Jagav Kaus ja antikommunikatiivne Pulkkinen

Hakkasin lugema Riikka Pulkkineni „Tõde“.  Raamatututvustus on selline:

„Pulkkineni romaanid paistavad silma psühholoogilise viimistletusega, neis käsitletakse napi ja täpse poeetilisusega inimsuhete igavesi teemasid: unistusi, suguluse painet, vastutust, üksindust, surelikkust, armastuse ja saatuse seoseid, sügavate tunnete jäävust. „Tõde“ on ühtaegu lihtne lugu ja sügav üldistus.
Teose lihtsus väljendub üldinimlike teemade julgelt tundelises ja siiski täpses käsitlemises – läbi kolme põlvkonna ulatuvalt kirjeldatakse inimmeele ulatumist sügavast meeleheitest joovastava rõõmuni. Samas kumab Pulkkineni tekstist läbi tema filosoofiline taust ja hoiak, soov leida suhete, kujutluste ja mälestuste rägastikust üles miski, mis kordub ja püsib. Selleks on sügavate, inimesest isiksust tegevate tunnete kestvus – aeg teeb inimesega oma töö, kuid Pulkkineni vaates ei suuda aeg määrata ega väärata inimese olemust vormivaid tundeid ja mälestusi. Miski inimeses püsib, olgugi et aeg püüab kalestada ta hinge, tuhmistada ta mälu ja murrab lõpuks maha ta keha. Riikka Pulkkinen (1980) on soome prosaist, kes on avaldanud kaks romaani.
Tema debüütteos “Piir” (“Raja”, e k Pegasus, 2009, tlk Monika Pais) kandideeris Soome suurima ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinnale ja osutus Soomes 2006. aasta enimmüüdud debüütteoseks.
Tema teine romaan “Tõde” (“Totta”, e k Pegasus, 2011, tlk Jan Kaus) kandideeris aga juba Soome suurimale kirjandusauhinnale, Finlandiale.“

Sügavalt üldistav, täpne, psühholoogiliselt viimistletud jne  — huviäratav, kahtlemata huviäratav. Noh,  raamatu tagakaanel olev tutvustus on muidugimõista reklaam, millesse ei tasu ülemäära tõsiselt suhtuda, aga Finlandiale kandideerimine, rahvusvaheline müügiedu jms on ju ometi faktid, mis päris tühjad ometigi olla ei saa. Ja tõlkijaks on Jan Kaus.

Õigupoolest on viimane mulle isiklikult suurim küsimärk. Loen ja aiva küsin: mis pagana pärast Jan Kaus tõlkis säärast ******? (mõistlikke ja tõlketeoni summeeruvaid võimalikke motiive leiab muidugi palju:  lühikesed laused ja lihtne keel, hea tasuvus, võimalik tutvus jne) Nimelt selle väljaveninud õhklemise kunstiline väärtus on ikka kaunis niru. Näiteks Kausi enda „Hetk“ lööb seda ikka pika puuga. Lakoonilism iseloomustus  Pulkkineni „Tõe“ kohta oleks:  lahjendatud Baricco.  Kesksed positiivsused, mis ülal toodud tutvustuses esitatakse, on valed: psühholoogiline viimistletus, sügavus ja üldistusvõimelisus on nullilähedane. Loomulikult on iga teos dialoogiline protsess lugejaga, ent selle teose puhul peab üldistusvõime, analüütilisus, psühholoogiline läbinägelikus jms lugeja poolt olema, sest autor neid „Tõe“ puhul ise rakendanud pole.  Siin on ka veel üks võimalik põhjus, miks „Tõde“ Kausile meeldida võiks: kui „Hetke“ kasutada koodina „Tõe“ lugemiseks, siis on tulemus märksa väljakannatatavam (aga siiski, väärtus on kindlat „Hetkes“, mitte „Tões“).


Kaus ütleb „Tõe“ kohta: „Mulle väga meeldib selle romaani üks keskseid mõtteid, et ajal pole tugevatele tunnetele mõju. Aeg võib need tunded katta, neile mingi vaaba peale kasvatada, aga tunded ise jäävad alles, nad ei vanane.”

See ei ole „Tõe“ mõte, see on pigem  „Hetke“ mõte. „Hetk“ artikuleerib ühte taolist intuitsiooni (ja arusaadavalt on see intuitsioon Kausile väga kodune, enamgi: nii oluline, et ta pidas seda romaanistamisvääriliseks) ja mul on tunne, et on üpris tõenäoline, et Kaus võttis ka „Tõde“ selle sama intuitsiooni artikulatsioonina. Õigupoolest on see „Tõe“ ja sellelaadsete raamatute toimemehhanism: nad meelitavad sinna sisselugema ennast, paigutama sinna enese sisemaailm ja sügavus (viimane on aga teatavasti maksimaalne võimalik sügavus, eks).  Nad ei anna midagi uut, aga see vastunoogutus (peeglis) on nii meelitav, et seda peetakse tunnetuse avardumiseks.

