Mart Sander "Litsid"

Kirjutasin “Postimehele” arvustuse Mart Sanderi raamatust “Litsid. Naiste sõda.” Paberlehte mahtus sellest alla poole. Terviktekst ilmus netis tasulisena ("Postimees +" 4.09.2015).

Toon sissejuhatuseks siin ära ka kultuurikommentaari ERRile.


Käisin mõne päeva eest vaatamas Mart Sanderi mononäidendit „Juhuslik nimetaja”. Oli täitsa tore tükk, mitte stand-up-comedy, vaid pigem sit-down-horror. Lähemalt ei saa rääkida, sest etendus on puändiga.
Aga tahtsin rääkida hoopis autorist ja ainunäitlejast Mart Sanderist. Täpsemalt – võrrelda teda Kaur Kenderiga. Mõistagi on kõrvutus provokatiivne, sest on raske ettekujutada erinevamaid tüpaaže. Esimesel olid juba mähkmetelgi viigid, teine räpib nokats peas veel täismehe-ealisenagi, esimene on rõhutatult kõrgkultuurne, kõrgklassiline, teine seltsib mõnusaimalt päti- ja aguliesteetikaga. Härrasmees ja jõmm.

Kummatigi on neis mingi kultuurifunktsioon vägagi sarnane. Ja ma ei pea silmas seda, et kultuuritegevuseks mõeldud institutsioonid nende tegevust ei toeta. Nimelt mõlema loomingu puhul on autori isiksusel ja avalikul kuvandil lausa määrav roll nende loomingu vastuvõtule. Akadeemilises kirjanduskriitikas on teksti autonoomus aksioomiks. Võib ehk öelda, et see hoiak kristalliseerus 1967 aastal, mil ilmus mõjukal Prantsuse humanitaarteoreetikul Roland Barthes’i artikkel „Autori surm”. Sellest mõistest on saanud käibefraas (hiljuti etendati samanimeline teatritükkki). Autori surma all pidas Barthes silmas seda, et ilukirjanduslike tekstide puhul kaotab hääl oma päritolu, need tekstid on eneseküllased. Mitte päris nii nagu Pythagorase teoreemil pole midagi pistmist Pythagorase elulooga, aga mõneti siiski. Võibolla oleks parem võrdlus riigieksamiga, lõpukirjandiga. Neid hinnatakse, aga hindaja ei tea absoluutselt midagi kirjandi kirjutaja isikust. Nii on tehtud, sest see on õiglane, see välistab diskrimineerimise soo, vanuse, rahvuse või mille iganes alusel. On ainult tekst. Kui selline hindamine on õiglane, siis Mart Sanderi ja Kaur Kenderi tekstide hindamine on meie kultuuriruumis vist üks ebaõiglasemaid, nende tekstidel lasub autori vari kõige tugevamalt. Barthesi mõttes on nad väga elus autorid. Ei ole tähtis, kas kass püüab hiiri või mitte, tähtis on ainult see, mis värvi ta on.
Vastukaaluks võiks meenutada üht Juri Lotmani artiklit aastast 1984. Selle pealkiri on „Õigus biograafiale. Teksti ja autori isiksuse tüpoloogilisest suhestatusest”. Õigus biograafiale – see kõlab lootusetult aegunult. Sest kui vajab eraldi arutlust, kellel on õigus biograafiale, siis on ilmne, et kellelgi seda õigust pole ja tänapäeva kõikehõlmaval võrdõiguslusajastul saab vastus olla ainult üks: kõigil on õigus biograafiale. Mõistagi kaasneb sellega ka ajastu tüüpviga: õigus biograafiale ei anna veel biograafiat.

Väiksed litsid teevad armastust, suured (maailma)sõdu

Mihkel Kunnus

Mart Sander Litsid. Naiste sõda. Esimene raamat. Ajakirjade Kirjastus 2015

Autori elupikkune huvi ja igatsus Teise Maailmasõja eelse kadunud maailma järele on selles teoses leidnud sobiva vormi, tulemuseks on mitmekihiline põnevik, kus põimub ajalooline konkreetsus ajalootu inimloomusega, intriigide ja ihadega.

