11. detsember 2014

Ilmus Delfis/EPL’is 18.11.2014



Ebademokraatlik moraal


Mihkel Kunnus


Kuidas olla moraalselt karm kahekümnenda sajandi lõpus? Kuidas, kui seda, millesse karmilt suhtuda, on nii palju; kuidas, kui meil on arusaamine kurjast, kuid pole enam ei religioosset ega filosoofia keelt sellest intelligentselt rääkimiseks?

Nii küsis Susan Sontag aastal 1978. Ta tegi seda essees „Haigus kui metafoor”, kus ta osutab sellele, et kui me kasutame haigust kurjuse metafoorina, siis ka see haigus ise omandab moraalse mõõtme ja häbimärgistab alusetult selle haiguse kandjaid. Näiteks pidev ühiskondlike pahede nimetamine vähkkasvajaks demoniseerib seda tõbe, mistõttu on vähidiagnoosi saamine psühholoogiliselt veel eriti põrutav.

Moraliseerimine on muutunud aga vahepeal veelgi raskemaks, sest moraalsus kui selline on demokraatliku loogikaga vastuolus. Demokraatliku loogika keskseks printsiibiks on kõikide inimeste põhimõtteline võrdsus, demokraatlik printsiip on antihierarhilisuse printsiip. Moraalsus on aga olemuselt hierarhiseeriv. Mis tahes moraali sisuks on erinevate käitumisvõimaluste paremusjärjestusse sättimine: käitumine A on parem kui käitumine B. Seega inimene, kes käitub B, on moraalselt alaväärsem kui inimene, kes käitus A.
Sellise loogika põlu alla panemine tähendab automaatselt moraali kui sellise põlu alla panemist.

Tuleb muidugi rõhutada, et moraal tegeleb alati ja ainult valikutega, seal, kus pole valikuvabadust, ei saa olla ka mingit moraali. Õigusega on lammutatud (ja ollakse sunnitud lammutama ikka veel) neid inimeste vahelisi hierarhiaid, mis pole valikutega seotud.

Moraal on ürgvana kooselu organiseerimise printsiip ja selle mehhanismiks on alati see, et inimesed grupeeritakse nende moraalsuse järgi ning siis jagatakse selle grupeerimise järgi ebavõrdselt ühiskondlikke hüvesid. Parimatele antakse autoriteetsust ja võimu, halvimatel piiratakse liikumisvabaduski ning menüü keertakse „vee ja leiva peale”.
Kergemad rikkumised sanktsioneeritakse lihtsalt sümboolsel tasandil, näiteks ümbernimetamisega.

Demokraatlik loogika on töötab täpselt vastassuunas: inimeste grupeerimist tuleb maksimaalselt vältida ja ühiskondlikke hüvesid võimalikult võrdselt jagada.

Mõlemad printsiibid on üliolulised, aga neil on oma valdkond, mille ületamisel muutuvad nad hüvelisest destruktiivseks.

Näiteks Johannes Kert kasutas mingi inimgrupi kohta sõna „lontrused” ja soovitas nende suhtes kehvemalt käituda. Johannes Kerdi käitumine oli igati ontlik moraliseerimine, sest grupeerimine oli tehtud käitumuslikul alusel: „noormehed, kes otsivad võimalusi ajateenistusest viilida” ja sanktsiooniks polnud midagi seadusevastast, vaid puudutas seda sfääri, mis nii kui nii on isikliku isikuvabaduse reguleerida – valikut, kellega abielluda.
Johannes Kerdi sõnakasutus polnud võibolla igale maitsele vastav, aga muidu oli ta käitumine igati kiiduväärne. Mida arvata kõrgest sõjaväelasest, kes väljendaks seisukohta, et ajateenistusest viilijad ja mitteviilijad on moraalselt samaväärsed? (Sellelt, kes tahaks siin kohal teha eristuse teo ja tegija vahel, vehkida kirikliku maksiimiga „vihka pattu, mitte patustajat”, küsiks retooriliselt, et miks me küll paneme vangi ikka kurjategijaid, aga mitte kuritegusid ...)

Negatiivseks näiteks võib tuua Jürgen Ligi, kes kasutas grupeerimisviisi, mis ei olnud tehtud käitumuslikul alusel: „sisserändaja pojad”. Sellist grupeerimisviisi moraliseerimise aluseks võtta ei saa. Või täpsemalt: saab, aga see on ebamoraalne.

Sõnavabaduse tingimustes on moraliseerimine täiesti loomulik ja igati hea. See on üks avaliku debati mõõtmeid. Aga seda tuleb teha korrektselt, tähendab inimesi käitumise alusel grupeerides.

