31. juuli 2011

Õigus olla autu

„Mina ei taha sellist ühiskonda, kus ma ei saa kurja teha, vaid just niisugust, kus ma saaksin teha igasugust kurja, aga ise ei tahaks seda teha,“ kritiseeris Dostojevski 1875 aasta paiku midagi totalitaarse heaoluühiskonna taolist („leiva ja mugavuse eest võetakse mult isiksus!“).
Ta soovib ühiskonda, millele praegune Eesti (ja Õhtumaad üldisemalt) küllaltki sarnanevad, see on ühiskond, kus indiviidi vabadust hinnatakse väga kõrgelt ja isiku moraalne pale jäetakse isiku enese kujundada.

Sellise ühiskonna õdususe määravad suuresti seda moodustavad indiviidid. Viisakus, teineteisega arvestamine, mõistmine jms ning NB! enda heaolu koomaletõmbamine teiste huvides – üldisemalt vendlus, jääb üksikisiku kanda.

„Prantslasele – ja üldse lääne inimese – loomuses seda olemas ei olnud, küll aga oli olemas isiklik, isendi alge, tugevnenud endasäilitamise, isemuretsemise ja enesemääramise alus omaenda Minas, alus selle Mina – kui üksiku ennastsuunava ja kõige väljaspool teda eksisteerivaga täiesti võrdse ning võrdväärse alge – vastuseadmiseks kogu loodusele ja kõigile teistele inimestele. Noh, aga niisugusest eneseseadest ei võinud tekkida vendlust. Miks? Sellepärast, et vendluses, tõelises vendluses ei pea mitte üksikisik, mitte Mina hoolitsema oma võrdväärsuse ja võrdkaalukuse eest kõige ülejäänu kõrval, vaid just see ülejäänu oleks pidanud ise selle õigustnõudva isiku, selle Mina juurde tulema ja ise ka palumata tunnustama teda endaga – see on: kõige ülejäänuga, mis maailmas olemas – võrdväärseks ning võrdõiguslikuks. Vähe sellest, see mässaja ning nõudleja isik oleks pidanud esijoones kogu oma Mina, kogu enese ohverdama ühiskonnale ilma ühegi tingimuseta. Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda.
kirjutas Dostojevski aastal 1863.

Mare Tralla kirjutas hiljuti, kuidas ta mõni aeg tagasi kohtus[] ühe oma noore naisttuttavaga, kes tundis muret, et ta näeb miniseelikus välja nagu libu. Tegemist oli kena noore pika sihvaka naisega, kelle rõivastus oli maitsekalt valitud ning too miniseelikki oli vaid veidi ülalpool põlvi. Ometi oli ta sel hommikul vähem kui pooletunnisel teekonnal Tallinnas kokku puutunud meeste ebameeldiva tähelepanuga ja pidi neist möödudes taluma mitte ainult nende häbitult jõllitavaid pilke, vaid ka ebasündsaid kommentaare.“

Vene intelligentsi kolmest kuulsast küsimusest - Mida teha? Kes on süüdi? Kus on mu prillid? - piisab siin esimesest. Mida teha?

Kuidas riik peaks sellise häbematuse korral reageerima?
Ma vastaks dostojevskilikult: ei peagi ega tohigi. Selline käitumine jäägu käitujate südametunnistusele. Kommentaaride sündsust ja pilkude suunda reguleerigu indiviid ise st häbitunne, mitte riik.
Sest kujutage ette riiki, kus sellised asjad oleks juriidiliselt reguleeritud!
Mida arvata riigist, mis reguleeriks oma kodanike vaatenurka, jõllituse kestvust ja hüüatuse valjust ja sisu? Tegu oleks päris õudse diktatuuriga.

Mare Tralla sõnastus on juhtumisi üpris täpne: ta sõbranna pidi taluma „nende häbitult jõllitavaid pilke“.
Probleem on siin osade kodanike liiga vähe arenenud häbitundes.


Kas sõnade „pederast“, „neeger“ jms. kasutamist peaks reguleerima riik? Ei. Inimesel peaks häbi olema kasutada sõnu, mis solvad, on labased, vaenulikud jne.
(Anonüümne netikeskkond on erand, sest pole anonüümset häbi.)
Ja kaaskodanikud aitavad lahkelt oma nõdremaid ligimesi, kelle enda häbitunne pole piisavalt arenenud.
Näiteks nii: „Mina, Mihkel Kunnus ütlen, et see, kes mürgitab avalikku diskussiooni emotsionaalselt laetud ja stigmatiseerivate väljenditega nagu näiteks „pederast“ ja „neeger“, on labane, nõme ja primitiivne inimene ning veel eriline mölakas on ta siis, kui teeb seda ilmse kavatsusega kedagi solvata ja alandada“. Aga riiklikku keelatud sõnade nimekirja ma küll ei taha.

Aro Velmet kirjutab Eesti Ekspressis „Kurikatest ja sõnavabadusest“ ja pahurdab Priit Pulleritsu väite peale, et “häälekas seksuaalvähemus on kehtestamas diktatuuri, kus on karistamise hirmuga välistatud igasugused eriarvamused ja igasugune kriitika. See on rünnak sõna-, arvamuse- ja kriitikavabaduse vastu”. Ja lisab samas, et „Lõppeks süüdistatakse inimõiguslasi silmakirjalikkuses, kuna nende tolerantsus näib kehtivat vaid üliliberaalsete veendumuste puhul, samal ajal kutsutakse aga avalikult üles põlgama homofoobe, mitte andma sõna rassistidele ja vältima šoviniste. Jutlustatakse sallivust, kurikas selja taga.
Seda viimast väidet on raske pidada millekski muuks kui taotluslikuks liberalismi karikatuuriks – arvata, et iga inimese iga mõttevälgatus peaks olema kaitstud sõnavabaduse egiidi all, on ühtaegu absurdne ja ebareaalne.“
Rohuks pakub Velmet:
„just ühiskonnal lasub kohustus modereerida avalikke sõnavõtte. See tähendab klassikalist toimetajatööd ajakirjanduses ja muus meedias, aga ka seda, et homofoobsele arvamusavaldusele järgneb avaliku vabanduse nõudmine, et nördinud lugejad nõuavad dogmatismi langenud inimõiguslaselt oma arvamuse põhjendamist ning et ühiskonnas toimib aktiivne diskussioon selle üle, milliseid väljaütlemisi tuleks seadusega karistada ja milliseid mitte. Lühidalt, kõike seda, mida murettekitavalt sagedasti on hakatud nimetama rünnakuks sõnavabaduse vastu.“

See on nüüd toredasti õigete kohtade peal ümaraks keeratud. Ja nii ebamugav kui mul ka pole, pean siin õiguse andma Pulleritsule. Ma ei suuda praegu meenutada ühtki (liiki) homofoobi, kes mõnes avalikus sõnavõtus oleks taotlenud jõu kasutamist oponendi vastu (parandage, kui eksin). Küll aga meenuvad mitmed juhtumid nn valvehomoõiguslaste puhul.

