Päästepaadieetika

Kitsendasin ja laiendasin ühe varasema sissekande "Eesti Ekspressi" jaoks. Kirjutatud umbes kuu aega tagasi (st enne kurikuulsat Vao "massimõrvakatset").
Ilmus "Eesti Ekspressis" 16.09.2015

P.S. Soovitan tungivalt äsja ilmunud ajakirja "Horisont" keskkonnaajaloo erinumbrit "Antriopotseen. Maakera inimeste meelevallas". 2015 nr 5 (sept-okt).

PÄÄSTEPAADIEETIKA

Mihkel Kunnus

1.

Kultuur on mittegeneetiline pärilikkus. See on üks kõige laiemaid defintsioone kultuurile. Nii lai, et hõlmab paljusid liike, aga mitte kõiki. Näiteks kapsaussil pole kultuuri. Ta koorub munast ja tal on täielik haridus oma eluga hakkama saamiseks. Lõviga aga nii ei ole. Lõvilaps peab oma vanemailt eluoskusi õppima. Muidu jääb hätta. Kultuuri edasikandumiseks on erinevate põlvkondade kontakt vältimatu. Mida kõrgema liigiga tegu, seda suurem see peab olema. Kapsaussiröövik ei pea oma vanematega üldse kokku puutuma, inimlaps peab seevastu väga pikalt eelmise generatsiooniga koos olema, et üldse eluvõimeliseks saada.

Nii määratletud kultuur on mõistagi liigispetsiifiline. Näiteks inimliik ei suuda väikestele euroopa naaritsatele korralikeks kasuvanemateks olla, miska inimese kasvatatud naaritsad looduslikus keskkonnas hästi ellu jääda ei suuda.

Püsin laia määratluse juures: kultuur tähendab mittegeneetiliselt päritud oskusi jääda ellu oma keskkonnas. Kuna inimene elab väga erinevates keskkondades – kõrbest jääväljadeni – on ta kultuurid väga erinevad. Kuid vaatame kaugemalt, nii kaugelt, et need erinevused kaovad. Siis näeme, et kõige üldisemad ellujäämisstrateegiad puudutavad kolme valdkonda: sööki, seksi ja hügieeni. Ka surnutega ümberkäimine läheb hügieeni alla, sest surnud on oluline nakkusallikas.

Seestpoolt vaadatuna ilmnevad neisse valdkondadesse puutuvad hoiakud – olenevalt ürgsusest – vaistlikkusest moraalsuseni kõige üldisemas mõttes. Väga ürgne on näiteks mädaneva korjuse eemaletõukavus ja potentsiaalse sigimispartneri kütkestavus (homodel on lihtsalt sihik viltu), mistõttu neid hoiakuid on väga raske kui mitte võimatu tahteliselt muuta. Kõigis inimkultuurides reguleerib moraal söömist, seksi ja hügieeni, sest need valdkonnad on olnud inimliigile evolutsiooniliselt võtmelised.

Moraalsed tunded on mõistuslikult väga raskesti ümberkorraldatavad. Toon ühe väga kergekaalulise näite. Mu vanaema ütles ikka, et leivapätsi ei tohi “selili” panna. Kulturoloogina ma saan aru, kust sellised kombed tulenevad, aga ometi on mu mõistus nende ees jõuetu. Kui keegi paneb leivapätsi lauale “valet pidi”, siis see ärritab mind hirmsasti, kuigi mõistuslikult saan aru oma hoiaku irratsionaalsusest. Ja hoidku mu silme toiduga mängimast!

Igal liigil on looduses arvukuse reguleerimise mehhanismid. Näiteks jäneste arvukust reguleerivad toit, haigused ja kiskjad. Inimese populatsiooni suurust reguleerivad ainult toit ja haigused. Selles mõttes sarnaneb ta näiteks rändrohutirtsuga – kui toitu küllaga, siis paljuneb nagu hull ja ükski teine liik ei suuda ta populatsiooni mõistuse piiresse õgida. Siis saab toit otsa ja populatsioon kukub kolksuga.

XX sajand on inimesele liigiajaloolises mõttes loonud täiesti enneolematu keskkonna ja erakordsed olud: toiduküllus ja antibiootikumidega meditsiin. Tähendab, mõlemad arvukuse reguleerijad suruti korralikult alla. Tulemuseks on mõistagi populatsiooni eksponentsiaalne kasv, nii-öelda demograafiline plahvatus. Praeguseks on suurem osa põllustki paljaks õgitud.

