Kasvatus ja haridus

„Ilmamaa“ kirjastus on jälle üllitanud ühe mitmel põhjusel tutvumisväärse teose. Hilda Taba kirjutiste kogumik „Kasvatus ja haridus“ on – nagu mitmed teised selle sarja raamatud – korraga väärtuslik nii mõtteloo kui koduloo aspektist. Näiteks kõnealuses on mälestuslikud artiklid sellest, kui raske oli toona saada kõigi võimaluste maale („Immigrant, turist, üliõpilane Ameerika väraval“ (1930), „Kitsad väravad“ (1930)), millised ühiskondlikud tendentsid tundusid siis haritlasele pakilisimad („Kultuurikriisist“ (1930-31)) jne.

Edgar Krull ja Karmen Trasberg on kirjutanud asjaliku ja informatiivse ees- ja järelsõna. Esimene on teoreetilisemat laadi sissejuhatus, viimane eelkõige elulugu, sest selle elu lugu on tõesti huvitav (Wikipedia ja Viikipeedia artiklid on õige kehvakesed). Pole ju kuigi tõenäoline, et ühest vaesest Eesti maaperekonnast, kaheksa õe ja venna kõrvalt sirgub üks XX sajandi tuntumaid pedagoogikateadlasi. Aasta 1902 pole ka just hellitav aeg Euroopas sündmiseks.

Kirjutasin sellest raamatust väikse tutvustuse, mis ilmus „Sirbis“ 4.09.2015, aga antud juhul on ilmestav lugeda tervet seda lehenumbrit, mis on hariduse eri. Nii mõnigi artikkel osutub illustratsiooniks. Ja ka sama kuupäeva „Õpetajate Leht“. 

Ilusti on jõudnud peavoolumõtlemisse sellised ilged klišeed nagu „ haridus on liiga tuupimis- ja faktidekeskne, rõhku peaks pöörama loovusele ja mängulisusele“ jne. 4.09.2015 „Õpetajate Lehest“ võime lugeda, et TLÜ kasvatusteaduste instituudi doktorant Imbi Henno kaitses doktoritöö „Loodusteaduste õppimisest ja õpetamisest Eesti koolides rahvusvaheliste võrdlusuuringute taustal” ning seda, et

„Autori uurimusest selgus, et õpilaskesksete õpetamisviiside, sh uurimisõppe, kognitiivsete aktiveerimisstrateegiate kasutamise ja kujundava hindamise tõhusamal rakendamisel Eesti õpilaste loodusteaduslik sooritus mitte ei paranenud, vaid halvenes.

Nii vähenes Eesti õpilaste loodusteaduslik sooritus PISA 2006 interaktiivse õppe indeksi ühikulise kasvuga 13, praktiliste tegevuste indeksi ühikulise kasvuga 24 ning õpilasuurimuste indeksi ühikulise kasvuga 31 punkti. Eriti kriitiliselt hindasid õpilaskesksete meetodite kasutussagedust tippsooritajad ning nende koolide õpilased, mille sooritus loodusteadustes oli kõrgem riigi keskmisest.“

Inimene mõtleb, jumal naerab, laps ja loomake kogeb

Mihkel Kunnus

Hilda Taba „Kasvatus ja haridus”, Ilmamaa, 2015, tõlkinud Ilmar Anvelt ja Katre Ligi

Kui Ameerika Ühendriigid on maailm, siis on Hilda Taba(1902-1967) maailmanimi. Järelsõnast võib lugeda, et „[v]ähesed teavad, et ta sündis, kasvas üles ja sai hariduse Eestis. Kuuludes 20. sajandi tuntuimate pedagoogikateadlaste hulka, jäi ta aga oma kodumaal aastakümneteks tundmatuks” (lk 353).

See võib kõlada vääritult ja tänamatult, aga ma ei loeks seda tundmatust kuigi suureks kaotuseks kodumaa pedagoogikale (aga ainult pedagoogikale!). Seda seepärast, et Eesti pedagoogika ja kasvatusteaduslik filosoofia on – või vähemasti oli enne Teist Maailmasõda – nii rikkalik ja arenenud, et seda võiski vabalt koos lihakehaga eksportida. Ainuüksi „Eesti mõtteloo” sarjast on aus ära märkida Ado Grenzsteini(1849-1916) „Eesti haridus” (2013) ja sellest üsna erinev, haridusele pühendunud Peeter Põllu(1878-1930) kogumik „Lastest tuntakse meid” (2007). Peasüü Hilda Taba kogumiku pedagoogikaalasel „üleliigsusel” on aga auga teise trüki välja teeninud Johannes Käisi(1885-1950) „Kooliraamatul” (1996, 2004). Tunnuslik on ka see, et Alfred Koort(1901-1956), esimene Eesti kutseline filosoof, pühendab pedagoogikale ja haridusfilosoofiale terve rea artikleid (kättesaadavad näiteks sama sarja kogumikus „Inimese meetod”, 1996).