Kuidas konkreetselt peaks toimuma see ühiskonna poolne sõnavõttude modereerimine? Ideoloogilisi toimetajaid küll ei sooviks, saati riiklikke ideoloogiatoimetajaid. Jääb ikka häbitunne ja assisteeritud häbitunne. Viimane tähendab seda, et kui keegi midagi eriti nõmedat ütleb, siis kutsutakse ta korrale. Korrale kutsujaks peaks kusjuures olema omad, sest just neid kahjustatakse kõige rohkem. Mingit liikumist või ühtse identiteediga kooslust kahjustab alati kõige rohkem sõge ja fanaatiline pooldaja, mitte võimekas oponent. Kes on kahjustanud islami mainet kõige rohkem? Sõgedad ja fanaatilised pooldajad. Samuti on kristlusega, konservatiivsusega, darvinismiga, liberalismiga jne.

Mühakas meesšovinist loob feminismile positiivset kuvandit, tatik-feminist aga kahjustab, kusjuures suhteliselt palju rohkem.

*

„Ma olen üsna kindel, et on ka neid naisi, kes seksuaalseid kommentaare ja tundmatute meeste tähelepanu tänaval naudivad. Mina ühtegi sellist naist ei tunne. Ka oma kogemustest tean, kui ebameeldivalt sellised, tavaliselt gruppidena liikuvate meeste õhatused minu aadressil mulle mõjuvad. Naisena ei tunne ma end neist meelitatuna, vaid pigem on see minu vastu suunatud teatud vägivalla ilming.
Mu tuttav arvas, et oli ise oma riietusega selliste reaktsioonide põhjustaja, ja tundis ennast süüdi. Kuid kas on tegelikult põhjuseid, miks naine ei või riietuda nii, nagu talle meeldib, välja näidata ja tunda end seksikana, ilma et ta peaks selle eest kuidagi emotsionaalselt maksma, end soovimatu tähelepanu ohvrina tundma ning kartma, et see võib kasvada seksuaalseks vägivallaks?“
kirjutab Mare Tralla.

Ta tajub selliseid kommentaare vägivallana. Kas naisel on õigus „riietuda nii, nagu talle meeldib, välja näidata ja tunda end seksikana“? On, tähendab,lausa peab olema! Meie liberaalses ühiskonnas lausa peab! Arvan, et tal on õigus ka lausa palja rinnaga käia ja ma olen isiklikult valmis vastavasisulisele petitsioonile oma allkirja andma.

Küll aga ma oleks valmis päris kõvasti assisteerima selle labase mimmi häbitunnet, kes on piisavalt mölakas, et seda õigust kasutada.

Selline tatikfeministi kirvevõrdõiguslus on üpris lähedane sugulane väitega, et praegune abieluseadus kohtlebki juba kõiki inimesi võrdselt. Tõepoolest, seaduses ei mainita seksuaalset orientatisooni poole sõnagagi: kõigil (nii homodel kui heterodel) on võrdne võimalus ja õigus abielluda omale meelepärase vastassoo esindajaga.
(ja on üks trepp nii ratastoolisurutule kui tervele)


Õiguslus vastandub oma tuumas nii vendlusele kui empaatiale. „Mina pean oma teed juua saama!“

„Avaldasin arvamust, et mehed käivad tihti palja rindkerega ja keegi ei kutsu neile politseid. Tegu on ebaõiglusega“ - kae-kae! Toorfeministile tehakse liiga! Keegi kutsus mupo!

Ei tea miks kutsus? Miks üldse peetakse ebasündsaks palja ülakehaga naisterahvast tänaval?
Toorfeministile on see suva, sest tema kehtestab oma õigust.

Kumb on suurem rünnak isikuvabaduse vastu, kas pilgusuuna ja -kestvuse ning hääle valjuse ja sisu reguleerimine või inimese ahistav riietesse surmine isegi palava ilmaga?

Tralla tunnetab nilbet märkust enda vastase vägivallana. Väike härra Friedemann tapeti dekolteega. Nagu ka 28aastane paksude prillide ja konnanäoga neitsi Raphaël Tisserand.
Toorfeminist muidugi ei tule selle pealegi, et mõelda, millist mõju avaldab tema käitumine teistele, sest ta tegeleb ju oma õigusega!

„Tsiviliseerumiprotessi pinnalisusele viitab nukker tõsiasi, et tegelikult on enamvähem ainult üks sfäär – see kõige lihtsam, labasem ja füsioloogilisem – kus sünni- ja/ehk eapäraste privileegide ärakasutamist peetakse üheselt hukkamõistetavaks.
Jah, kõige lihtsam, labasem ja füsioloogilisem – füüsiline jõud. Kui noor mees kasutab vana mehe või naise peal füüsilist vägivalda, siis selline käitumine mõistetakse ühiselt hukka. See on ka kõige lihtsamini tuvastatav. Inimkonna üldise tsiviliseerituse madalust näitabki see, et see on enamvähem ainus vägivallavorm, mida ta taunida suudab (loomulikult eelkõige idees, mitte niivõrd praktikas!).
Kui noor isane kuulutaks särasilmil kõigile õigust olla füüsiliselt üleolev, siis on see vist ainus koht, kus on sellise käitumise tobedus enamikule läbinähtav.
Nooruspringi biitsepsi üleolev hoolimatus suudetakse paika panna, nooruspringi rinna solidaarsustundetule paremsirgele kiputakse verd sülitades teed andma. Rääkimata paljust muust.“
kirjutab Elli.



„Aga kui mehed võivad palja rinnaga käia, siis võin mina kaa!“
Bitte schön, see nemad-on-mölakad,-siis-on-võrdõigus-minul-ka õiguslus on päris tore, ehk tahate ka õigust meeste rindu mudida ja kannist krabada? Pealgi, parafraseerides antiikklassikuid – seal, kus on mu kämmal, pole sinu kanni, ja seal, kus on su kann, pole minu kämmalt. Ladina individuus on sama mis kreeka atomos.




Viimane on muidugi retooriline liialdus. Tsiviliseerumisprotsessi käigus on jõust saanud üha hõlmavamal määral riigi monopol. Ja see protsess kestab. Ka õpilase-õpetaja konfliktis võib kasutada ainult riiklikku jõudu – politseid. Nüüd tahetakse ka peresisesed võrd-atomosed varustada võrdtugeva riigimuskliga (mille rakendamist otsustab muidugi riigistatud õiglustunne).
Toetan (kuigi tehnilised raskused panevad projekti suhtuma skeptiliselt).



