8. juuli 2011

Tolerantsuse vähenemine ja moraalne progress

[žanr: virisev idealist provotseerib mõtlema]


Euroopas on üks ilus ühine alusväärtus: inimest ei tohi maha lüüa, kuitahes ebameeldiv ta ka pole.  Väärt väärtus! Ja mulle meeldib, et seda surutakse jõuga peale ka neile, erinevatele,  kes seda ei jaga (nt aumõrvad jms on aktsepteerimatud).

Aga see väärtus on konsensuse, üksmeele absoluutne miinimum. Selle väärtuse ühiskonda korraldav vägi on üliväike.
 
Järgmine üliväikse korraldusväega väärtus on tolerantsus. Mingis mõttes võib isegi öelda, et see on eelmise paratamatu kõrvalnähe. Kui keegi kohe üldse ei meeldi, aga maha lüüa ei või, siis ei jää muud üle, kui teda tolereerida, taluda
.
Tolerantsusest on tehtud suurväärtus selle mõiste ebanominalistliku, kaaperdava sidumisega õhtumaise üldsuundumuse (st ilmalikustuv liberalistlik demokraatia) etteotsa. Sellest on tehtud varjav plaktat, mis on asetatud sinna, kuhu osutab sajandeid vana progressiingel (ei, mitte see, kes selg ees läheb).

See ei ole väga progressiivne võte. See on isegi üpris tagurlik. Sest see indutseerib (nagu tihti: heade taotluste kiuste) moraalset hukkamõistu ja vihkamist – kõik, kes selles suunas minna ei taha, saavad vihkamisele kutsuva sildi „ebatolerantne“. Mis kõige hullem, enamikel inimestel pole selle suuna vastu midagi (see on nö idiviidiülene ja õhus), vaid nende tõrge ja konflikt tekib kiirusest.   Empaatiatud pseudotolereerijad ei suuda mõista, et inimesele ei ole omane vahetada moraalseid veendumusi mitu korda eluea jooksul ja suurte pööretega (Robert Cialdini sõnutsi on see üldinimlik: tuulelippe ei sallita üheski ühiskonnas vrdl ka poliitilised värvivahetajad).

Vaatasin ka paari OMA festivali raames toimunud konverentsi ülesvõtet (seda ja seda).

Oeh, nii väga tahaks, et ees otsas marssijad oleks natuke paremad, natuke arenenumad, natuke progressiivsemad! Ei, ausalt väiklased omamätta kuningad! 

Sealne õdus üksteisele õlale patsutamine (mis on sellise kitsarinnalisuse juures väga hõlbus) on kokkuvõetav nt Ulrika Laane sõnadega:
„pean suurema tolerantsuse all silmas homoseksuaalsete inimeste aktsepteerimist ja samasooliste abielude legaliseerimist[...] The Economist on juba paarkümmend aastat samasooliste abielude legaliseerimise eest seisnud, argumenteerides, et homoabielude vastu ei ole ühtegi mõjuvat põhjust, poolt aga on mitmeid“

a) toleransus pole neile suhteline mõiste, vaid tähendab nende poolt olemist, nende veendumuste jaatamist. Teisisõnu: nad käituvad ausate vanatestamentlastena: kes pole meie poolt, on meie vastu.

b) „meie veendumuste vastu pole ühtegi argumenti“. See on tüüpiline suletud maailmapildi väljendus, empaatia-, mõistmis- ja dialoogivõimetuse sümptom. Nad ei saa aru, et vastuargumente pole ainult nende maailmapildi/ideoloogia sees, nad on võimetud mõistma erinevaid maailmapilte ja ühiselukorraldamise süsteeme, kus on argumendid. Kui nt usklik ütleb, et see on patt, siis selle mitte pidamine argumendiks, on lihtsalt natuke ennastimetlevam viis öelda, et ma ei aksepteeri sinu maailmapilti ega selle nõudeid.

Tunnus b) on ühtalsi kinnituseks kainele arusaamale, et tegu pole salakavalate ideoloogidega (nagu nt hiljuti kirjutas Priit Pullerits ja minu suureks kurvastuseks  ka Ülo Vooglaid), vaid siiraste lapsukestega, kes tõepoolest usuvad, et teenivad Tõde ja Progressi. Priit Pulleritsu ja Reimo Metsa vaidlus meenutab kahte ullikesest rongisõitjat, kellest üks on suunaga rahul ning peab end seetõttu veduriks ning põlastab kuidas aga jaksab teist, kes pole suunaga rahul ja peab end piduriks.

See pole isegi enam piinlik, vaid vaat et juba armas, kuidas OMA festivali konverentsil öeldakse, meie, tolerantsed, aga näe need vastikud homofoobid ja konservatiivid, kellel on ainult emotsionaalsed argumendid.

Njah... ainult homofoob saab olla homode suhtes tolerantne. Ja vastupidi, ainult mittekonservatiiv saab olla olla konservatiivsete suhtes tolerantne.

Milline oleks tolerantne homo tänapäeval? See, kes sallib ja ei taha hävitada maailmavaateid, mille järgi on ta kõrvalekalle, ebanormaalne, patune, haige jne.

Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.

Nagu kirjutab Marju Aas oma suurepärases ülevaates (LOE!):
 „Sallivuse paradoks seisneb seega järgmises: reeglina vaadeldakse sallivust voorusena indiviidi tasandil ning kohustustusena ühiskonnatasandil.
Kui sallivus baseerub aga moraalsel halvakspanul, tähendab see, sallivuse objekti peetakse vääraks ning tema olemasolu / esinemist taunitavaks. Küsimus, mis antud situatsioonis tekib, on selgesti arusaadav: miks - arvestades pretensiooni universaalsusele, mida moraalipõhine sallivus loogilise implikatsioonina alati sisaldab - on sallimine antud juhul hea?
Millistel kaalutlustel peaks inimene, kelle halvakspanu on enam kui subjektiivne eelistus, kelle halvakspanu pretendeerib iga ratsionaalse tegutseja sarnasele hoiakule, minema vastuollu oma arusaamaga? Milleks sallida, kui sekkumine võimaldaks halvakspandava kaotamist / kahjustamist?
Sallivuse paradoksaalsest olemusest on kõneldud ka laiemas tähenduses. Nii näiteks viitab Beckman tõsiasjale, et kuna sallimine eeldab hoiakuna mittemeeldimist, on inimene, kelle jaoks mittemeeldivat on palju, potentsiaalselt sallivam, kui inimene, kes on rahulolevam. Nii oleks üheks sallivuse kasvatamise võimaluseks suurendada mittemeeldiva määra, muuta ükskõiksed inimesed suuremal määral teadlikuks neile mittemeeldivast, et seejärel aplodeerida neile nende salliva hoiaku eest.
Soovides elimineerida potentsiaalset sallimatust, tuleks elimineerida ka sallivus.“


*

Mis on progress (ilmalikustuva liberaalse demokraatia järgi)?

Tsiteerin siin mugavasti Richard Rortyt („Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“):
„Minu käsitluse järgi on tõepoolest olemas moraalne progress ja see liigub tõesti suurema solidaarsuse suunas. Kuid seda solidaarsust ei mõisteta kõikides inimestes ühise tuummina või inimolemuse tunnetamisena. Pigem mõistetakse seda võimena pidada üha rohkemaid traditsioonilisi (näiteks hõimu-, usu-, rassi-, kommete- jms) erinevusi tähtsusetuks võrreldes sarnasustega, mis puudutavad valu ja alandust“
[NB! Mitte „Erinevus rikastab!“ vaid „Erinevused on tähtsusetud!“]

Rorty ütleb seal samas raamatus ka väga tabavalt, et „tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid“.

Silmaklappidega pseodotolereerijad ja revolutsionäärid näevad muidugi kitsalt ainult omade alandusi, nad ei suuda mõista (sest nad ei vaevu kuulamagi, sest nad on juba kord Tõe esindajad), et identiteedi tuumaks, selleks, mis inimestele oluline ja tähtis, ja mille väetiks ja aegunuks tunnistamine on tõhusaim viis tekitada kestvat valu,  võivad olla ja ongi ka traditsioonid, religioon, kehtiv põhiseadus, rahvus, soorollid jne. (sellepärast neid ka nii tuliselt kaitstakse!)

Siit üks ärgitav küsimus:
Millist laadi kannatuse vastu võitlevad homoaktivistid?

