15. juuli 2011

Erinevus rikastab ebameeldivusi

Ilmus "Eesti Ekspressi" "Areenis" 14.07.2011.
See esseeke kannatab sünnist saati tugeva ruumipuuduse all, mis tõttu analüütiliselt teravapilgulisem lugeja peab lähenema leplikult ja heas usus, bona fide.
Toimetamisel läksid kaduma esilestõstud ja liigendus peatükkideks.
Eelmine sissekanne on mingis mõttes kommentaar sellele.



Erinevus rikastab ebameeldivusi

Mihkel Kunnus


1.
Tolerantsus on midagi väga ebameeldivat. Tolerantsus tähendab suhet ebameeldivasse, taunitavasse, vastuvõetamatusse. Pole mõtet rääkida selle tolereerimisest, millesse suhtutakse neutraalselt, mis on meeldiv, saati selle, mida pooldatakse. Tolerantsus on samavõrd iseseisvalt positiivne väärtus kui abort. Abordi pooldajad ju ei arva, et mida rohkem aborte, seda parem, ei, nad arvavad, et abordi keelamine oleks veelgi hullem. Üleskutse „Rohkem tolerantsust!“ pole sõna-sõnaliselt vähem värdjalik kui üleskutse „Rohkem aborte!“
Nii nagu abordi pooldajad jagavad abordi vastatstega ühist seisukohta, et mida vähem aborte (vaja on), seda parem, niisamuti arvavad tolerantususe kuulutajad, et mida vähem tolerantsust (vaja on), seda parem. „Rohkem tolerantsust!“ ja „Erinevus rikastab!“ on lihtsalt hüüdlaused, plakatid, mille abil võidelda tolerantsuse ja seisukohtade erinevuste vastu. Sest ka erinevused on midagi väga vastikut. Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.
Inimesed diskuteerivad, vaidlevad, argumenteerivad, et kaotada erimeelsused ja saavutada üksmeel. Ka kampaania „Erinevus rikastab“ ja OMA festivali eesmärgiks on saavutada üksmeel neile olulistes asjades: nad taotlevad rahva hulgas maksimaalset üksmeelt selles, et seksuaalvähemused on neutraalne või positiivne ilming ning seetõttu neisse enam ei peaks suhtuma tolerantsiga.

2.
Tolerantsuse ainus mõistlik sisu on see, et ei üritata hävitada, ära kaotada vastuvõetamatut ilmingut.
Lihtsustatult: homoaktivistid tahavad ära kaotada konservatiivsust, äärmuslikumad konservatiivid homoseksuaalsust, rahvuslased kosmopoliitsust, vasakpoolsed rahvuslust jne. Ma ei räägi loomulikult inimeste füüsilisest hävitamisest, vaid hävitada tahetakse ilming, see, mis neile teistele, erinevatele on paraku määravalt oluline, mis loob nende identiteeti; neid inimesi tahetakse muuta, panna nad endaga jagama samu veendumusi.
Selles, et endast erinevate inimest füüsiline hävitamine on täiesti vastuvõetamatu, oleme meie, õhtumaalased, õnneks suuresti üksmeele saavutanud. On ka inimesi ja kultuure, kel on siin erinev arvamus. See on arvamuse erinevus olulises asjas, tähendab, midagi väga vastikut, ja ma arvan, et selline kultuurierinevus tuleks hävitada. Vähemasti õhtumaises kultuuriruumis ja kui vaja, siis jõuga. Erinevusi pole vaja kaitsta, erinevused on vastik isetekkeline tõsiasi. Ühtsus ja üksmeel on see, mida tuleb pidevalt taasluua ja pärandada.

3.
Tolerantsus ei võrdu homoabielude pooldamise ja võõrkeelsele töökaaslasele naeratamisega, nende tingimuste täitmine ei anna garantiikirja „Tolerantne“, mille omaja võib siis, nagu pahatihti juhtub, kõikjal mujal süüdimatult laiata ja märatseda, solvata ja mõnitada. Tolerantsus on mõiste, mis kirjeldab suhet. Tolerantsus tähendab tegevusetult taluda mõnda erinevust või suhtumist, mis on sulle sügavalt vastumeelne. Vahel lihtsalt ei jää muud üle. Siis, kui ei suudeta leida olulistes asjades üksmeelt. See on sel juhul halbadest variantidest vähim halb. Eesmärgiks seda inimlikkuse pankrotti seada aga on enam kui sõge.

