline inimene sobib arvustama, ütleme, pinnakunste? Näiteks lüürilist luulet (või on heal lüürilisel luulel ka midagi pinna all? Mitte ainult kaasahaaratavaid kaasahaarav eneseimetlus).
Ühelt poolt: selline kriitik on pinnapime, ta vaatab põhilisest mööda! Teiselt poolt: ta lisab midagi, mida süvapime pinnanägija ise kätte ei saaks.
Aga kas need on komplementaarsed pilgud või sööb üks vaatenurk teise vaatenurga ära nagu „süvaanalüütiku“ poolt maha rebitud habe hävitab jõuluvana, muudab ta pöördumatult naabrionuks?

5 kommentaari:

  1. tõmmekas või? loomulikult srnleb parem keskmisega rohkem. vaata juukseid. no jummala sama ju.
    e.

    VastaKustuta
  2. Tundub, et mõnes mõttes on välistavad. Võtame näiteks luule. Et kui tegemist on tõeliselt hea luulega (kriitikute hulga n arvates), mis sünnitab ennenägematuid seoseid, kasutab uut moodi keelt, siis selline otsus sünnib ikkagi pinda, sõnadevahelisi seoseid jälgides, autorit mõjutanud luuletuste-luuletajate genealoogiat jms uurides. Teooriad a la T.S.Eliot. Ei saa neid asju lihtsalt läbi pinna nähes avastada.

    Teine, läbinägev ja demütologiseeriv pilk peaks siinkohal mängu tulema siis, kui teost on tugevalt üle hinnatud; või metakriitikana, väites, et arvustajad pole näinud olulist. Neid põhjusi võib ilmselt veel olla, aga hetkel ei tule rohkem pähe. Ja sellega tõepoolest see eelmine vaade tühistatakse kui "pindmisem" ja seega kehvem.

    Paratamatu on ilmselt mingisugune balanseerumine sellel piiril, kui palju teha üldist, laiemat, mitte otseselt teosesse ja tema materjali puutuvat kriitikat, rebida ja piirata jõuluvanade habemeid; või siis vastupidi piirduda teose "materjali" seletamise, nüansside väljatoomise ja muu lugejas huvi äratavaga, mis on ju samuti kriitika oluline osa (jälle a la Eliot, Ants Oras).

    Aga kunstiliigi enese dikteeriv mõju on ilmselt kõige suurem. Muusikale omane mittediskursiivsus ei lase talle samalt aluselt läheneda, kui näiteks romaanile, tema keel on täiesti "teisest materjalist". Küll aga on muusika loonud mingisuguse oma diskursuse ka keelemaailmas, milles temast räägitakse, vahepeal täiesti sisukalt. See on aga ikka jälle see pindmine, (strukturalistlik) kriitika. Muusika puhul ei saagi seda teist tüüpi kriitikat vist teha, see piirduks Ulrichi-tüüpi tühistava hinnanguna. Aga see poleks enam kriitika.

    Kokkuvõteks näib, et läbinägelik kriitika, nii nagu Te selle visandasite(ilmselt panin osa muidugi oma peas juurde), on midagi filosoofilist. Ta asetub metatasandina eelnevate otsuste peale ja tühistab nad. Aga ta ei mõju ebakonstruktiivselt (nagu ma enne muusika puhul üritasin näidata), sest pakub välja mingi uue perspektiivi, miks mitte uue piirsõnavara, kui Rorty vaimus spekuleerida. Kas need pilgud on kuidagi võrdselt aluselt hinnatavad, on juba hoopis keeruline küsimus.

    VastaKustuta
  3. Kui ma väidan, et nt Daniel Dennetti "Darwini ohtlikus idees" on valdav osa tekstist üles ehitatud suuresti pinnalisele retoorikale, kus toimib suuresti puht keelekasutuse tasandil vastandus kangelaste (Darwin ja Dennett) ning kartlike, ängis, hirmunud, "juba ekslikuks tõestatud" väidete pooldajate vahel ning et raamatu kogu jõud ning Dennetti motivatsioon on otsida ketsereid ja neid retooriliselt lahmida, siis kas ma teen pinna- või süvaanalüüsi?