Lisaks eeltoodule on Hilda Taba ettepanekud ja seisukohad muutunud nüüdseks küllaltki peavoolulisteks, tihti lausa iseenesestmõistetavusteks. Kogumik „Kasvatus ja haridus” sisaldab seitset eesti keeles ilmunud artiklit aastatest 1930-31, pluss üks aastast 1925 ja aastal 1932 New Yorgis publitseeritud doktoritöö The Dynamics of Education eestindust.

Hilda Taba doktoritöö üheks juhendajaks Ameerikas oli suur John Dewey(1859-1952) isiklikult, pragmatistlik filosoof, kes saavutas angažeeritud intellektuaalina nii suure autoriteedi, et käibele läks ütlemine, et Ameerika avalikus elus pole ükski asi enne ära otsustatud, kui John Dewey pole oma sõna öelnud. Dewey filosoofiast lähtuvat lähtuvat kasvatusteaduslikku suunda, mida arendab ka Hilda Taba, nimetati „progressiivseks teooriaks” ja viimast „praktiseerivaid koole kutsutakse üldise nimega the childcentered school – lapsele keskendatud kool”(lk 76). Kõlab tuttavalt, kas pole?

Näiteks õppimine tegutsemise kaudu on üks John Dewey pedagoogika keskseid märksõnu. Taba toob progressiivse teooria iseloomustuseks välja kuus punkti: 1.Vabadus kontrolli asemel, 2. Lapse algatus õpetaja algatuse asemel, 3. Isetegevus, 4. Õppekorraldus lapse seisukohalt, 5. Loov endaväljendus (creative self-expression) ja 6. Personaalsuse arendamine selle sotsialiseeringu kaudu. (lk 77-83).

Üksikasjalikuma ülevaate John Dewey pedagoogika alustest vahendas eesti lugejale juba Alfred Koort („Inimese meetod”, lk 384-402). „Õpetaja ülesandeks kujuneb seega sellise kasvatusliku ümbruse organiseerimine, milles õpilane satub situatsioonidesse, kus kerkib esile aktiivne mõtlemine ja katsetamine. Ainult säärastes situatsioonides võime kasvatada häid distsiplineeritud mõtlemisharjumusi, nagu vaatlusoskust, probleemide avastamist ja tahtelist pingutust”, sest „[m]aailma olu ei avastu Dewey järgi mitte vaiksele tegevusetule kontemplatsioonile, vaid tundelis-tahtelisele elamusele” (lk 390).

Kõik need tänapäeval propageeritavad õuesõpped, aktiivõpped, tegevusõpped, probleemõpped jne käivad Dewey intuitsioonidega sama sammu. Rohkem elulisust!

Hilda Taba doktritööst võime lugeda nagu nagu tänasest „Õpetajate Lehest”: „Kuna kasvatuse teadlikul juhtimisel ja planeerimisel on traditsioon eelistanud vaid ühte õppimisse puutuvate tegurite rühma, nimelt akadeemilist ainestikku, on õppekavad esindanud peamiselt selle ainestiku ülevaateid, ning käsitlenud õpilaste kohtlemist ja õppeprotsesside edaspidiseid tagajärgi üksnes niipalju, nagu näis olevat vajalik seoses ainestiku omandamisega.

Sellisel alusel edendatud kasvatus on kitsas kahes mõttes. Esiteks on kogemust mõjutavate tegurite koguhulgast õpetlikuks peetud ainult sisulist külge. Seda on teadlikult valitud ja pedagoogilisel otstarbel planeeritud. Teiseks on igasuguse kogemussisu hulgast ainsaks teadliku planeerimise objektiks valitud intellektuaalne akadeemiline õpe.”(lk 307)
Ikka rohkem elulisust! Maha tuupimine, faktid ja surnud kirjasõna! Kõik õpetatav tuleb võimalikult seostada eluga, tuua rohkelt elulisi näiteid jne.

