Miks ma ei kirjuta Andrus Kivirähast?

Ilmus neljandiku võrra lühemalt ajalehes „Sirp” 17.06.2015

Miks ma ei kirjuta Andrus Kivirähast? Mõtteid kirjanduslikust käibes ja staarkriitikutest[1]

Mihkel Kunnus

Lugejale teadmiseks, et käesolev tekst on üldistatud vastuseks küsimusele, mille püstitas Jürgen Rooste oma vastukajas „Keeles ja Kirjanduses” ilmunud Janika Kronbergi 2013-2014 aasta kriitikaülevaatele[2]. Tsiteerin: „Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle [kriitilise analüüsi – M.K.] esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise asemel noorte algajate kirjanike tõmbamisega tollele oma Prokrustese sängile.”

Kivirähk, Õnnepalu, Mutt – suurepärane näitevalik. Vastan. Ma ei ole kirjutanud Andrus Kivirähast, sest ma olen tema positsiooniga kõigiti rahul. Ta on kultuuriväljal puhas positiivsus. Ta kirjutab hästi, mõnusas mahlakas, pisut talupoeglikus keeles, öeldu on mõistlik jne. Ma kirjutaks temast siis, kui ta kuidagi varju kipuks jääma, aga ta on vist kõige rohkem tähelepanu pälviv kirjanik üldse ja seda täiesti teenitult (seda muidugi ka raadio, teatri ja kolumnide tõttu).

Tõnu Õnnepaluga on ka kõik hästi. Tema lugejad lausa armastavad teda. Selline armastus aga tähendab kahte asja. Armastajatele kriitikat kirjutada pole teda mõtet, sest sel pole mingit positiivset mõju, teiseks, mida Õnnepalu ka ei kirjutaks, seda loetakse ikka mõnuga ja tänulikult. Ja see kõik on jällegi väga kiiduväärt, sest ta valdab suurepäraselt keelt, on erudeeritud, selgelt arutlev, jne. Tõsi, tema „Raadio” kohta pole ma väärilist retsensiooni kohanud ja sellest kirjutamist olen korduvalt mõelnud. Hunnik märkmeidki tehtud.

Mulle on jäänud mulje, et Mihkel Mutiga on see häda, et noorem põlvkond teda eriti ei tunne, ometi on tema teostes nii palju ajaülest, mis noorintelligentsi võiks puudutada. Ja see on väga kahetsusväärne, mistõttu olengi Mutist ka pikemalt kirjutanud.

Niimoodi alustanuna peaks pilt olema juba üsna selge – selles lahingus (mitte sõjas!) olen lihtsalt Roostega vastasrindel. Mul puudub igasugune huvi neid kuidagi „maha rebida”, lausa vastupidi.

Miks?

Lisaks juba toodu põhjendustele on asi „kirjanduslikus käibes”. Nagu Rein Veidemanni kirjast tänavuse kirjandusteaduste suvekoolist osavõtjatele võis lugeda: „Me peame täna rääkima samamoodi „kirjanduslikust käibest”, nagu see on tähtis turumajanduse tekitajana. Tõsi, mõnikord võib-olla küll käive suur, aga firma ikka kahjumis, nagu Estonian Airiga juhtus mõne aasta eest. Eesti kirjanduse käive on samuti enneolematult suur, aga küsimus, mis jääb sõelale (mis on selle esteetiline kasum?), üha aktuaalsem.”

Nõus. Ja pole mingit vajadust kirjaduslikku käivet suurendada. Viimane asi, mida kirjandusellu vaja, on tempo lisamine. Kirjandus on üks neid valdkondi, kus eesliide kiir-, on eesliite rämps- sünonüüm (vrdl kiirtoit, kiirkõrgharidus jms).

Selles asjas satuvad Jürgen Rooste poolele erinevatel põhjustel veel kirjastajad, raamatukauplused, noored ja ambitsioonikad uustulijad ning võibolla ka mingi klikimeedialikult pidevas uudsusnäljas lugejaskond (viimase olemasolu on küll vist pelgalt loogiline võimalikkus).

