6. juuni 2011

Jagav Kaus ja antikommunikatiivne Pulkkinen

Hakkasin lugema Riikka Pulkkineni „Tõde“.  Raamatututvustus on selline:
„Pulkkineni romaanid paistavad silma psühholoogilise viimistletusega, neis käsitletakse napi ja täpse poeetilisusega inimsuhete igavesi teemasid: unistusi, suguluse painet, vastutust, üksindust, surelikkust, armastuse ja saatuse seoseid, sügavate tunnete jäävust. „Tõde“ on ühtaegu lihtne lugu ja sügav üldistus.
Teose lihtsus väljendub üldinimlike teemade julgelt tundelises ja siiski täpses käsitlemises – läbi kolme põlvkonna ulatuvalt kirjeldatakse inimmeele ulatumist sügavast meeleheitest joovastava rõõmuni. Samas kumab Pulkkineni tekstist läbi tema filosoofiline taust ja hoiak, soov leida suhete, kujutluste ja mälestuste rägastikust üles miski, mis kordub ja püsib. Selleks on sügavate, inimesest isiksust tegevate tunnete kestvus – aeg teeb inimesega oma töö, kuid Pulkkineni vaates ei suuda aeg määrata ega väärata inimese olemust vormivaid tundeid ja mälestusi. Miski inimeses püsib, olgugi et aeg püüab kalestada ta hinge, tuhmistada ta mälu ja murrab lõpuks maha ta keha. Riikka Pulkkinen (1980) on soome prosaist, kes on avaldanud kaks romaani.
Tema debüütteos “Piir” (“Raja”, e k Pegasus, 2009, tlk Monika Pais) kandideeris Soome suurima ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinnale ja osutus Soomes 2006. aasta enimmüüdud debüütteoseks.
Tema teine romaan “Tõde” (“Totta”, e k Pegasus, 2011, tlk Jan Kaus) kandideeris aga juba Soome suurimale kirjandusauhinnale, Finlandiale.“

Sügavalt üldistav, täpne, psühholoogiliselt viimistletud jne  — huviäratav, kahtlemata huviäratav. Noh,  raamatu tagakaanel olev tutvustus on muidugimõista reklaam, millesse ei tasu ülemäära tõsiselt suhtuda, aga Finlandiale kandideerimine, rahvusvaheline müügiedu jms on ju ometi faktid, mis päris tühjad ometigi olla ei saa. Ja tõlkijaks on Jan Kaus.

Õigupoolest on viimane mulle isiklikult suurim küsimärk. Loen ja aiva küsin: mis pagana pärast Jan Kaus tõlkis säärast ******? (mõistlikke ja tõlketeoni summeeruvaid võimalikke motiive leiab muidugi palju:  lühikesed laused ja lihtne keel, hea tasuvus, võimalik tutvus jne) Nimelt selle väljaveninud õhklemise kunstiline väärtus on ikka kaunis niru. Näiteks Kausi enda „Hetk“ lööb seda ikka pika puuga. Lakoonilism iseloomustus  Pulkkineni „Tõe“ kohta oleks:  lahjendatud Baricco.  Kesksed positiivsused, mis ülal toodud tutvustuses esitatakse, on valed: psühholoogiline viimistletus, sügavus ja üldistusvõimelisus on nullilähedane. Loomulikult on iga teos dialoogiline protsess lugejaga, ent selle teose puhul peab üldistusvõime, analüütilisus, psühholoogiline läbinägelikus jms lugeja poolt olema, sest autor neid „Tõe“ puhul ise rakendanud pole.  Siin on ka veel üks võimalik põhjus, miks „Tõde“ Kausile meeldida võiks: kui „Hetke“ kasutada koodina „Tõe“ lugemiseks, siis on tulemus märksa väljakannatatavam (aga siiski, väärtus on kindlat „Hetkes“, mitte „Tões“).


Kaus ütleb „Tõe“ kohta: „Mulle väga meeldib selle romaani üks keskseid mõtteid, et ajal pole tugevatele tunnetele mõju. Aeg võib need tunded katta, neile mingi vaaba peale kasvatada, aga tunded ise jäävad alles, nad ei vanane.”

See ei ole „Tõe“ mõte, see on pigem  „Hetke“ mõte. „Hetk“ artikuleerib ühte taolist intuitsiooni (ja arusaadavalt on see intuitsioon Kausile väga kodune, enamgi: nii oluline, et ta pidas seda romaanistamisvääriliseks) ja mul on tunne, et on üpris tõenäoline, et Kaus võttis ka „Tõde“ selle sama intuitsiooni artikulatsioonina. Õigupoolest on see „Tõe“ ja sellelaadsete raamatute toimemehhanism: nad meelitavad sinna sisselugema ennast, paigutama sinna enese sisemaailm ja sügavus (viimane on aga teatavasti maksimaalne võimalik sügavus, eks).  Nad ei anna midagi uut, aga see vastunoogutus (peeglis) on nii meelitav, et seda peetakse tunnetuse avardumiseks.
Olen kirjutanud varem: „Kuigi Baricco kirjutab raamatuid, kuulub ta romaani vaimu vastasleeri: teda iseloomustab akommunikatiivsus ja illusiooniloome. Baricco lullad on kantud muusika, mitte romaani vaimust ja võib kujutada ette, millist vastumeelsust tekitaks temas rõhutused, et kujutlus peab reaalsusega ühilduma, et „illusioonid põhjustavad agooniat“ ja „tegelikkuse eiramine põhjustab konkreetseid vaimseid, aga ka füüsilisi kannatusi“. Kui Musil ja Mann näevad ränka ja paljusõnalist vaeva, et midagi öelda, midagi edasi anda, midagi selgeks teha, siis napisõnaline Baricco üritab välja meelitada lummatud publiku aplausi, tema eesmärgiks on luua illusioon Kirjeldamatust Sügavusest.“
Tsitaadid selles tsitaadis kuuluvad Jan Kausile, kelle vastandasin seal leerile, mida esindab Baricco (ja ka Pulkkinen).

Jan Kausilt küsitakse: „Mis oli suurim tõuge «Hetke» kirjutamisele?“ ja ta vastab: „Eks siin oli mitmeid ja täiesti erinevaid asju. Suurimaks tõukeks oli see, et tahtsin kirjutada mitut lugu ühe loo sees. Mind on alati huvitanud inimsuhted. Kommunikatsiooniprobleemid, miks inimesed üksteisest aru ei saa.“

Full respect! Pulkkinen kuulub aga selgelt vastasleeri: nagu Bariccotki iseloomustab teda akommunikatiivsus ja illusiooniloome. Võiks isegi olla veel järsem: mitte akommunikatiivsus, vaid antikommunikatiivsus. Kommunikatiivsusele töötatakse aktiivselt vastu. Kommunikatiivsusele eelistatakse alati privaatkujutlust ja ühisosa loomisele ja-või otsimisele eelistatakse selle aktiivset vältimist: jutustades kasutatakse hermeetilisi idiosünkraasiaid ja sattumusi — antikommunikatiivsus par excellence.

Mõned suvalised näited:
„Mul on koduigatsus, ööd, mil laman voodis tänavavalguse vihus ärkvel ja nutan igatsusest, unistan heinamaast, ujumisest üle öise järve, leibjuustust, tärgeldatud linadest ja sellest, kui olin üheksa-aastane ja veetsin unelevaid tunde koolipingis.“

„Sügaval, oma mina mingis kihis, peidab ta noort naist, kes ujub üle järve, tüdrukut, kes neljateist-aastasena rõõmustas suusavõistluse võidu üle, kallates endale pähe mustikasuppi.“

„Kindlasti nägi ta täpsel samasugune välja kolmeteistaastasena, kui naabripoiss meelitas teda nurga taha suitsu tegema ja neile tuli vastu vastasmaja ilus Loviisa, masinakirjutaja, kellesse kõik selle kandi poisid olid armunud.“
Kommunikatsioon tuleb ladinakeelsest sõnast communicare, mis tähendab paljudele ühiseks muutmist, jagamist. Mida teeb Pulkkinen? Täpselt vastupidist asja! Millestki rääkides viitab ta millelegi jagamatule, ta ei muuda asju ühiseks, vaid vastupidi — puhtprivaatseks, idiosünkraatiliseks; ta peidab, katab kinni sisemaailma. Ja-jah, me ju kõik teame seda minakihtidesse peidetud neljateist-aastast tüdrukut, kes suusavõistluse võidu üle rõõmustades endale mustikasuppi pähe kallas! Rohkem hermeetilisse konkreetsusesse annab ikka pugeda!

Veel üks representatiivne näide Pulkkineni sügavusest:

„Kui ta ütleb „tahan“, vaatab ta mu silmadesse, silmade taha, ja ma mõtlen, et õigupoolest on inimese nägu nagu mingi avavus, nagu metsalagendik. Kui inimene ütleb „tahan“, avaneb ta näol iga palve ja soov, hirm ja salajanegi rõõm, lapsepõlve rõõm, nagu astuks ta puude varjust valguse kätte“.
Pole midagi sügavamat tummast pilgust, eks, mistõttu ka siin on tegelased ülimalt napisõnalised. 
„Nad tõusid nagu kokkulepitult, vaatasid teineteist nagu inimesed, kes on imeliku tuju ajel paljastanud teineteisele kõik.“
Khm, ja millised on inimesed, kellel on võimalik (nt mõne imeliku tuju ajel) paljastada teineteisele kõik? Noh, eks ikka sellised, kellele paljastus tähendab riiete ära võtmist valgustatud oludes st inimesed, kellel täielikult puudub sisemaailm, inimesed, kes on oma fassaadiga identsed. Psühholoogiline sügavus, indeed!
„Ta tunneb, et on selles kleidis keegi muu.“ Mhm, kardan, et sellise psühhotüübi korral, kus riietus on konstitueeriv element, see võibki nii olla...


