19. august 2015

Isiklikud teadaanded

Augusti teisel poolel otsustasin teha radikaalse sammu nooremasse keskikka, plaane olin teinud ammu ja märke üha kogunes. Vabandan kõigi ees, keda mu nooruse surmakrambid, selja-ajuga rähklemised ja agooniarapslemine kuidagi riivasid. Seda oli palju.

Muide, isegi Elli Soolo suutis paljudele haiget teha, jäägu käesolevasse kirja tema viimane viljatuse-sentimentaalsus. Noorus tähendab ülevoolavat jõudu, vananedes peab hakkama üha enam kokku hoidma. Sestap varakeskealisele minule pole mõtet alkoholi pakkuda (alkohol võtab tohutult energiat).

Ostsin täna sõrmuse naisele, kes on eas, kus feminism on talle juba vaistlikult eemaletõukav. Sest feminism, nagu kõik (indiviidi)vabastusliikumised, teenivad tugevate isikute huve. Nende tuumkitš on kujutlus aheldatud jõust ja see ahel tuleb purustada. Nad on nagu aheldatud kutsikad, kes arvavad, et kui see kett purustada, siis nad suudavad hüpata taevasse. Tegelikult suudavad nad ainult ringi joosta. Ja sedagi ainult noortena. Ja kui nad aga kulunud hammaste ja kangete liigestega kodukuudi juurde tagasi roomavad, siis ei saa nad apelleerida õiglusele, vaid selle vastandvoorusele – halastusele.

Paljunemine on samuti väga energiakulukas, seda kõigil liikidel, aga inimesel veel eriti. Koos on ökonoomsem. Ja see „koos” tähendab paljus indiviidikeskse liberalismi pürgimuste vastandtendentsi. Kompromisse ehk oma õiguste ja huvide koomale tõmbamist. See ei ole lihtsam, see ei ole meeldivam, see on jõudusäästvam.

Praktiliselt kogu vägivald naiste vastu on lähisuhtevägivald. Miks nad seda taluvad? Miks nad ei jaluta „vabadusse”? Sest vabadust suudab taluda vaid tugev. Kõigil liikidel. Öeldakse, andku riik neile jõudu! Aga ka riigi jõuvarud on piiratud ja heaoluühiskonna jõumaksimum on juba suuresti seljataga. Feminism on pelgalt üks paljudest näidetest, mil ontogeneesi algkiirendusest tulenevat jõukasvu peetakse isikliku tegevuse tulemuseks. Ja pöördumatuks.

Õigus pole aga jõud, vaid nõrgema palve tugevamale.

Liberaalhumanismi (nn läänelikud väärtused) keskne hoiak, millel on meil veel lokaalne võimendus, sisendab uskumist, et inimese sünd on kangelastegu ja eksistents kui selline on teene. Inimene on kõrgeim väärtus. On, aga pole kõrgeim jõud.

Optimistlike globaalprognooside avalikustuste taga on enamasti ceteris paribused ja eeldused märkimata. Jah, Maa suudab toita praegust populatsiooni (kui kõik inimesed lähevad taimtoidule, kui logistikat ja selle energeetikat ei arvestata, kui väetistoodang toimub samas mahus, kui jätame veekulu välja jne). Ka võime neid asju mõista käib paljudel üle jõu. Olgu intellektuaalselt või psühholoogiliselt. Lootus annab inimestele faktide suhtes resistentuse. Aga ei anna tulevikku.  


Ja lihtsaim ja loogilisem lahendus ongi rehmata käega „igasugusele targutamistele”, võtta ka BBC dokke ühe meelelahutusžanrina teiste seas jne. Isegi minul, kui kõik läheb plaanide järgi, on käest libisemas lootus, et mu laps täidab oma isa unistuse – olla sündimata.
Nikos Kazantzakise teoses „Viimne Kiusatus” on Jeesuse viimaseks, suurimaks kiusatuseks just luua pere ja kodu. See kiusatus on tuttav paljudele loojatele (ja üldisemalt karjääriinimestele). Eesti naisloojatest on mul enim kahju, sest kui nad midagigi väärt on, siis on nad oma parimatel viljakus-aastatel end üles töötanud ja seda siis selleks, et avastada, et nende õlgadel pole Põhiseaduse preambul, vaid põhutuustike. Meestel pole taipamisega nii kiire.

Jeesuse-eas mees on oma mitmete võimete tipul. Küll tassib ära ka kaks risti. Põhutuustike üksi litsuks küll vastu maad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar