Ääremärkus neoinfantiilsusele. Hans Seppi triumf.

Mihkel Mutt kirjutab viimases „Loomingus“ neoinfantiilsusest ja pealkirjastab essee „Joseph Knechti lootuste luhtumine“ (SIIN). Essee kokkuvõttes jääb kõlama pessimistlik noot: Joseph Knecht – kutsumuslik pedagoog, valgustaja, kulturiseerija – on suuresti kaotanud. Essees analüüsitaksegi neoinfantiilsuse geneesi, seda, mis tingimused olid fenomeni läheteks jne. (Riivamisi sel teemal on ajalehe-essee formaadis peatunud ka Mihhail Lotman ja ühes blogisissekandes ka ma ise).


Aga kui Joseph Knecht kaotas, siis kes võitis? Võitis Hans Sepp.


„Hans oli silmapaistmatu poiss, kondine, mitte pikk ega tugev, ta pühkis oma käsi juustesse või riiete vastu ja vaatas igal võimalusel väikesesse ümmargusse plekkraamis taskupeeglisse, kuna teda tegi ikka rahutuks mõni vinn ta hooldamata näonahal“.
Hans Sepp oli propagandist ja ideoloog, kui nii võib tema puhul öelda. Hans Seppi järgi tema aeg ei tundvat „nooruse õigust, sest kuni täisealiseks saamiseni olevat inimene niisama hästi kui lindprii. Isa, ema, eestkostja võivat teda riidesse panna, talle peavarju anda, teda toita, nagu tahavad, nuhelda ja Hans Seppi vaadet mööda hukka saata, kuivõrd nad ei astu üle kaugele jäävast paragrahvipiirist, mis võimaldavat lapsele parimal juhul loomakaitset. Ta kuuluvat vanematele nagu ori isandale ning olevat oma majandusliku sõltuvusega kapitalismi omand ja objekt.“
Oma ideed oli Hans Sepp „algselt leidnud kusagilt mainituna, siis aga ise välja arendanud“ ning need olid ühtlasi selleks, mida ta õpetas „oma imestavale ja seni kodus üpriski turvas olnud õpilasele Gerdale. Kristlus leevendanud vaid naise iket, mitte aga tütre oma; tütar vegeteerivat, sest ta võõrandatakse vägisi elust. Pärast seda ettevalmistust õpetas ta Gerdale lapse õigust ehitada oma kasvatus üles omaenda olemuse seaduste järgi. Laps olevat loov, sest ta olevat kasvamine ja loovat end ise. Ta olevat kuninglik, kuna kirjutavat maailmale ette oma kujutlused, tunded ja fantaasiad. Ta ei tahtvat midagi teada juhuslikust valmis maailmast, vaid ehitada maailma omaenda ideaalide järgi. Tal olevat oma seksuaalsus. Täiskasvanud tegevat barbaarset pattu, hävitades lapse loovust tema maailma ära röövides, teda kohalekärutatud, surnud teadmistemassiga lämmatades ja teda teatavaiks, lapsele võõrasteks sihtideks dresseerides. Laps olevat eesmärgitu, tema looming mäng ja õrn kasvamine; kui teda vägisi ei segatavat, ei võtvat ta endasse midagi muud sisse kui seda, mis ta tõeliselt endasse sisse võtab: iga ese, mida ta puudutavat, elavat; laps olevat maailm, kosmos; laps nägevat seda viimast, absoluutset, kui ta seda ka väljendada ei suuda – aga laps tapetavat ära, õpetades teda eesmärke mõistma ja aheldades ta labase korduvuse külge, mida valelikult tegelikkuseks nimetatakse! – nõnda siis Hans Sepp. Kui ta hakkas seda õpetust Fischelite majja juurutama, oli ta olnud juba kahekümne ühe aastane ja Gerda mitte noorem. Lisaks polnud Hansul juba ammugi enam isa, ja oma ema vastu, kes pidav säikest kauplust, millega toitis hansu ja ta vendi-õdesid, oli ta alati südantvabastavalt jäme, nii et vahetut ajendit säärasele rõhutute filosoofiale polnud vaestele lastele tegelikult olemas.

Gerda oligi siis seda filosoofiat vastu võttes kahevahel: kas kasvatada tulevasi inimesi leebe pedagoogilise kalduvusega või kasutada seda vahetu võitlusvahendina suhetes Leo ja Klementinega. Hans Sepp seevastu käsitles asja palju põhimõtteisemalt ja esitas loosungi:

“Me kõik peaksime lapsed olema!“

Et ta nii kangekaelselt hoidis kinni lapse võitluspositsioonist, selle põhjus võis olla varastes iseseisvumisvajadustes – peaasjalikult tuli see sellest, et noorsooliikumise keel, mis tookord hoo sisse sai, oli esimene keel, mis aitas ta hingel end sõna kaudu väljendada, ja nagu üks õige keel peab tegema, viis ühe sõna juurest teise juurde ja ütles igaühes rohkem, kui tegelikult teadis. Nii pakkus ka lause, et me kõik peaksime lapsed olema, kõige tähtsamaid tõdemusi. Sest laps ei pea oma olemust mitte selle pärast pahupidi pöörama ja temast loobuma, et isaks ja emaks saada – see sünnib ainult selleks, et olla „kodanik“, maailma ori, seotud ja „eesmärgistet“. Nii on just kodanlik see, mis vanaks teeb, ja laps kaitseb end selle vastu, et temast kodanik tehtaks: seeläbi on minema puhutud raskus, et kahekümne ühe aastaselt ei tohi käituda nagu laps, sest see võitlus kestab sünnist raugaeani ja leiab lõpu alles kodanliku maailma hävitamises armastusemaailma jõul. See oli Hans Seppi õpetuse nii-öelda kõrgem aste.“


(Robert Musil „Omadusteta mees“, 1kd. ptk 113)