Raamatul on väga õnnestunud kujundus. Selleks on Mart Sanderi enda maal, millel klassitsistlik naisakt on purunemas ja purustajaks on Stalini sots-realistlik portree, selline, milliseid vorbiti türanni all ägades tuhandeid ja mille vaatamisest polnud pääsu. See maal on teose sisu ja vormiga hästi kooskõlas. Romaani keel on elegantne, täpne ja väljapeetud, ilukirjanduslik selle sõna kõige heamaitselisemas argipruugis ning ainult üks sõna irdub sellest registrist, on omamoodi koledaks mõraks idüllilises pildis ja mõjub nõnda kui nõukogude sõduri kirsasaabas suurkodanlase vaibal . “Litsid!”. See sõna häirib, see sõna ei sobi sellesse maailma, sellese keelepruuki, sellesse raamatusse (tuletan raskekujulistele keelepuritaanidele meelde, et sel sõnal endal on ammu surematu koht eesti kirjanduse kõrgeimas tipus – “Litsid mehed need Vargamäe omad”, eks).

Mõraga kitš aga ei ole enam kitš. Kadunud Pätsu-aega on idealiseeritud ja sellest sündinud kitši ka välja naerud (nt Andrus Kivirähki Ivan Orava lood), ent kitši väljanaermine ei ole veel tõele näkku vaatamine. Andrei Hvostov on hiljuti kirjutanud essee eesti kirjanduse tabudestⁱ. Ta rõhutab seal, et „kui mõne rahva eluloos ning seda elulugu edastavas rahvuslikus kirjanduses on olulisel kohal okupatsioon, see tähendab võõrvõimutsemine, siis peab seal olema lahti kirjutatud ka okupatsiooniga kaasas käiv kollaboratsioon” ning eesti kirjandus pole selles mõttes kaasaegselt täisväärtuslik, kuna eestlane pole suutnud oma minevikule ausalt näkku vaadata (pole käistlenud oma mineviku häbisid, sõjakuritegusid, kollaboratsiooni) ning toob kontranäiteks rahvalikult armastatud Jaan Krossi romaani „Paigallend” peategelase Ullo Paeranna:
”Ullo Paerand. See on inimene, kes jääb alati ja kõiges truuks kõrgematele printsiipidele. Ta ei võta vastu isegi Vatikani stipendiumi, sest selle eelduseks on üleminek katoliku usku, aga seda meie Ullo ei tee põhimõtteliselt. Nii nagu ta ei tee koostööd paavsti nuntsiusega, nii jääb tal persse pugemata Saksa okupantidele, ning, iseenesest mõistagi, Nõukogude kommunistidele. Ullo on täielik ja absoluutne antikollaborant.”

Mart Sanderi kasutab „Litsides” omapärast kummastusvõtet: nö härrastemaja on vaat et idülliline koht. Seal on heatahtlik, hoolitsev ja kaitsev emand Kukk, kellel on oma „kanakestega” suurepärased suhted. Seal väga hea töötada, uusi tahtjaid tuleb lausa eemale tõrjuda. Nende töösuhted klientidega on alati olnud meeldivad, sest konkreetne asutus on üksjagu elitaarne, külastajateks on jõukad härrasmehed, balti-saksa aadel (kes küll repatrieerimise tõttu peagi kaob), vesteldakse pidulikult laua ümber, kuulatakse muusikat jne.

Esimesed vägistajalikud elemendid – esimesed mõrad – tulevad kõrgete nõukogude sõjaväeametnikega. Need juhatas härrasteklubisse riiginõunik Elmar Metsla, mees, kelle sidemed olid võimaldanud alles hiljuti saada võileivahinnaga üks lahkuvate balti-sakslaste häärber, millesse nüüd see luksuslik härrastemaja tehtud ongi. Ja Elmar Metsla on tõeline antitees Ullo Paerannast. Tal on lausa nõiduslik võime tajuda, kust poolt suurem tuul puhub, kuhu nina pöörata ja kust kasu lõigata. Näiteks kord põgeneb emand Kukk talle pealsesunnitud nõukogude ohvitseridega pidutsemise eest: „Ta soovis, et suudaks olla nagu Elmar [Metsla], kes oskas kogu viimase aasta sündmuste labürindis ekselda iialgi ühtegi tupikusse jõudmata, jättes kõik uksed enda ees ja taga valla. Ta ühtaegu nii kadestas kui kartis meest, kes suutis olla kõigi usaldusalune ja nõuandja; kellele ilmselt mitte keegi ei olnud nii lähedane, et ta ei suudaks seda reeta, kaotamata hetkekski oma neutraalset naeratust.” (lk 327)

Mainitud kummastusvõte tulebki sellest, et litsid selle sõna otseses tähenduses on kõige vähem litsid ja mida rohkem võimuredelit mööda üles ronida, seda litsakamaks aga asi läheb. Kodanlikus härrastemajas valitsevad „harmoonilised kaubandussuhted” asendab üha sügavamale imbuv okupatsioonivõim ärakasutamise, reetmise ja vägistamisega. Mis on ka nõukogude võimu maaletuleku üldisem kuju.

