"Tagasitulek isa juurde"

Ilmus „Eesti Ekspressis“ 30.09.2015. Toimetaja lisas järgmise päise: „Subjektiivse mälu ja ajalooteadusliku tõlgenduse vahelist pinget on käsitletud iivelduseni, leiab Adolf Šapiro lavastust „Tagasitulek isa juurde vaadanud Mihkel Kunnus“.
Tsiteerisin neid sõnu öeldes Märt Väljataga („Viimasel aastakümnel on räägitud ad nauseam mälupoliitikast, mälestusmärkidest, kohustusest mäletada jne. “). Ja pealkiri on otsene tsitaat Milan Kunderalt.
Mul pole siin ühtegi oma mõtet, vannun!

Inimene võitleb võimuga nagu mälu unustusega

Madis Kõiv„Tagasitulek isa juurde”

Lavastaja Adolf Šapiro.

Osades Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Anne Reemann, Kalju Orro, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Piret Kalda, Rain Simmul

Esietendus 16. septembril Linnateatris

„Ühel päeval oli ema jalutuskäigu ajal kaugusesse vaadanud ja öelnud: „Mis tore väike valge küla seal on?“ Seal polnud küla, vaid piiritulbad. Ema nägemine halvenes ja Karelil oli temast kahju.

Ent nägemishäire tundus väljendavat midagi olulisemat: see, mis neile paistis suur, oli ema arvates väike; need, mis nende jaoks olid piiritulbad, olid ema jaoks majad.

Ausalt öeldes polnud see ema juures päris uus joon. Erinevus seisnes selles, et varem valmistas see neile nördimust. Näiteks siis, kui ühel ööl tungisid nende riiki hiigelsuure naaberriigi tankid. See mõjus nii šokeerivalt, nii hirmuäratavalt, et keegi ei suutnud pikka aega muule mõelda. Käes oli august ja pirnid aias olid küpsenud. Nädal varem oli ema kutsunud apteekri pirne korjama. Ent apteeker polnud tulnud ega isegi vabandust palunud. Ema ei suutnud talle andestada ning see ajas Kareli ja Marketa endast välja. Nad tegid emale etteheiteid: kõik mõtlevad tankidele, aga tema mõtleb pirnidele. Siis kolisid nad ära ja võtsid kaasa mälestuse ema väiklusest.

Aga kas tankid on ikka tähtsamad kui pirnid? Aja möödudes mõistis Karel, et vastus sellele küsimusele pole sugugi nii ilmselge, nagu ta oli alati arvanud, ning salamisi hakkas talle meeldima ema perspektiiv, kus esiplaanil oli suur pirn ja kusagil kaugel tagaplaanil tank, mitte suurem kui kirilind, kes võib iga hetk minema lennata ja silmist kaduda. Oo jaa, tegelikult oli õigus hoopis emal: tank on kaduv ja pirn igavene.“¹

„Meil polnud kuhugi minna ja me lihtsalt jalutasime tundide kaupa tänavatel. Ma mäletan, et üks vanamutt müüs metroo juures kirsse uduseks tõmbunud klaaspurgis. Me ostsime ja tahtsime kuhugi istuda, kuid pärast vihma olid kõik pingid märjad, me jõudsime ühele laste mänguväljakule, seal oli katkine kiik. Ma panin liivakasti servale oma koti, milles olid õpikud, istusin sellele ja tüdruk istus minu põlvedele. Sõime kirsse, need olid küpsed, neist tilkus mahla. Kirsikivid sülitasime alguses liiva sisse, mis oli vihmapiiskadest kananahal, täis konisid, klaasikilde ja õllepudelikorke, püüdsime tabada mõne lapse jäetud liivakooki, mis oli vihma käes laiali vajunud. Meie vastas oli mäletamatute aegade tagune mälestusmärk hukkunutele - sõduri kuju, käsi ära murtud, selles oli ta arvatavasti kunagi hoidnud automaati – käeköndist paistis armatuur. Hukkunud sõdur vaatas tühjade valgete silmaaukudega kuhugi üles, puude märgi latvu, kust tuulepuhangu ajal pudenes jälle piisku. Terve käega kutsus ta kedagi kedagi kaasa, arvatavasti meid, sest peale meie ei olnud mänguplatsil kedagi, et kuulge, lähme, poisid, ronime nende puude otsa, sealt on terve taevas käeulatuses! Ja siis ei sülitanud me kirsikive enam niisama maha, vaid pigistasime need kõvasti sõrmede vahele, nii et libedad kivid lendasid nagu kuulid otse sõduri pihta ja jätsid kipsile – või millest ta tehtud oli – kirsikriimud. Mahlast ja kividest olime ise ka kõrvuni määrdunud, käed olid meil kirsimahlaga koos. Tüdruk tulistas täpselt, paremini kui mina, ükskord tabas sõdurit otse silma. Silmavalgele tekkis kirsist silmatera, jäi mulje, et sõdur kõõritab ühe silmaga meie poole, et kuidas nii, mina hukkusin teie eest, ja teie tulistate mind kirsikividega! Me naersime laginal ja läksime jälle tänavatele hulkuma. Nüüd, palju aastaid hiljem, tean ma, et käteta kipssõdur mõtles meile järele vaadates hoopis midagi muud: ma hukkusin millegi olulise nimel ja enda nimel, ja kui te tulistate sellel mänguplatsil, mis on tulvil vihma ja teie armastust, mind kirsikividega, siis olgu pealegi, võib-olla see ongi osa tollest olulisest.“²

1Milan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“, tlk Pille Kruus,Varrak, 2014, lk 45-46

2Mihhail Šiškin „Veenuse juus“, tlk Jüri Ojamaa, Varrak, 2010, lk 365-6