Pedagoogi rõõmud

“Tüdruku ettekanne rääkis endale maja ostmisest. Toona oli majaostu puhul realistlik arvestada poole miljoni Norra krooniga. Tüdruk läks panka, rääkis, et peab tegema koolitöö intressidest, ja talle pakuti igakülgset abi. /---/Viimaks oli tüdruk välja arvutanud, et kõige soodsama laenu korral, arvestades oma tõenäolist maksevõimet, läheb laen talle kahekümne aasta pärast kokku maksma ligi 1,4 miljonit Norra krooni.
Õpetajana olin tüdruku tööga vägagi rahul ja kaasõpilased plaksutasid talle. Aga siis taipasin, et tüdrukul on hoopis midagi muud südamel. Tüdruk lisas, et tal on mõned küsimused.

“Kui nüüd on nii,” ütles ta, “et minu sõbranna on linna kõige rikkama mehe tütar, ja kui tema tahab samuti endale sellist maja muretseda, siis võib ta pöörduda isa poole ja majaostuks raha küsida. Ja kuna tema isa on nii rikas, otsib ta need pool miljonit võib-olla kohe taskust välja ning sõbrannal tarvitseb vaid minna ja maja ära osta! Aga minul ei ole niisugust raha kuskilt võtta, kas siis tulebki maksta kolmekordset hinda?!”
Õpilane ütles seda kasvava umbusuga hääles ja ma nägin, et tal on tõsi taga. “Kas on tõesti nii, “ lausus ta viimaks, “et vaene peab maksma palju rohkem kui rikas?”

Langesin ka ise natuke näost ära, sest sain aru, et õpilases on hakanud pead tõstma terav ja halastamatult selge intellektuaalse mõtlemise võime, ja et see on viinud ta kohe vastuollu oma tundliku suhtumisega maailma, vastuollu usuga inimestesse ja nende õiglusesse, vastuollu headusega, mida eeldas ümbritsevatelt inimestelt. Sel silmapilgul ei suutnud ta tõesti taibata, et maailmas ongi asjad nii seatud, et vaesemad maksavad rikkamatele peale. Raske on sellesse karmi tõsiasja kuidagi suhtuda, kui võtta seda tervikust lahutatud mõistusliku tõena, samuti heidab see eraldiseisvana varju inimeste või täpsemalt täiskasvanute jutule ligimesearmastusest ja halastusest. Niisugune jutt võib mõjuda lihtsalt võltsilt.

Hetk enne tüdruku küsimusele vastamist jõudsin veel aru pidada: jah, tuleb vastata, aga kuidas ta seda võtab? Mis aitab säilitada inimese usku maailma headusesse hetkel, kui ta näeb  kõike uues valguses? Ja jõudsin mõelda: loodetavasti jätkub tal küllaga pilte, mis oma headuse, soojuse ja leplikkusega kaaluvad üles haava, mille lõikab külm analüütiline mõistuslik nuga.”

-Godi Keller “Südamega koolis”

“Niivõrd kui laps ei ole veel maailmaga tuttav, tuleb teda sellega järk-järgult tutvustada; niivõrd kui laps on uus inimolend, tuleb hoolt kanda selles eest, et uus asi suhetes maailmaga, nagu see on, küpseks viljakandvas suunas. Igal juhul tähendab hariduse andjate suhe noortega siin suhet nendega, kes esindavad maailma, mille eest nad peavad hakkama vastutama, kuigi see maailm pole nende tehtud ja kuigi nad võivad, kas salaja või avalikult, soovida, et see oleks teistsugune, kui see tegelikult on. Tulevast vastutust ei ole mitte juhuslikult antud pedagoogide hooleks. Täiskasvanud juhivad noori pidevalt muutuvasse maailma, ja mitte kellegi, kes keeldub kandmast ühist vastutust maailma eest, ei tohiks olla lapsi, nagu tal ei tohiks ka lubada võtta osa neile hariduse andmisest.”

- Hannah Arendt “Kriisist hariduse vallas”

“Sest nemad, nad olid ju minu lapsed, ega nad ju ise siia ilma tikkunud. Mina tõin nad ilmale, et las elavad. Aga nagu näha, ei kõlba maa veel elamiseks, siin ei ole laste jaoks veel midagi valmis: valmistasime küll, aga ei jõudnud korda! … Siin nad elada ei saa, ja kuskil mujal ei olnud neil kohta – mis meie, emad, tegema peame? Ega üksi ei ole ju ka mõtet elada…”

- Andrei Platonov “Ema. (Hukkunute nõudmine)”

“Seda ei juhtunud küll kuigi tihti, aga mul on siiski meeles mitu korda, kui mind klassist poole ladina keele lause pealt pealt minema viidi ning kuidas ma pärast nahatäit sama lause kallale asusin. Ja eksivad need, kes arvavad, et sellised abinõud ei aita. Nad täidavad oma ülesannet hästi. Tegelikult ma isegi kahtlen, kas klassikalist haridust on üldse antud või saabki anda ilma ihunuhtluseta.”

- George Orwell “Oh noorus, oh rõõmud”