Kriitika ja motivatsioon

 Märt Väljataga piiritles ühes „Sirbis“ (28.10.2005) kirjanduskriitika taotlusi. Kuna neid internetis miskipärast pole, aga nii mõneski vähetühises allikas viidatud, siis tsiteerin seda rahvavalgustuslikes huvides täies pikkuses:

„

PAAR PALVET RETSENSENDILE

Raamatuarvustuste pideva lugeja, toimetaja ja kirjutajana (harva isegi objektina) on mind saatnud tahtmine formuleerida enda ja teiste kirjutajate jaoks mõned keelud, reeglid või näpunäited. Ajakiri „Keel ja Kirjandus“ on küll hakanud iga kahe aasta tagant avaldama kriitika ülevaateid, kuid nendes on seni valitsenud kõrge akadeemilis-kirjandusteoreetiline vaatenurk. Raamatute arvustamine on aga enamasti üsna praktiline ajakirjanduslik tegevus, millel on mitmeid erinevusi akadeemilisest kirjanduskäsitlusest. Põgusa kaalumise järel sain paberile 15 näpunäidet.

1. Pea silmas, millisele väljaandele kirjutad. Kui kunagi kurdeti, et ajalehtedes ilmuvad retsensioonid on liiga pikad ja keerulised, siis nüüd on häda pigem selles, et ka „Loomingusse“ ja „Vikerkaarde“ tuuakse lobedalt lihtsakoelisi lehetekste.
2. Ära eelda seda, nagu oleks lugeja arvustatavat raamatut juba lugenud. Niisugune eeldus võis olla omal kohal veel nõukogude ajal, mil raamatu trükiarv oli suurem kui arvustusel. Nüüd on asjad vastupidi.
3. Seetõttu peaks arvustus andma aimu, millest raamat räägib. Proosaraamatu puhul tähendab see ülevaadet tegelastest ja sündmustiku kokkuvõtet (muidugi puänte välja lobisemata). Mitteilukirjandusliku teose arvustus võiks kirjeldada selle liigendust, luuleraamatu retsensioon sisaldada tsitaate.
4. Lisaks sellele, millest raamat räägib, peaks iseloomustama ka seda, kuidas räägitakse, st stiili. Kui raamatu stiil lugedes silma ei hakka, siis see ei tähenda, nagu seal stiili polekski.
5. Kunagi pole liigne mainida olulisi fakte autori kohta. Lugeja ettevalmistust ei maksa üle hinnata. Kahjuks on meil peaaegu täiesti kadunud sedasorti arvustus, mille kirjutamiseks loeb kriitik läbi kirjaniku kogu varasema toodangu ja asetab uue teose selle konteksti.
6. Mõistagi oleks hea, kui teos asetatakse veel mitmesugustesse muudessegi kontekstidesse.
7. Arvustaja võiks üritada tabada autori kavatsust või seda sisemist vedru, mis autori tiksuma paneb. (Selle peale on küll üks mu kirjanikust tuttav väitnud, et pole midagi ebameeldivamat, kui arvustus, mis ta kavatsusi tuvastab valesti.)
8. Ära käsitle teost ainult kui (autori psüühika, ühiskonna, keele) sümptomit, vaid ka kui teadliku töö vilja.
9. Arvustus peaks andma hinnanguid, olema diskrimineeriv, tegema vahet hea ja halva vahel. Eriti akadeemilise taustaga kirjandusarvustajad kipuvad vältima autori kavatsuse ja teose väärtuse küsimust. Kirjanikest arvustajatel on nende teemade jaoks parem ettevalmistus, kuid neid kammitseb solidaarsus.
10. Pole mõtet kulutada arvustust teiste arvustajatega polemiseerimise peale. Kui aga selleta läbi ei saa, siis tuleks poleemika objekti piiritleda täpselt. Ei maksa võidelda üldistatud varjudega nagu „peavoolu kriitika“, „üldlevinud maitse“, „valitsev arvamus“, „teatavad vähemusringkonnad“ jne. Samuti ei maksaks viidata kuluaarikriitikale.
11. Ära tümita debütanti, eriti kui see on noor ja luuletab. Esimese luulekogu järgi, olgu see kui tahes halb, on väga raske ära aimata autori potentsiaali.
12. Pea silmas, et arvustuse väited omandavad oma täie tähenduse kriitiku varasemate arvustuste taustal. Arvustuse puhul ei ole tähtis üksnes see, mida öeldakse, vaid ka see, kes ütleb. Samal hinnangul on erinev tähendus olenevalt sellest, kas see tuleb kurja mainega või lahke mainega kriitikult.
13. Esimese isiku kasutus on arvustuses seda õigustatum, mida tuntum või mida staažikam on kriitik.
14. Ära kunagi alusta arvustust nii: „Kui toimetaja mulle selle raamatu arvustamiseks andis, siis ...“ Toimetaja ja kriitiku vahelised töised rituaalid võiksid jääda arvustusest välja.
15. Ära kirjuta anonüümset raamatututvustust esimeses isikus. (Seda juhtub „Õhtulehes“, „Sirbis“ jm.)

