Aisting ja argument

Sokratese suhu on pandud järgmised sõnad:

„Kas nüüd see ei teeks seda kõige puhtamalt, kes, niivõrd kui võimalik, läheneb igale sellisele [probleemile, küsimusele] mõtlemisvõime endaga: kes ei lisa nägemist mõtlemisele ega tõmba mingit muud taju arutlusse kaasa, vaid kasutab segamata selget mõtlemisvõimet ennast selle enda kohaselt ning taotledes kätte saada igat olevat [lahendust, vastust] segamata selguses, nagu see enda kohaselt on, jätab niivõrd kui võimalik kõrvale silmad ja kõrvad, lühidalt öeldes kogu keha, sest see tekitab ainult segadust ega lase juures olles hingel, saavutada tõde ja arukust?“

(Phaidon 66a, nurksulgudes oleva lisasin siinset konteksti arvestades)

See teeb ka trükisõna nii unikaalseks meediumiks – see ei „tõmba mingit muud taju arutlusse kaasa“. Olen sellest ka pisut põhjalikumalt kirjutanud.

Ja nii mõneski arvustuses üpris agressiivselt reageerinud muude tajude kaasamisele kirjandusretseptsiooni.

See ei vaja mingit väga pikka tõestust, et intellektuaalseks tegevuseks peab ihu olema ilusti vaigistatud, puhanud ja söönud, ruum soe ja vaikne. [Nii palju võib ehk märkida, et Atkinsi dieet ajule küll hea pole, sest aju saab energiat ainult glükoosist ning seda ei saa ei rasvade ega valkude üheski lõhustumisfaasis. Sahharoosi ehk tavalist suhkrut pole ka eriti mõtet pruukida, sest see ajab insuliini üles, mis teeb omakorda uimaseks. Seega: mitte muna, peekon ja tass suhkruga kohvi, vaid kaerahelbepudru, küüslauk ja meega tee :)]

Aju on väga ebademokraatlik organ, sokraatiline lähenemine äärmiselt elitaarne (ja ressursimahukas). Üldiselt võidab demokraatlikud valimised ilusam (ja pikem) presidendikanditaat (esteetiline sümpaatia on võrratult ökonoomsem valikukriteerium kui mõistuslik-argumentatiivne). Ilu on spontaanselt väljaspool head ja kurja. Siin tuleb teha ajakohane täpsustus: ilu all ei mõtle ma seksuaalset atraktiivsust (selles on pahelisus tihti tajutav, tihti oluline komponentki), kõige ühesemalt on teispool head ja kurja Kindchenschema, nunnu. Mida vähem nunnu, seda vähem võib avalik tegelane eksida ja seda rohkem on ta sunnitud end muude kvaliteetidega vääristama.

(Parim komplekt: väike lõug ja nina, suured silmad, kumar laup. Halvim komplekt: suur nina, suur lõug, väiksed silmad, taanduv/nurgeline laup, massiivne turi).

Kui tahad tekitada positiivseid reaktsioone võimalikult suures massis ja eranditeväheselt, siis pead olema võimalikult selline:

lühidalt, võimalikult:

ja võimalikult vähe selline:

lühidalt, võimalikult MITTE:

Tahtsin sellest rääkida seoses homodebatiga, täpsemalt: miks seal mõistuslik argumentatsioon ei tööta. Lühimalt: ei töötagi sellepärast, et see ei suuda lülituda modaalsusesse, kus mõistuslik argumenatsioon on võimalik. Kommentaarides tuleb see hästi välja. Domineerivad arhailised käitumismustrid ja enesekuvandid nt tulihingeline revolutsionäär ja õigluse märter ühel pool, vastuliikumises lausa nõiakütid (vrdl Pulleritsu artikkel ja Lotmani tsit selles kommentaariumis), (eesti) vabadusvõitleja („On asju, mille eest antakse või elu, ega heietata semiootiliselt: 'ühelt poolt' ja 'teiselt poolt'“ sic! vt). Eriti levinud olid muidugi esteetilised (st tajuga seotud) argumendid, mille arhetüüp on muidugi „aga olgu nad silma alt ära!“ ja hüüatus "rõve!" teisendid; sinna alla läheb ka äge tõrjereaktsioon paraadi suhtes (paraadi argumenatiivne väärtus on muidgi..khm, njah, aga tajuvälja häirivana märkimisväärne). Üks markantseim näide: „Kumba on jäledam vaadata, kas tänaval suudlevaid mehi või paljast s..ttuvat kortsus vanamutti?“. 