Kui olla järejepidevalt ilmalik, siis on ka Koraan ja Piibel inimeste loodud tekstid, mille funktsiooniks on ühiskonnakorraldus [ja eneseregulatsioon] st nende funktsioon on paljus sama, mis  ilmalikus ühiskonnas konstitutsioonil, seadustikul.  Sõnal „Jumal“ on sama funktsioon mis sõnal „õigus“ — tegu on kultuurilise mõistega, mis legitimeerib antud teksti (usk õigusesse tagab teksti toimivuse). Võiks küsida, mis laadi entiteedile viitavad vähemusõiguslased kui räägivad (inim)õigusest? Vähemusõiguslased-aktivistid (loomulikult mitte kõik!) on õigusfundamentalistid, nad usuvad ühte kultuurilist konstruktsiooni, võiks öelda, et nende kannatus on religioonipsühholoogilist laadi: nad usuvad/tajuvad endas kultuuriliselt konstrueeritud entiteeti, mida on rüvetatud. Kaine ja rahulik ettepanek, „kuulge, olge nüüd mõistlikud, me oleme ka inimesed, kohendame pisut seadusi!“ on pigem harv, mis on motivatsiooniteoreetiliselt igati mõistatav, sest alandustunne on ägedam motivaator, mistõttu on usuliselt solvatu retoorika ka levinum . See on tõeline valu, nagu islamifundamentalistil näha karikatuuri Muhamedist või kristlikul konservatiivil abielu ümberdefineerimist.

Kõrvakiil ühenduses au mõistega võib tappa, ütles Musil.


56 kommentaari:

  1. Kas pole vahva, et Rorty määratleb moraalse progressina liikumise suurema solidaarsuse suunas, mida mõistetakse "võimena pidada üha rohkemaid traditsioonilisi [...] erinevusi tähtsusetuks võrreldes sarnasustega, mis puudutavad valu ja alandust“, ning ütleb samas, et „tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid“? Ehk siis solidaarsuse kasv seisneb kasvavas võimes alandada!!

    VastaKustuta
  2. Jah, Tom, väga õige tähelepanek, see on paradaoks, või täpsemini lahendusetu olukord (või vähemasti hea lahenduseta olukord).

    On inimesi,keda tõesti häirib muutumine [st selle liigne kiirus], ning on neid, keda häirib muutumatus [st muutumise liigne aeglus].
    (Jättes siin pealegi kõrvale muutuste suuna)

    Mis keeles rahustada inimesi pärast Paabelit?

    VastaKustuta
  3. Mulle näib see küll pigem Rorty mõttekäigu sisemise vastuoluna, mitte "asjades enestes" sisalduva paradoksina.

    Näib, et "muutumise suund" (ja muidugi mille muutumise suund) on parasjagu see (need) asjad, mille vaatluse alt väljajätmine on ise paradigmaatiline samm ja muudab mõttetuks rääkimise muutumise aktsepteerimisest või sellele vastuseismisest. Põhiküsimus on alati selles, mis muutub ja mis suunas muutub, siis alles selles, kui kiiresti muutub.

    VastaKustuta
  4. Arusaadav, aga traagika tulebki sellest, et sellele põhiküsimustele vastatakse erinevate maailmapiltide sees erinevalt.

    Käesolevaga ma (ja ma arvan, et ka Rorty) üritasin ronida natuke kõrgemale metatasandile, otsida positsiooni , kust vaadatuna suund just nimelt pole paradigmaatiline(iseasi, kas see õnnestus/võimalik).

    Mingi kohmakavõitu analoogia oleks ontogeneesiprotsess: väiksed lapsed hea meelega seda kiirendaks (et saada rutem vabamasse täiskasvanuikka), vanemad inimesed pingutavad, et seda aeglustada (et püsida nooruslik, vitaalne, elu(jõu)s).
    [nüüd näiteks võib fantaseerida, et leiutatakse mingi tehnoloogiline võimalus kiirendada(või aeglustada) kogu ontogeneesiprotsessi, aga paraku ainult kogu populatsioonil korraga. Kuidas leida konsensus?]

    VastaKustuta
  5. Mul on kuri kahtlus, et nn metatasandi saab ka konstrueerida ainult mingi maailmapildi sees. Ja isegi kui õnnestuks vaadata mingilt jumalikult metatasandilt kõiki neid kultuure ja maailmapilte nende paratamatus piiratuses, oma stabiilsete ja dünaamiliste elementidega, siis mis nõu saaks selliselt positsioonilt nende kandjatele anda? Et "loobuge oma püsiväärtustest, kindlatest hoiakutest, hea ja halva eristamisest, saage selliseks nagu mina -- ei püsimist, ei kulgemist, ei jäämist, ei püüdlemist"? Mnjah, seda ampsu hea ja kurja tundmise puust ei saa enam kurgust kätte.

    (Ontogeneesi kiirendamise-aeglustamise analoogia minu arust hästi ei toimi. On raske leida midagi, mille suund oleks kindlamalt määratletud. Pealegi on noorte ja täiskasvanute vastavad kiirendamis- ja aeglustamispüüdlused kirjeldatavad ka ühtselt -- elukaare apogee saavutamise ja seal püsimise püüdlusena)

    VastaKustuta
  6. No päris nii metat ma ei mõelnud :)

    Aga see, kuidas sa kummutasid mu võrdluse, modelleerib mu mõtet väga hästi: ma esitasin probleemi/konflikti, mis mulle tundus lahendamatuna ja sa -heureka!- leidsid viisi, vaatepunkti, kust "on noorte ja täiskasvanute vastavad kiirendamis- ja aeglustamispüüdlused KIRJELDATAVAD KA ÜHTSELT". Suutsid leida ühisosa, üksmeele.

    Ei vanad, ega noored pea üksteist maha lööma;
    nad ei pea ka üksteist vihaselt käed taskus põrnitsema (tolerants),
    vaid leidsid üksmeele.

    Küll aga oleks väga nõme, kui vanad võtaksid omaette kampa taoksid endale rinnale, kinnitaksid vastastikku, et ikka neil on õigus ja noored va värdjad tahavad sootuks vastupidises suunas minna, kütaksid end üles nagu sõjatantsus jne, ning noored talitaksid analoogselt.

    Käesolevas sissekandes osutasin, et paraku va tolerantsijutustajad, OMA festivali konverentslased ja ka erinevusrikastablased [vaatasin ka pisut nende videosid vahepeal] just nii käituvad. Tulevad kokku, patsutavad üksteisele õlale, taovad rusikatega vastu rindu ning korrutavad küll meie oleme head ja targad, aga näe, teised on ikka puhta lollid ja kurjad.
    Väga pagana nõme!

    VastaKustuta
  7. Olen selle osutusega täiesti päri. Mis mind murelikuks teeb, on see, et üleskutse traditsiooniliste põhiväärtuste demoteerimisele õõnestab ka seda positsiooni.

    VastaKustuta
  8. Ahhh, nostalgia tuli peale... mäletan üsna selgelt hetke, olles ise kuskil 16-17 kanti, kui jõudsin pärast tolerantsivihast tulnud mõttekulgu järeldusele, et igaüks kes peab mingit arusaama-mõttelõnga-otsust "tolerantseks" (st peab "tolerantseks" nimetamist parimaks legitimeerimisvahendiks) sisuliselt eksib automaatselt iseenda ideaali vastu. Ma polnud sel hetkel just kõige arenenuma mõtlemisega, lähtusin mõtteist rafineeritusastmel "nahavärvil ei ole mingit pistmist inimese mõtlemisvõimega", mis oli põhjus, miks mitte olla rassist. Aga peagi avastasin, et niisugused väited on taandatud teisasteks tagantjärele-õigustusteks, mille ülesandeks on ülal hoida peaväidet: rassist ei tohi olla sest tuleb olla tolerantne. Sisulised väited kippusid ikka olema selle väite tillukesed ja natuke ebaolulised jüngrid.

    Sellest hetkest peale otsustasin enam mitte olla tolerantne vaid katsuda olla niisama mõistlik. Mõistsin peagi, et arusaamades ja suhtumistes ei ole vaja eriti midagi revideerida, küll aga asendusid loosungid järelemõtlemisega.

    VastaKustuta
  9. Unesnõiduja, su arengutee on sedavõrd hälbeline, et sel puudub igasugune üldistusjõud arenguteena, küll aga omab märkimisväärset kattuvust seesinathse üldprojektiga.
    Niisiis jääb instrumentaalne küsimus, kuidas ärgitada inimesi mõistlikkusele..

    VastaKustuta
  10. Kas pole mitte nii, et neid va sallivusejutlustajaid on tegelikult väga väike hulk tervest kogukonnast. Nt seksuaalvähemuste eest võitlejaid on ehk 30-50 inimest Eestis, nendest umbes pooled tõsiaktivistid, seksuaalvähemusi endid ca 4000 ehk. Võitlejad esindavad enamasti iseennast, kuigi nende ambitsioon on esindada kõiki "rõhutuid". Mis see on, mis sellise tegevuse käivitab? Juskui tekiks nihe tegliku ja ettekujuteldava vahele. Tegemist on valdavalt haritud inimestega, kes on juskui sisenenud paralleelruumi, kust vaadates paistavad siinpoolsed tegemised nihkega. Ollakse kaljukindlad oma õiguses ja teise poole ekslikkuses. Puht mugavusest tahaks olla salliv selle sõjakuse suhtes. Hetkel tundub dialoogivõimals väga väike olevat.