Kolmandaks, kas kirjandus on pigem jalgpall või 100m jooks? Kas tähelepanuväärseks sündmuseks on uus supertulemus või lihtsalt see, mis parasjagu toimub? Kui aega jagub siis mõistagi mõlemat – klassika ja uudiskirjandus – , aga kui aega vähem ja peab valima, siis isiklikult kaldun pigem supersooritusi eelistama. 

Selle punkti juures kügeleb ka visahingeline kultuuriklišee tolmunud ja kuivast klassikast ning nooruse mahlakast värskusest („Värske Rõhk”,eks!). See kultuuriklišee on adekvaatne kirjanduselulises (ja autorifunktsioonilises) aspektis. Noortel autoritel on tõesti uued näod peas ja reeglina ikka rõõsamad ja säravamad. Kummatigi kirjanduse enda aspektist on lugu pigem vastupidine. Epigoonlus on kirjanduse uustulijate põhižanr ja erinevad klišeed põhivõtteiks (mõistetav, nad ju näitavad: ”Näete, ma pole kehvem, ka mina suudan niiviisi!”). Samuti on noorte tulijate teemadering reeglina väga konservatiivne. Võtame või näiteks enimkiidetud ja tunnustatud (põhjendatult!) noorautori Kaur Riismaa, keda Jürgen Roostegi täiel jõul promonud. Tema viimased kaks raamatut – „Pühamägi” ja „Pimeda mehe aiad” – on kaks suurepärase keeletunnetusse ja kompositsioonioskusega variatsiooni täiesti klassikalistele romantilistele motiividele.
Oh kullatolmune noorus! Ent kellelt leiame läbinägelikku kujutust viimase aja elutunde suurimast ja revolutsioonilisemast tegurist – sotsiaalmeedia tulekust ja mõjust? Mihkel Mutilt (s. 1953)! Romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku” on sel teemal omaette miniessee. Ehk kelleltki veel? No pagan, Erik Tohvri (s. 1933!) üllitab romaani „E-armastus” ja Rein Kilk (s. 1953) vormieksperimentaalse asja armastusloost e-kirjades[3]!

Pigem teenimatult palju tähelepanu pälvinud Janar Ala debüüt „Ekraanirituaalid” on samuti kaugelt rohkem uusmeedia mõju näiteks kui selle (kriitiliseks) reflektsiooniks või esteetiliseks üldistuseks. Ütleme, kuigi ka tõsine maamees võib tunnistada, et viiksuv kiisupoeg on armas, paneb ta adra ette siiski hobuse. 

Luules imiteerivad trenditeadlikumad noored fs-i, veelgi vähem eruditsioonist rikututel riimuvad kuupaistel arm ja saatus karm, romaanid kipuvad olema variatsioonid „Kuristik rukkile”, vaeslapse-tuhkatriinuloole vms. Need on muidugi liialdavad ja kiuslikud üldistused[4], aga siiski palju vähem elukauged kui see surematu ja igitotter stamp tolmunud klassikutest ning erksa- ja värskepilgulistest noortest. Mitte bioloogiline noorus, vaid eruditsioon ja lugemus teevad vaimu nooreks ning võimaldavad välja murda stampidest ja klišeedest. Näiteks Tartu noorte kirjandusüritustel on tihti lõviosa kogu ruumi vaimuerksusest, teravmeelsusest ja sõnaosavusest koondunud ühele toolile, nimelt sellele, millel istub klassikaline filoloog, kreeka ja ladina mõtlejate ja kirikuisade tekstide süvauurija Marju Lepajõe (s. 1962).

Kelle tundlad aistivad kõige ergumalt ajastu hõngu, hoiavad kätt elu pulsil? Küll mõõtkavalise ja huvialase varieeruvusega, ent siiski tunduvad ka selles asjas nii Kivirähk, Õnnepalu kui Mutt kuuluvat parimate hulka. See pole karvavõrdki noorus-on-hukas-stiilis papatsemine. Lihtsalt noorel inimesel puudub paratamatult piisav ajaline perspektiiv, samuti on raskem teha vahet endast ja keskkonnast pärinevatel mõjuritel, sest ka ise muututakse parasjagu väga kiiresti.
Nooruse trumbiks võib tuua küll eredaid tundeid, ent need ise pole ju veel looming! Loomingu veel üheks vältimatuks eelduseks on keskmist ületav (kirjalik) väljendussuutlikkust, mis omakorda eeldab ande ja töökuse sünergiat. Nii meenubki „isiksust piiravate õpside” surve alt pääsenud teismeliste eluavaldusi lugedes (Nihilist.fm-ist leiab keni näited hulgi) Jaan Oksa laused aastast 1908:
”Sealt kusagilt ei jaksa vana põlenu enam tagasi tulla, kui neitsipuhastes ajudes igasugused tüütavad käärimised on olnud – pärast seda, kui toores ilmaelu järelejätmata nooruse vaimustuse kallal valusat vägivalda on tarvitanud. Nooruse ihade ummistunud väljakäikudel haudub sügelev valu.”[5]