Kui püüda tuua „Tõe“ kvintessents välja ühe kirjelduse ja ühe dialoogina, siis oleks need järgmised:
„Ööbik puu otsas kuuleb neid, aga ei ütle midagi. Tema silm on helkiv, must koht kõiksuses. Tumma ja kõiketeadvana valvab lind neid, alles õhtul laseb ta oma nõuanded kõlava lauluna ilma peale laiali.“ (lk 45)
Silm kui sügavuse non plus ultra ja TUMM kõiketeadvus.

Representatiivseim dialoog (mis on mõistagi ühe kõnelejaga) on järgmine:

„„Sa ei tea sellest midagi,“ ütles ema korraga kustuval häälel. „Sa arvad, et sa tead, mis valu see on. Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi.““

Jah, see dialoog võtab kokku kogu „Tõe“ sügavusse ja sisu ja psühholoogilise viimistletuse ja üldistuse. Nagu kõik sellelaadsed teosed, on ka „Tõe“ eesmärk panna lugeja austusest ja hardusest vakatama, lummatult imetlema Sügavust ja Tundeid, mida ta isegi ette ei suuda kujutada (aga need on selle fassaadi taga kindlasti olemas!). „Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi“. Sina, väike ja tavaline, kes sa ei tea, mis on Tõeline Valu, Tõeline Ilu, Tõelised Tunded. Lihtsalt ole vait ja ole tänulik, et võid peesitada selle kordumatu Mineviku paistel! Baricco tegelased tulevad sageli mingilt reisilt (kust, seda ei teata) ning vaikivad, ei räägi sõnagi, nad lihtsalt kiirgavad oma Kohutavat Saladust, Tragöödiat.

Väga representatiivne on ka üks juhuslik kõnelus haigla ooteruumis:

„Naise haigus sundis teda teietama. Või ehk hoopis ilu.
„Te oleksite kindlasti parema meelega õues, ilus päev on.“
„Kas te teate, et ma suren,“ ütles naine.
Naine vaatas talle rahulikult silma, segas kohvi. See oli tõeste lausete territoorium. Mingil põhjusel öeldi siin, kus süda oli süda ja maka oli maks, ja kavatsus jäi kavatsuseks, aga tiitel oli sama kerge kui kuulujutt, vaid laused, mis olid läbinisti tõesed.
„Mu naine sureb samuti,“ ütles ta justki vastutasuks.
Korraga oli selle väljaütlemine kerge. Enne oli ta kartnud lausega kaasnevat kurbust, kuid nüüd kõlas see nagu tõsiasi.
„Kui palju talle aega anti?“ küsis naine rahulikult.
„Nad ei ütle, Kuid kui hästi läheb, siis jaanipäevast edasi, juuni lõpuni.“
Naine vaatas aknast välja.
„Kas te olite õnnelikud?“
Ta ei pidanud vastamisega viivitama.
„Olime. Viimastel aegadel on tundunud, et me olime väga õnnelikud.“
„Sellest saab alles tagantjärele aru,“ ütles naine.“

Tšš... hästikasvatatud inimene ei julge siin hingatagi, lööb pilgu maha, tajub korraga nii oma tühisust kui ka teenimatut õnne olla tunnistajaks dialoogile, mida peavad kaks inimest, kes on temast mõõtmatult suuremad, sest nad on mõlemad ühenduses Tragöödiaga. Tüünelt vahetavad nad oma nappe repliike, teadlikud väärikusest ja suurusest, mille annab neile nende Tragöödia. „Ma olen suremas,“ ütleb tervituseks üks, „mu naine ka,“ vastab teine.. aga sina? Kas sa arvad, et sa tead, mis valu see on? Ah? „Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi“! Lihtsalt kummarda nende Kannatuse ees nagu Zossima Dmitri Karamazovi ees!

See tuletab mulle meelde ühte treilerit, mis tõotab, et peagi presenteeritakse meile Dostojevski „Idioodi“ totaal-lamestamist, selle psühholoogilise šedöövri laiaks löömist vastu audiovisuaalefekte ja kujutlust, vastu seda tumma pilku, mis primitiivsele vaimule on suurim võimalik sügavus (meenub veel üks sarnane kujutluse eskalatsioon, vaimuvaba lameduse kõrgpilotaaž — „Girl with a Pearl Earring“). Loodetavasti on sellised gümnasiste võimalikult vähe, kes arvavad, et „Idioodi“ vaatamine asendab mingilgi määral „Idioodi“  lugemist.
Brhh...


12 kommentaari:

  1. vahe on väga selge, sina oled kuri, aga kaus ei ole. missa lahmid!

    VastaKustuta
  2. (Eks lahmimist tuleb kommentaariumiteski ette...)

    Ei saa vaielda!

    Küll aga pidasin antud juhul, ütleme, teist rõhuastetust silmas.

    VastaKustuta
  3. Hea Mihkel,

    tänud huvitava ja edasi-tagasimõtlema ajendava arvamuse eest. Ma kommenteeriksin (alustuseks?) ühe näite varal. Maupassant'i "Bel Amis" on üks kummitav stseen, mis kirjeldab Forestieri surmaagooniat. Seda vaatavad pealt proua Forestier ja Duroy, kel on prouaga omad plaanid. Aga see selleks. Mulle on alati mõjunud see, kuidas Maupassant kujutab Forestieri surma - seda õudust ja agooniat, igasuguse ülevuse puudumist, surija piinu ja karjeid, et ta ei taha surra. Tema viimased sõnad on: "Kalmistule ... mina ... oh Jumal!". Sellele järgneb sõnatu agoonia, tõmblused, veri, "sõrmede õudne jalutuskäik". Lõpp.

    Olen nõus, et Pulkkise tegelasi - eriti Sinu täpselt valitud haigla-stseenis - on võimalik lugeda kuidagi kättesaamatult, ebarealistlikult rahulike ja väärikatena, mis lugejatega ühendamise asemel neid üksteisest eristab. Vähihaige naine konstateerib fakti ja elu võetakse kõlavalt, aga napilt, nagu aforismides kokku. See on Maupassant'i kirjelduse totaalne vastand. Ja võib-olla polegi Pulkkise variant tõsi ja tõde, et selline suhtumine suremisse on tegelikult kättesaamatu.

    Ent ehk peab jätma kaks võimalust. Esimeses peab kirjandus peegeldama reaalsust, võimendama seda, võtma selle osadeks lahti ja need osad lugejale justkui mikro- või teleskoobi ette andma, mitte halastama, vaid kirurgina lahkama, ning diagnoosi panema. (Kusjuures millegipärast arvatakse, et misantroopia on alati ausam variant.) Teises aga peaks kirjandus lugejat lohutama - ta peaks seadma mingi ideaali, olgu siis kas või ebarealistliku ideaali. Kuidas surra? Oleks ju tore, kui saaks seda teha mõningase väärikusega nagu Pulkkise Elsa (ta ei ole ju pilvedes, ta kardab ja kahetseb, kuigi jah, ta pole üksi nagu Forestier). Jah, võimalik, et tegelikult läheb nii nagu Forestieril.

    Aga see polnudki öeldud niivõrd vaidlemiseks, kuivõrd tänumeeles, et oled võtnud nõuks asja arutada. Võib-olla on Sul õigus, et peegeldan mingeid oma leitmotiive ja kinnisideid teisele teosele. Tõlkimise põhjus oli siiski emotsionaalne - miski kõnetas mind nii nagu ma ise kõneleda ei oska (mis Sinu meelest tundub olevat hea variant, eks).