4.
Minu arust on härjavõitlus negatiivne nähtus. Ma arvan, et see kultuuripraktika tuleks hävitada. Ma ei tolereeri härjavõitlust. Väga paljud ei tolereeri, ometi on see traditsioon säilinud, sest selle roll identiteedikujundajana on osadele inimestele väga oluline.
11-aastane Mehhiko härjavõitleja Michelito püstitas aastal 2009 rekordi sellega, et tappis ühel võistlusel kuus noort härga. Esimese looma tappis ta 6-aastaselt. Ka tema isa oli matadoor. Härjavõitlus on nende inimeste identiteedi tuum.
Richard Rorty ütleb väga tabavalt, et „tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid“.
Härjavõitluse jõuga ära keelamine, ametlik iganenuks kuulutamine tähendaks paljudele inimestele nende identeedi sandistamist, kesvat valu ja nad protesteerivad selle vastu, mistõttu on see säilinud ka Hispaanias, riigis, mis esimesena laiendas teatud põhilisi inimõigusi mitteinimestele.
Hääletada härjavõitluse kaotamise poolt, tähendab ka poolthäält kõigi nende inimeste alandusele, kelle identiteedis on härjavõitlus olulisel kohal. Identiteedi keskseteks elementideks võib olla ka rahvus, religioon, kehtiv põhiseadus, soorollid jne. Tõhusaim viis tekitada inimesele kastvat valu on neid alandada, näidates, et need on tühised ja aegunud.

5.
Nietzsche on öelnud, et inimese teeb suureks tema tunnete kestvust, mitte nende intensiivsus. Noorel inimesel on seda eriti raske mõista, sest ta saab olla kogenud ainult intensiivsust, aga mitte kestvust. Seetõttu on loomulik, et talle mõjub revolutsiooni põhutuli kütkestavamalt kui traditsiooni tasane leek ning ta eelistab pidu õppimisele, teatrit raamatukogule, kirgehoogu truudusele, muusikat empaatiale, meeleavaldust dialoogile jne (olenevalt siis sellest, millisel sügavusel on ta motivatsioonidominant, Punamütsikesest Kirillovini). Ometi on iga arenev inimene, kes kõike ise, oma ahta mälu ja tundeintensiivsuste põhjal otsustab, paratamatult hüpiknukuks sellele lollpeale, kes ta oli oma eelmisel arenguastmel.

6.
Noorena on lihtne oma veendumusi muuta, samuti nagu mürsikueas poikasid-prutasid vahetada — pole minevikku, mälestusi ja kestvust, mida kaotada, on ainult omadused, mida saab kõrvutada. Siis ei tundu veider varustada „igavest armastust“ epiteediga „uus“ või „möödas“ ning ei tundu ka midagi vastuolulist ettepanekus kehtestada „uued põhiväärtused“.
Kazuo Ishiguro on öelnud, et oma teostes vaagib ta seda, kuidas tulevad oma kogemusega toime need, kes on oma elu rajanud väärtuste süsteemile, mille kokkuvarisemine annab senistele saavutustele negatiivse tähenduse. Mida kiiremad on ühiskondlikud protsessid, seda rohkem on selliseid inimesi.
Kas hävitada peremudel, millel on keskselt identiteetiloov roll paljudele minu põlvkonnast, enamatele mu vanemate põlvkonnast ja veel rohkematele mu vanavanemate põlvkonnast?
Olgu, hääletan hävitamise poolt, sest progressi-ingli rekkat pole mõtet küljepeeglit pidi pidurdada isegi siis, kui see tormab tundmatusse, kus aimdub (alati) kuristik. Aga ma ei saa seda teha selles üheselt progressivõitu nägeva revolutsionääri iseka naeratusega, vaid silmi maha lüües.