Rõõmu teeb ka see, et toorfeministi avantüüri katkestamiseks kasutati riigi, mitte (häiritud) indiviidi musklit.
Ja kordan veel korra üle, et igal naisel on kahtlemata meestega võrdne õigus olla täielik tropp ja mölakas.
(Muide, nägin kord, kuidas üks jorss tänaval kõlava kärtsu peeru lasi ja siis sõpradega maruliselt naeru lõhverdas. Politseid ei kutsunud keegi. Järelikult on meestel õigus tänaval kõlavalt peeretada. Mina seda nii ei jätaks... kui õigused, siis juba kõigil ja võrdselt!)
Aga ühiskondlik reaktsioon sellele ei tohiks mitte mingil juhul olla mitteriikliku jõu kasutamine! Kaaskodanikule jäägu ainult häbitunde assisteerimine (näiteks nii nagu mina praegu). 



Poetess tundis end häirituna, et üks mees tegi talle teatrifuajees poolsosinal „väga kõlvatu ettepaneku“ ning kord krabas üks turske ja nokastanud ajakirjanik ta möödumisel sülle. „Kui Eestis kiiremas korras ei jõustu vastavad seadused, mis mind nende elukate eest kaitseksid, siis lubatagu mul kanda muistse Eesti naise kombel nuga puusal ja kirvest vööl“ lõpetab ta resoluutselt. Ma arvan, et jõu monopol võiks siiski jääda riigile (ei mingeid nuge ega kirveid). Aga jumala eest, mitte sellisele riigile, kus pole võimalik isegi teatrifuajees ja poolsosinal kõlvatuid ettepanekuid teha!



Riik saab palju funktsioone enda kanda võtta, õigusmõistmise ja jõukasutuse, mõne vanaema funktsiooni (lasteaed), mõne leivahankija funktsiooni (lastetoetus, toitjakaotuspension), mõne vanema funktsiooni (kool) mõne lapse funktsiooni (pension) jne. Dostojevski arvas, et riik ei saa meie eest häbi tunda, mölakas, türann või teistega arvestav inimene olgu ikka igaüks ise. Ma arvan ka.

Mitte et see oleks alati hiiglama tore ja õdus, aga kõik muud variandid on veel hullemad.

45 kommentaari:

  1. Esitan Pulleritsu purtsatuse "häälekas seksuaalvähemus on kehtestamas diktatuuri" Aasta Jaburaima Liialduse 2011 auhinna nominendiks.

    VastaKustuta
  2. Ühtlasi on see päris hea sümptom ilmestamaks modaalsust, millel need kognitiivset kujutlusrajad jooksevad. See on midagi nõiamüüdi, paanika ja paranoia vahepealset. Kainusest ja mõistuslikkusest on asi ikka vääga kaugel

    VastaKustuta
  3. Varro Vooglaid1. august 2011 07:48

    Ometi võiks ju imestada selle üle, et Pulleritsu hurjutatakse liialduste ja kes teab veel mille eest, ent samas ei pöörata pea mingit tähelepanu nendele faktidele, millele ta tähelepanu juhtis. See, et inimesi mõistatakse Ühendkuningriigis süüdi selle eest, et nad ei ole nõus oma südametunnistusele toetudes majutama oma kodus peetavas majutusasutuses samasoolisi paare, et teistelt inimestelt võetakse õigus adopteerida, sest nad ei ole nõus oma südametunnistusele toetudes õpetama lastele, et homoseksuaalne käitumine on igati moraalne ja tervne, et tänaval homoseksuaalset käitumist ebamoraalseks nimetav jutlustaja arreteeritakse jne -- selle üle te aga ei arutle. On see nüüd pimedus või soovimatus näha seda ebameeldivat osa reaalsusest, millele Pullerits osundab -- võta kinii.

    VastaKustuta
  4. kohustus tolereerida on sama suur kui õigus olla erinev --> õigus olla autu on sama suur kui õigus oma au kaitsta. Nii et kaotatagu võinoad riigisööklatest ja pandagu pussid siiski vööle!
    e.

    VastaKustuta
  5. Tulin täna juuksurist, trepil kohtasin võõrast meest, kes jäi aupaklikult seisma ja ütles: ohhoo! Hästi öeldud! Kutsun Mare Trallat ja kõiki teisi võrdõiguslasi naasma tavamaailma. Mis selle kiiksu põhjustab, et inimesest saab võrdseteõigusteeestvõitleja? Korraga tundub maailm olevat kuri ja hall, ja üha hullemaks muutub. Ja vajadus võidelda on kõvem kui eile. Kui mõni juhtub lugema, siis teadke, palun ärge minu eest võidelge! Tahan ise oma elu elada ja saan suurepätaselt hakkama.

    VastaKustuta
  6. Varro, näited, mida tood (ja mida toob ka Pullerits), on näited jõu kasutamisest ning sellele olen ma üheselt vastu. Õguslase võikisid tolerantsemad olla ja taluda seisukohti, mis on neile vastuvõetamatud, jõudu kasutamata. See on üpris nukker iroonia, et nn tolerantsuse jutlustajad on ise kõige varmamad jõudu kasutama (st kõige ebatolerantsemad).
    Aga ekstrapolatsioonid, mida Pullerits teeb, on küll päris pöörased. Statistiline norm on tavaline heteroseksuaalne peremudel ja nii ka jääb. De facto ei muutu selle seadusemuudatusega midagi. Rootsis tehti see 20 aastat tagasi ning abiellumisvõimalust on kasutanud 0,76% oletatavast 5% homodest. See on nii tühine osa, et seda ei pane tähelegi, veel vähem Eestis.
    Julgelt 95% populatsioonist on heterod ning nemad on sama võimetud oma orientatsiooni muutma kui need õnnetud 5%, kelle partneri valik on ca 20 korda kasinam.

    VastaKustuta
  7. Võibolla sellepärast, kulla häära Vooglaid, et need, kes Pulleritsu tõsiselt ei võta, saavad mõnest üsna lihtsast asjast aru. Näiteks sellest, millest Mihkel just hetk tagasi kirjutas. Või sellest, et Pullerits oma isikliku vastikustunde on ülendanud üldiseks kõlbeliseks väärtuseks, ja et tema kirjutused on läbinähtavalt silmakirjalikud, kuna tema näiliselt tasakaalule ja avameelsele kriitikale kutsuvad tekstid on täis halvustavat sõnavara, mis toovad ilmsiks vaid ta enda isikliku tülgastustunde: homopropaganda ja homoideloogid, kes viivad diktatuurini; tema jaoks on egalitaarsema ühiskonna pooldamine "alandav", isoleeritud tobeduste hüsteeriline üldistamine paratamatuks tulevikuks, ja nii edasi. Nagu saadakse aru ka sellest, et iga tema sõnavõtt homoteemal on lihtsalt üks hiiglaslik hüperbool, mida on piinlik lugeda. Tema sõnavara ja hüperboolid näitavad üsna selgelt, et ta ei soovi mõistlikku arutelu, vaid ei midagi muud kui seda homofoobi kõige levinumat tolerantsust: "Kaduge vähemalt minu silme alt ära!"