    VastaKustuta
  4. Tere, Jan!
    '
    Mu arust sobib Pulkkise “Tõe“ juurde üsna täpselt järgmine lõik Kadri Liigi arvustuselt Kõusaare raamatule „Vaba tõus“ (odott, selle tagakaanel on ju ka Sinu kiitev tutvustus! ):
    '
    „Ent nagu öeldud, tuleb autori noore-inimese-suhtumine kõige rohkem esile viisis, kuidas ta poetiseerib surma. „Vahetult pärast Miroslavi surma mõtlesin, et see oli kõrgema jõu poolt mulle korraldatud, ja Miroslav mängis kõrgema jõuga kokku. Sest ta oli nii hea, ja tal oli nii ükskõik. Ta teadis, et tema surm teeb mind paremaks, eksistentsiaalsemaks — süvendab ja päästab.“ (Lk. 16.)
    No mis jutt see on! Niimoodi saab surmast rääkida vaid noor inimene, keda surm, kui ongi riivanud, siis turvalisest kaugusest, tekitades „ilusalt sügavaid“ mõtteid, „kaunist kurbust“ ja muud seesugust. Aga mitte täie jõuga hinge kinni lüües. Siis tulevad pähe hoopis teistsugused mõtted. Tean seda tuttava käest, kelle abikaasa noores eas õnnetult surma sai. Umbes aasta pärast õnnetust küsisin talt, et kuidas... noh, kuidas on. Aasta möödas ja... Ning üks asi, mida ta rääkis, oli just see, kuidas oli muutunud suhtumine inimestesse. Et kui ta varem vahel vaatas, kuidas üks või teine inimene oma elu seab ja mida temalt võiks õppida — ja sellise vaateviisi juurde võiks kuuluda ka tahtmine muutuda „paremaks ja eksistentsiaalsemaks“ —, siis nüüd mõtleb ta inimesi vaadates ainult seda, et nad on tehtud halvast materjalist. Üldse ei pea vastu, nii kui midagi juhtub, lähevad kohe katki.
    Eks see mu tuttav oligi ju muutunud eksistentsiaalsemaks. Aga ta ei pööranud sellele mingit tähelepanu, selle pärast ennast imetleda oleks talle tundunud täiesti talumatu. Kõusaare suhtes surmaga on aga just teatavat koolitüdrukupaatost, surmtõsiduse varjust paistvat eneseimetlust. Ja tore on — surma tegelikust külaskäigust paranemine on nii ränk ja aeganõudev, et seda küll hea kirjanduse tegemise hinnaks ei saa seada.“ („Looming“ 2004, nr 9)
    '
    Kui mäletad, siis Beekmani arvustuse alguses määratlesin kaks põhilist strateegiat, kuidas kriisidega käituda – inseneri ja muusiku tee. Need kattuvad suuresti selle kaheks jaotusega, mida sina äsja tegid ja mida (iseärnis surma korral) teeb Thomas Mann Settembrini ja Naphta abil. Õhtumaise ühiskonnas, eriti Eestis, domineerib selgelt Settembrini hoiak – surma (kriis!) üritatakse lahendada insenerlikult st probleemi kaotades st meditsiini arendades (ka eesti meedias vilksatas hiljuti hull doktor, kes lubas 1000aastast elu juba õige pea), surma lükatakse insenerlikult nii edasi kui vähegi saab; surm on kultuuris võimalikult kaotatud, kõikjal süstitakse elurõõmu – tuleb mõni surija tuju rikkuma, viiakse haiglasse, püütakse korda teha, kui ei õnnestu, siis tehakse kõik, et surmaga seonduv mööduks võimalikult kiiresti ja valutult (seitsme aastane leinariietuse kandmine on mõeldamatu!) – surm EI TOHI elu tematiseerida (Heidegger käigu ***sse!),sellele vastav kõlbeline imperatiiv on näiteks käibetarkusena loobitav „Elu ei tohi olla ettevalmistus surmaks!“. Viimane on aga praktiline antikristlus (traditsioonilise, või ütleme parem – keskaegse kirikluse ja elutunde vastand), mida omal moel esindab ka Naphta (omal moel, sest ta on pigem valgustatud lunastaja, kes ise ei usu, ent pakub teistele LOHUTUST, nagu Dostojevski Suurinkvisiitor või Unamuno Püha Manuel Hea). Ka see on surma „ära kaotamine“, surma eitatakse, surm pole surm, vaid üleminek (tõelisemasse ellu).

    VastaKustuta
  5. [grafomaani painaja - kommentaari pikkus on piiratud :#]

    Pulkkise „lahendus“ pole aga kumbki (nii Naphta kui Settembrini omad on austustväärivad), ta on lapsuke, kes mängib hea meelega nii tablettide kui krustifiksiga kummagi sisu adumata. Maupassant [naturalistide lähedus annab muidugi väljendusele oma osa] oli ühel pool rindejoont Settembriniga, kes vihkas, jälestas surma (inseneri jõuetusraev), aga see, mida pakub Pulkkinen, ei ole väärikus, surmaga lepitamine, märatseva ja riistu loopiva inseneri maha rahustamine. Selliseks lugemine oleks mu arust ebaadekvaatsuseni heatahtlik [kahtlemata insenerlik etteheide], pigem on ikka rohkem seda „kaunist kurbust“ ja koolitüdrukupaatost, millele viitab Liik. Kui palju on seal romantilist kurbust! Raamat algab motoga „Iga kurbus[...]“, ja peagi „vajus kurbus talle peale nagu klaas. [] Kurbus jõudis kohale, ta lasi sel tulla, katsetas sellega justkui harjutamise mõttes. See oli juba käeulatuses, poolel teel. Kurbusele tuli ruumi teha, see sülle võtta. Vastasel juhul tuli see hirmuna, äkitselt ja ootamatult, ristmikul teed ületades või poes mandariine või kartuledi koorides.“ (lk 10). Väga representatiivne lõik. Kui kaunis kurbus! Kui ilus ja sügav tunne! + hermeetiline, akommunikatiive konkreetsus (ristmik, kartulid, mandariinid)[selline kirjanduslik võte on täiesti tüüpiline; emoblogi ABC]. Settembrini keskenduks ravile (kuitahes meeleheitlikule! a la „Kiirabihaigla“), Naphta lahkuja hingeõnnistusele,jah, lohutusele; ühine on see, et mõlemad keskenduksid surijale... aga Pulkkisele on surm kurbuse ilu allikas, tema keskendub kurvastuse poeesiale, kõrvalseisjatele(!), kelle kurbusel on Tragöödia puudutuse läbi autentsuse garantiimärk. Ei ole Settembrini ja Maupassant ega ka Naphta ja Tolstoi [teostes], on hoopis üks teismeline koolitüdruk, kes kirjutas pärast eksamitel läbikukkumist : „Ma ei söanda sellele kummalisele, painajalikule, kuid samas õrnale tundele, mis mind valdab, anda kurbuse õilsat ja sügavat nime. See tunne on nii kõikevaldav, nii isekas, et mul on lausa häbi, ent kurbust olen alati väärikaks pidanud. Ma ei tundnud enne kurbust; ma teadsin igavust, kahetsust, harvu südametunnistusepiinu. Nüüd mähkub miski ümber minu nagu siidikangas, kõditav ja pehme, ning lahutab mind teistest.“ (Francoise Sagani „Kurbus kummaline tunne“ algus).