30 kommentaari:

  1. Mhm, mulle meeldiks, kui sellist laadi psühholoogilise jõu kasutamisi jms reguleeriks häbi- ja piinlikkustunne.

    VastaKustuta
  2. mulle tundub, et selle analüüsi probleemiks on väite "erinevused on midagi väga vastikut" käsitlemine üldkehtiva eeldusena. mida see ei ole. näiteks minu jaoks on erinevus alati tundunud pigem huvitavana ja kui ma avastan inimese, kes mõtleb millestki hoopis teistmoodi kui mina, on mul rumal komme teda küsimustega pommitama hakata, et teada saada, kuidas ta ikka täpselt mõtleb, sest see on ju nii huvitav! ja mulle isiklikult tundub, et kümnepealine kamp, mille liikmete vahel oluliste asjade osas erimeelsused puuduvad, on võimalik ainult siis, kui neid olulisi asju süvitsi ei käsitleta, kui neist räägitakse ainult vihjamisi ja metafoorselt, nii et igaühele jääb võimalus see ebamäärasus oma sisuga täita ja seeläbi ühtsuse illusioon säilitada.

    seetõttu oleks loogiline järeldada, et kui eeldus pole üldkehtiv, siis ei saa ka mudel ise olla üldkehtiv.

    ja veel need ühiskondlike protsesside käigus hävivad põhiväärtused... seda mõtet ei ole tekkinud, et äkki miski nii kergesti häviv ei saa olla põhiväärtus? siinkohal sobiks ehk tsiteerida klassikut, kes on öelnud: "See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääb." et siis kui identiteedi aluseks on pere_mudelid_ või soo_rollid_, siis äkki on tegemist lihtsalt liivale ehitatud majaga?

    VastaKustuta
  3. Lühimalt: kui on võimalik veel puhtintellektuaalne huvi, kui arvamused pole praktika eelkäijad (olulistes asjades), siis on tegu teisejärguliste ja tühiste asjadega.
    Ma ei mäleta, kes seda ütles, et filosoofide vaidlused on nii tulised, sest neist ei sõltu midagi.

    Põiväärtuste hävivus.. noh, ka elu on väga kergesti häviv. Ometi on see püsiväärtus par excellence - miski, mille säilitamiseks tuleb teha püsivalt tööd. Gravitatsioon ei ole püsiväärtus, eks

    VastaKustuta
  4. et siis peremudelid ja soorollid on nii olulised asjad, et nende puhul pole filosoofilised vaidlused võimalikud? või on tegemist täiesti teisejärguliste ja tühiste asjadega?

    ja elu kui püsiväärtus par excellence... 0_0 (või oli see nali?) et siis ka raskelt haiget tuleks iga hinna eest elus hoida, selle asemel et talle väärikat lahkumist võimaldada? ma olen vist tõesti mingilt teiselt planeedilt. mina eelistan tõelist hoolimist kramplikult elu külge klammerdumisele.

    VastaKustuta
  5. Filosoofilised vaidlused on alati võimalikud. Iseasi palju neist tolku. Rõhutan üle: olulisus on üheselt seotud eriarvamustest tulenevate PRAKTIKAerinevustega pluss alternatiivsete praktikate vastastikuse välistavusega.
    Nt oletame, et selle raskelt haige inimese voodi juures on kaks otsustajat (üks võib olla muidugi haige ise, kui on teadvusel) ja üks ütleb, et eutanaasia on õigustatud, teine, et mitte.
    Ei, see pole tore olukord. Eriarvamus olulises asjas ja üks peab paratamatult peale jääma ja teise oma tühistama.

    P.S. Selle planeedil on vähemasti meie lähiümbruses eutanaasia keelatud.

    VastaKustuta
  6. Hmm, mul jäi üks pisiasi praegu kriipima. Kui võtame hüpoteesiks, et "erinevus rikastab" kampanistid tõepoolest tahavad lihtsalt teistsugust üksmeelt, mitte päris erinevusi, kas see ütleb midagi selle kohta, kas erinevust päriselt rikastab või mitte?

    Ma pean silmas, et erinevuse ebameeldivusest ei saa ühemõtteliselt järeldada, et ta ei rikasta.

    See oli vist Jared Diamond, kes kirjutas, kuidas väga arenenudki kultuurid, millel õnnestub geograafiliste asjaolude kokkusattumusel väga homogeenseks hakata ja vähemalt mõnda aega edukalt isolatsioonis elada, riskivad teadmiste kadumise ja uute teadmiste saamatajäämisega. Üks näide oli tal see, kuidas (homogeense) Hiina laevaehitus (lapitekina kirju) Euroopa omast kõvasti maha jäi. Ma ei mäleta, kellel, võib-olla samuti Diamondil oli hüpoteetiline näide hõimust, kellel tekib ühel hetkel mingi tabu, nt et sealiha on roojane, kõik sead tapetakse maha, jäetakse roiskuma ja seakasvatusega on selleks korraks aamen. Kui sellel hõimul puuduvad kontaktid teiste hõimudega, kes peavad sigu, pole neil kunagi enam võimalik uuesti sigu pidama hakata. Kui nad puutuvad seapidajatega kokku, on neil võimalik ümber mõelda.