    VastaKustuta
  11. Rääkimata psühholoogilisest paratamatusest (mis teeb igast lärmakast briti poissmehest või soome turistist suursaadiku) on üpris raske on ette kujutada, kuidas oleks veel rohkem võimalik olla esinduslik (suurejoonelised kampaaniad, meediakajastused, erilehed, plakatid tänavatel, rahvusvahelisus, riiklik rahastamine jne).

    VastaKustuta
  12. Varro Vooglaid11. juuli 2011 23:59

    Olen palju selle üle mõelnud, mida see va sallivus õieti tähendab. Üks näib olevat selge: need, kes sellest kõige enam räägivad, näivad kõige vähem teadvat, millest nad siis õieti räägivad. Kui küsid neilt kriteeriumit, mille alusel otsustada, mida peaks sallima ja mida mitte, siis ei suuda nad seda eales iseendale vasturääkimata pakkuda. Enamasti tõmmatakse välja standardloosung, et sallima peab kõiki tegusid, mis pannakse toime täisealiste isikute vaba tahte alusel kolmandaid isikuid kahjustamata. Ent kui siis küsid, kuidas jääb nt konsensusliku organikaubanduse (nt oma südame müümisega oma lastele elatise tagamiseks), kannibalismi või nekrofiiliaga, siis on jälle häda käes.

    Kõige selle peale meenuvad Chestertoni sõnad, et tolerantsus on põhimõteteta inimeste voorus. Kristlastele on tolerantsus eriti segadust-tekitav nähtus, sest inimesi peaks ju mitte sallima, vaid armastama, ning patte mitte üksi mitte-sallima, vaid vihkama - kuivõrd patt kahjustab nii inimest ennast kui ka tema kogukonda, on patu vihkamine väga oluline osa patustaja armastamisest.

    Inimese ja tema tegude vahelise eristuse mittemõistmine muudab aga võimatuks ka terve nägemuse sallivusest: olgugi, et iga inimest peaks austama kui inimest, ei tähenda see mingil juhul, et iga tema teo peaks heaks kiitma. Vastupidine seisukoht tähendaks südametunnistuse-vabaduse eitamist. Ja just see eitamine muudabki meie ajal end üha jõulisemalt kehtestava nägemuse sallivusest pehmelt öeldes problemaatiliseks. Sinu poolt Sirbis kasutatud väljend "kurikas seljataga sallivuse nõudmine" on selle nägemuse ilmestamiseks väga tabav.

    VastaKustuta
  13. Kusjuures, võib-olla Unesnõiduja arengutee polegi nii hälbeline ja üldistusjõuetu. Mulle näiteks torkas ka 16-aastaselt umbes sarnane mõte pähe. Ehkki, tõsi küll, ilmselt veelgi alamal rafineerituseastmel :D

    VastaKustuta
  14. yks võimalus — mulle meeldivaim — on asja vaadelda puhtalt võlaõiguslikust vaatenurgast — abielu on võlaõiguslik suhe, leping kahe osapoole vahel.

    Uku Masing on meilgi kehtivat rooma õiguse abielu nimetanud "aktsiaseltsiks, mis piirneb laste ja yhise varaga". see pole Eesti kehtivate seaduste valguses päris täpne, aga annab asja mõtte ysna kenasti edasi.

    tegu pole aktsiaseltsiga — osalust ega vastutust ei jagata aktsiate nimiväärtuse osana, ei ole võimalik korraldada täiendavaid emissioone ega oma osalust vabalt võõrandada (nt börsi kaudu). pigem sarnaneb see võlaõiguslik suhe täisühinguga, kus osapoolte vastutus võib väljuda seni panustatu raamidest ja hõlmata kogu osapoole vara (ja rohkemgi veel). teine osapool ehk abikaasa ja kolmandad osapooled ehk lapsed võivad esitada nõudeid, millega esimene osapool pole lepingut sõlmides ette arvestanud ega nõustunud.

    ses mõttes võib olla õigustatud kysimus, miks peab seaduse järgi tingimata algama selle võlaõigusliku suhte yhe partneri isikukood 4-ga ja teise partneri isikukood 3-ga. (miks mitte näiteks vaadata hoopis isikukoodi viimaseid numbreid?)

    varsti jõuab diskussioon ootuspäraselt ka sinnamaale, miks piiratakse lepingu osapoolte arvu kahega.

    Euroopa Liidus on perekonnaõigus iga liikmesriigi oma asi. ilmselt — ma pole selles nyyd lõpuni kindel — tunnustavad riigid vastastikku sõlmitud ja lahutatud abielusid.

    arutasin just yhe rahvastikustatistikustatistiku ja yhe avaliku sektori andmebaase tundva inimese seltskonnas, et mida teeb Eesti rahvastikuregister nende abieludega, kus on rohkem kui kaks osapoolt. hulgas riikides väljaspool Euroopa Liitu selliseid abielusid ju sõlmitakse. rahvaloenduses jäetakse need vist ka tähelepanuta, kuigi mõni selline võib geograafilisel Eestimaal täiesti toimida.

    siduvat kohustust selliseid abielusid tunnustada Eesti riigil *vist* pole — vähemalt ma kujutan ette Eesti praegust siseministrit midagi sellist rääkimas. aga ikkagi — kui tuleb mõni selline abielurahvas Eestisse, võtab ID-kaardid ja on kolm inimest, kes tahavad oma abikaasana registris nimetada yhte ja sama inimest? ja esitavad selle kohta ametliku apostille'iga tunnistuse? mis siis saab? kas Riigikohus peab ytlema, et nad tohivad seda teha?

    VastaKustuta
  15. New Yorgi osariik legaliseeris äsja samasooliste abielud. oluline põhjendus oligi abikaasadele antavad varalised jms õigused, millest praegu osa de facto abielupaare ilma on. New Yorgi osariigi seadused on selle koha pealt ilmselt tykk maad konservatiivsemad ja "pereväärtusi" toetavamad kui Eesti omad. ja neil on ka pretsedendipõhine kohtusysteem — n-ö kohtunike tehtud perekonnaõigust oleks seal ootuspäraselt ka ysna yksjagu.

    VastaKustuta
  16. ja tegelikult tahtsin ma öelda, et Euroopas on viimaste aastasadade jooksul kujunenud välja paar ysna kindlat vastastikku tunnustatavat põhiväärtust — õiguskindlus ja inimeste võrdsus seaduse ees sõltumata nende kuulumisest gruppidesse.

    millistesse gruppidesse ja millisel määral — see on juba tehnilisem kysimus ja selle yle peetakse pidevalt mingeid sõdu. nagu ka praegu. business as usual. kui asjalood samamoodi jätkuvad, võib ka edaspidi rahumeeli suunata oma lapse advokaadiks õppima.

    VastaKustuta
  17. Organkaubaubandus ja kannibalism on teise kategooria teemad. Vihkamine on üks hirmu väljendusviis. Patt on igasugune negatiivus, kindlasti on patt hirm, avaldugu see siis vihana või mõnel muul moel. Ilmselge on ju ometi see, et igal inimesel on õigus olla ja elada, just niisugusena nagu ta on. Kui elad koos teise inimesega, siis tuleb omavahel kooelureeglid kokku leppida. Küsimus on selles, et üks grupp inimesi tahab oma võrdset olemisõigust veel võrdsemana esitada. Luuakse endale lisaidentiteet, mis vajab elus olemiseks kogu maailma, kõige ümbritsevapoolset harrast suhtumist. Kusjuures tegemist on ühe väikese grupiga, kes pretendeerivad esindama suurt rõhutud enamust. See väike grupp on väga võimekas, justnimelt suurejoonelised kampaaniad, meediakajastused, erilehed, plakatid tänavatel, rahvusvahelisus, riiklik rahastamine jne. Vanasõna ütleb, et targem annab järele, sallivus iidamast-aadamast. Kummaline siiski, et vajadus oma seksuaalsust, kõige isiklikumat asja üldse mis sul on, niiviisi eksponeerida. Vajadus tunnistada oma sättumust iga kell. Või siis õigus. Muidugi pole vaja varjata, aga kui ma lähen oma töökaaslase juurde ja teatan talle kohmetult, et olen hetero, siis on vähemalt terve päev töömeeleolu rikutud. Miks ta seda ütles? Mida ta tahab sellega öelda? Pangu ennast põlema! Aga kui mul on selline tungiv vajadus sellest rääkida, siis miks ei peaks mind sellisena aktsepteeritama? sellele võitlevale grupile siiski selline võrdse kohtlemise printsiip ei sobi. Nad tahavad olla võrdsemad, kuna neil on selline kannatusterohke minevik. Kuid see minevik on nende endi loodud ohvrilugu, millest saadakse energiat ja õigustust olla võrdsem. Kui nende energia ja potentsiaal rakendada külluse loomiseks, siis oleksime varsti 5 rikkama riigi hulgas.:)

    VastaKustuta
  18. Saara, kategoriseerimisviisid ja igasugused loomulikkused on maailmapiltide kesksed konstitueerijad. Kui sa tuled ja ütled, et orjakaubandus ja kannibalism on teise kategooria teemad, siis sa lihtsalt teatad, et su maailmapildis on teised kategoriseerimisviisid. Pluss teatad, et sinu maailmapildis on õigus olla ja elada nii nagu oled ilmselge (see on üsna spetsiifiline: hilisuusaegse õhtumaa liberalistlik individualism ja NB! see on vägagi erandlik! Reegliks on ikka ja alati olnud indiviidi allumine kogukonna normidele!). Edukaks kommunikatsiooniks erinevate maailmapiltide vahel oleks hea teadvustada enese maailmapilti ning püüda mõista teise oma. Näiteks püüda arusaada, millised on kategoriseerimisviisid, mille järgi konsensulik kannibalism ja orjakaubandus ON sama kategooria nähtused kõnealusega.