    Peaaegu-teemakohast tänasest Sirbist: "Majandusšamanismi lipulaevana seilab praegu Standard & Poor’s, auväärse 150 aasta pikkuse ajalooga nõidumisettevõte, mille palgalehel kuus tuhat inimest. Need kõik muudkui arvutavad ja analüüsivad ning ütlevad seejärel, kas A või B, pluss või miinus ning kas väljavaade on positiivne või negatiivne, nii nagu aknast parasjagu paistab."

    VastaKustuta
  4. I., võimel kaasa elada wrestlingule või näha iluuisutamises kergust ja hõljumist, vaevalt on midagi pistmist diskursuste või piirsõnavaraga. Või selle võime analüüsil.
    Kui ma tõmban omale pool liitrit brändit naha vahele, siis ei muuda see ei mu ideoloogiaid, kontseptuaalseid aparaate ega diskursusi (piirsõnavara küll, aga see on juba Rorty karikeerimine..), ent taju, kaasaelamis- ja samastumisvõime teiseneb märgatavalt.

    U. sa kannatad ilmselgelt raskekujulise läbinägelikkuse all. Võiks küsida hoopis nii: suudad sa kaasa minna Dennetti õhina ja vaimustusega, tema veendumuse ja usuga, et maailm, kõik see kirevus ja paljusus on oma kõige põhimisemal tasandil (substantsneutraalselt) algoritmiline?

    Dennettiga on veel muidugi see asi, et tema suhtluskanali ees on vaikimisi kokkulepe "nii, räägime nüüd kuidas asjad tegelikult on", erinevalt eelnimetet suhtluskanaleist, mille ees on vaikimisi kokkulepe "mängime nüüd sellist mängu, et ...". Sellepärast tuleb tahtmine Dennettit sõimata: ta tekitab moraalset viha, sest ta petab seda vaikivat kokkulepet - petab ja manipuleerib, koer!
    Allen Orr pakub huvitava hüpoteesi:
    Given the gulf between his promise of a universal acid and his delivery of an anemic memes-as-a-valuable-perspective, it comes as no surprise that Dennett is a fan of the bait-and-switch strategy. This, he reminds us, is
    "[the] practice of attracting customers by advertising something at a bargain price and then, when you've lured them to the store, trying to sell them a substitute. Unlike that practice, evolutionary bait-and-switch is not really nefarious; it just seems to be, because it doesn't explain what at first you thought you wanted explained. It subtly changes the topic."
    http://bostonreview.net/BR21.3/Orr.html

    Ja kui ma vaatan, kui resoluutselt Berk Vaher väidab, et "[Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde –] autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab", siis tuleb mõte, et ehk see (ja ainult see) ongi see põhimine ilukirjanduslikkuse-kunstitekstilikkuse (vaikivkokkuleppeline) tuum.
    Dennett peab oma sõnade eest vastutama, olema nendede väljaütlejaga identne, aga kunstitekstide autor, mitte ainult ei pea, vaid lausa ei saa... [pean seda mõtet veel edasi arendama..]

    VastaKustuta
  5. Kriitikutest: vähemalt hea iluuisutamiskriitik, st kohtunik peab küll vähemalt selles mõttes läbi pealispinna nägema, et ei lase ennast ära petta siledal, aga liiga lihtsate võtetega tulnud esitusel. Kui kuulata, mis juttu võistluste ajal kommentaatorid (ise sageli ka kohtunikurollis olnud) räägivad, siis ei ole seal mingist "muinasjutulisest kergusest" või muust udust eriti juttu, ikka käib asjalik tehniline sorteerimine detailide kallal, mida tavavaataja ei märkagi.

    Iseasi muidugi see, et väga heal tehnilisel tasemel oleval tegelasel võibki olla kõiki oma trikke kergem ja vabam teha kui algajal.

    VastaKustuta