    Arvata võib, et sellisel hõimul on seakasvatajatega ebameeldiv kokku puutuda. Teisest küljest võib vast öelda, et kui see tülikas kokkupuude juhtub ja nad selle tõttu jälle sigu pidada julgevad, on nende kultuur ühe koduloomaliigi võrra rikastunud.

    VastaKustuta
  7. Esimese lõigu lõpus pidi muidugi olema
    *kas erinevus päriselt rikastab või mitte*. Vabandused.

    VastaKustuta
  8. Ma ei usu, et sellisel abstraktsiooniastmel midagi sisukat saab öelda.
    Ja nagu öeldud, analüütiliselt tervamapilguline lugeja peab seda teksti võtma väga bona fide. Jeebus, ma ei tee siin õieti isegi eristust eriarvamuse ja (liigi)erinevuse vahel!
    Edukaks tähenärimiseks piisaks mõnest lihtlabasest ökoloogilisest analoogiast :)
    [Ometi osutaks see eelkõige väljendusviisi ja retoorika puudusele, mis on intellektuaalses plaanis tõesti nadi (psühholoogilises mitte niivõrd), mitte puudusele mõttes, mis on turvaliselt triviaalne :)]

    VastaKustuta
  9. Ökoloogilisi analoogiaid vältisin ma sedapuhku meelega.

    Ma ei tahtnud tegelikult tähte närida, pigem tundus, et ka see asi (rikastamine ei võrdu meeldivus) tahab vahepeal meenutamist.

    VastaKustuta
  10. Maria Joanna Madise17. juuli 2011 20:07

    Soovisin lihtsalt ja väga tänada selle kirjutise eest, mille täisversiooni siia blogisse otsima tulin, aimates kuidas meie ajakirjanduskultuur oma toitu, ka paremaid palu, räsib. Suur tänu! Väga värskendav on vahelduseks lugeda midagi tõetundlikku ja julget, kus sõnadel on ka nende tegelik tähendus. Tolerantsust on meie ühiskonnas ellu jääda soovijail varem või hiljem tõesti väga vaja ja selle tegelikus tähenduses (tolerantia,ae - kannatlikkus, kannatlik vastupidamine taunitava suhtes), ent see nõuab märksa suuremat pingutust ja alandlikkust kui entusiastlik ühtesulamine ilma igasuguste erinevusteta ning seejuures segavatest tõe- ja valekategooriatest lahti ütlemine, - mida täna "tolerantsuse" loosungi all hurraa! hüüdes tegema innustatakse.

    Tänu ja siiralt parimate soovidega,
    Maria Joanna Madise

    VastaKustuta
  11. "Rõhutan üle: olulisus on üheselt seotud eriarvamustest tulenevate PRAKTIKAerinevustega pluss alternatiivsete praktikate vastastikuse välistavusega."

    ja jälle sisaldab see asju, mis minu meelest pole tõesed, ammugi siis iseenesest mõistetavad. nimelt "alternatiivsete praktikate vastastikkune välistavus". miks peaksid alternatiivid olema ilmtingimata vastastikku välistavad? maailm pole ju mustvalgelt dualistlik? või on?

    ja seda raske haige väärikat kohtlemist mõtlesin ma peamiselt meie hooldushaiglate olukorda silmas pidades. ses mõttes, et meie ühiskonnas (siis ühiskonna, mitte üksiku inimese tasandil) poleks nagu üldse mõeldud väärikalt elust lahkumise peale. on küll igasuguseid masinid ja ravimeid, aga kui tehnokraatlike vahenditega enam midagi teha ei anna, jäetakse inimene üksi. kompleksne ja inimesega arvestav lähenemine elust lahkumisele oleks nagu täiesti puudu. ka eutanaasia tuleb sellesse teemasse kahtlemata otsapidi sisse, aga see on siiski vaid osa sellest laiast ja minu meelest põhjendamatult tähelepanuta jäetud valdkonnast. jääb mulje nagu oleks surm midagi, mille peale mõtlemine oleks nagu kuidagi ebasünnis...