    VastaKustuta
  8. Varro Vooglaid1. august 2011 21:39

    Mihkel -- Aga miks need siis ikkagi nii pöörased on? Kui Saksamaal võetakse inimestelt õigus oma lapsi kasvatada, kui nad keelduvad neid lubamast koolis õpetatavasse seksuaalkasvatuse tundi, siis kas see ei osunda diktatuurile? Kui Inglismaal suletakse kõik adopteerimisagentuurid, mis ei nõustu vahendama lapsi samasoolistele paaridele, kas see ei osunda diktatuurile? Mis tähtsust on diktatuurist rääkides sellele, kui palju neid inimesi on või palju nad kasutavad oma "õigust" abielluda oma soost inimestega? Mis aga on oluline on see, et selle väikese kliki ideoloogilisel survel surutakse maha suure osa ühiskonnast südametunnistusevabadus. Kas see siis ei ole diktatuuriline ilming? Kui aga on, siis mille poolest Pullerits nii väga liialdab?

    Unesn6iduja -- seda on üpris naljakas vaadata, kuidas Te nimeliselt iroonilises toonis minu poole pöördute, julgemata samas oma isikut avaldada. Ajastutüüpiline käitumine.

    VastaKustuta
  9. Kas siin on võimalik lahendust leida? Et ühiskonnas oleks rohkem tasakaalu ja vähem äärmuslaste mõju? Nii aktiivsed homofoobid kui ka õiguslased on oma põhiolemuselt väga sarnased. Nende võitluse objekt on lihtsalt erinev. Õiguslastel siis konkreetne vähemus – kas homod, naised vms. Homofoobid arvavad, et nemad seisavad kogu „ühiskonna südametunnistusevabaduse“ eest. See viha mis nendes mõlemas on ja see negatiivne energia, mida nad kokkuvõttes loovad, on sama. Mingi erinevus on võib-olla nö nende levikus, homofoobe on erinevates ühiskonnakihtides rohkem. Õiguslased on pigem haritumad ja seetõttu on neil ka võimalik oma sõnumit kõrgemal tasemel edastada. Näiteks hiljutine „uudis“, et Eesti on Euroopas (või oli see kogu maailmas) kõige sallimatum riik? Sealjuures vangutatakse murelikult pead, et jah, häbilugu küll, peame veel palju võitlema. Ja mitte ainult õiguslased, Eesti olla nüüd ka kõige saastunud maa, mingi sarnane statistika selgunus eelmisel nädalal. Mitte, et peaks me tegema Kreekat, ja kõiki andmeid varjama, aga kui katsuks läbi ajada selge talupojamõistusega? Seesama talupoja mõstus võiks abiks olla ka igapäevaelus inimeste ja olukordade tõlgendamisel. Vana ja teada: “targem annab järele“. Kui jätaks ühel korral reageerimata ja oma õiguse (ainuõiguse) sinnapaika?

    VastaKustuta
  10. Äkki ma üritan oma "ajastutüüpilise käitumisega" alal hoida "traditsioonilisi väärtusi", mis internetis juba pikki aastaid on toiminud? Selle eest peaks ju ometi kiita saama! Teine võimalus muidugi on, et ainult homofoobne kristlus on piisavalt väärikalt traditsiooniline, et seda kaitsta...

    VastaKustuta
  11. [üü.. kommentaarium läheb juba õite ägedaks :) ]

    Varro, kordan, need on näited jõu kasutamisest ja, tõsi, jõu kasutamine iseloomustab diktatuure, aga isegi kui igal perekonnaseisu ametnikul oleks püstol kuklas, ei suurendaks see kuidagi statistlilisi suhtarve. Öelda, et auto on kirst ja tapariist, oleks väiksem liialdus kui see,mille teeb Pullerits.

    VastaKustuta
  12. Algse postituse alguse juurde tagasi minnes - meenutamaks, et "ühiskond, kus indiviidi vabadust hinnatakse väga kõrgelt ja isiku moraalne pale jäetakse isiku enese kujundada" on väga ammune ideaal ja sugugi mitte ainult õhtumaine:

    "õnnis inimene valitsedes
    jätab tühjaks südamed
    paneb täis ent kõhud"

    VastaKustuta
  13. Varro Vooglaid2. august 2011 16:22

    Kordan, et ma ei mõista, kuidas statistilised suhtarvud siia puutuvad. Kui inimesed, kes ei nõustu väitega, et seksuaalne läbikäimine samast soost isikute vahel on igati terve ja moraalne, ei saa töötada nt kohtunikena, õpetajatena, riigiamtnikena, kui nad ei saa oma südametunnistusele truuks jäädes pidada adopteerimisagentuure ega külalistemaju ega isegi oma lapsi kasvatada, ilma et neilt ähvardataks lapsed ära võtta või neid koguni vangi panna - siis on meil tegemist diktatuuriliste ilmingutega. Just seda Pullerits kirjutas ja selle pärast ma ei mõistagi, miks teda ilmtingimata suures liialdamises süüdistada.

    VastaKustuta
  14. Kohtunik, õpetaja, riigiametnik, iga inimene, kes teistega kokku puutub peab paratamatult sallima endast erinevaid inimesi. Sest kõik teised ongi erinevad. Mõni natuke rohkem, teine vähem. On üldteada, et meie Luterikirikus on õige palju geidest õpetajaid. Oli juba nõuka ajal. Teevad oma tööd, kogudused tevad nende elust väga hästi, aga see pole oluline. Oluline on, et nad oma tööd hästi teevad. Kui mõni hakkab eriti oma seksuaalelule tähelepanu nõudma, nt Heino Nurk, siis teda ei sallitud selliselt. See ei tähenda, et rohkem geisid kirikuringkonnas ei oleks. Mingitest kristlikest väärtustest selles võtmes pole mõtet rääkida. Kristlik väärtus on ligimesearmastus, armastagem siis ilma tingimusi esitamata. Muidu pole siin miskit kristlikku.

    VastaKustuta
  15. Samamoodi piiratakse nende teenusepakkujate õigusi, kes ei soovi teenindada kindlast rahvusest või rassist inimesi.

    VastaKustuta
  16. Varro Vooglaid2. august 2011 23:24

    Kaks viimast kommentaari on suurepäraseks tõestuseks, et inimesed ei saa isegi mitte aru, kuidas inimõiguste loosungi all tõelisi kodanikuvabadusi (milleks kahtlemata südametunnistuse vabadus on) hävitatakse. Kiidetakse muudkui ringi koomale tõmbavatele sallivusejutlustajatele kaasa, kuni lõpuks käib piits ka oma turja pihta - siis on nutt ja hala, aga asju tagasi pöörata on juba hilja.

    VastaKustuta
  17. Vähemalt jääb alles õigus südant valutada.

    VastaKustuta
  18. oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner!