Olen kirjutanud varem: „Kuigi Baricco kirjutab raamatuid, kuulub ta romaani vaimu vastasleeri: teda iseloomustab akommunikatiivsus ja illusiooniloome. Baricco lullad on kantud muusika, mitte romaani vaimust ja võib kujutada ette, millist vastumeelsust tekitaks temas rõhutused, et kujutlus peab reaalsusega ühilduma, et „illusioonid põhjustavad agooniat“ ja „tegelikkuse eiramine põhjustab konkreetseid vaimseid, aga ka füüsilisi kannatusi“. Kui Musil ja Mann näevad ränka ja paljusõnalist vaeva, et midagi öelda, midagi edasi anda, midagi selgeks teha, siis napisõnaline Baricco üritab välja meelitada lummatud publiku aplausi, tema eesmärgiks on luua illusioon Kirjeldamatust Sügavusest.“

Tsitaadid selles tsitaadis kuuluvad Jan Kausile, kelle vastandasin seal leerile, mida esindab Baricco (ja ka Pulkkinen).

Jan Kausilt küsitakse: „Mis oli suurim tõuge «Hetke» kirjutamisele?“ ja ta vastab: „Eks siin oli mitmeid ja täiesti erinevaid asju. Suurimaks tõukeks oli see, et tahtsin kirjutada mitut lugu ühe loo sees. Mind on alati huvitanud inimsuhted. Kommunikatsiooniprobleemid, miks inimesed üksteisest aru ei saa.“

Full respect! Pulkkinen kuulub aga selgelt vastasleeri: nagu Bariccotki iseloomustab teda akommunikatiivsus ja illusiooniloome. Võiks isegi olla veel järsem: mitte akommunikatiivsus, vaid antikommunikatiivsus. Kommunikatiivsusele töötatakse aktiivselt vastu. Kommunikatiivsusele eelistatakse alati privaatkujutlust ja ühisosa loomisele ja-või otsimisele eelistatakse selle aktiivset vältimist: jutustades kasutatakse hermeetilisi idiosünkraasiaid ja sattumusi — antikommunikatiivsus par excellence.

Mõned suvalised näited:

„Mul on koduigatsus, ööd, mil laman voodis tänavavalguse vihus ärkvel ja nutan igatsusest, unistan heinamaast, ujumisest üle öise järve, leibjuustust, tärgeldatud linadest ja sellest, kui olin üheksa-aastane ja veetsin unelevaid tunde koolipingis.“

„Sügaval, oma mina mingis kihis, peidab ta noort naist, kes ujub üle järve, tüdrukut, kes neljateist-aastasena rõõmustas suusavõistluse võidu üle, kallates endale pähe mustikasuppi.“

„Kindlasti nägi ta täpsel samasugune välja kolmeteistaastasena, kui naabripoiss meelitas teda nurga taha suitsu tegema ja neile tuli vastu vastasmaja ilus Loviisa, masinakirjutaja, kellesse kõik selle kandi poisid olid armunud.“

Kommunikatsioon tuleb ladinakeelsest sõnast communicare, mis tähendab paljudele ühiseks muutmist, jagamist. Mida teeb Pulkkinen? Täpselt vastupidist asja! Millestki rääkides viitab ta millelegi jagamatule, ta ei muuda asju ühiseks, vaid vastupidi — puhtprivaatseks, idiosünkraatiliseks; ta peidab, katab kinni sisemaailma. Ja-jah, me ju kõik teame seda minakihtidesse peidetud neljateist-aastast tüdrukut, kes suusavõistluse võidu üle rõõmustades endale mustikasuppi pähe kallas! Rohkem hermeetilisse konkreetsusesse annab ikka pugeda!

Veel üks representatiivne näide Pulkkineni sügavusest:

„Kui ta ütleb „tahan“, vaatab ta mu silmadesse, silmade taha, ja ma mõtlen, et õigupoolest on inimese nägu nagu mingi avavus, nagu metsalagendik. Kui inimene ütleb „tahan“, avaneb ta näol iga palve ja soov, hirm ja salajanegi rõõm, lapsepõlve rõõm, nagu astuks ta puude varjust valguse kätte“.

Pole midagi sügavamat tummast pilgust, eks, mistõttu ka siin on tegelased ülimalt napisõnalised. 

„Nad tõusid nagu kokkulepitult, vaatasid teineteist nagu inimesed, kes on imeliku tuju ajel paljastanud teineteisele kõik.“

Khm, ja millised on inimesed, kellel on võimalik (nt mõne imeliku tuju ajel) paljastada teineteisele kõik? Noh, eks ikka sellised, kellele paljastus tähendab riiete ära võtmist valgustatud oludes st inimesed, kellel täielikult puudub sisemaailm, inimesed, kes on oma fassaadiga identsed. Psühholoogiline sügavus, indeed!