Mõistagi kirjandus vajab kirjanduselu ning staarikultuslik üldsuundumus januneb püsivalt just noore liha, mitte erksa vaimu järele. Seega on Jürgen Rooste järeldus igati loogiline: „Head kirjandust on suht palju, üsna palju, aga see ei pääse kunagi lugejateni, kui igapäevameedias ei hakka troonima staarkriitikud (mitte, et ma usuks, et seegi päästaks, aga neid võiks mõned olla), kes on sama andekad ja teravad (nagu parimad kirjanikud) ja kes viivad kirjanduse massidesse”[6]. Paraku on see järeldus eelkõige loogiline, nii nagu on loogiline see, et parim rohi gravitatsioonilise tõmbumise vastu on gravitatsiooniline tõukumine. Ei saa vaielda, aga praktikut see järeldus ei aita.
Näiteks kuidagi ei paindu keel Marcel Reich-Ranickit staarkriitkuks nimetama. Reich-Ranicki oli pigem Autoriteet suure algustähega, aga igasuguse autoriteetsusega on üha laieneva demokraatlikkuse ajastul kehvasti. Vabadusjoovastust võib tunda ainult senikaua, kui jõuab kohale arusaam, et hierarhiapuudulikkusega kaasnevad ka kõik need demokraatia puudused, mille kurikuulsad lühisõnastused pärinevad Winston Churchillilt (parim argument kirjadusdemokraatia (et mitte öelda lugemise!) vastu on 15 minutiline tutvumine keskmise raamatuga jne).

Eesliidet „staar-” sõna „kirjanik” või „kriitik” küljes on raske ettekujutada muu kui deminiuitiivina, tõsiseltvõetavuse ja autoriteetsuse vähendajana. Kuigi teatud populariseerimisele viitav iva siin kahtlemata on ja just sellele viitab ka Rooste: „kes viivad kirjanduse massidesse”. Loomulikult ei ole populaarsuse ja kirjanduskvaliteedi vahel vääramatult pöördvõrdeline seos, vabalt saab kirjandus olla korraga nii kõrgkvaliteetne kui populaarne, näiteks Kivirähk, Õnnepalu ja Mutt. Njah. Tundub, et ring sai jälle täis.

Aga mitte täiesti. Alles rääksime noortest ja värskest lihast! Jah, kirjanduselu, koht, kus autori liha, nägu ja tegu, elulugu ja looming ühte sulavad, meediakära, persoonilood ja seltskonnakroonika. See on lektüüriselektsiooni suunav valdkond, kus konkurents käib hoopis teistel alustel, kus analüütilise kirjanduskriitika alusteesides väidetu – empiiriline autor ja teose minajutustaja ei ole samastatavad, prototüüpide seostamine reaalsete inimestega on viga jne – ei kehti absoluutselt. Vastupidi, need on ühed suurimad tekstivääristajad ja lugejamagnetid.

Masse võiks mõjutada siis ehk just selline kriitik, kes hoopis selle tõsiasja aksioomiks võtab (st ideaalis oleks nagu karismaatiline rahvaversioon Elli Soolost). Ometi karistab Jürgen Rooste Janika Kronbergi ettevaatliku piiriületuse kohe ära. Tsiteerin:
” Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise asemel noorte algajate kirjanike tõmbamisega tollele oma Prokrustese sängile (seda sängi – ühe Kelly Turgi luuletuse kaudu – mainib ka Janika Kronberg, öeldes, et kas see liialt elu ja kirjanduse piiri ei lõhu, aga Turk ei ütle ses luuletuses kuskil, et ta kõneleb Kunnusest, seda on öelnud mu moodi kriitikud, samas kui Kunnus oma arvustustes küll ilukirjanduse piiridel võbeledes ja siukest fiktsioonesteetikat luues ikkagi kõneleb päris autoreist. Kronberg astub siin totaalselt ämbrisse, ilusasse sügavasse ämbrisse, sest Turgi tekst on puhas ilukirjandus, mida Kunnuse ega Kronbergi omad ei ole!!!)”.