Väärtuspluralistlikus ühiskonnas on paraku sel viisil käitumine võimatu, et sa mitte kellegi arust moraalselt alaväärne pole.
Seega sõnavabadusega väärtuspluralistlik ühiskond on paratamatult ka solvamisühiskond, sest inimeselt on kalduvus solvuda, kui kuuleb, et ta käitumine lahterdatakse (avalikult) moraalselt alaväärsete hulka, olgu selleks kas või liha söömine või ebasportlikkus.
Täpiks i-le tsiteerin siin Linnart Mälli moraalset seisukohta: „See, kes ei ütle lurjusele, et ta on lurjus, on ise lurjus!”

Kogu eelnevaga ei taha ma mingil juhul üles kutsuda üldisele sõimlemisele. Avalik debatt peaks jääma alati võimalikult väärikaks ja labasel sõnakasutusel pole mingit õigustust (kuigi on samuti mõneti vältimatu, sest sõnavabadus hõlmab ja peabki hõlmama kõiki inimesi, seega paratamatult ka labaselt väljendujaid).

Lõpetuseks üks konkreetne näide viisakast moraliseerimisest.
14. detsembril toimub Saku Suurhallis jõulutsirkus, kus kasutatakse loomi, muu hulgas jääkarusid. Inimesed, kes teenivad raha loomade kannatuste arvelt, on moraalselt väga alaväärsed. Moraalselt alaväärsed on ka need, kes annavad sellistele inimestele heakskiidu minnes nende korraldatud üritusele. Inimesed, käituge väärikalt ja boikoteerige seda tsirkust! 

P.S. Anonüümseid räuskavkommenteerijaid pean ma moraalselt nii alaväärseiks, et nad ei vääri tähelepanu isegi selle lause jagu siin.


4 kommentaari:

  1. Väljarändaja isa11. detsember 2014 19:47

    "Negatiivseks näiteks võib tuua Jürgen Ligi, kes kasutas grupeerimisviisi, mis ei olnud tehtud käitumuslikul alusel: „sisserändaja pojad”."

    Põhimõtteliselt olen nõus, aga täpsustuseks lisaksin, et sõnapaar "sisserändaja poeg" ei ole automaatselt negatiivne ega positiivne, vaid sõltub kontekstist. Paar näidet allpool:

    1. Neutraalne - juhul kui see konstateerib kuiva fakti. J. Ossinovkit või A. Hvostovi saab nimetada sisserändaja pojaks, kui tema isa on Eestisse sisserännanud väljaspoolt Eestit. Ilmselt on see faktiliselt tõsi. Moskvas elava hiinlase poisslaps on sisserändaja poeg, see on fakt, ei hea ega halb.
    2. Komplimendina - sisserändaja pojad (näiteks hiinlased) löövad pealinna tänavatel (näiteks Moskvas) aknaid sisse ja varastavad sealt kaupa. Üks kõrvalseisev hiina päritolu sisserändaja poeg aga ütleb, et kuigi ka tema on faktiliselt Venemaal sisserändaja poeg, tema nii labaselt ei kavatse käituda kui paljud tema saatusekaaslased. Selle asemel õpib ta ära riigikeele ja mõistab, et tal ei ole moraalset alust nõuda hiina keele kehtestamist Venemaal, ega suru venelastele peale oma kultuuri ja tõekspidamisi, kuigi ta teab, et hiinlaste rahvaarv on maailmas kõige suurem ja kõik keeled peale hiina keele (kaasaarvatud vene keel) on pikas perspektiivis väljasurevad keeled. Ta on positiivses mõttes sisserändaja poeg, kes on oma saatusest üle, austab teisi ja pakub oma väärika käitumisega eeskuju teistele sisserändaja poegadele ning avaldab muljet ka kohalikele venelastele, sest käitub oluliselt kultuursemalt kui paljud teised sisserändaja pojad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui nenditakse mingit fakti, mis pole inimese käitumine, siis pole sel moraaliga suurt pistmist. Jah, sisserändaja poeg võib käituda nii hästi kui halvasti, ent sisserändajapoeglus ses suhtes mõneti ebaoluline.

      Kustuta
  2. Laias laastus nõus, ent polemiseerigem:
    niisiis on Priit Pullerits oma blogipostitustes moraalne, lahterdades meessoost isikuid nende sportliku käitumise järgi tõelisteks meesteks ja lödipüksteks (vms).
    Moraalne on ka Kaur Kender, lahterdades kirjanikke ja kirjandusinimesi nende käitumise alusel nö sitaks või saiaks (kriteeriumid on üsna hästi Kenderi ja co väljaütlemistes jälgitavad).


    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, korrektne, nad moraliseerivad. Sissekandes ma arutlesingi selle üle, mis on moraal üldiselt, nö metatasandil. Nad moraliseerivad, aga konkreetseid moraale on (paraku või õnneks) väga erinevaid.

      Kustuta