„Ta tunneb, et on selles kleidis keegi muu.“ Mhm, kardan, et sellise psühhotüübi korral, kus riietus on konstitueeriv element, see võibki nii olla...

Kui püüda tuua „Tõe“ kvintessents välja ühe kirjelduse ja ühe dialoogina, siis oleks need järgmised:

„Ööbik puu otsas kuuleb neid, aga ei ütle midagi. Tema silm on helkiv, must koht kõiksuses. Tumma ja kõiketeadvana valvab lind neid, alles õhtul laseb ta oma nõuanded kõlava lauluna ilma peale laiali.“ (lk 45)

Silm kui sügavuse non plus ultra ja TUMM kõiketeadvus.

Representatiivseim dialoog (mis on mõistagi ühe kõnelejaga) on järgmine:

„„Sa ei tea sellest midagi,“ ütles ema korraga kustuval häälel. „Sa arvad, et sa tead, mis valu see on. Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi.““

Jah, see dialoog võtab kokku kogu „Tõe“ sügavusse ja sisu ja psühholoogilise viimistletuse ja üldistuse. Nagu kõik sellelaadsed teosed, on ka „Tõe“ eesmärk panna lugeja austusest ja hardusest vakatama, lummatult imetlema Sügavust ja Tundeid, mida ta isegi ette ei suuda kujutada (aga need on selle fassaadi taga kindlasti olemas!). „Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi“. Sina, väike ja tavaline, kes sa ei tea, mis on Tõeline Valu, Tõeline Ilu, Tõelised Tunded. Lihtsalt ole vait ja ole tänulik, et võid peesitada selle kordumatu Mineviku paistel! Baricco tegelased tulevad sageli mingilt reisilt (kust, seda ei teata) ning vaikivad, ei räägi sõnagi, nad lihtsalt kiirgavad oma Kohutavat Saladust, Tragöödiat.

Väga representatiivne on ka üks juhuslik kõnelus haigla ooteruumis:

„Naise haigus sundis teda teietama. Või ehk hoopis ilu.
„Te oleksite kindlasti parema meelega õues, ilus päev on.“
„Kas te teate, et ma suren,“ ütles naine.
Naine vaatas talle rahulikult silma, segas kohvi. See oli tõeste lausete territoorium. Mingil põhjusel öeldi siin, kus süda oli süda ja maka oli maks, ja kavatsus jäi kavatsuseks, aga tiitel oli sama kerge kui kuulujutt, vaid laused, mis olid läbinisti tõesed.
„Mu naine sureb samuti,“ ütles ta justki vastutasuks.
Korraga oli selle väljaütlemine kerge. Enne oli ta kartnud lausega kaasnevat kurbust, kuid nüüd kõlas see nagu tõsiasi.
„Kui palju talle aega anti?“ küsis naine rahulikult.
„Nad ei ütle, Kuid kui hästi läheb, siis jaanipäevast edasi, juuni lõpuni.“
Naine vaatas aknast välja.
„Kas te olite õnnelikud?“
Ta ei pidanud vastamisega viivitama.
„Olime. Viimastel aegadel on tundunud, et me olime väga õnnelikud.“
„Sellest saab alles tagantjärele aru,“ ütles naine.“

Tšš... hästikasvatatud inimene ei julge siin hingatagi, lööb pilgu maha, tajub korraga nii oma tühisust kui ka teenimatut õnne olla tunnistajaks dialoogile, mida peavad kaks inimest, kes on temast mõõtmatult suuremad, sest nad on mõlemad ühenduses Tragöödiaga. Tüünelt vahetavad nad oma nappe repliike, teadlikud väärikusest ja suurusest, mille annab neile nende Tragöödia. „Ma olen suremas,“ ütleb tervituseks üks, „mu naine ka,“ vastab teine.. aga sina? Kas sa arvad, et sa tead, mis valu see on? Ah? „Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi“! Lihtsalt kummarda nende Kannatuse ees nagu Zossima Dmitri Karamazovi ees!

See tuletab mulle meelde ühte treilerit, mis tõotab, et peagi presenteeritakse meile Dostojevski „Idioodi“ totaal-lamestamist, selle psühholoogilise šedöövri laiaks löömist vastu audiovisuaalefekte ja kujutlust, vastu seda tumma pilku, mis primitiivsele vaimule on suurim võimalik sügavus (meenub veel üks sarnane kujutluse eskalatsioon, vaimuvaba lameduse kõrgpilotaaž — „Girl with a Pearl Earring“). Loodetavasti on sellised gümnasiste võimalikult vähe, kes arvavad, et „Idioodi“ vaatamine asendab mingilgi määral „Idioodi“  lugemist.
Brhh...