    VastaKustuta
  19. oHpuu, kardan, et su üpris spetsiifiline sõnavara on kaunikesti kasina kõnetusvõimega. Ja kui vaadata kõnealuste aktivistide sõnavõtte, siis nende eesmärgiks on eelkõige täierinnaline sulandumine ühiskonda ning legaalsed nüansid on õigupoolest üpriski teisejärgulised. Survegruppide liikmeil ei pakitse meeletu kihk abielluda, vaid nad nõuavad tunnustust igakülgsele võrdväärtusele. Näiteks Rootsis, kus homopartnerlus on legaalne aastast 1994, on praeguseks kasutanud võimalust kooselu seaduslikult registreerida 0,76% (!) homodest [eelduseks, et homosid on 5% populatsioonist). Vaevalt, et Eestis, kus abiellumine nii või naa eriti pop pole, see oluliselt suurem oleks.

    Lühimalt, sa lahendad mingit täiesti muud probleemi...



    Ja hei! teemaks on tolerantsus, eks!
    Rohkem dialoogi, kullakesed!

    VastaKustuta
  20. Ma mõtlen, et organkaubandus ja kannibalism on seotud valu ja kannatusega. Keegi saab kasu - uus organ lubab tal edasi elada või saad kõhu täis, aga ühe kasu või edu saavutatakse nendel puhkudel teise inimese olemasolu hävitamise hinnaga. Igal inimesel on õigus elada ja teaddlik olles ise valida, millist teed minna. Organkaubamdus ja kannibalism eksisteerivad praegu, sellest ei saa mööda vaadata. Siiski pole need nähtused nagu ka igasugune muu vägivald võrreldavad inimeste sooviga valida elusolemiseks sobiv viis. Sa pead arvestama muidugi mõista kogukonna normidega, samas need normid muutuvad nagunii kogu aeg. Mis on normid? Kollektiivse ja individuaalse ajaloolise ja kultuurilise taustaga mõtete kogum. See on minevik. Norme ei pea väga tõsiselt võtma. Milleks ennast piirata vanade normidega? Siiski mingid piirid ja normid on ja jäävad. Kuid mida vähem norme seatakse seda vähem kannatusi. Kasvõi abiellumine, las igaüks abiellub kui tal selleks soovi on. Ma ei saa aru vastuseisust kahe inimese abielule, olgu siis erinevast või samast soost. See mis paneb kollase tule põlema ja vahel punase vilkuma, on just see eriõiguse nõudmine, uue normi kehtestamise soov, mille järgi on ühed "ajaloolise kannatamise" tõttu juskui rõhkem õigustatud olema nüüd õigemad. Nagu sees nõnda ka väljas - mida rohkem nad ennast üles kütavad ja ohvrina näevad, seda rohkem on nende elus ka selliseid olukordi, mida nende sisemaailm peegeldab. Täpselt samasugused on vastaspoole demagoogid, nende mõlemi ühisosa on tunduvalt suurem kui erinevus.

    VastaKustuta
  21. Saara, kordasid üle, et oled liberaalse individualismi esindaja: "Igal inimesel on õigus elada ja teadlik olles ise valida, millist teed minna."
    Oskad ehk selgitada mis liiki asi see õigus on?
    Kuidas sa mulle tõestad, et (selline) õigus üldse olemas on?

    [P.S. Võrdle oma tõestusi klassikaliste jumalatõestustega]

    VastaKustuta
  22. Varro,
    olen sinuga väga nõus - nad tõepoolest eriti ei adu, mida see "tolerantsus" tähendab. Vähemasti (analüütiliselt) sisult, mõistena. Kardetavasti nn objekttasandil seda kõrvalt lahti ei hammustagi. Tegu on suuresti (Lotmani sõnutsi) mütoloogilise, pärisnimelise mõtlemisega, kus nemad on Erinevad ja Tolerntsus tähendab positiivset suhtumist neisse st tolerantsed on need ja ainult need, kes neisse positiivselt suhtuvad. See paistab ainuüksi neis kahes ülallingitud videos välja („meie, tolerantsed ja siis need teised, mittetolerantsed“). Võiks öelda, et tolerantsed on hõim.
    Ja seepärast on vale neid nimetada ideoloogideks, sest see assotsieerub läbimõeldusega, ideega, kontseptsiooniga, strateegilisusega jne. Nad on siirad, nad tõesti USUVAD, et neil on õigus, et nad võitlevad õiglasema ja parema maailma eest. Ja kuna nad on juba liigiomaselt tolerantsed, pole nende jaoks ka midagi vastuolulist selles, et nad iga eriarvamuse esitajat mättasse üritavad lüüa – nende tolerantsust see ei mõjuta. Ajalooprotsesside sügavast mõistmisest tulenevat leplikkust pole neil kopika eest [peale Mihkel Muti ja Rein Raua ei tulegi hoobilt meelde, kes on seetõttu homoabielusid pooldanud].
    Selle mütoloogiaga suguluses olevaid suundumusi on ideoloogiliselt läbi mõeldud küll, eelkõige siis Marx ja Engels, hiljem mõned hipi-liikujad (aga seal on mõistuse osakaal juba märksa väiksem).Marxil-Engelsil oli see kenasti loogiline – perekond on kapitalistliku-hierarhilise süsteemi algrakuke, lapsed tuleb kohe pärast sündi riigistada jne. Hipid on praegusele märksa lähedasemad – mitte miski väline ei tohi piirata, ega struktureerida inimestevahelist armastust (loe: erootilisi impulsse)... aga need on ikka lõppenud paaridesse loksumisega.
    Praeguses mütoloogias tähistab kõrgeimat väärtust Indiviidi Tahe ning seda ei tohi piirata... kuna tegu on mütoloogilise kategooriaga, siis analüütiline urgitsemine ajab nad parimal juhul tigedaks, aga kindlasti ei muuda midagi.
    Nad pole väiksed marxid-engelsid, nad on väiksed pavlikmorozovid – tulised ja veendunud. Aga neid pole mõtet karta, sest nende kätte võidetav vabadus ei muuda praktiliselt midagi – kui populatsioon koosneb vabadest isenditest, siis enamik neist moodustab ikka traditsioonilisi heteroseksuaalseid paare

    VastaKustuta
  23. Astelpaju, sinu erinevus tõesti rikastab :)

    VastaKustuta
  24. Mihkel, kas ma saan õigesti aru, et Sinu ettepanek "inimeste rahustamiseks pärast Paabelit", on miski, mida võiks nimetada kulturismiks, kuivõrd selle keskseks mõisteks paistab olevat "kultuuriline konstrueeritus": moraal, õigus, Jumal, väärtused jms on kõik kultuurilised konstruktsioonid ja ainult kultuurilised konstruktsioonid, ei midagi enamat? Selliselt nähtuna saab rahuarmastava isiku peamiseks üleskutseks olla muidugi igaühe väärtuste, moraali, õiguste, nende "Jumala" teadvustamine just kultuuriliste konstruktsioonidena, st nende elulise tähtsuse minetamine. Tuleb vaid mõista, et need pole mingid "asjad tegelikkusest", vaid abivahendid, mis lihtsalt aitavad meil oma elu korraldada, ja et teised korraldavad oma elu teiste kultuuriliste konstruktsioonide kohaselt.

    Kust aga leida sellisel juhul alust sellele "rahuarmastusele", või siis vajadusele üldse midagi selgitada? Kui need on ainult meie konstrueeritud väärtused või vajadused, siis miks mitte aktsepteerida teistsuguseid konstruktsioone, mis neid eiravad. Kui mingi grupp konstrueerib oma elu organiseerivaks väärtuseks mistahes viisil võimu saavutamise ja säilitamise, või mingi oma konstruktsiooni ülddomineerivaks muutmise, siis millega või üldse milleks seda vastustada?