    VastaKustuta
  6. Väga kõnekas on ka Eeva surmastseen:

    „On ilus päev, mu arm, unedes, sõnades ja surmas.
    Varsti ulatub vesi mu põlvedeni, siis reiteni. Pinna all on vaikus, kalade maailm, kus pole häält.
    On ainult need sõnad, mis tüdruku kõrvus veel aastaid kajavad. Need kajavad veealustes tubades, mis on siit kaugel, ka siis, kui mina pole enam mina, vaid kalade soost.“

    VastaKustuta
  7. Hea Mihkel,

    me võiksime jääda nüüd arutlema "Tõe" üksikasjade teemal - ühe märkusena olgu siiski öeldud, et Eeva stseenid (sh surmastseen) on Elsa ja Martti lapselapse Anna kujutluse vili. Nii et taotluslikult noore inimese fantaasia.

    Aga see selleks. Tahaksin selle asemel küsida laiemalt: näed Sa Pulkkise või Kõusaare jt surma romantiseerimises ja kurbuse ilustamises (või kurbusest lohutuse otsimises) mingit sügavamat ohtu? Kuna mu meelest on noorema inimese mõnevõrra epateeriv suhtumine surma ja kurbusse loomulik (sama loomulik kui eksistentsialisti kiretum ja illusioonivabam hoiak või leinaja aastatepikkune meeleheide ja abitus), siis kas Sa näed sellises suremise kirjeldamises mingit sügavamat tendentsi, mis on katmas näiteks Thomas Manni ambivalentsemat maailma?

    Ja veel: Naphta - lohutus? Kierkegaardi kombel ei sisalda usk Naphta jaoks mingit lohutust, see algab meeleheite puhastustulest ja kestab selles. See peab hülgama "kaastunde" ja muu "elupürjerlikkuse" (siin väljendub Naphta kaunis nietzschelikult) ja otsima "moraalsest kaosest" "püha terrorit" - mis lohutust pakuks selline hoiak mõnele surijale? Mida lohutavat saaks või oskaks Naphta öelda? Ta on võimeline ainult ristama Settembriniga vaimurapiire, kuni asi läheb päris relvade peale ja Naphta lahendus on destruktiivne, ennasthävitav. Ehk kommenteeriksid?

    VastaKustuta
  8. Kõige pealt väike märkus Naphta lohutuse kohta — seda läheb vaja siis, kui Settembrini ehk insener põrkab oma mõistsuse kui maailmaparandusliku jõu piiridele, kui temasse sugeneb kahtlus (mis võib küpseda veendumuseks!), et mittemiski on suurpaugutunud valutavateks tükkideks, millest ei olegi võimalik midagi mittevalutavat kombineerida st insenerioptimism (või nagu Nietzsche ütleb: [sokraatilise kultuuri rüppe peidetud] end kõikvõimsaks pidav optmism) variseb kokku. Üha parandamatuks ähvarduva ökokriisi tõttu on see üha aktuaalsem. Insener on oma ideelisel kujul/olemuslikult täiesti lohutamatu: kui tema optimism suubub pessimismi, siis on see talle tappev; nii Nietzsche kui Naphta pakuvad teed sellise pessimismi ületamiseks (ja tõepoolest, see pole mingi pai haiglavoodis vms; väikekodanlikku mitteinsenerlust pakkub just Suurinkvisiitor või Püha Manuel Hea).
    (mõned tänapäevased näited usust insenerlikku kõikvõimsusesse olen kogunud siia: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/10/kinnitatud.html ; viide vastavale Nietzsche kirjakohale on siin: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/10/lunastus-naivuse-kaudu-xiv.html )

    VastaKustuta
  9. Kas ma näen surma romantiseerimises ja kurbuse ilustamises mingit sügavamat ohtu?