Lõpuks tunnistan, et olen enamiku punktide vastu ka ise korduvalt eksinud.

Märt Väljataga

„

Eks ma ole neist enam-vähem iga vastu eksinud, küll rohkem, küll vähem ebaõilsatel põhjusel. Kommenteerima kutsuvad samuti kõik, aga jaanijärgses rahvuslikus solidaarsusähmasuses mainiks põgusalt ainult seda, mille vastu eksimine on kontseptuaalsem, ja teist, mille jaatamine ägedam.

Punkti 11 („Ära tümita debütanti, eriti kui see on noor ja luuletab. Esimese luulekogu järgi, olgu see kui tahes halb, on väga raske ära aimata autori potentsiaali“) vastu olen ma eksinud arvatavasti kõige rängemalt, aga selle põhjendusega olen ka mittenõustunud kõige ideoloogilisemalt ja programmilisemalt. Eelkõige siis kirjutises „Humanismi õnnetusi“, kus kirjutan lahti probleemid, mis (iseärnis arvestades praegust kultuurisituatsiooni) on seotud liigselt võimalikule potentsiaalsusele toetumisega.
 

Ka Tolstoi on oma kurikuulsas traktaat-essees "Mis on kunst?" artikuleerinud sugulasintuitsioone nt :  „Kuid vähe sellest, et kunstile kulutatakse nii tohutult palju tööd ja vaeva – talle, niisama kui sõjalegi, ohverdatakse otse inimelusid: sajad tuhanded inimesed pühendavad noorest east peale terve oma elu sellele, et õppida väga kiiresti jalgu keerutama (tantsijad); teised (muusikud) sellele, et õppida väga kiiresti klahve või pillikeeli sõrmitsema, kolmandad (maalikunstnikud) sellele, et osata värvidega üles joonistada kõike, mida näevad; neljandad sellele, et osata mis tahes sõnakõlksu igat kanti väänata ja leida igale sõnale riimi. Ja niisugused inimesed, sageli väga head ja targad inimesed, suutelised mis iganes kasulikuks tööks, metsistuvad selles sõgestavalt ühekülgses harjutustegevuses ja muutuvad nüriks kõigi tõsiste elunähtuste suhtes, kitsarinnalisteks ja enesega täiesti rahul olevateks spetsialistideks, kes ei oska muud, kui vaid jalgu, keelt või sõrmi keerutada.“

Pean möönma, et „enesega täiesti rahul olevaid spetsialiste“ pole ma kohanud, küll aga üksjagu depressiivseid...ee.. nojah, ütleme lihtsalt, et vist ikka ei maksa väga mahitada massiliselt inimesi kunstile pühenduma (eriti XXi saj. teise kümnendi Eestis). Kunst sellest vaevalt võidab, küll aga sünnib palju õnnetuid linnaseid („Linnased, tuletan meelde, on kuivanud idandid, terad, mille pöördumatu kasvuprotsess on ühel hetkel katkenud ja mis ei hakka enam kunagi kasvama ka heale  mullale langedes,“). 