    VastaKustuta
  19. Varro Vooglaid'le: ma ise olen sallivuse pooldaja ja keegi mind selle sallivusega ei poo. Ma saan ka sinust aru ja sallin sellist täiesti teissugust ja minust erinevat arusaamist. Täpselt samamoodi nagu õiguslasi ja nende õiguse tagaajamist. Te olete täpselt ühesugused, keksendute ühele aspektile, ja nui neljaks, ainult see kehtib. Sealjuures keerate vindi kõvasti üle ja olete ise väga vihased. Aga mina ei oska teiesugustega muud teha, kui sellest lihtsalt eemale hoida, sest dialoogi võimalus puudub. Kahjuks mõlema poolega.

    VastaKustuta
  20. Varro, tõsi, kasutatakse (seaduse)jõudu ja nagu olen korduval öelnud, mul on väga kahju, et seda tehakse.
    Diktatuuriks on raske nimetada just nimelt suhtarvude tõttu. Ma ei usu, et neid konkreetseid juhtumeid, kus sedaviisi jõudu kasutatakse, on kuigi palju.
    Jehoovatunnistajad ei luba vereülekannet, oletame, et siin kasutatakse nende puhul jõudu ning nemad võivad seda tajuda kuidagi diktatuurlikult (nende südametunnistusvabaduse vastu, eks), aga juhtumite arv, eriti Eestis, ei saa olla kuigi suur.
    [kuidas konkreetselt Eestis jehovistidega on, seda ma ei tea ja näite puhul pole ka oluline].
    Jõudu kasutatakse, see on kahetsuväärne, aga juhtumeid on siiski kaduvtühine osa.

    VastaKustuta
  21. Saarale: ma ei saa aru, te kirjutate, et iga inimene, kes teistega kokku puutub, peab paratamatult sallima endast erinevaid inimesi. V.Vooglaid pööras eelpool tähelepanu asjaolule, et nt teatud veendumustega kohtunik ei ole aktsepteeritav. Kui Teie meelest on taoline olukord aktsepteeritav (et teatud veendumustega isik ei saa töötada teatud ametikohtadel), siis kuidas seostub see teie väitega, et tuleb paratamatult sallida endast erinevaid inimesi? - ei seostu ju! Antud juhul ei ole ju nt kohtunikul õigust enda südametunnistusvabadusele, st oma veendumustele, seega peaks teie poolt esiletoodud sallivus kehtima ka kohtuniku enda jaoks! St ka temal on õigus olla sellisena aktsepteeritav (st tal on õigus leida, et homoseksuaalsus ei ole normaalne, kuid ta ei suhtu seepärast veel alavääristavalt taolistesse inimestesse). Kui meil on faktid, siis saab neile faktidele anda hinnaguid. Tuleb nõustuda Varroga, et inimõiguste loosungi all on kahjuks tõesti võimalik kodanikuvabadusi (südametunnistusvabadus) jalge alla tallata.

    VastaKustuta
  22. Anonüümsel on nii mõneski asjas väga õigus. Probleemid, nagu olen korduvalt osutanud, tulevadki valikutest üksteist vastastikku VÄLISTAVATE variantide vahel. Ning siin ei ole eriti muid võimalusi kui tolerantsus (taluda tegevusetult vastuvõetamatut) või vägivald (jõud).

    VastaKustuta
  23. Anonüümsele: ma sallin inimesi, kes ei oska autot juhtida. Aga need inimesed ei saa töötada bussijuhina või autojuhina, kuna nad ei kvalifitseeru. Samamoodi ei kvalifitseeru kohtunik, kes ei suuda olla erapooletu. Inimesena on kohtunik sallitav, see kas ta on homo või hetero või mida ta inimesena asjadest arvab ei ole oluline. Aga teatud ametikohal tuleb ka eraisikuna tetud ametireeglitest kinni pidada. Näiteks riigi president peab väga hoolega valima, mida ta ütleb. Ja paljud vähemad vennad samamoodi. Amet kohustab.
    Artiklis viidatud palja ülakehaga naisterahvas on minule igati vastuvõetav. Siiski ma arvan, et on olukordi, kus nii ei maksa olla, lihtsalt selle pärast, et see põhjustab liiga suurt tähelepanu ja inimesed tõesti on väga erinevad ja mõni võib tema vajadust olla paljas ja olla tähelepandud tõlgendada vabadusena "häbematult jõllitada".

    VastaKustuta
  24. Kohtuniku osas on Saaral muidugi õigus. Kohtunik ei ole vaba südametunnistusega indiviid vaid funktsionäär, kelle asi on seadust järgida, mitte selle õigususe üle arutleda, saati vastanduda.

    VastaKustuta
  25. Varro Vooglaid3. august 2011 23:00

    Kisuvad kiiva siinsed arutelud.

    (1) Mihkel, esiteks: nagu olen korduvalt osundanud, ei mängi diktatuurist rääkides mingit rolli, kui palju selliseid juhtumeid on. Mõtle nt sellisele näitele: kohus mõistab süüdi inimese selle eest, et ta kirjutas valitsuse suhtes kriitilise artikli, määras talle surmanuhtluse ja see viidi ka täide. Statistiliselt on see vaid üks juhtum, ent ühiskonnale on saadetud selge sõnum, et valitsuse-kriitiliste artiklite kirjutamine ei ole lubatav ning sellele järgneb karm sanktsiion. Üks juhtum, aga väga laialdane mõju. Sama on nende näidetega, mis ma tõin: kui juba mõned vanemad pannakse vangi, sest nad ei nõustu lubama oma lapsi koolis tundidesse, kus räägitakse homoseksuaalsest käitumisest, masturbeerimisest jms-st kui igati normaalsest ja moraalsest seksuaalkäitumisest (nagu Saksamaal on juhutunud), või kui juba mõned hotellipidajad mõistetakse kohtulikult süüdi, sest nad ei nõustu oma külalistemajas rentima tuba samasoolisele paarile, siis on loodud pretsedendid ja ühiskonnale on saadetud väga selge sõnum. Sellises olukorras on jabur apelleerida juhtumite väikesele arvule.

    (2) Mihkel, teiseks: väga raske on nõustuda Sinu vaatega, et kohtunik ei ole vaba südametunnistusega indiviid. Julgen siiski arvata, et igal riigiametnikul peab alati säilima südametunnistuse vabadus ning et kuidagi ei saa eeldada, et kohtunik peaks olema valmis langetama otsuseid, mis on selgelt tema südametunnistusega vastuolus. Pigem vastupidi: kui kohtunik on veendunud, et üks või teine seadus on ebaõiglane, siis on ta kohustatud jätma selle rakendamata.

    (3) Ju on ütlematagi ilmne, et Saara sooviks mitte kohtunikku, kes on maailmavaateliselt erapooletu - sest see ei ole lihtsalt võimalik, kuna iga vaade maailmale on üks konkreetne vaade maailmale -, vaid kohtunikku, kes omaks talle meeldivat maailmavaadet. Vaade, et homoseksuaalne käitumine on moraalne, ei ole kuidagi erapooletum kui vaade, et see on ebamoraalne.