    VastaKustuta
  25. Sa oled sündinud siia maailma inimesena, kaduva vormina. Algul kasvad, saad kogemusi, lood, lõpuks kaod. Samas oled sa jumalikkuse avaldumine, see sama jumalikkus, mis läbi sinu ja minu ja igaühe siia maailma avaldub, see mille tõttu me oleme üks kõige looduga, kõige olemasolevaga. Vorm ja vaim. Me erineme ju ainult vormi poolest - keha ja mõtted. Mõttevorm on põhiline, millega ennast teistest eraldatakse. Mõte on see, mis loob negatiivsust, vastuseisu jm. Aga selle mõtte all on kõik üks ja seesama. Mida rohkem oma mõtetega samastuda, seda rohkem ennast eraldatakse teistest inimestest ja enda sees olevast ühestainsast elust. Mida rohkem samastutakse, seda kitsamaks maailm muutub, seda hirmutavam koik tundub. Hirmunud inimene klammerdub ainsale, mis tal on, tema õudsed mõtted ja see õudne maailm, mis kõigest sellest vastu peegeldub.
    Kui sa oled teadlik oma olemusest, vormist ja vaimust, mis ilma teiseta pole tajutav, sest läbi vormi sa tajud vaimu. Igaühe õigus on olla kohal teadvusena, vaimuna. Sa saad seda teha, kui oled sellest teadlik. Muidugi võib oma teadvust lõputu rõõmuna tajuda ja täielikult loobuda vormi maailmast. Samas, miks jätta seda võimalust kasutamata, mida pakub maailmas elamine, vormimaailm, kõik naudingud mida vormi tasandil on võimalik kogeda? Ma olen teadlik oma vaimsest olemusest, kuid ma tahan kogeda ka inimeseks olemist ja sellega kaasnevat. See ongi minu õigus. See on igaühe õigus. Ma tahan oma keha iga rakku tunnetada, olla terve, kogeda rõõmu, ekstaasi ja tingimusteta armastust terves oma elus. Selles mõttes olen ma vormiga tugevalt seotud. Mulle on tähtis "olla heas vormis". Aga mulle pole üldse tähtis, et minu kooselu oleks "ametlikult vormiststud". Minu jaoks on abielu täiesti mõttetu ja iganenud vorm. Õnneks on mul õigus niisugust suhtumist praktiseerida. Mul on savi, kas keegi teine on abielus või mitte. Igal ühel on õigus valida, kas ja kellega ta koos elab. Aga õigus paeb olema kõigil valida, kui ikka tahetakse olla abielus, siis igal inimesel peab see õigus olema.

    VastaKustuta
  26. Saara, sa raporteerisid kolmandat korda oma maailmapildist :)
    "Aga õigus peab olema kõigil valida, kui ikka tahetakse olla abielus, siis igal inimesel peab see õigus olema."
    Ilus raport, tubli!

    VastaKustuta
  27. Tom, ma arvan, et saan aru, millele viitad. Opositsioon "kultuuriliselt konstrueeritud vs looduslik-kaasasündinud" on üks levinemuaid retoorilisi instrumente meite kultuuriruumis praegu. Kus siis "kultuuriliselt konstrueeritud" tähendab sattumuslikku, teisejärgulist ning eelkõige MUUDETAVAT. Seda mõistet kasutades ei taha ma seda põlistada, pigem seda tühistada ning just eksplitseerides, et selle kasutajad õõnestavad ka enda jalgealust (aga nad ei teadvusta/märka seda).
    Muide Rorty ise rõhutab: sattumuslikku ei saa ega tohi samastada muudetavusega!
    See oli vist Isaiah Berlin, kes ütles, et teadvustada ja tunnistada oma kesksete väärtuste sattumuslikkust, ent siiski jääda neile truuks, see eristabki tsiviliseeritud inimest barbarist.
    Ja Rorty ütleb kohe tsiteeritud raamatu alguses, et "Liberaalse ironisti jaoks ei leidu vastust küsimusele"Miks mitte olla julm?" ega mittetsirkulaarset põhjendust uskumusele, et julmus on kohutav".
    Ja ma lisaksin (koos temaga) ja pole ka väga vaja, intellekti osakaal käitumises on väga väike (1/32 ütles Rotterdami Erasmus :)).
    [Natuke põhjalikum selgitus: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/12/ulestahendusi-kivi-alt.html ]

    VastaKustuta
  28. Sartre'l on see kuulus lause: "Põrgu, see on teised inimesed". Mind tõesti ei huvita kõige vähemal määral, kas minu naabrid on abielus või mingis muus suhtes. Mulle tundub abielulisus mingi tõelise aegunud piiranguna. Üks seltskond arvab, et abielu on ajast aega kestnud, püha ja mis kõik veel. Ja igaühel sinna juba asja ei ole. See on privileeg. Need keda siis ei lubata, on päris omakorda pöördes ja keervad vindi mitu korda üle. Viha ja vastandumine on kõige selle tulemus. Negatiivsus, mis kogu sellest kemplemisest tõuseb mürgitab kõikide meie ühist ruumi. Igaühe elu väärtsu sõltub tema vabaduse astmest. Mida vabam sa oled igasugustest piirangutest, seda vähem saastad oma sisemist ruumi ja kogu maailma. Need abielu "pühakspidajad" on täpselt samasuguse energia loojad, nagu kõiksugu võitlejate grupid. Ikka seesama meie - õiged ja nemad - eksinud. Ainus erinevus meie ja nende vahel on enda mõtteis loodud piirangud. See om meie enda ehitatud müür. Ükskõik kui paks see müür ei ole, see müür langeb, kui loobud ahelatest iseenda sees.

    VastaKustuta
  29. Aitäh, Saara, sa kirjeldad neljandat korda oma maailmapilti.

    P.S.
    "Armastus ei saa olla eraldatuses, armastus eeldab teise inimese olemasolu. Enesearmastus on armastuse eitamine. Nagu Charles Williams oma romaanis „Põrgusse laskumine“ on vapustava mõjuga näidanud, tähendab enesearmastus põrgut. Sest äärmuseni viidud enesearmastus kätkeb endas igasuguse rõõmu ja igasuguse tähenduse kadumist. Põrgu ei ole teised inimesed; põrgu olen ma ise, kui ma ennast oma enesekesksuses teistest ära lõikan." Piiskop Kallistos Ware
    (tsit. http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/12/ulestahendusi-kivi-alt.html )

    VastaKustuta
  30. Enne kui loen Su viidatut, ütlen vaid, et ma ei viidanud kultuuriliselt konstrueeritud vs looduslik-kaasasündinud vastandusele, vähemalt mitte nende vastastikku välistaval moel. Rõhutasin, et selles käsitluses näivad need olevat "ainult" kultuuriliselt konstrueeritud. Minu arusaamise järgi on need ka midagi enamat, kuigi samas ühtlasi kultuuriliselt konstrueeritud. Teiseks, ma ei arva, et sattumuslikkus oleks paratamatult seotud muudetavusega, olgu siis kerge või raskega. Sattumuslikkus puudutab eelkõige olemist ja ainult secundum quid muudetavust. St eelkõige seda, et antud [kujul] olev ei ole paratamatu ega ka võimatu.

    VastaKustuta
  31. Nii põrgu kui ka paradiis on ikka sinu enda sees. Seda küll. Tegelikult oli küsimus sallivuses ja kui kaugele sellega minna. Kust maalt edasi ma enam ei salli. Piiskop Kallistos Ware räägib enda sees seatud piirangutest. mida muud ta enesekesksue all mõtleb. See on endale seatud piirang - nõudmine, mis peab olema täidetud. Vastasel korral pole võimalik rahu, selle asemel on põrgu. Oma nõudmises enam muud näha ei suudeta, kuskil võiolla tiksub mingi teadmine, et peale nõudmise täitmist võib saabuda rahulolu. Aga kas sellest põrgust suudetakse välja tulla? Või tulebki siis uus nõudmine ja see jonnipunnilik tants jätkub? Mil moel sealt välja astuda? Või mõnda eksinud hinge päästa?

    VastaKustuta
  32. minu jaoks seisneb tolerantsuse küsimus vist peamiselt selles, kas ühiskond peaks olema homogeenne või heterogeenne. näiteks kas kooselu mudeleid ja väärtussüsteeme peaks olema üks või võib olla ka mitu. mina isiklikult pooldan mitmekesisust. aga mulle tundub, et näiteks varro vooglaid jt kristliku taustaga inimesed sooviksid homogeenset ühiskonda, mis põhineks kristlikel väärtustel. ja nad ei anna endale aru, et näiteks "patt" on kristlik mõiste, mis teistsuguse maailmavaatega inimese jaoks on ebaoluline või puudub hoopis. jah, ma saan aru, et tema kui kristlase kohus on pattu vihata, aga kas tema saab aru sellest, et kuna mina pole kristlane, siis minu maailmas on see mõiste teistsuguse sisuga või pole seda üldse olemas, mistõttu oleks absurdne nõuda selle vihkamist?

    mina pean tolerantsust ühiskonnas tegelikult oluliseks. ja seda võiks katsuda juurde tuua küll, sest sallimatus kipub meil vohama isegi kõige igapäevasematel tasanditel. näiteks sellises olukordades, kus teismelised vanainimesi mõnitavad, vanainimnesed kilkavaid lapsi ei salli ja igas vanuses nolgid kaalupolitseid mängivad.