    Ei, üldiselt mitte, sest jah, see on mingis mõttes loomulik, eakohane. Esteetilisi enesetappe tuleb küll ette, aga need on siiski vähemuses.
    Küll aga mulle mitte põrmugi ei meeldi, et sellele antakse nö „täiskasvanumaailmast“ positiivne tagasiside. Olen siin Kadri Liigiga täiesti samal positsioonil ja pean tema reaktsiooni täiesti adekvaatseks: „No mis jutt see on!“.

    On mõned suured teemad ja tundlikud punktid, mille näppimise eest tuleb lastele pigem joonlauaga vastu näppe anda, mitte kohelda neid kui võrdseid, kui samaväärseid [oi kui vastuolus on need laused praeguse totaaldemokratiseerimisega!].
    Näiteks kurikuulsad Tartu skinnid; paljud neist on põhikooliealised nagamannid, kes kogunevad kampa ja terrosiseerivad mõnda üksikut asiaadist tudengit (need on head pisikesed ja ohutud, eks). Adekvaatne reaktsioon sellisele käitumisele on just nimelt laks vastu sõrmi ja tagumik triibuliseks; signaal peab olema väga ühene – sel viisil oma isiksusele suurust ja kaalukust juurde ei saa (väga kahjulikud on igasugused ajakirjanduslikud mullistused, võõraviha, rassism, ideoloogia – nagamannid tunnevad, kuidas nad on Suured ja Tähtsad, et see, mida nad teevad, on Suur ja Oluline, neile pööratakse See Pilk). Või nagu ma Pärnitsa puhul kirjutasin: „nahkmantlisse mässitud nagale tuleb teha selgeks, et kui ta ohverdab surnuaial kassi, siis ei pane see vaatepilt peale juhtuvat täiskasvanut risti ette lüües kirikusse põgenema, vaid tekitab tahtmise satanistikese pepu sealsamas korralikult kuumaks kütta.“
    Liik laksab ka Kõusaarele kui lapsele: „No mis jutt see on!“.
    Pulkkinen mängib ka suurte sõnadega.

    Ma ei pea sütitavaid kõnesid Cartlandi vastu või ei nõua Baricco koristamist lettidelt, ega Pulkkise või muu. „Aga Finlandiale kandideerimine, rahvusvaheline müügiedu jms on ju ometi faktid, mis päris tühjad ometigi olla ei saa. Ja tõlkijaks on Jan Kaus“ ometi „selle väljaveninud õhklemise kunstiline väärtus on ikka kaunis niru. Näiteks Kausi enda „Hetk“ lööb seda ikka pika puuga.“

    Või nagu sõbrale (teatraalselt ja kunstiliste liialdustega nagu semud ikka)pihtisin: „Mu enda viha lahti ja löövamaks kirjutamisel on isiklikum tagapõhi: nimelt see raamatulaadne toode röövis mult 15 eurot ja 2,5cm riiulipinda. Oh, liialt usaldsin seda tralli - Kausi tõlge, HeadRead, Soome kirjandustunnustused jne. Ei ole midagi, et käid raamatupoes kiiresti ja usaldad igasuguseid teiseseid viiteid... jälle valuline elutarkus“.

    Pulkkise tunnustamine on mulle umbes sama, kui tänaval suitsetavat mudilast nähes teda täiskasvanuna kohelda — suitsetab, järelikult täiskasvanu, sest suitsetamine on ju täiskasvanute asi.

    Par excellence näide on muidugi Veidemanni arvustus Maria Lee’le:
    http://wwx.postimees.ee/220208/esileht/ak/312187.php/
    „Maria Lee luuletaja debüüdi tugevust, võimalik et erakordsustki aimub juba avataktis, mis on hingetuks võtvalt jõuline deklaratsioon («eeskiri»): sünd kui mõrv, lennuvõimetuks tegev armastus ja kahekordne üleskutse mitte jätta surres auke kosmose pinnale.“
    „Vihiku juhatab sisse sünd, raamat juhatatakse välja suitsiidse apokalüpsisega: «Maailma lõpp ongi rongi lõgin udusse hääbuvail mustadel rööbastel,/ millel me kõik oleme kunagi sooritanud enesetapu / ja kuhu me kõik tuleme kunagi tagasi valgesse haihtunud hävinguna.» Võimas!“

    No mida?!?

    Et sellisel idandipoputamisel (linnastamisel) võivad olla ka kaugemale ulatuvad tagajärjed, olen kirjutanud oma programmilises ettekandes „Humanismi õnnetusi“

    Brh.. Samuel Colti demokraatia – anname kõigile võimaluse tappa. Demokraatia tähendab ju võrdseid võimalusi...