    VastaKustuta
  26. Ma arvan, et siin on lihtsaim mõelda alternatiividele. Nimelt kõik alternativiid on veel hullemad. Ei tahaks küll kohtunikku, kes mitte seaduse, vaid oma (moraalse) suva järgi otsuseid teeb. See polnud üldse väga hiljuti, kui surmanuhtlus oli põhiline taks - inimene saadeti lihtsalt erilise mureta kõrgeima kohtu ette. Mõne maailmavaate järgi on pisivargal pea maha võtmine sügavalt moralne käitumine.

    Ja on üsna loomulik, et üldise südametunnistus-vabaduse järgi jäetakse eelkõige ENDASSE puutuvad asjad inimese enda otsustada. Inimese seksuaalsus jms on küll selline asi, mida riik ei peaks reguleerima. Las see jääda ikka inimese enda hingele, eks.. või teises sõnavaras: olgu see Jumala ja inimese asi, mitte inimese ja inimese (riigi).

    VastaKustuta
  27. Kas see seksuaalsus on ikka nii väga inimese isiklik asi? See on jällegi postmodernistlik suhtumine. Minu arvates on seksuaalsus vägagi ühiskonna asi, nagu kõik inimeste vaimsesse tervisesse puutuv. Kas me oleme nii rikkad, et lubada endale kadunud hingi ehk ka kadunud hingi?

    VastaKustuta
  28. Eriku nimetet rikkus on täiesti kvantifitseeritav, USA teadlaste hinnangul 6,94 miljardit.

    VastaKustuta
  29. Postmodernism pole mitte üks vahva ideoloogia, vaid loodusõnnetus. Ja selle nentimine ei aita mitte sellest välja, saati sõitlemine.
    Võib ju naerda Nietzche "tahteakti", Jumala surnuks väitmist, aga kas pole Jumala taevasse väitmine praegu veel pöörasem tahteakt?

    Jah, võibolla pole õdus, isegi väga õudne võib olla, aga MIS OLEKS ALTERNATIIV?
    Kas anda ühele indiviidile õigus dikteerida teise seksuaalsust? Tahame ikka sellist alternatiivi?

    "Mitte et see oleks alati hiiglama tore ja õdus, aga kõik muud variandid on veel hullemad".

    VastaKustuta
  30. Vaadake veidi traditsioonilise elukorraldusega maade poole ja ka oma kultuuri ajalukku. Noorele valivad abikaasa vanemad ning teevad seda tihtilugu eeskätt suguvõsa huve silmas pidades. Ma olen kindel, et kui toonases maailmas valiti homoseksuaalsele mehele vanemate poolt naine, PIDI ta tahes-tahtmatult selle naisega vähemalt niipalju toimetama, et anda oma suguvõsale pärija, mis oli ju iga poja otsene ja vankumatu kohus.

    Minu näen kaasaegses maailmas olulist paradigma muutust: kui klassikalises ühiskonnas on abielu KOHUSTUS, millega VÕIB AGA EI PRUUGI kaasneda ka nauding, siis tänapäeval on kõik isiklikud suhted ajendatud ja paraku ka pimestatud tunnetest ja naudinguhimust. Praktika näitab, et kaasaegne mudel on praktikas palju hapram ja vähemtoimivam kui klassikaline allumisel, alandlikkusel ja oma kohuse tundmisel põhinev mudel.

    Kui me läheneme abielule kohuse võtmes, ei ole homoseksuaalsus enam inimese isiklik asi, vaid on oma kohuse täitmatajätmine oma suguvõsa, vanemate ja esivanemate ees.

    VastaKustuta
  31. Üldse ei vaidele, aga arvan, et see variant oleks veel hullem kui praegune.
    NB! Homod moodustavad viljatutest ikka kaduvtühise osa! Ja protsess, millest räägime, peab tajuma vähemalt 500aastast minevikku (Lutherist ei pääse mööda, tema enesesseusk - "Siin ma seisan ja teisti ei saa" - on muutunud normiks. Ning sellist normi mingi sõrmenipsuga ei tühista).

    Viljatus on kahtlemata õhtumaine (ja iseärnis maarjamaine) probleem küll, aga mõne homoprotsendi tümitamine seetõttu on moraalsusega varjestatud sadism (heteroseksuaalsus saab identiteeti konstitueeriv kangelastegu olla ainult homole!) Ja täiesti kasutu pealegi.
    Paar põgusat osutust teen siin:
    http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/08/suur-narratiiv-naljas-kiimas-ja.html

    Lugu on halb, aga homode tampimine on lööbe vihkamise pidamine raviks.

    VastaKustuta
  32. Kas maksab nende piinlike hüperboolide peale juhtidagi tähelepanu elementaarsele tõsiasjale, et diktatuuri iseloomustab ühe indiviidi, nimelt diktaatori, ainuvalitsus?

    VastaKustuta
  33. siin on igasuguseid huvitavaid mõtteid, aga ma pöörduksin vahelduseks tagasi algse teema juurde, nimelt naisi jõllitavate ja neile nilbusi hõikuvate meeste teema juurde. ja juhiksin tähelepanu sellele, et probleem pole mitte niivõrd vaatamises ja tähelepanus, vaid nende tähelepanuavalduste agressiivsuses. mina nimelt olen naisterahvas ja kipun tänaval tähelepanu äratama sõltumata sellest, mis mul seljas on (ja olen selle pärast nooremast peast ka kõvasti põdenud). nii et räägin oma kogemustest.

    ja ma julgen väita, et meil siin (ja vist ka araabiamaades) on probleemiks tähelepanuavalduste agressiivsus, sest ma olen rännanud ringi ka lõuna-euroopas (itaalias, hispaanias) ja sealne tähelepanu on hoopis teise värvinguga ja mind isiklikult häirib tegelikult palju vähem. nimelt seal öeldakse sulle sageli ja siiralt ja südamest, et sa oled ilus. nooremad mehed võibolla veidi häbenevad ja ainult naeratavad, aga vanemad mehed tunnevad ilusa naise nägemisest siirast headmeelt ega häbene seda väljendada. ja see ei ole ebameeldiv. need mõned korrad, kus sinna otsa ka mingi "mis oleks kui..." ettepanek tuli, oli eitav vastus täiesti aktsepteeritav ega toonud kaasa mingeid komplikatsioone.

    eesti mehe jaoks miskipärast aga on eitav vastus probleem. mul tekkis kunagi ammu ühe töökaaslasega tõsisema koosoleku järel veinine usaldushetk, kus ta väljendas umbes sellist mõtet, et "mõtle kui mõnus oleks maailm, kus igale ilusale naisele, keda sa ihaldad, võiks öelda, et sa teda ihaldad". ma ei saanud aru, et milles asi, miks seda siis öelda ei või. aga siis tuli välja, et eitav vastus oleks hoop tema eneseuhkuse pihta. nojah, eks ole. aga miks eesti meeste eneseuhkus nii rabe on, et seda agressiivsuse ja nilbustega kaitsma peab, sellest ma aru ei saa.