    VastaKustuta
  33. "ja nad ei anna endale aru, et näiteks "patt" on kristlik mõiste, mis teistsuguse maailmavaatega inimese jaoks on ebaoluline või puudub hoopis"

    Paraku elame me kristlikus kultuuriruumis, meeldib see ateistidele siis või ei. See, et inimene oma juuri ei austa ja neile sülgab, ei tee neid juuri olematuks. Läänemaailma kristluseeitus on minu meelest üks osa selles kultuuris levima hakanud sügavast enese-eitusest ja traditsioonide ja juurte kadumisest.

    VastaKustuta
  34. ep, ega sellepärast, et sa patust mõhkugi ei tea ega pea, sa veel patuta pole. Oleks see vast lihtne viis patust vabanemiseks :)

    Nagu Mihkel kenasti näitas, ei saa sa oma põhimõteteta olemises tolerantne ollagi. (Tegelikult on need sul muidugi olemas, tunnistad sa seda või mitte.) Tolerantne saab olla vaid selgete ja kindlate põhimõtetega isik. Ja patt on lihtsalt moraalsete põhimõtete, toimimise õig(las)e korra rikkumine. (Jaa-jaa, ma kuulen juba, õiglus on lihtsalt meie konstruktsioon, sinul selline, minul teistsugune, bla-bla-bla) Ja (ka Varro jutule kommentaariks) kristlane (või moslem vmt) saab sallida pattu ja peab seda tegema, mitte selle pärast, et ta seda aktsepteeriks, vaid sellepärast, et selle kõrvaldamine iga hinna eest rohkendaks veelgi ebaõiglust. Ühtsuse ja mitmekesisuse kohta on Augustinus kenasti öelnud, et "ühtsus olulises, mitmekesisus teisejärgulises, armastus kõiges".

    VastaKustuta
  35. Ep, loe algatuseks lingitud Marju Aasa artiklit sallivusest. Ei maksa takerduda mõistetesse nt kas sa tõesti usud, et siin kommentaariumis (või üldse kuskil) on kedagi, kes vajaks informeerimist sellisest moraalsest läbinägelikkusest, et vanurite mõnitamine teismeliste poolt on taunitav nähtus?

    või siis patu mõiste, argipäevaseim tähendus oleks "olemuslikult väär tegu". Ja selliseid tegusid on ka meie ülimalt ilmalikus ühiskonnas küllaga (nt surmanuhtluse keeld, meditsiiniliselt kontrollitud elunditoonorite laipade kasutamine toiduks jne)

    Augustinusele kirjutan muidugi alla :)

    VastaKustuta
  36. "Paraku elame me kristlikus kultuuriruumis, meeldib see ateistidele siis või ei."

    eee... mina vist ei ela kristlikus kultuuriruumis. ma elan karmareeglite maailmas. kristlus on minu jaoks alati olnud selline väheke imelik ja eksootiline religioon, natuke lapsik ja kohutavalt patriarhaalne. :D ja ma arvan, et tegelikult vist paljud eestlased ei ela kristlikus maailmas. selline maailmapilt, nagu saara siin kirjeldas, võib olla levinum kui kristlus.

    ja see "ühtsus olulises, mitmekesisus teisejärgulises"... mulle tundub, et lahknevusi tuleb juba selle koha peal, et mis on see oluline ja mis teisejärguline. ja isegi kui hinnang mingile teole on eri maailmavaadetel sama, võivad selle põhjendused olla erinevad. näiteks tapmine on kristlaste jaoks patt, sest... see on patt? karmareeglite maailmas on põhirõhk kannatuste vähendamisel ja nende kaudu õppimisel, ja ka selles maailmas on tapmine vale. samas suhtumises seksi on suuri lahknevusi. kristlikus maailmas on seks vist olemuslikult patune ja lubatud vaid teatud tingimustel (abielus ja laste saamise eesmärgil). karmareeglite maailmas on seksist (pigem küll orgasmist) loobumine vajalik kõrgemate vaimsete eesmärkide poole püüdlemisel, kuid maistele eesmärkidele (tööle ja pereelule) orieteeritud isikud võivad rahulikult oma energiat seksi peale kulutada nii palju, kui neil seda on. lihtsalt peab arvestama, et kõik, mis sa teed, tuleb sulle tagasi.

    nii et "olemuslikult väär tegu" pole alati ja kõigile ühtmoodi mõistetav, see sõltub tugevalt konkreetse inimese tõekspidamistest.

    VastaKustuta
  37. "mina vist ei ela kristlikus kultuuriruumis. ma elan karmareeglite maailmas. kristlus on minu jaoks alati olnud selline väheke imelik ja eksootiline religioon, natuke lapsik ja kohutavalt patriarhaalne. :D"

    Kahjuks pean ma lugupeetud EP illusioonid purustama. Niisugune maailmapilt on üks kaasaegse katkise maailmatunnetuse tunnuseid. Mitte, et ma ei suudaks aktsepteerida inimeste usku karmasse, aga ma teen seda vaid regioonis ja kultuurides, kus see traditsioon on elav ja ehe. Kui te usute karmasse, siis mingegi Indiasse või Tseilonile ja elage selles kultuuris, võttes omaks KOGU sealse traditsiooni, mitte kübemeid. Eestimaal karmasse uskumine on mugavususk. Inimene ei usu sellepärast, et nii on õige, vaid sellepärast, et tal on mugavam nii uskuda. Pöörake palun tähelepanu millist lodevust jutlustavad meie niinimetatud nuueidzi õpetajad. Ime, et mõnes sellises ringis pole homoseks ja grupiseks tavaline asi.

    Kaasaja sünkretism on esmajoones hambutu pühapäevaharrastus, mille raames kõigi traditsiooniliste religioonide range imperatiiv "ära käi liha, vaid vaimu reeglite järgi" on ära ratsitud, sest see on ebamugav ja sunnib end piirama ning - see on tänapäeva uuspaganatele eriti kole kuulda - ka mingitest naudingutest loobuma.

    Andke andeks, aga selliseid uskusid ja uskujaid ei saa ma mitte grammigi eest tõsiselt võtta.
    ...

    ""olemuslikult väär tegu" pole alati ja kõigile ühtmoodi mõistetav"

    Siin te jälle eksite. Tõestus vaatab meile vastu nendesamade homoaktivistide tegevuses. Miks üritatakse iga hinna eest võidelda oma deviantse käitumisviisi üldise õigustamise eest? Põhjus on lihtne - homoaktivisti enda südametunnistus mõistab need deviantsed tungid temas hukka. Homode võitlus maailmaga on lahtiseletatult võitlus oma südametunnistuse häälega. Üritades maailma vaikima sundida, üritavad nad oma südametunnistust vaigistada, sest hoolimata ilusatest sõnadest nad kõik teavad, et omasoolise ihaldamine on väär. Isikutena pole neis piisavalt julgust, mehisust ja jõudu, et see madal tung endas tahtejõuga alla suruda ning sundida end loomulikku seksuaalsuhtesse vastassooga. Just seda sisemist pinget võib pidada igasuguse homoaktivismi aluseks.

    VastaKustuta
  38. Kaks asja.

    Vastastikkust mõistmist üles kutsuda on kahtlemata kõige targem teguviis üldse, aga juba tänu ühiskonna ajaloolisele spetsiifikale on üsna ootuspärane, et sajandeid diskrimineeritud grupp liialdab või läheb ise mittemõistmise teed, kui ühiskond annab neile poliitilise võimaluse aktiivsem olla. Idealistlikult võttes on see tõesti halb, aga idealism on ajalooliselt tundetu; on ehk vähemalt arusaadav, miks sajandeid ühes otsas seisnud pendel ei lange lahti lastes kohe mõistuspärasesse tasakaaluasendisse, vaid käib esmalt ka teises otsas ära. Võib arvata, et sisulise muutuse saavutamiseks on see isegi osalt paratamatu ja tarvilik, ning poliitiliste jõumeetodite kasutamine on lähiajaloos päris palju sisuliselt muutnud. Naiste ja mustanahaliste valimisõigus ei tekkinud mitte nii, et ühsikond muutus mõistlikumaks (või pluraalsemaks või misiganes) ja siis tehti uue meelsusega vastavuses olevad seadused, vaid uus seadusandlus võeti vastu üldise arvamuse ja kõlblustnude kiuste väärtuste nimel, mida peeti ülemaks kui parajasti käibelolev sattumuslik ühiskondlik norm. Ning nüüd, mitte väga palju hiljem, tunduvad naistele valimisõigusi keelata tahtjad grotesksete tagurlastena. Veel sajand tagasi olid need aga täielikus enamuses. Homofoobidel tasuks ehk selle lihtsa tõsiasja peale natuke mõtteid mõlgutada.