See kõik on väga tuttav. Miska pedagoogikast huvitatutele soovitaks Hilda Taba asemel lugeda deweyliku kasvatusteaduse teravat ja läbinägelikku kriitikat Hannah Arendtilt. Artiklis „Kriisist hariduse vallas” (kogumikus „Mineviku ja tuleviku vahel”, Ilmamaa, 2012) taandab Arendt sellise haridusteooria „hukatuslikud meetmed” skemaatiliselt kolmele veendumusele. „Esimene neist väidab, et on olemas lapse oma maailm ning lastest moodustunud ühiskond, mis on autonoomne ja tuleb niipalju kui võimalik jätta laste eneste valitseda.”(lk 217) Lühemalt: kõik need jutud lastele lapsepõlve jätmisest jne, mis kipuvad ignoreerima „tõsiasja, et laps on arenev inimolend, et lapsepõlv on ajutine elujärk, ettevalmistus täiskasvanueaks” (lk 220) ja et lapsi omapäi jättes jäetakse nad nö kärbeste jumala mõju alla. Samuti rõhutab Arendt, et mida erinevamad on lapsepõlves (sh koolis) kehtivad reeglid täiskasvanumaailma omadest, seda keerulisem ja valulisem on üleminek ühest teiste (seda üleminekuvalu on välja toodud paljudel hariduskonverentsidel; ei ole kerge hüpata lapsekesksest ja halastavast koolikeskkonnast, kus istuma ei jäeta, tööd saab alati järele vastata ja puudumisega lepitakse, halastamatusse neoliberalistlikku olelusvõitlusesse).

Teise hukatusliku veendumusena toob Arendt välja selle, et „[m]oodsa psühholoogia ja pragmatismiusu mõju all on pedagoogika arenenud üldiseks õpetamisteaduseks nii, et on end osanud täielikult vabastada õpetatava sisust” (lk 218). See probleem pole Eestis vahest nii akuutne. Küllap seepärast, et üle poole põhikooliõpetajatest ja ligi pool keskkooliõpetajatest on Eestis üle 50-aastased, üle 60 aastaseid on 16 protsenti ja alla 30-aastaseid vaid 7 protsenti.

Kolmas hukatuslik veendumus ongi Arendti järgi see, „mida uusaegne maailm on sajandeid uskunud, ning mis leidis süstemaatilise kontseptuaalse väljenduse pragmatismis – suudetakse teada ja mõista vaid midagi niisugust, mida ollakse ise läbi teinud. Niisuguse veendumuse rakendus haridusele on primitiivne, kuid endastmõistetav: asendada õppimine „tegutsemisega” niipalju kui võimalik. /---/ [Õpetaja tuleb] alaliselt õppivana hoida, nii et ta ei annaks edasi „surnud teadmisi”, vaid demonstreeriks pidevalt, kuidas teadmisi luuakse.” (lk 219). Lisaks veel „omistatakse erilist tähtsust mängu ja töö erinevuse kaotamisele, niivõrd kui see on võimalik – esimese kasuks /---/ Nii loobutakse lapsepõlve autonoomia nimel sellest, mis peaks last ette valmistama täiskasvanute maailma astumiseks: järk-järgult omandatavast töö-, mitte aga mängimise harjumusest.”(lk 219-220). Viimase üheks tunnuseks võib tuua näiteks selle tagasisideküsitlustes ilmneva tendentsi, et isegi ülikoolis hindavad tudengid loenguid esmalt selle kriteeriumiga, mis just mängu puhul on primaarne – huvitavus. Õppejõududele heidetakse harva ette ebasüstemaatilisust, õpetatava ebarelevantsust, pinnapealsust vms. Surmapatt on ikka loengu igavus!

Arendti argumentatsioon on muidugi põhjalik ja paari siin toodud märksõna asemel soovitan lihtsalt sellega tutvuda.

Mis siis kannatab progressiivse teooria, eluläheduse ja kogemuspõhisuse rakendamisega? Lühim vastus oleks, et mõtlemine. Tsiteerin Oswald Spenglerit:

“Kuid alles sõnakeele mõjul kujuneb aktiivses virgeolekus välja tajumise ja arusaamise vastandlikkus, nende vaheline pinge, mis loomade juures on täiesti mõeldamatu, ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks. Sõnakeele areng kutsub esile midagi päris otsustavat: taipamine vabaneb tajumisest. /---/ Tajumisest lahutatud arusaamist nimetatakse mõtlemiseks.” (”Õhtumaa allakäik ” 2.kd, lk 21, autori kursiiv – M.K.) Hiljem ütleb ta otsesõnu: ”Tegelikult olemegi inimesed just sel määral, mil meie arusaamise võime tajumisest eraldub ning mõtlemise vormis loovalt mikro- ja makrokosmose suhetesse sekkub” (samas, lk 621).(mikrokosmos tähendab Spengleril inimese siseelu-sisemaailma, makrokosmos välist keskkonda, ümbrust).
Semiootikud ütleksid siin lihtsalt, et inimliku mõtlemise aluseks on sümboliline semioos. Ja taas tasub meenutada Jack Goody antropoloogia klassikasse kuuluvat uurimust ”Metsiku mõtlemise kodustamine” (e.k. 2005), mis näitab, et erinevus ”primitiivsete” ja ”arenenud” kultuuride vahel tuleb kirjaoskusest. Kiri on aga par excellence näide sümbolilisest märgisüsteemist (märgi tähendus on lahutatud tajust).