Olen nõus Andrei Hvostoviga, et kollaboratsionismi suuremate tegelaste, toonase poliitilise raskekaalu hinge pole veel ilukirjandusliku selgepilgulisusega vaadatud (kardan, et Jaak Valge hiljuti kirjutatud “Punased” (2014) käib oma teaduslikkuse ja dokumentalismiga paljudele üle jõu). Ilukirjandusliku selgepilgulisuse all pean silmas esteetilist sünteesi, mis tugineb faktidele ja kainele analüüsile, mitte aga ei opereeri mingite müütiliste ja kvaasireligioossete kategooriatega nagu valguse ja pimeduse jõud, deemonlik kurjus jms. See eeldab aga tavatut võõristust ja oma psüühilise integreerituse tugevat disproportsioneerimist, sest rahulik ning kaine jutustajapilk inimsusvastastastele kuritegudele võib kõrvaltvaatajale mõjuda lausa moraalse puudena, groteskse südamatuse ja empaatiapuudusena.

Kommunistide seesmisus jääb Mart Sanderi pilgu alt suuresti välja, sest raamat ei pretendeeri kuidagi suure hõlmavusega panoraamvaatele, küll aga annab see raamat väikese ilukirjandusiku vaate nende inimeste maailma, kelle lugu ei peeta reeglina jutustamisväärseks. See sisaldab ka kujutust väikse ja poliitikakauge inimese kollaboratsionismist, sellest, kuidas debiilseid punaloosunged hakkavad kirjutama ka noorukesed lõbutüdrukud ja seda täiesti sõltumata oma poliitilisest veendumustest. Ning teades, et neid loosungeid kasutatakse valelikuks propagandaks, võltsmeeleavalduse etendamiseks.
Ühe väikse näitena võibki tuua selle, kuidas ametlikult polnud Nõukogude Liidus sellised härrastemajad kuidagi aktsepteeritud ja: “„Sellepärast ma andsingi asjale natuke ametlikuma käigu,“ rääkis härra Metsla õhinal. „Konsulteerisin veidi ning kas teate mis − võetakse ette samme, et vormistada teie asutus kui punalippude õmblemise käitis!“” (lk 282). Tüdrukud, kes olid talvel hooga kudunud vabatahtlikult Talvesõtta minejaile kampsuneid, olid sunnitud valmistama plakateid, sest nende metseen nõunik Metsla aitas organiseerida “spontaanset” rahvademonstratsiooni seltsimees Ždanovi tervituseks.

Ühele XX sajandi suurimale ühiskondlikule mõtlejale Hannah Arendtile viidates võiks nimetada seda “kollaboratsionismi banaalsuseks”. Need tüdrukud aitasid okupantidele kaasa, tundmata nende vastu vähimatki sümpaatiat, lausa jälestust. Ometi, kui neil üldse on mingi süü, siis see, et nad lasid end veenda, et enese heroiline surnuksjooksmine vastu määratult võimsamat jõudu on täiesti mõttetu. Selline pragmaatilisus ei ole ju kuidagi deemonlik, saati deemonlik kurjus.
Ja kas ei kõla Metsla hääles see paljukiidetud eestlase alalhoidlikkus ja talupoja tarkus, kui ta seletab proua Kukele:
„Vaata, mis toimub mujal. Londonit on pommitatud kolm kuud igal ööl ja päeval; nemad omakorda pommitavad Saksa ja Itaalia linnu. Kreekas, Egiptuses, Liibüas, Norras – kuhu ka ei vaataks, igal pool langevad pommid ja tärisevad relvad. Meie oleme maksnud väikese hinna – oma kulla ja oma uhkuse. Aga ma parem lehvitan tribüüni ees nelkidega, kui küürutan pommivarjendis. See väike tsirkus tuleb lihtsalt üle elada; kunagi me veel vaatame sellele tagasi ja naerame!“ (lk 314)

“Litsid” on dokumentaalse ainesega elegantselt ja teravmeelselt põimitud põnevik, kus väljamõeldud tegelased on kõrvuti ajaloolistega. Sündmuste suur plaan on samuti dokumentaalne ja seega ajalooga kursis olevale lugejale on ootamatusi vähem, ent vürtsi lisavad jällegi keerulised perekonnasaladused ja muu, mis tuleb teose pealisehituse põnevikužanrist.

i Andrei Hvostov „Eesti kirjanduse tabud”, Sirp 12 XII 2013