[Siin on vist ikkagi vaja korrata, et a) põhimõtteline kainus, poputamisest keeldumine ei tähenda üleskutset kägistamisele, b) kriitika pole kaugeltki ainumäärav, c) talendile kätt ette ei pane, jne]

„7. Arvustaja võiks üritada tabada autori kavatsust või seda sisemist vedru, mis autori tiksuma paneb. (Selle peale on küll üks mu kirjanikust tuttav väitnud, et pole midagi ebameeldivamat, kui arvustus, mis ta kavatsusi tuvastab valesti.)“

Selle punkti tõin praegu välja, sest see puudutab minu arust üht keskseimat küsimust, mis romaanikunsti õigustab. Kirjandus võib olla lugeja jaoks väga paljudes erinevates funktsioonides alates ajaviitest ja unistamiskargust. Aga väga paljudele neist funktsioonidest on tehnoloogiline areng andud kõvasti võimsamad ja tõhusamad konkurendid, aga sellele funktsioonile mitte.

Vastus küsimusele, „miks inimene nii käitub nagu ta käitub?“ on üks keerukamaid ja üks põhjapanevamaid, ühtlasi on sellele vastamise viis üks kõnekamaid infoallikaid konkreetse inimese sisemaailmast. Primitiivne inimene omistab teisele inimesele primitiivseid motivatsioone. See on mind uuema kodumaise kirjanduse puhul eriliselt häirinud, see, et inimesed (peale lüürilise minajutustaja) on enamvähem sisemaailmata, parimal juhul on nad miksrile või akutrellile sarnanevad black-box’id.

"Inimesed reostavad, sest nad on hoolimatud", "Inimesed šoppavad, sest nad on amoraalsed", "Inimesed võtavad SMS-laenu, sest nad on lollid", "Poliitikud käituvad nii, sest neid huvitab ainult omakasu", "X annetas raha, sest ta on eneseimetleja", "Arvustaja kirjutas nii, sest ta on kade", "Raskolnikov käitus nii, sest ta oli loll", "BP juht reostas Mehhiko lahe, sest ta hoolib ainult rahast".

Kui aga vaadata suurimaid romaanikirjanikke, siis üheks, mis teeb neid nii suureks, on just inimese motivatsioonidünaamika ja afektistruktuuri peen ja nüansseeritud läbinägemine ning kogu selle komplekssuse adumine. Viimane on demokraatliku liberalismi ehk suure individuaalse vabaduse ajastul eriti oluline. Komplekteerides loengumaterjale keskkonnaeetika loengukursuse jaoks tuli tihti tahtmine kogu konkreetselt sellealane kirjandus kõrvale jätta. Alates Thoreaust Peter Singerini, Lynn Whitest Aldo Leopoldini — nende arusaam (vaba) inimese motivatsioonidünaamikast on nii öökima ajavalt primitiivne, et sellega konkureerivad ainult akadeemilise eetika klassikud ja sotsioloogia standardmudelid ning tuleb tahtmine alustada Dostojevskist (mis on vist küll stardiks liiga kange; ehk Maslow?). 

„Enamik liigi Homo sapiens täiskasvanuid liikmeid on toimijad: tegutsevad ratsionaalsed olendid, kes on võimelised valikuteks ning tegutsemiseks väärtustest või väärtushinnangutest lähtudes,“ kirjutatakse 2007 aasta „Akadeemias“! SIC! [isegi Punamütsikese muinasjutt toetub adekvaatsemale inimkäsitlusele, Gottverdammt!]

Lisan mõne lohutava tsitaadi:

"Seal, kus ühiskondlike suhete struktuur võimaldab üksikisikul suuremal määral hetkeimpulsside ajel toimida kui õukonnas, ei ole vajalik ega võimalik väga põhjalikult tegelda küsimusega, kuidas on lood teise inimese teadvuse- ja afektistruktuuriga ning missugustel varjatud motiividel, missugustel arvestustel põhineb tema käitumine. Ühel juhul järgneb arvestusele arvestus, teisel juhul afektile afekt. Selline vahetu tugev afekt jätab aga inimesele vähe võimalusi käitumiseks: teine inimene on kas sõber või vaenlane, hea või paha. Ja vastavalt sellele, kuidas teist afektide mustvalges pildis nähakse, ka toimitakse. Inimene tajub kõike iseenda kohta käivana. See, et päike paistab või parajasti müristab, et keegi teine naerab või kulmu kortsutab – see kõik apelleerib sellise afektistruktuuri puhul vahetult selle inimese tunnetele, kes seda näeb. Ja nii, nagu nähtu teda parajasti sõbralikult või vaenulikult erutab, nii ta seda ka võtab – enda suhtes kas siis sõbralikult või vaenulikult mõelduna. Tal ei tule mõttesse, et seda kõike – välku, mis teda peaaegu tabab, näoilmet, mis teda solvab – võiks seletada ka kaugemate seostega, millel ei ole tema endaga otseselt midagi tegemist. Nii looduse kui ka inimeste suhetes omandavad inimesed ettenägelikkuse alles sel määral, kuidas süvenev funktsioonijaotus ja igapäevane põimumine järjest pikematesse inimahelatesse üksikisikut selle ettenägelikkuse ja afektide suurema talitsemisega harjutab. Alles siis hakkab aegamööda kerkima loor, mille kired on silme ette mananud, ja pilgule avaneb uus maailm – maailm, mis kulgeb üksikisiku jaoks sõbralikult või vaenulikult, ilma et see oleks otseselt tema jaoks sõbralikult või vaenulikult mõeldud, sündmuste kokkusattumine, mille seoste avamine vajab kaugeleulatuvat kiretut jälgimist." (Norbert Elias "Tsiviliseerumisprotsess")