    ja ma pean vist ka veidi pikemalt põhjendama, miks elu pidamine püsiväärtuseks mind silmi punnitama pani, sest paistab, et meie maailmapildid on lihtsalt väga erinevad. (disclaimer: ei, see ei ole ebameeldiv. ja ei, ma ei taha kedagi enda usku pöörata.) lihtsalt minu maailmas paikneb elu kui selline väärtustele eelnevas kihis. ehk siis ta ei ole ei väärtuslik ega väärtusetu, vaid ta lihtsalt on. nagu paljud teisedki instinktidel põhinevad asjad (nälg, janu, sugutung jne). nii nagu hirmust karistuse või hukkamõistu eest ajendatud hea käitumine pole mitte eetiline, vaid on eel-eetiline. et mis need põhiväärtused siis veel on? ikka sellised püsivad asjad: armastus, sõprus, teadmised, oskused jms. mitte nii muutlikud asjad nagu mudelid ja rollid ja hierarhiad ja struktuurid jms.

    (aga ma pean nüüd vist prokrastineerimise lõpetama. nii et tänan tähelepanu eest.)

    VastaKustuta
  12. Aitäh, Maria Joanna!


    Ep, kui praktikaerinevused pole välistavad, siis ei saa ka olla eriti verise konfliktiga: kumbki jääb oma praktika juurde ja asi mutt.
    Aga ma ei toonud juhuslikult näiteks eutanaasiat - üks ütleb "ei!" ja teine "jah!" ning need on välistavad praktikad. Samuti on abordiga - praktikaerinevused on üksteist välistavad.

    VastaKustuta
  13. (ei, ma ikka pean veel õiendama, teil on provotseerimise peale lihtsalt erakordne anne.)

    et siis see näide eutanaasiast, kus üks ütleb "ei!" ja teine "jah!" ja asi mutt... mulle tundub, et tegelikus elus ei pruugi see sugugi nii lihtne olla. näiteks kui üks ütlejatest on see, kelle elu otsus otseselt puudutab, kelle elu see otsus peaks lõpetama, siis minu arvates peaks tema sõna olema määrav, sõltumata sellest, kas see on "ei!" või "jah!". aga eutanaasiana võiks käsitleda ka näiteks võimalust, et patsient avaldab enne riskantsele operatsioonile minekut selgelt ja üheseltmõistetavalt (näiteks avalduse vormis) soovi, et kui midagi peaks viltu minema, siis tema enda masinate abil elus hoidmist ei soovi. ja no abordiga on tegelikult sama lugu. selles on nii palju nüansse ja tahke, et nii ühese ja kategoorilise seisukoha võtmine tundub mulle küll võimatu.

    ehk siis välistavad praktikad tekivad peamiselt siis, kui inimene ise võtab jäiga ja välistava hoiaku. mida ei ole ju tarvis teha. või on?

    VastaKustuta
  14. Ep, asi pole provotseerimises, vaid mõistmises. Lähen siis eriti must-valgeks: konkreetne paar, rase naine ja mees, üks ütleb "tuleb teha abort" ja teine ütleb, et "tuleb sünnitada". Vastastikku välistavad praktikaerinevused, üks vältimatult realiseerub ja teine vältimatult tühistatakse. Ja see on mudeljuhtum.

    VastaKustuta
  15. jah, muidugi, kui mõlemad tõmbavad end pulka ja mingit arutelu ei sünni, siis on paraku tulemuseks kas kaks või kolm õnnetut inimest. erinevus on üks õnnetu inimene. aga on olemas ka alternatiive, mis võivad sisaldada dialoogi või lahutust või midagi muud. ja ka võimalust, et vähemalt mõni neist inimestest ehk ei oleks siis nii õnnetu. ehk siis jälle, ma ei suuda näha ainult kahte vastastikku välistavat võimalust. ja minu jaoks see, kas inimesi on kaks või kolm ei ole nii oluline kui see, kas nad on õnnetud või õnnelikud.