    VastaKustuta
  34. Ep, kurtmine kurtmiseks, inimesed võiksid alati mõistlikumad olla, aga küsimus on selles, et kas seda peaks reguleerima seadusandlikul tasemel?
    Ma arvan, et mitte..

    VastaKustuta
  35. ja ma kasutaksin kommentaare lugedes tekkinud mõtete sissejuhatuseks tsitaati Varro Vooglaiult: "kui juba mõned vanemad pannakse vangi, sest nad ei nõustu lubama oma lapsi koolis tundidesse, kus räägitakse homoseksuaalsest käitumisest, masturbeerimisest jms-st kui igati normaalsest ja moraalsest seksuaalkäitumisest"

    ehk siis minu meelest on õigus olla informeeritud tõesti ülem kui usulised tõekspidamised. nii et vanemad, kes ei taha lubada oma lapsi tundidesse, kus räägitakse seksuaalsuse eri tahkudest (mis on kohati probleem ka moslemite jaoks, kes ei taha, et nende tütardele üldse midagi seksuaalsusest räägitaks), on sama rumalad nagu vanemad, kes ei taha, et nende lastele evolutsioonist räägitaks. ja masturbeerimise pidamine ebanormaalseks sekuaalkäitumiseks ei ole küll kuidagi põhjendatud. ma arvan, et ristiusus on see jäänuk aegadest, mil arvati, et sperma sees on väikesed inimesed ja naine annab ainult pinnase, milles sellest "seemnest" laps kasvab. tänapäeval on aga teada, et spermast pärineb ainult osa lapse saamiseks vajalikust geneerilisest materjalist, ja samuti see, et terve mehe organism toodab spermatosoide pidevalt juurde, mistõttu on mõistlik "laohooneid" aeg-ajalt tühjendada. kui püsipartnerit pole, siis võiks igal meessoost isikul selleks omal käed otsas olla. eriti oluline on aga sellest rääkida murdeealistele poistele, et nad teaksid, mis nende organismis toimub ja kuidas nende protsessidega oma kehas hakkama saada. sest iseeneslik seemnepurse ja masturbeerimine on täiesti normaalsed asjad.

    ning ka mina arvan, et kohtunik peaks kohtumõistmisel siiski lähtuma seadustest, mitte oma südametunnistusest. kui seadused on tema sisemise õiglustundega vastuolus, siis tuleks esitada seaduseandjale ettepanek seaduse muutmiseks. kui sellest abi pole, oleks mõistlik ametist loobuda. sest vaadake, meil on ilmalik riik ja seadused peaksid olema ühesugusedi kõigi jaoks, sõltumata nende maailmavaatest või usutunnistusest.

    VastaKustuta
  36. MK: "kurtmine kurtmiseks, inimesed võiksid alati mõistlikumad olla, aga küsimus on selles, et kas seda peaks reguleerima seadusandlikul tasemel?
    Ma arvan, et mitte.. "

    ma arvan ka, et seadusandlikult seda reguleerida pole mõtet ja ilmselt ei saagi. küll aga oleks vaja neist asjadest rääkida ja kirjutada. ja Slut Walk on probleemi väljatoomiseks ja arutelude äratamiseks tegelikult hea mõte.

    VastaKustuta
  37. Varro Vooglaid4. august 2011 23:14

    Väga lühidalt...

    SÜDAMETUNNISTUSEST

    Eeldus A: Igal inimesel peab olema tagatud südametunnistuse vabadus (ükskõik mis ametis ta ka ei ole).
    Eeldus B: Kohtunik on inimene.
    Järeldus: Kohtunikule peab olema tagatud südametunnistuse vabadus.

    Muidugi peab kohtunik mõistma õigust kehtivate seaduste alusel, aga temalt ei tohiks kunagi eeldada, et ta peaks rakendama õigust moel, mis viib tema südametunnistusega vastuolus oleva tulemuseni (ju olete kuulnud kohtu sõltumatuse printsiibist). Vastasel korral taandaksime kohtunikud (seadusandja käepikenduseks olevateks) masinateks ja meil ei oleks neile midagi ette heita, kui nad mõistavad inimesi kehtivat õigust järgides nt ahju.

    DIKTATUURIST

    Diktatuuri mõistet võib muidugi avada erinevalt, ent nagu mina seda mõistan, on selle keskseks elemendiks mitte see, kelle käes võim on, vaid see, kuidas võimu teostatakse ehk see, kas võimu teostakse õiglaselt või mitte (ehk kas võim austab loomuseadust või ei). Ühe inimese valitsemine võib olla õiglane, ent ka nn enamusevalitsus võib olla sügavalt ebaõiglane. Nii ei ole sisuliselt oluline, kas diktaatoriks on üks isik või see, mida tavatsetakse (naljatades?) nimetada enamuse võimuks.

    Ep: mõtle hästi järele, kas tõesti tahaksid ühiskonda, kus vanematelt võidakse võtta lapsed ära selle pärast, et nad ei luba neid riiklikesse kasvatusasutustesse (või isegi mõnda seal läbiviidavasse tundi)? Kui jah, siis ei tohiks Sa ka kaevelda selle üle, kui Sinult ühel päeval lapsed ära võtakse, kui Sa ei soovi neid lubada nt parteiajaloo tundidesse.

    Tänan mõttevahetuse eest! Minu poolt side lõpp.

    VastaKustuta
  38. Ma ei kujuta ette varianti, kus tänapäeval oleks võimalus anda endale suuremad õigused kui teisele. Õigus määrata teise inimese seksuaalsust tähendaks automaatselt luba lasta määratleda enda seksuaalsust. Praegune olukord on lihtsalt loogiline paratamatus. See ei pruugi meeldida, aga paremat pole. Ainus alternatiiv oleks ju (teisesuunaline) jõukasutus!

    VastaKustuta
  39. "siis ei tohiks Sa ka kaevelda selle üle, kui Sinult ühel päeval lapsed ära võtakse, kui Sa ei soovi neid lubada nt parteiajaloo tundidesse."

    nõukogude ajal koolihariduse saanud inimesena ei näe ma tõesti mingit põhjust võtta lapsed ära koolist, kus õpetataks (mis tahes) partei ajalugu, katekismust või mis iganes muud ainet. olen lugenud natuke nii leninit kui ka marxi. samas loen ma ka vahitorni ja ajakirja ärgake!, kui kätte satub. kõigest on võimalik midagi õppida.