    Teiseks, rääkida "tolerantsuse" mõiste vastuolulisusest läheb täielikult märgist mööda, kui asja võtta sisulisest küljest, mitte kõnelda loosunglikult. "Tolerantsuse" mõiste või idee vastuolulisus näib problemaatiline vaid neile, kes loodavad kätte saada üht ilusat valemitaolist seletust, mis kõik keerukad sotsiaalsed probleemid ühe naksuga ära seletaks, ja kui sellist ei leita (ja seda ei saagi leida), siis peetakse seda mingiks sotsiaalsete praktikate või inimeste arusaamade läbikukkumiseks. Selline arusaam on läbini naiivne. Sisuliselt võttes ei ole mingit tarvidust leida üht algoritmi, mis paugu pealt sedastaks, kuidas nt kannibalismi ja homoseksuaalsuse tolereerimine peab olema täpselt sama asi. Ei ole samad asjad, ja ei ole ka mingit probleemi rääkida neist asjadest eraldi ning leida erinevaid põhjuseid, miks peaks eri olukordades käituma või arvama erineval viisil. "Tolerantsi" defineerimine ei ole sisulise arutelu mõttes absoluutselt oluline - või kui, siis lihtsalt osutamaks selle sõna loosunglikkusele.


    ...ja Eriku viimase postituse viimast lõiku ma katsun tolereerida...

    VastaKustuta
  39. Indiviidi enesemääramisõigust on selle väljamõtlemisest peale peetud kas aktsiomaatiliseks ja seega tõestust mittevajavaks ja/või jumalast antuks ja seega tõendamatuks aga heaks. Seda väljendab otsesõnu lääne poliitmõtte vast üks tuntumaid lauseid: "We hold these truths to be self-evident, that all men are created equal, that they are endowed by their Creator with certain unalienable Rights, that among these are Life, Liberty and the pursuit of Happiness,"

    Intellektuaalselt võttes võib see küll rahulolematust tekitada, aga ühiskondliku praktika vaatevinklist tahaks öelda: koerad... kaamelid... äääähhhh.

    VastaKustuta
  40. "Ideed lendavad õhus,..." vt Ülestähendusi kivi alt.
    (tsit.http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/12/ulestahendusi-kivi-alt.html )
    Arvan et sallivuse idee on õhus, maailmas on piirkondi kus see on juba vastu võetud. Meie piirkonnas on praegusel ajal "õhus" ülekaalus veel sallimatus ja viha. Paraku ühed kõige suuremad pidurid on homoõiguste eest võitlejad ise. Kindlasti ei saa öelda, et homod on nii või teistsugused ja nõuavad seda või teist. Enamus on tavalised normaalsed inimesed, lihtsalt on üks nõudlik lärmav väike seltskod, kes suudab vee vahtu lüüa ja nö täiesti süütud homod panna halba valgusse.
    Erikule: "Ime, et mõnes sellises ringis pole homoseks ja grupiseks tavaline asi" - aga miks see peaks olema sinu asi, kas keegi harrastab grupiseksi??? Või homoseksi?
    See on just see Sartre'i lause" Põrgu, see on teised inimesed". Ma oleksin vaba ja õnnelik, aga näe, naabrid rsk tegelevad grupiseksiga.
    Kui mõelda kristluse ajaloole, piibli väärtõlgendustele ja silmakirjalikkusele mis kõige sellega seondub, siis on raske mõista seda kristlikult positsioonilt näpu viibutamist.
    Kõige suurem patt on enda sees viha ja negatiivsuse ketramine ja kasvatamine. Mida rohkem seda on sees, seda rohkem on seda ka väljas.

    VastaKustuta
  41. Unesnõiduja, näib et sa loed seda lauset nii, et "all that men do, is equal, and they are endowed by their Creator with certain unalienable Rights to do that".

    Aga tarvis oleks diskrimineerida olemise ja tegemise vahel.

    VastaKustuta
  42. Erik ütles: "Kui te usute karmasse, siis mingegi Indiasse või Tseilonile ja elage selles kultuuris"

    ehk siis oleme tagasi seal, kust ma alustasin. et minu meelest tekib tolerantsuse probleem sellest, et mingi hulk inimesi tahaks elada homogeenses keskkonnas. seda võiks sõnastada ka nii: "kõik, kes pole nagu mina, on nõmedad või lausa ohtlikud ja ma ei taha neist midagi teada".

    VastaKustuta
  43. "SUNDIDA end LOOMULIKKU seksuaalsuhtesse vastassooga"?
    ma vist ikka ei tolereeri sellist SAE-jama.

    VastaKustuta
  44. Pendlimetafooris on kahtlemata päris suur iva. Aga nagu Lotman on rõhutanud: ühiskondlike protsesside liiga suur kiirus reanimeerib väga arhailisi teadvusmustreid:
    "Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist.
    Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?
    Esimese alustpaneva kujutluse nõidadest võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus.
    Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks. Kõnealusel ajajärgul olid niisuguseks vähemuseks kahtlemata naised.
    [...]
    Niisuguste süüdistuste taga on hõlbus märgata meessoost enamuse hirmu oma monopoolse ja juhtiva seisundi pärast ühiskonnas. Nõiaprotsesside antifeministlik iseloom ilmneb nõidademüüdi selles aspektis niisama selgesti, nagu rassistlikes müütides "alamrassi" himuruses ja sugulises kõlvatuses avaldub püüe säilitada valitseva rahvuse ülemvõimu.

    Seega võime nentida, et otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil teaduse, tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandaerng kohtumenetluses, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd."
    ("Nõiajaht" kogumikus "Hirm ja segadus")
    Liigagi tabav.

    VastaKustuta
  45. Lotmani tsitaat on täpselt täkkesse (seega mis "aga nagu ta on rõhutanud"? :p) Valimisõiguste näitest hoolimata ei mõelnud ma pendli-asja mitte õigustuse vaid ootuspärasusena. Ka ise idealistina tahaks siiski loota, et ühiskond pole pendel ja ta enam uuele võnkele ei lähe.

    Tom, ma pole kindel, mida sa olemise ja tegemise eristamisega täpselt mõtled, seega kui viitsid, kirjuta pikemalt. Aga üldiselt ei, päris nii seda asja ei mõelda, et on jumalast antud luba teha mida iganes, vaid et on olemas hulk konkreetseid õigusi (ehk indiviidiüleseid väärtusi, millest need tulenevad), mille elluviimisel ei tohi olla ühiskonna või teiste inimeste poolt poolt seatud takistusi. Nende hulk ja toimimine on piiritletud, mis need täpselt on, pandi tol hetkel kirja USA konstitutsiooni, ja tänapäeval on selle rolli üldisemalt üle võtnud Inimõiguste Ülddeklaratsioon. (Teemakohane vihje: homoseksuaalsuse kohta pole üheski neis tehtud mingitki sisulist eristust. Laias laastus esindab nende dokumentide meelsust siin arutelus kõige otsesemalt Saara.)

    Aga teisalt, ma jällegi ei mõelnud seda seisukohana, mida rivitult pooldada, vaid lihtsalt osutusena, et poliitiline praktika on viimased kolm sajandit neid põhimõtteid järgides toiminud ilma et enesemääramisõigust (saati selle päritolu) oleks keegi eriti sisukalt lahti seletada suutnud. Üritatud on muidugi kamaluga.

    VastaKustuta
  46. Unesnõiduja, ma üritasin osutada sellele, et see suurepärane lause Iseseisvusdeklaratsioonist kuulutab inimeste võrdsust olemise poolest, st et kõigil on võrdne õigus olla, mitte seda, et kõigil on võrdne õigus toimida nii nagu nad tahavad, st vastavalt sellele, kuidas nad end heaks arvavad määratleda. Põhiväärtused, mis seda olemist organiseerivad, on elu, vabadus ja õnnetaotlus. Viimast võib mõista kui püüdlust olemise täiusele, esimest kui elementaarset alustingimust sellisele püüdlusele ja keskmist kui esimeselt viimasele jõudmise vahendit. Deklaratsioon põhistab poliitilise iseseisvuse väljakuulutamise loomuseadusele ja Jumalale, osutades samas väljakujunenud traditsiooni ja stabiilse korra väärtusele, mille muutmist võib üritada vaid püsiva ränga ülekohtu korral. Nii et ma ei näe selles palju tuge saaralikule liberalismile.

