Aristotelese "Poliitika" ja Kreekamaa allakäik

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress” 05.08.2015 väikeste kärbetega ja joonealuste märkusteta

Sõnadelt tegudele ehk Kreekamaa allakäik

Aristotelese „Poliitika” eestinduse ilmumise puhul

Mihkel Kunnus

Sokrates oli Platoni õpetaja ja Platon omakorda Aristotelese õpetaja. See kolmik on õhtumaise mõttekultuuri aluseks. Kuna Sokrates ise midagi kirja ei pannud, siis tihti piirdutakse Platoni ja Aristotelesega, kelle suuruse ja mõju kirjeldamisel ei väsi kommentaatorid võistlemast, kes suudab vägevama ülivõrde välja nuputada.

Kogu Euroopa filosoofia polevat muud, kui ääremärkused Platoni töödele, kinnitas Alfred North Whitehead(1861-1947). Keskajal oli Aristotelese autoriteet nii suur, et talle viidates öeldi lihtsalt Filosoof. Tänini suurima maailmausundi katoliikluse keskne teoloog püha Aquino Thomas ehitas kogu katoliikliku teoloogia suuresti Aristotelese filosoofiale. Katoliku rüpest sündis hirmsa tüliga Saksamaal protestantism, millest omakorda õige sarnaste isatapjalike tuhudega üha rohkem ilmalikustuv humanism (Selle tüli rahvalähedasemad siirded on praegugi ülimalt aktuaalsed, tuntud näiteks kultuurisõja nime all või nn lillaroosade ja nn sallimatute vastasseisuna[1]).

Nendest tülidest kasvas üsna orgaaniliselt (ja jälle õige isatapjalikult) välja moodne loodusteadus – võib ehk öelda, et suurima mõjuga vaimne suundumus inimkonna kui terviku ajaloos üldse. Suur Vene geokeemik Vladimir Vernadski(1863-1945) välmis mõiste noosfäär, mis tähendas mõistuse läbi tekkinud mõjutusi ja keemilisi ümberkorraldusi planeedil. Ja just loodusteaduste teke paisutas Maa noosfääri nii (hirmutavalt ja ohtlikult) hõlmavaks, et kliimaproblemaatikaga peavad praegu tõsiselt tegelema tänapäeva mõjukaimad inimesed, nii Rooma paavst kui USA president. Maa on aga Universumi osa ja seega võib öelda, et eelmainitud filosoofid on kosmiliste tagajärgedega mõtlejad (see oli nüüd minu panus sellesse ülivõrdevõistlusesse).

Et tulla tagasi Maa ja maa peale, teeme nüüd sümboolse märkuse: Sokrates, Platon, Aristoteles – nad kõik olid kreeklased. Veelgi paremini töötab see saksa keeles: Sie waren Griechen, Gottverdammt!

Täpsemaks selgituseks on paslik pöörduda suure saksa kultuuri- ja ajalooteoreetiku Oswald Spengleri (1880-1936) peateose poole. Tsiteerin.
”Teooria-inimesed eksivad väga, kui nad arvavad, et nende koht on suurte sündmuste eesotsas ja mitte tagatipus. See tähendab täiesti valesti hinnata rolli, mida etendasid politiseerivad sofistid Ateenas või Voltaire ja Rousseau Prantsusmaal. Riigimees „ei tea” alati, mida ta teeb, kuid see ei takista teda tegemast seda, millega kaasneb edu; poliitiline doktrinäär teab alati, mida tuleb teha, ometi on tema tegevus, kui see ei piirdu paberimäärimisega, ajaloo kõige edutum ja seega väärtusetum. Ebakindlatel ajajärkudel, nagu näiteks atika valgustusajal või Prantsuse ja Saksa revolutsiooni päevil, tuleb liigagi sageli ette ülbust, et kirjutav ja kõnelev ideoloogia, oma kohta tunnetamata, tahab süsteemidega tegelemise asemel mõjutada rahvaste tegelikku käekäiku. Kõigi oma põhimõtete ja programmidega kuulub ta kirjanduslukku, mitte mujale./.../ Platon ja Rousseau, vähematest vaimudest rääkimata, võisid ju oma abstraktseid riiklikke moodustusi konstrueerida, kuid sel polnud mingit tähtsust Aleksandri, Scipio, Caesari ega Napoleoni jaoks (nagu ka nende kavatsuste, lahingute ega reaalsete lahenduste suhtes). Targutagu need esimesed pealegi saatusest – teisi rahuldab see, et ise saatus olla”[2].