    VastaKustuta
  10. Milan Kundera ( „Elu on mujal“, lk 121-122):
    „Surma esines tema luuletustes tihti. Kuid ema eksis (ta oli alati tema värsside esimene lugeja), kui üritas seda selgitada elu traagilisusest lummatud poja varaküpsusega.
    Surmal, millest oli juttu Jaromili luuletustes, oli päris surmaga vähe ühist. Surm muutub reaalseks siis, kui ta hakkab inimesse tungima vanaduse pragude kaudu. Kuid Jaromili jaoks oli see ääretult kaugel; see oli abstraktne; tema jaoks polnud see reaalsus, vaid unistus.
    Aga mida ta sellest unistusest otsis?
    Ta otsis sellest ääretust. Tema elu oli meeletult väike, kõik, mis teda ümbritses, oli tähtsusetu ja hall. Kuid surm on igavikuline; see on jagamatu ja lahustamatu.
    [...]
    Kuid surmast unistades ei otsinud ta sellest üksnes lõplikkust, vaid ka õnne.[...]
    Maailm haavas teda pidevalt; ta punastas naiste juuresolekul, ta tundis häbi ja nägi kõikjal vaid pilkamist. Surmaunistuses leidis ta vaikuse, seal elati aeglast, tumma ja õnnelikku elu. Jah, surm sellisena, nagu Jaromil seda kujutles, oli juba kogetud surm: see meenutas veidral kombel aega, kui inimene ei pea maailma astuma, sest ta on maailm iseeneses ja see kõrgub tema kohal kaitsva võlvina, emaüsa-sisese kaarena.
    Selles surmas, mis meenutas lõppematut õnne, soovis ta ühineda armastatud naiisega. Ühes tema luuletuses embasid armastajad teineteist nii kõvasti, et sulandusid teineteisesse ja moodustasid ühe olendi, kes ei suutnud enam liigutada, moondus pikkamisi kiviks ja muutus igaveseks, allumata aja proovile.“

    Ka Pulkkisel on embussesse suremine ja keegi, kes „tahtis teha hälli, kuhu ta jääks orvuna elu lõpuni nutma“. Kundera „Elu on mujal“ on taolise afektistruktuuri (arenguetapi) võrratu analüüs (kui täpne on ainuüksi ülaltoodud tsitaat!); motiivilisi kattumisi on väga palju: unenäolisus, surm, tunnete intensiivus kui autentsuse mõõt ja nende väljendamine ajalistes kategooriates (viimast olen ise põhjalikumalt käsitlenud)jne.

    VastaKustuta
  11. Eks mu subjektiivset vastuvõttu mõjutas ka juhuslik ebasoodne naabrus; see kestvus muutlikkuses, mida mainid tagakaanel (tundub vähemasti väga Sinu kirjutatuna), on teemaks ka George Saiko romaanis „Triivimisi“, millesse just süvenenud olin, mis on aga täiesti, täiesti teine kaalukategooria. (ka seal osutatakse „sellele narrile, kes usub, nagu võiks möödunut ja unustatut võrdsustada mitte kunagi olnuga.“)
    See „miski, mis inimeses püsib, olgugi et aeg püüab kalestada ta hinge, tuhmistada ta mälu ja murrab lõpuks maha ta keha“ on Pulkkise puhul see, mida Kundera nimetab poeetiliseks mäluks, see, mida Rorty nimetab mina sattumuseks („Sattumuslikkus, irooni a ja solidaarsus“ NB! Moto on Kunderalt!), need on privaatsed idiosünkraasiad, millel puuduv nö avalik, üldine väärtus. Pulkkinen ei ütle/näita, et inimese mina konstitueerivad privaatsed idiosünkraasiad, see üldistus tuleb lugejal endal teha; Pulkkinen laob ette küll hunniku konkreetsusi: beebi käesirutus, mida inimene ei unusta; mustikasupp, mida üks 14-aastaselt endale pähe kallas; suudlusüritus, kui mööda jalutas - mäletad ju küll - see Marta, kellese pooled poisid olid armunud jne. NB! Ükski neist privaatmälestustest ei oma muud funktsiooni, kui hermeetilisemaks tegemine; need ei ava kuidagi isiksust, ei ole lapsepõlvekajad, mis vormivad isiksust läbi terve eluea.
    Kas „Tões“ on üldse isiksusi? Minu arust küll mitte... lapsest vanurini – kõik vaatavad hingestatud pilgul kaugusesse, poetavad nappe repliike ja eeldavad pieteeditundelist ülisügavuse projitseerimist neisse.
    Kui Pulkkinen on psühholoogiliselt sügav, siis mis on ... Kundera, Fowles? Rääkimata Dostojevskist või Proustist.. ja siin ei ole asi suurusjärkudes, tüübierinevuski on kvalitatiivne.

    Aga kardetavasti on omajagu õigus ka anonüümsel esmakommenteerijal...

    VastaKustuta
  12. PS Huvitav oleks teada mitu korda esineb romaani jooksul sõna: "igatsus", "valu", "kurbus", "põrandapragu".

    VastaKustuta