    VastaKustuta
  16. Vabandust, et vahele torkan, aga ep, see, et sinu jaoks "see, kas inimesi on kaks või kolm ei ole nii oluline kui see, kas nad on õnnetud või õnnelikud" vääriks selgitamist, ehkki tegemist on üsna tüüpilise modernse tunnuslausega. Sa oled korduvalt osutanud, et elu kui selline pole mingi eriline väärtus (vaid nö eel-väärtus). Aga see näitab lihtsalt, et sinu väärtushierarhias on elu suhteliselt madalalt hinnatud hüve. Kas väärtuste sellisest jaotusest võiks järeldada, et Sinu arvates võiks kellegi potentsiaalse (väidetava/oodatava) õnnelikkuse saavutamiseks või õnnetu-olemise vältimiseks teiste või tema enda elu omatahtsi lõpetada või siis seda tekitada? Selline näib olevat modernne paradigmaatiline seisukoht. Ja see on kahtlemata oluline, st traditsioonilisest erinevat praktikat tingiv väärtusotsustus.

    VastaKustuta
  17. Olukord, kus on rase naine ja mees ning üleval küsimus, mis nüüd saab, on väga tavaline. Valitakse üks variantidest, mille tulemusel on edasine elu võrdlemisi erinev sellest olukorrast, mis oleks teise otsise puhul olnud. Tulemuseks ei saa olla kolm õnnetut inimset, vähemalt mitte selle valik tõttu.

    VastaKustuta
  18. Saara, teoreetiliselt saab selle valiku tõttu küll kolm õnnetut inimest tekkida: olukord, kus sünnib laps, keda üks pool oleks tahtnud sündimata jätta ning talle ("oleks ikka võinud aborti teha, parem, kui sind ei oleks sündinud" - tean paari sellist juhtumit) ja teisele lapsevanemale seda eluaeg kätte maksab.

    VastaKustuta
  19. Notsu: Kui sa juba oled sündinud, siis saad ikka ise oma elu üle otsustada. Lapsepõlv võib olla rohkem või vähem turvaline, aga ühel päeval sa otsustad, mida sa tahad. Ja eladki oma elu. Enamsti on ikka nii, et kui laps on sündinud, siis jäävad kõok endised kahtlused seljataha. Võimalus, et üks vanem teisele eluaeg kättemaksab..., see on ikka väga väike võimalus. Siiski on päris palju inimesi, kes ongi eluaeg õnnetud, kuna neil on vale elukaaslane, halvad vanemad ja lapsed oleks pidanud olema hoopis teistsugused. Ja mida rohkem sellesse kõigesse süveneda, seda õnnetum kõik paistab.

    VastaKustuta
  20. Üks selline laps, mida ma tean, on praeguseks tugevate vaimsete häiretega - ma ei oska isegi öelda, kas need olid kaasasündinud või on need põhjustatud just sellisest kodusest suhtumisest "pidid sa üldse sündima" või on tegemist mõlema kombinatsiooniga - nii et näiteks tema ei ole eriti suuteline oma elus adekvaatseid otsuseid tegema.

    VastaKustuta
  21. See on väga kahetsusväärne, kui vanemad oma lapsi halvasti kohtlevad. Muidugi oleks tore ja hea, kui kõik lapsed kogekisd turvalist ja õnnelikku lapsepõlve. Vanemaad peavad oma laste eest vastutama, aga see, kas sa oled õnnelik või õnnetu, on ikka enda valikute tulemus. Elu on väga habras ja kellegi pole garantiid, millistes tingimustes tuleb siinilmas elada. Planeeritud ja oodatud laps võib jääda orvuks, teda võivad tabada õnnetused ja haigused jne.

    VastaKustuta
  22. selgitan siis oma mõttekäiku lähemalt. olukord, kus üks ütleb "tuleb teha abort" ja teine ütleb, et "tuleb sünnitada", ja mõlemad endale kindlaks jäävad ja pole nõus mitte sammugi taganema, näitab minu jaoks, et nende kahe inimese vahel puudub üksmeel väga põhimõttelistes küsimustes ja valitseb suutmatus dialoogi pidada, mistõttu on üsna vähe tõenäoline, et selliste inimeste kooselu võiks olla õnnelik. õnnetus kooselus on aga ka lapsed õnnetud. nii et kas kaks või kolm õnnetut inimest. sellest tulenevalt pakkusin ma ühe alternatiivina välja lahutuse, mis võiks nii jäikade ja põhimõtteliste seisukohtade korral olla mõistlik lahendus sõltumata sellest, kas abort tehakse või mitte.