Spengler mõistagi liialdab siin ekslikkuseni, ent suund, millele ta osutab, on võtmeline küll. Nimelt teo ja sõna (mõtte) suhtele. Mõtlevad ju sakslasedki tihti enne tegu, aga nagu on öelnud ülimõjukas saksa teoreetik Karl Marx(1818-1883), filosoofid peaksid maailma mitte pelgalt kirjeldama, vaid ka muutma. Ta ütles seda tsirka kaks ja pool tuhat aastat pärast Platonit ja Aristotelest ja see on üks ta kuulsamaid tsitaate. Küllap seetõttu, et tegu oli tõeliselt põrutava ideega.
Esimene kreeka vaimuga tüli norinud saksa vaim, keda siin essees mainisin, – protestantismi lähtekuju Martin Luther – oli veendumusel, et töö on inimese kui sellise hingeline kutsumus ja tööl endal on lunastav toime (mõelge siin näiteks Vargamäe Andresele). Saksa sotsioloogiaklassiku Max Weber arvates aitas see kapitalismi võidukäigule oluliselt kaasa. Karl Marx läks Martin Lutheriga samas suunas, ent kaugemale: veel vähem jumala- ja veel rohkem töökultust.

Aristotelese „Poliitikast” rääkides mainitakse sageli, et kõige aegunumad on selles need kohad, kus ta räägib naistest ja orjadest. Aristotelese järgi on see loomulik ja hea, et ühed alluvad teistele, orjad orjapidajatele, naised meestele. Väikse liialdusega võib öelda, et need kohad on samas ka olemuslikumad. Aristotelese paljutsiteeritud määratlus inimesest kui ühiskondlikust olendist tähendab muu hulgas just seda, et on loomulik ja hea, et üks inimene allub teisele, et üks juhib ja teine teeb (NB! See väide pehmendub lausa triviaalsuseks ka tänapäeval, kui taibatakse arvesse võtta ontogeneesi st tõsiasja, et inimene sünnib ja sureb väetina ja suudab elus püsida neil eluetappidel ainult teenindatavana ehk orjapidajana. Täiskasvanu on väikelapse ori, kes peavad kuuletuma igale ta nõudmisele).

Populaarse seletuse järgi olevat Aristotelese koolkond saanud peripateetikute nimetuse õpetaja ja kuulajate ringijalutamise tõttu (kr. peripatein) vestluste ajal. Nad jalutasid sooja Kreekamaa päikese all ja vestlesid, orjad teenindasid neid, tõid näiteks süüa ja veini.

Nad rääkisid, et naised on loodud alluma meestele, et osad inimesed on loomult orjad ja osad valitsejad, et monopoolne käitumine võib olla kasulik ja röövretkedki on loomulik viis elutarvete hankimiseks.
Kreeka esiisade hääl kaigub meie ühiskonnas tänini, lihtsalt ajapikku on lisandunud uusi, protest(ant)likumaid hääli nagu „Vabadus! Võrdsus! Vendlus!”, „Kes ei tööta, see ei söö!”, „Köögitüdrukki võib riiki juhtida!”, „Occupy Wall Street!”.

Aristotelese „Poliitika” on armas, ehtkreekalik targutus, ohutu nagu kiisupoju, seda ei saa kuidagi võrrelda näiteks sakslaste Marxi ja Engelsi traktaatidega (või ptüi-ptüi-ptüi vana Hitleri enda omaga. NB! ka tema partei oli töölispartei). Miskipärast viimaste innukal rakendamisel hakkavad kohe kerkima ka laibavirnad (vaadake mis juhtus, kui niigi töökate hiinlaste kätte saksa filosoofia sattus! Pea 80 miljonit laipa! Ja kuidas Marx venelastele mõjus! Phuh!).

Filosoofid on tarkusearmastajad ja nad otsivad tõde. Teooria, mis kinnitab, et alguses oli sõna, lubab, et „te tunnetate tõde ja tõde teeb teid vabaks”(Jh 8.32). Oponeeritakse: „Arbeit macht frei!”[3]

Kuna kumbki täieliselt võita ei saa, siis on konflikti vältimise lahenduseks ainult lepitus. Näiteks tuleb võtta kummaltki üks keskne voorus: kreeka vaimult mõõdukus ja saksa vaimult töökus. Emma-kumma vastu ka patustada, ikka häda kaelas. Ole siis mis rahvusest tahes.

Igatahes tundub, et Kreeka ja Saksa  konfliktil on alati väga kaugeleulatuvad ja murrangulised tagajärjed.

---

[1] Näiteks SAPTK-i suvine ringreis 20.-27. augustil keskendub just kultuurisõja teemale. Ülima põhjalikkusega on seda konflikti kirjeldatud Thomas Manni suurromaanis „Võlumägi”.

[2] Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik” 2. kd, tlk Mati Sirkel ja Katre Ligi,  Ilmamaa, 2012, lk 32-33

[3] Saksa k. „Töö teeb vabaks!”, loosung koonduslaagri väravatel