Veel tõesti Suure Romaani — George Saiko „ Triivimisi“ e.k. 2010 — järelsõnast:

„Jutustajale on seesmised protsessid niisama tähtsad kui välised, lugejapsühholoogiliselt tähtsaim on talle aga vastastikune mõju seesmiste ja väliste protsesside vahel. Oma teoreetilist lähenemist nimetas Saiko ise „maagiliseks realismiks“. See silt võib abiks olla, kuid alles selle täpne seletus Saiko enese suust lubab seda täielikult mõista:
„„Seesmise inimese“ uus realism, see maagiline realism ei piirdu aga ühe või mitme põhimotiiviga, hingelise nähtumusmaailma süvapsühholoogiliste põhjendustega, kõige vähem keskse hirmumotiivi kui tolle hirmuga, mis saadab igasugust olemist ja on seeläbi meile kaasa antud.
Selle realismi ammendamatuks teemaks on afektiivsed kujutlused ja nende seosed, instinktiivsus, subjektiivsed sümbolid, lühidalt, teadvuse-eelsed ja alateadlikud ning tegelikult kujustavad jõud, mis mängivad üksikisiku eksistentsis nii otsustavat osa. Kuid romaanikirjaniku ülesandeks on näidata, kuidas see „sügavuse tõukejõud“, need maa-alused salapärased väed murravad läbi pealmisest konventsioonikihist ning lisavad tegelikud põhjused astmelisele konfliktile.
Alateadvuse avastamine [seda on omistatud mh Dostojevskile – M.K.] on andnud kunstile, eriti tänapäeva eepikale, tohutult ruumi juurde.““

 Ja üks näide Musililt (mis pole eksaktnäitlikustav, aga see oli mul juba üheks varasemaks asjaks arvutisse löödud):

„Nii oli eeskiri nüüd aseaineks maailma kaotsiläinud osavõtlikkusele, ja Moosbrugger mõtles: „Sul on pikk nöör kaelas ja sa ei suuda näha, kes sellest tõmbab.“ Ta oli otsekui ümber nurga välismaailma külge seotud. Inimesed, kes suuremas osas ei mõtelnud üldse tema peale, jah, isegi temast midagi ei teadnud või kellele ta parimal juhul tähendas ainult niipalju kui tavaline kana tavalisel külateel ülikooli zooloogiaprofessorile, toimisid kõik koos, et valmistada talle saatust, mille kehatut rebimist ta endas tundis. Keegi kantseleipreili kirjutas lisanduse tema toimiku juurde. Keegi registraator käsitles seda kunstiküllaste mälureeglite järgi. Keegi ministeeriuminõunik valmistas ette uusimat juhtnööri karistuse täideviimiseks. Mõned psühhiaatrid pidasid erialast vaidlust palgalt psühhopaatilise kalduvuse eristamise kohta teatavaist langetõvejuhtumitest ja nende segunemistest teiste haiguspiltidega. Juristid kirjutasid pehmenduspõhjuste vahekorrast leevenduspõhjustega. Keegi piiskop võttis sõna üldise kombelõtvuse vastu ja keegi jahirentnik kurtis Bondea abikaasale rebaste võimustvõtmise üle, mis tugevdas tolle kõrge funktsionääri häälestust õiguspõhimõtete vankumatuse kasuks.“