Sellised ülivõrded on kummalised, kui arvestada kuivõrd ettevaatlikus ja tingivas sõnastuses ja nö allikakriitiliselt Janika Kronberg selle „totaalse” sammu teeb: „Kriitik saab oma obaduse ka Kelly Turki luuletuses „Mõlgutused pärast trenni” (2014). Suuliselt levinud pärimuse (et mitte öelda klatši ning anda mõttekäigule folkloorne ülevus!) järgi võiks siin näha kirjaneitsite ja poetesside ringkaitse sõnastust kriitik Mihkel Kunnuse vastu, teisalt märgib see ühtlasi luule ja elu ning kriitika ja elu piiride ohtlikuvõitu ületamist.”[7]

Tõesti, Turk ei ütle ses luuletuses kuskil, et ta kõneleb Kunnusest. Kui Turgi kogumikku arvustav Rooste kirjeldab oma samastusmeetodit veel lihtsalt ära tundmise kaudu „Jah, lõbus on ära tunda ülevõlliaasimist Mihkel Kunnuse kallal („mõlgutused pärast trenni“, lk 53-54)”[8], siis Sveta Grigorjeva ei jäta oma arvustuses mingit muud võimalust:
”Seetõttu on rolliluuletustest minu absoluutne lemmik „mõlgutused pärast trenni“, mis räägib Mihkel Kunnusest (lk 53). (Siinkohal tuleb aga paratamatult tõdeda – ilma Mihklita oleks Eesti kirjanduselu vist ikka üsna igav./.../).”[9] 

Võimalik, et Kronberg peab oma totaalämbrist välja astuma, et väärilisematele ruumi teha,  aga ka on võimalik, et Rooste ja Grigorjeva kriitika on erinevalt Kunnuse ja Kronbergi omast puhas ilukirjandus, aga samuti pole võimatu, et Sveta Grigorjeva ongi see oodatu – esimene staarkriitik! See, kes analüütilise kirjanduskriitka alusteesides väidetu põlglikult kõrvale lükkab ning ilukirjanduse, kriitika ja elu igandlikust eristamisest suveräänselt üle on.

Ei oska öelda, kas Jürgen Roostet peaks see hüpotees hirmutama või rõõmustama. Selline kriitikaviis põlistaks kirjanduselulist status quo’d veelgi, peaksid noored andekad tulijad nüüd ju silmapaistva kirjutamisoskuse kõrval omama ka silmapaistvat elu. Tõesti ei oska öelda, kas Jürgen Roostet peaks see hüpotees hirmutama või rõõmustama.

---

[1] Kirjutise aluseks on osaliselt Kirjandusteadlaste V suvekooli ettekanne

[2] Jürgen Rooste: kirjanduskriitika allakäik. 30.04.2015 http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/arvustused/22a10a76-fd5a-4767-8b8a-b3ff1c3248dd

[3] Erik Tohvri „E-aarmastus”, Varrak, 2011;Rein Kilk „Armastus e-postis”, Ilmamaa, 2013

[4] Teaduslikuma ja objektiivsema ülevaate noor(te)kirjandusest saab näiteks Ave Mattheuse artiklist „Noor(te)kirjanduse plahvatus”, „Looming” nr 9, 2010

[5] Jaan Oks „Otsija metsas”, Ilmamaa, 2003, lk 152

[6] samas

[7] Janika Kronberg: Parnass ja agoraa. Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014, 27.04.2015 http://kultuur.err.ee/v/db4792bd-a8a3-440d-bc46-30d1a172f234

[8] Jürgen Rooste. „Esimene idee pole alati parim”, 19.11.2014, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/8c553778-1a2a-4ef8-ab24-206a0bab7196

[9] Sveta Grigorjeva „Edasiskrollimisest ja kirjanduse tegemisest”, „Vikerkaar” nr 4-5, 2015