    "Muidugi peab kohtunik mõistma õigust kehtivate seaduste alusel, aga temalt ei tohiks kunagi eeldada, et ta peaks rakendama õigust moel, mis viib tema südametunnistusega vastuolus oleva tulemuseni (ju olete kuulnud kohtu sõltumatuse printsiibist). Vastasel korral taandaksime kohtunikud (seadusandja käepikenduseks olevateks) masinateks ja meil ei oleks neile midagi ette heita, kui nad mõistavad inimesi kehtivat õigust järgides nt ahju."

    oh seda demagoogiat küll. esiteks: riik, kus seadused võimaldavad kedagi ahju mõista, ei ole ilmselt demokraatlik riik. teiseks: võimude lahususe printsiip tähendab seda, et see, kes teeb seadusi, ei vii neid ellu, ja vastupidi. seejuures pole seadused mingid taevast kukkunud jumala tahte ilmutused, vaid seadused on inimeste koostatud, eesmärgiga inimeste ühiselu kõigi erinevate osapoolte huve võimalikult hästi tasakaalustades reguleerida. kui kohtunikele (või ka tavalistele inimestele) tundub, et seadused ei reguleeri ühiselu piisavalt hästi või on vastuolus nende õiglustunde või südametunnistusega, siis võib ta teha seadusloomega tegelevale instantsile ettepaneku seadust muuta.

    kohtunikule on südametunnistusvabadus kahtlemata tagatud. meie kohtusüsteemis tähendab see seda, et kohtunikul on võimalik taandada end nendelt kohtuprotsessidelt, mis võivad tema põhimõtetega vastuollu minna. näiteks kui kohtuniku maailmavaatest tulenevalt on ta kindlalt veendunud, et kõik roheliste silmadega inimesed tuleks tuleriidal põletada (mida meie seadusandlus ei võimalda), siis ei tohiks ta olla kohtunikuks protsessidel, kus süüalusel on rohelised silmad. *kodanikuõpetuse tunni lõpp*

    VastaKustuta
  40. Leiab palju elulähedasema näite. Kui uskliku kohtuniku õiglustunne ütleb, et aumõrva eest ei tohi süüdi mõista, siis ta praeguses Euroopa õigusruumis vallandatakse ja tema langetatud kohtuotsus ei kehti. Varro Vooglaiu argumentide põhiline eeldus on, et "tema meelest õiglane => Jumala meelest õiglane => ainukesel mõeldaval viisil õiglane", nii et ümber saaks teda veenda vaid juhul, kui tõestada, et Jumal ei jaga tema arvamust, aga seda saab selles süsteemis vist küll ainult Jumal ise teha. (Tont küll teab, kuidas alandlik kristlane nii erakordselt ülbe seisukoha suudab omandada, ilmselt ikka teiste inimeste abil.) Ütlen seda lihtsalt meenutuseks, et empaatiale (ära mõista kohut teise seksuaalsuse üle, et sinu seksuaalsuse üle kohut ei mõistetaks), et sinu ja õigusriigi alusväärtustele appelleerimine on sellises vaidluses ajaraisk, aga isegi nutikas blogiomanik püüab just neid argumente kasutada. Nojah, kes ikka tahaks leppida teadmisega, et tema tuttav "selline" on. Kui variseri ja tölneri näide ka ei aita, siis ei aita miski peale isikliku usu kokkuvarisemise. Ja - tean perekondlikust kogemusest - selle tagajärjed võivad olla nii traagilised, et parem on lasta inimesel patuse ühiskonna pärast südant valutada. Kuni ta oma vaateid just relvaga kehtestada ei püüa, aga ei tundu olevat selline juhtum.

    VastaKustuta
  41. üks "sinu ja" tuli üleliigsena. St isegi kui inimene, kelle jaoks on homoseksuaalsuse ja masturbeerimise "normaalseks", ei, "moraalseks" tunnistamine (ei mäleta küll, et terviseõpetuse tunnis moraal oleks jutuks tulnud) on täiesti vastuvõetamatu variant, suudetaks ratsionaalsete argumentide abil mõistma panna, et, ütleme, mingitel tingimustel võibki masturbeerimine olla moraalne, siis võib eksistents muutuda tema jaoks nii räpaseks ja jälgiks, et ta ei tahagi enam elada. Võib küll süüdistada neid, kes talle sellise viiruse pähe panid, aga täiskasvanud inimest enam radikaalselt ümber ei kasvata, olgu ta moralist või seksuaalkurjategija.

    VastaKustuta
  42. ... Lisaks võivad patutasandid inimmõistuses olla omavahel lahutamatult seotud: näiteks nii, et kui juba masturbeerimine, oraalseks ja homoseksuaalsus on lubatud, siis võib seda antud isiku arvates sama hästi olla ka pedofiilia, kuna need asuvad moraalselt ühel ja samal tasandil. Nagu kadunud Amy Winehouse olevat arstile öelnud - kas jätab maha kogu alkoholi ja kõik droogid või teeb neid kõiki massiivselt, vahepealset varianti tema jaoks ei olnud. N-ö tavainimene saab sellest probleemist ehk paremini aru, kui kujutleb end olukorda, kus teda püütakse veenda, et näiteks kasside piinamine on halb, aga koerte puhul ei ole sellest lugu.

    VastaKustuta
  43. uskliku kohtuniku õiglustundest. Indoneesia seaduse järgi on tapmine muide siiski keelatud, usutunnistusest sõltumata, aga kohust see asjaolu ei seganud.
    Püüan ka side lõpetada ja rohkem sel teemal (täna vähemalt) ei floodi, neli postitust järjest on juba niigi väga ebaviisakas.

    VastaKustuta
  44. Hämmastav kui sarnased on äärmused. Ühelt poolt luul, et sinult võetakse lapsed ära, kui sa neid koolis mõnda tundi ei luba minna – samas, miks oma lapse võimalusi piirata?? Kas siis keelatakse ka iseseisvalt interneti kasutamine? Keelatud vili on ju kõige magusam, igal juhul otsib laps keelatu kohta kõikvõimalikku iseseisvalt. Teisepoole luulud pole mitte väiksemad, samamoodi nähakse igas sõnas ja pilgus ähvardust ja ohtu. Ja siis veel see tüütuseni leierdatud jutt eriliselt halvast eesti mehest, kes on mölakas siis kui ta mõnest naisest välja teeb ja samamoodi siis kui ei tee. Mina olen vägagi seda meelt, et inimese vajadus on tema õigus. Oma õiguse kehtestamisel võiks aga lähtuda kõige lihtsamatest normidest: kuivõrd minu vajadus ja sellest lähtuv õigus jätab ruumi teistele inimestele ümberringi. Väga hea võrdlus on siinjuures liikluses toimetulek. Kui arvestad teiste liiklejatega, on kõik sinu vajadused täie õigusega rahuldatud. Kui aga sõidad vales reas või oled poolest kerest aknast väljas ja sõimad teisi autosid, kuna nad on pesemata või valet värvi või kommenteerid jalakäijaid, mõnitad bussi vms, siis rikud enda ja teiste õigust oma vajadust liikluses rahuldada.

    VastaKustuta