    ja tomile:
    kas minu arvates võiks kellegi potentsiaalse (väidetava/oodatava) õnnelikkuse saavutamiseks või õnnetu-olemise vältimiseks teiste või tema enda elu omatahtsi lõpetada või siis seda tekitada?

    minu maailmas on tegelikult halb kõik, mida tehakse enesekesksetel eesmärkidel. ja sageli on teo ajend selle headuse määramisel olulisem kui tegu ise. näiteks kui antakse kerjusele raha selleks, et end hea inimesena tunda, siis on see halb, kui aga antakse raha kaastundest, siis on see hea. nii ka elu andmisega. kui laps sünnib armastusest, siis on see hea, kui aga soovist saada emapalka või uut autot või lugupeetud positsiooni ühiskonnas, siis on see halb. ses mõttes võiks eutanaasia, kui seda tehakse kannatava inimese soovil ja tema kannatuste vähendamiseks, kvalifitseeruda ehk isegi lubatavaks tapmiseks. enamasti on tapmise motiivid aga siiski omakasupüüdlikud.

    abordiga on aga lood natuke keerulisemad. minu jaoks elu ei alga viljastamise hetkest, vähemalt imetajate keerukuse tasemel mitte. viljastatud munarakk on potensiaalne elu, milest võib saada midagi, aga ei pruugi. võibolla algab elu esimesest hingetõmbest, võibolla veidi varem. näiteks see hetk, kui ema esimest liigutust tunneb, võiks ehk intuitiivselt olla sobilik märk, aga täpselt ma seda piiri tegelikult määratleda ei oska. ehk siis abordiga võib mõnikord ära hoida veel ühe kannatava inimese sündimise siia ilma, mis ei pruugi olla halb. aga kahtlemata on see tegu, mille tagajärgedega tuleb terve ülejäänud elu elada. sest maailmas, kus pole patte, pole ka võimalik neid andeks saada. nii et elada tuleb kõigi oma tegude kõigi tagajärgedega. ja mitte üks, vaid kümneid ja sadu elusid. nii et ma tegelikult püüan alati mõelda, millised võiksid olla minu tegude tagajärjed ja kas ma suudan nendega elada.

    VastaKustuta
  23. ep, mõned kommentaarid:

    Kuna mu küsimus lähtus elu madalamast väärtustamisest kui võimaliku õnnelikkuse-õnnetuolemise, siis enesekasksuse halbdusele osutamine muudab siin vähe. Kas kellegi teise võimaliku õnne/õnnetuse saavutamiseks/vältimiseks võiks enda/tema/kellegi kolmanda elu vabalt lõpetada?

    "sageli on teo ajend selle headuse määramisel olulisem kui tegu ise"
    Kas "sageli" on siin oluline modaalsus? St kas see on vaid "alati" pehmem vorm või on see pigem "mitte alati"? Kui viimane, siis millisel juhul ei ole teo ajend ... olulisem kui tegu ise?

    "kui laps sünnib armastusest, siis on see hea, kui aga soovist saada emapalka või uut autot või lugupeetud positsiooni ühiskonnas, siis on see halb."
    Kas see tähendab, et kui laps sünnib soovist saada emapalka vmt, ja see on halb, siis oleks hea ta tappa? ..

    .. ah jaa, see elu algus on sul selline ebamäärane ja veniv mõiste (ja tsipa irratsionaalne). Mõnede jäoks on küll elu ja laps olemas, aga ei ole inimest, enne kui mõistus peas on (ma ei tea, milline IQ tase on siin inimliku mõistuse kriteeriumiks), nii et lapsetapp polla veel inimesetapp...

    Aga kui ma nüüd oma ähmased mälestused budismist kokku kraabin, siis oli seal vist mingi ahimsa või miskit, ehkki see on rohkem võib-olla džainismi värk.

    VastaKustuta
  24. Off-topicu peal jätkates - lugesin kunagi kuskilt, et mingil loodusrahval loeti laps inimeseks sellest hetkest, kui talle oli nimi pandud. Sinnamaani võis ta tappa, ilma et see oleks inimese tapmisena arvesse läinud. Aborti see rahvas ei tundnud, piiras oma iivet osalt just imikutapu teel ja sättis siis inimelu alguse ametliku piiri sündimisest hilisemasse aega.