    [On kurb iroonia, et seda elu, vabaduse ja õnnetaotluse Õigust kuulutati põliselanikelt võetud territooriumil, kelle elu, vabadust ja õnnetaotlust olid deklareerijad kogukonnana kardinaalselt pärssinud.]

    VastaKustuta
  47. pseudofilosoof13. juuli 2011 23:32

    Samas tolerantsi kasvuga kahaneb (ähmastub?) häbi mõiste... St see on üks ohu märke.

    VastaKustuta
  48. Mihkel — sul on ilmselt õigus. samas oli mul seda tõdemust ilmselt väga vaja.

    sellel keelel, mida kasutasin, on võrdlemisi piiratud kõnetusvõime. paradoksaalsel kombel on see aga võimu keel, riigikohtu keel, kehtiva õiguskorra keel. mõni ime siis, et yle Euroopa on valimistel edukad need, kes sellele keelele sylitavad ja pakuvad lihtsaid lahendusi.

    ilmselt on viga arvata, et see keel on universaalne ning väljendab Euroopa universaalseid väärtusi. näen siin mitmesuguseid ohte, mis viitavad yhiskonna informatsioonilisele killustumisele jms konfliktidele.

    võim ja ilmselt ka võimu keel korrumpeerivad. ilmselt olen ka mina allakäiguteel.

    VastaKustuta
  49. Maailm muutub kogu aeg, miski ei ole igavene. Perekond ja pereväärtused on muutunud viimase 100 aasta jooksul ikka väga palju. 50 aastat tagasi oli vallasema suur haruldus. Kui mõned elasid „ilma registreerimata“, siis see oli kahtlane asi. Vallalist naist ei peetud päris võrdväärseks, arvati, et „ju tal ikka viga küljes on“. Kusjuures see viga ole see, et ükski mees polnud teda tahtnud. Vanapoisse oli veidi rohkem, aga neid peeti ka enamasti veidrikeks. Need vanapoisid ja vanatüdrukud polnud homod, kuigi mõni võis olla ka. Naljalt keegi abielu ei lahutanud, kannatati niisama ära ja oldi õnnelikud, et üldse ellu oli jäädud. Ja tahes või tahtmata ehitati kommunismi. Ametlikult polnud Jumalat olemas.
    Nüüd on Jumal jälle au sees, kõikidel vabadus elada oma parema äranägemise järgi. Meelt ei jõua ära lahutada, igale ühele on midagi, kus ja kuidas ennast maandada ja puhata. Maailm on vaba ja avatud. Ole talent või mitte, ikka võid minna ja tulla nii nagu ise tahad. Enamasti ei viitsita erinevatel põhjustel abielluda, mõned ikka abielluvad. Aga vahet ju pole. Kui sul on lapsed, siis oled samamoodi nende jaoks olemas, kas siis vallalisena või abielus olijana. Mujal maailmas on ka homodel õigus abielluda. Varsti ka meil, mis mõtet on vastu sõdida? Ja paljud nendest siis lõpuks abielluvad? Uskuge, väga vähesed. Meil on mõned homod abielus, võib-olla pole see üldteada, aga nii on. Abiellutud on mõnes teises riigis. See on nende inimeste valik. Kui nad on rahul ja õnnelikud, siis palju õnne! Igal juhul tervele ühiskonnale on need inimesed kasulikumad töötajad ja kodanikud, kui need kes lärmi löövad, pole vahet kas pooldajate või vastaste leeris. Ja kui mõned veel abielluvad siinsamas Eestis, siis ka on ju ainult hästi. Piiri peaks aga pidama oma suure õnne ja sättumuste kuulutamisega kogu maailmale. Nii nagu ei taha teada Kati Murutari või Vilja Savisaare suurest õnnest, ei taha kellegi eraelust teada. Ühist ruumi ei peaks oma isikliku eluga saastama. See ei tähenda, et peaks vaikima ja varjama, aga las jääb igale ühele võimalus mitte osaleda teiste perekonnaelus, veel enam teiste seksuaalelus. Aga omaette võib teha ikka kõike, mis meeldib ja fantaasia lubab 

    VastaKustuta
  50. Rääkida barbaritega tolerantsusest on vist üsna mõttetu?

    VastaKustuta
  51. U., selle "aga..."-ga eristasin asendeid (pendli äärmus vs tasakaalupunkt) ja nende asukohtade vahetamise KIIRUST st just protsesside kiirus on üks komponent, mis tekitab hirmu ja reanimeerib arhailisi kontseptualiseerimistajusid ja teadvusmustreid (vähem kui põlvkonnaga kriminaliseeritusest legaliseeriuse ja ametliku tunnustuseni).

    Mis aga puudutab neid, "kes loodavad kätte saada üht ilusat valemitaolist seletust, mis kõik keerukad sotsiaalsed probleemid ühe naksuga ära seletaks", siis leidsin viimasest LRist ilusa sõnastuse:
    "Ei ole vaja sügavat analüüsi mõistmaks, et üldvalimised ei soosi kõrgemat inimest. Kujundab ju kõrge kultuursus enamasti selliseid vaimseid hoiakuid nagu vaatepunktide paljusus, nüansilembus, umbusk absoluutsete vormelite suhtes, keerukate lahenduste otsimine – ühesõnaga peensusi, mis hakkavad vastu selgete seisukohtade armastusele, mis on rahva arvamuse loomulik vorm." (Paul Bourget "Esseid kaasaja psühholoogiast". Osta see!)

    Muide, viimases "Vikerkaares" arutletakse vabaduse, võrdsuse, vendluse üle, sh võrdsusprintsiibi genealoogiast (C. Klinger); Väljataga tekst on ka netis saadaval: http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=content&a_number=260

    oHpuu muutus aga lausa ehmatavalt süngeks...

    VastaKustuta
  52. Ühes varasemas Mihkli postituses oli kena näide ooperilaulja ja jalgpalluri kohta. Üks võib teisele üsna võõrastav tunduda. Võimalus kohe tolerantne olla. Kõne all on vähemused, aga on olemas ka enamus. Ja üks ei salli teist. Kui tahaks nüüd salliv olla, siis järelikult on aspekte, mis on vastuvõetamatud, so raskesti tolereeritavad, see mida ongi võimalik sallida. Ja mis on see. millest edasi enam ei salli mingil juhul? Vaadates nö enamuse positsioonilt vähemusele, mis kõige raskemini sallitav tundub? Minu jaoks nii otse kui ülekantult soov paraadi teha. Sest enamus ju ei tee. Mina paraadile oma sättumustega ei lähe. Mina muidugi ei lähe ka "nende paraadi" hurjutama, aga paljud lähevad. Liiga palju teravaid tundeid selle paraadiga. Aga kui nad võiksid oma paraadi teha ja saaksid abiellumise õiguse? Kui enamus oleks targem ja annaks järle, nagu vanasõnale kohane?

    VastaKustuta
  53. soovitan Teil lugeda Michael Warneri "Trouble with normal", see on osaliselt kättesaadav ka e-raamatuna ja vahest pakub erialast kompetentsi blogi autorile

    VastaKustuta
  54. Aitäh soovitamast!
    [erialane kompetents??]

    Igatahes tundub üks pagana pentsik raamat...
    "The Trouble with Normal" argues passionately against same-sex marriage, but here's the twist: not because it denigrates the institution of marriage, but because it perpetuates the cultural shame attached to sex between consenting but unmarried adults. When gay men and lesbians try to claim that they're just like "normal folk," Michael Warner writes, they do a profound disservice to other queer folk who choose not to live in monogamous or matrimonial bliss and who believe that the solution to being stigmatized for your sexuality is not to pretend it doesn't exist. ...

    VastaKustuta
  55. Viimane kommentaar lihtsalt sundis seda linki jagama. Cracked on muidugi väga "populaarteaduslik", aga argumendid on nutikad.

    Do you realize straight dudes have to fuck their secretaries on their desk while their boss is just outside their door and their wife is on hold just to approach one tenth of that level of hot forbidden lust? Do you realize what you're giving up? Do you understand how many boring heterosexuals would just love to come home from work being able to say, "Damn, it feels good to be a Sodomite! Imma put on my leather chaps and bang some dude I just met." Or, hell, even if you're not into that freaky stuff. Even if you've been dating the same guy for years, you can get home from the office and say, "Honey, let's break some laws ... WITH OUR COCKS!"

    VastaKustuta
  56. Pole mõtet kellelegi midagi peale suruda. Iseendale kaasaarvatud. Ja üldistused stiilis a'la kõik homod või kõik heterod on nii- või naasugused on samuti täiesti mõttetud. Mida vähem vastu punnida sellele, et maailm muutub ja eilne väärtus täna enam ei kehti, seda vähem pingeid ja arusaamatusi. Ja oma ainuõiguse pime pealesurumine ainult suurendab segadust.

    VastaKustuta