Lühimalt: pragmatistlik-kogemuspõhine suundumus püüab inimest iga närvilõpmega üha kontaktsemalt „maailma sulatada”, seevastu mõtlemine eeldab maksimaalset võimalikku eraldatust, lahtihaagitust. See väljendub argitruismis, et mõtlemiseks on vaja rahu ja vaikust, mitte meelelis-kogemuslikku ülestimulatsiooni. Pragmatistlik pedagoogika rõhub mittesümbolilisele semioosile, suurendab tajumise ja arusaamise seost, mitte ei vähenda. Selline metoodika on ideaalne õpetamaks kõike praktilis-kehalist, auto juhtimisest ja heegeldamisest müüriladumise ja moderntantsuni. Abstraktse mõtlemise arendamiseks aga sobib kõige halvemini. Samuti arendavad igasugused moodsad ja kõrgtehnoloogilised, piiksuvad ja vilkuvad multimeedialahendused last rohkem rõõmsa pärismaalase kui vilunud IT-spetsialisti suunas. Pole ka juhus, et Silicon Valley’s on autismi osakaal suurusjärk kõrgem kui ülejäänud ühiskonnas: looduse poolt kaasa antud meeleline pärsitus korreleerub positiivselt abstraktse mõtlemise suurenenud võimekusega.

Kummatigi on Hilda Taba tõeline PhD, ütleme, Philosophiae Doctor selle sõna parimas etümoloogias. Väitekirja ligi kahest ja poolest sajast leheküljest on kõva kakssada tuumakas ja nõtke filosofeerimine. Kusjuures see on väga hea ja orgaaniline, selge ja kirglik mõttetöö. Hoolimata suurtest juhendajatest on näha, et Taba on väga iseseisev mõtleja. On lausa hämmastav kui vähe on selles doktoritöö kohta viiteid. Kui ütlesin, et pedagoogikal on sellest tõlkest vähe võita, siis see oli täpsustav kitsendus. Hilda Taba väärib avastamist nii semiootikutel kui filosoofidel. „Kasvatuse dünaamika” on üks parimaid holistliku filosoofia näiteid eesti keeles. Hilda Taba kritiseerib seal põhjalikult staatilist, atomistlikku ja dualistlikku metafüüsikat ning inimkäsitlust, elukäitlus on selgelt organitsistlik ja evolutsionistlik (näiteks Hannah Arendt on minu üks väheseid, kes suudab käsitleda inimest olemuslikult ontogeneetilisena ja seda teadmist ka arvesse võtta). Inimorganism nagu iga muu elusorganism on ontoloogiliselt arenev ja aladetermineeritud, alati aktiivsena ümbruses (ümbruse mõiste on Hilda Tabal väga lähedane Jakob von Uexkülli Umweltile, omailmale). „Subjekt, mis on eraldatud objektist ja seega ka nende ühisest vastastikmõjulisest funktsioonist, on vaid abstraktsioon”(lk 132) kirjutab Taba. Ta ei väsi ka demonstreerimast biheiviorismi stiimul-reaktsioon-skeemi mehaanilisuse tobedust või psühholoogilise reduktsionismi ekslikkust. Elu on kõige sügavamas mõttes protsess ja seda ei saa kirjeldada staatiliste lõigetega sellest või kehana passiivses, newtonlikus ruumis, kinnitab Taba. Samuti ei saa laboratoorsetes tingimustes isoleerida uurimiseks üksikkogemusi, sest elu on orgaaniliselt mäluline ja igas uues kogemuses on eelmiste jälg.

Hilda Taba doktoritööd lugedes meenus tahtmatult üks kommentaar Jaak Tombergi mäluteemalisest loengust, kus Henri Bergsoni käsitlus praagiti representatiivsest argikujutlusest välja kui „liiga hea mõtlemine”. Hilda Taba mõtlemine on samuti liiga hea, et keegi teine peale tema suudaks selle juurest hüpata nii asise ja piiratud dokumendi nagu riiklik õppekava juurde. Igatahes kummastav on näha, kuidas akadeemiline töö, mille sihiks ehk viimaseks peatükiks on „Mõtted õppekavast”, alustab keerukate mõttekäikudega elusa ja elutu eristusest.