    VastaKustuta
  25. Pedagoogiaastad on teinud mind leplikuks selle suhtes, et nii kui klassi omapead jätad, hakatakse isekeskis oma teemadel lobisema :)

    Abort tundus mulle lihtsalt kõige selgem ja mõistetvam näide, kus on ainult kaks üksteist välistavat käitumispraktikat (laps sünnib või mitte, rohkem variente pole; kas vanemad jäävad kokku või lahku on täiesti teisejärguline antud juhul).

    VastaKustuta
  26. Milles seisneb peremudeli hävitamine? Milles üldse peremudel seisneb? Mees ja naine, nende ühised lapsed, nende lapsed ja nende lapsed? Kui on naise lapsed ja mehe lapsed – praegu juba vist ei pea silmad maas sellist „teotust“ pealt vaatama. Peremudel on juba avardunud. Mis on see, mis peremudeli lõplikult hävitab? Pere ei ole ju ainult abielus inimeste perekond. Pere on juba siis, kui sa elad näiteks oma koeraga. See võib väga tore pere olla. Või elad täiesti üksi. Või koos teise inimesega. Peres võivad ka lapsed olla, aga ei pruugi olla. Kui lapsi ei ole, see ei tähenda, et see pere oleks vähem väärtuslik või need inimesed poleks täie eest.

    VastaKustuta
  27. Kõige traditsioonilisem peremudel peaks olema mees, tema mitu naist, konkubiinid ja kõik nende lapsed. Vähemalt on see mudel nii ajas kui ruumis enamuses.

    Teisalt, kui tänapäeva küttide-korilaste pealt vaadata, siis jälle nagu paistaks, et kõige ürgsem peremudel on muretu sarimonogaamia, nii et mine võta kinni.

    VastaKustuta
  28. vastuseks tomile.

    "Kuna mu küsimus lähtus elu madalamast väärtustamisest kui võimaliku õnnelikkuse-õnnetuolemise, siis enesekasksuse halbdusele osutamine muudab siin vähe."
    budismi keskmes on just nimelt enesekesksuse probleem, sest sellest sünnivad kannatused. eesmärgiks ja kannatuste vähenemisele viivaks teeks on isetu käitumine. just nimelt isetu, mitte õige.

    "Kas kellegi teise võimaliku õnne/õnnetuse saavutamiseks/vältimiseks võiks enda/tema/kellegi kolmanda elu vabalt lõpetada?"
    ehk siis kas tapmine võiks olla mõnel juhul õigustatud? jah ja ei. jah, sest mõnikord võib nii ära hoida suuremaid kannatusi. selliseid olukordi tuleb ette peamiselt sõdades ja muudes kriisisituatsioonides. ei, sest tapmisega kaasnevad alati kanatused selle jaoks, kes tapab (tuntud ka karmavõla nime all).

    ""sageli on teo ajend selle headuse määramisel olulisem kui tegu ise"
    Kas "sageli" on siin oluline modaalsus? St kas see on vaid "alati" pehmem vorm või on see pigem "mitte alati"? Kui viimane, siis millisel juhul ei ole teo ajend ... olulisem kui tegu ise?"
    "sageli" sellepärast, et mõnikord võidakse halba kavatsedes teha head. või head kavatsused saada põrgutee sillutiskivideks. sest inimesed ei suuda alati oma tegude tagajärgi adekvaatselt hinnata. aga ma arvan, et sagedamini on siiski taotlus ja tegu samasuunalised.

    ".. ah jaa, see elu algus on sul selline ebamäärane ja veniv mõiste (ja tsipa irratsionaalne)..."
    ma oskan hetkel öelda vaid seda, et ma ei tea, millal elu algab. jah, see on oluline küsimus, millega kahtlemata tasuks tegeleda. võibolla ma 10 või 50 aasta pärast oskan sellele vastata. praegu ei oska.

    VastaKustuta
  29. Ühe fakti unustavad sageli ära ka traditsioonilise elulaadi pooldajad: läbi ajaloo on traditsioonilises peremudelis paari mindud vanemate tahtel või vähemalt nõusolekul. Kui seda põhimõtet kaasajal rohkem jälgitaks, oleks purunenud abielusid palju vähem.

    VastaKustuta