Tähendab argumendina tuuakse tugev esteetiline vastumeelsus. See on vastumeelsuse kõige ürgsem ja primitiivsem, somaatilisem vorm, samuti kõige antikristlikum (ja-ehk antihumaansem). Nietzsche evangeeliumi - „Tragöödia sünni“ - üheks põhiideeks ongi vabastada eluterved instinktid Sokratese ja Kristuse taagast. Füüsiliselt inetu aga lõikava mõistusega Sokrates on mütologeemina teadagi mõistuse võit ilu üle, Kristus tähistab kaastunde ja ligimesearmastuse võitu füüsilise eemaletõukavuse üle (korjas kokku igasugused vigased, kaltsakad eluheidikud jms, kristlikud askeedid suudlevad pidalitõbiste mädaseid haavu jne).

Instinktiivselt ja loomuldasa pole inimestes uusaegsus kohale jõudnud (pean silmas ilu, headuse ja tõe autonoomiat). Rängim viga, mida presidendiproua teha saab, on sobimatu kleit ja vähedieeditatud ihu ning pentsik kübar: see ajab massid hoobilt tagasõrgadele. Kes peab massidele meeldima, see peab olema ilus ja hoolitsetud. Popmuusik on par excellence näide. Ene Mihkelsoni ja Madonna enese vormis hoidmise strateegiad on piisavalt näitlikustavad.Ühtlasi kriipsutab see alla, et Nietzsche osutatud opositsioon (muusika vs Kristus+Sokrates) on väga pädev. Iseasi on pooli valida.

Keeles on see eelmodernsus hästi säilinud. Moraalselt hukkamõistetav tegu on inetu tegu, näotu, kole. „Ei ole ilus teisele halvasti öelda,“ õpetab hea ema last (pedagoogina olen sunnitud muidugi tunnistama, et see pole sugugi kõigile nii endastmõistetav, et öelda kellelegi, et ta on kole, on äärmiselt jäme kõlbeline eksimus).

Siin on ka üks psühholoogiline barjäär. Nimelt selleks, et laps õpiks hea ja kurja vahel eristust tegema, peab peale juhtunud täiskasvanu reaktsioon olema kiire (see on intuitiivselt üsna mõistetav, aga see on ka teaduslikult dokumenteeritud). Näiteks kui lapsuke retsib kassi ja sellele peale sattuv täiskasvanu ütleb rahuliku häälega: „Oot-oot, mis sa siin nüüd teed? Istume ja mõtleme selle üle veidi.“ ning siis hakkab rahulik-kõhkleval häälel vaagima poolt- ja vastuargumente („Nii-nii, ühelt poolt esteetiline mõnu vingerdavast kehast ja kräunumisest, võimunauding, teiselt poolt arvatav kannatus..") ning lõpuks jõuab järeldusele, et see ikka ei ole õige käitumine, siis see lihtsalt ei toimi. Reaktsioon peab olema välkkiire ja intensiivselt aistitav (kõrgendatud hääl + valuaisting). Primaartaseme moraal välistab oma funktsioonis mõtlemisaja (sest keeld on keeld, mitte mingi advokaatlus ja „'ühelt poolt' ja 'teiselt poolt'“).

Suur osa homodebatist aga käib samal eelmõistuslikul esteetilisel tasemel (mistõttu ka minu kirjutistest on kohale jõudnud ainult hääletoon ja suund, argumendid jõudsid kohale vist ainult neile, kes seda enam ammu ei vaja).

Netikommentaarium pole küll ülearu representatiivne, aga midagi siiski.

Oijah..

Pole tähtis, et oleksid hea!
Ole ilus ja ole kurb...

Baudelaire



------------------------------------------------------------------
Suurendamiseks klõpsa pildil!