(Põld on siin kujund, mis hõlmab mullaviljakust, vee- ja väetisevarusid jms, st jätkusuutlikku tootlikkust).

2.

Käesoleval aastal oleks saja-aastaseks saanud Ameerika ökoloog Garrett Hardin (1915–2003)

Aastal 1974 ilmus ajakirjas BioScience tema essee „Päästepaadieetika: vaeste aitamise vastu”.

Ta palub seal lugejal kujutada ette olukorda, kus pärast kohutavat laevaõnnetust leiate end koos väikese rühma ellujäänutega keset ookeani päästepaadist. Teie ümber vees on veel sajad ellujäänud, kes anuvad, et neid paati lastaks. Kui aga liiga palju veel ellujäänuid paati lasta, siis läheb see põhja ja hukkuvad kõik. Palju lasta veel paati? Ja kuidas valida, kes?

Kujutage nüüd ette, et see päästepaat on planeet Maa ja paadis on rikkad riigid (OECD, kuhu kuulub ka Eesti). Millised päästame ja paljudel laseme uppuda? Kõiki päästa ei saa.

Humanistlik reaktsioon probleemile on ühene: sellist dilemmat ei saa olla, sest ei tohi olla, sest see on sügavalt ebaeetiline!

Kraad viisakam humanist tagurdub skeptitsismi, mis on probleemieituse pisut intelligentsem versioon – „Pole piisavalt tõsikindlaid andmeid, et olla kindel, et Maa ei suuda toita praegust 7,3 miljardit ja rohkemat inimest aegade lõpuni!”

Teine probleemieituse versioon on samuti humanismile omane: tema jumalus Inimmõistus aitab, kindlasti aitab! „Ega kiviaeg lõppenud kivide otsalõppemise pärast!” jms.

Praeguse humanismi eellased ehk konservatiivsed kiriku-kristlased tunduvad aga olevat veendumusel, et maailma käekäik on otsesõltuvuses Inimese seksuaalmoraalist ja terendavast hukatusest saab päästa ainult range heteroseksuaalne monogaamia. Näiteks Montenegro patriarh ja Serbia õigeusukiriku juhid tegid eelmisel aastal avalduse, milles süüdistasid Serbiat, Bosniat ja Horvaatiat tabanud üleujutustes seda, et Eurovisioni-võitis vale seksi kehastus Conchita Wurst. See kõik on mõistatav, sest õige seksimise imperatiiv on ürgvana.

(Rõhutan: seksuaalpurismi ökoloogilisest tühisusest ei järeldu kuidagi, et selle eitus või vastand oleks kuidagi relevantne, ei, homoklubi väärib ses aspektis sama palju tähelepanu kui kirik st üldse mitte).

Liigiajaloolises mõttes eilesündinud loodusteaduse antud hoiatused lähevad siin sügavasse konflikti aastamiljoneid vana verehäälega, mis korrutab tungivalt: söö õigesti! seksi õigesti! pea puhtust ja mata oma surnud!

Meid on juba praegu 7,3 miljardit, paljud alad lootusetult paljaks näritud, käimas on intensiivseim rahvasteränne liigi ajaloos, mis pealegi kogub üha hoogu juurde.

Võime ette kujutada, et rändrohutirtsule on sünnikontroll sügavalt loomuvastane, patt ja jäledus. Ainus võimalus oma liigikaaslaste massihukkumine ära hoida tähendaks neile konflikti aastamiljonite vanuse verehäälega, sisima äratundmisega, mis on õige ja mis on vale. Rändrohutirtsudel puudub mässav mõistus ja nad on moraalsed ning kuuletuvad oma sisehäälele: nad õgivad kuidas suudavad, paljunevad kuidas suudavad ja jätavad siis massihukkaja rolli keskkonnale.

Robert Arp resümeerib Hardini esseed: „Päästepaadieetika kohaselt ei ole inimesed sünnilt ega tegudelt võrdsed. Mõne elu on väärt rohkem kui mõne teise oma ja kõigile ühtemoodi elamisvõimalust pakkudes ei ole tagajärjeks muud kui kiirem lõpp kõigi jaoks”.

Oh, kui vaid suudaks taluda vaatepilti valet pidi leivapätsist!