Hitler kummitab jälle. Lämmastiku näide.

Sissekanne pühendatud Kaupo Vipp'ile. VT

Üsna lühikese aja jooksul on meie kultuuriajakirjanduses ilmunud tervelt kolm kirjutist Yale'i ülikooli ajalooprofessorilt Timothy Syderilt.
„Järgmine genotsiid“ -- „Vikerkaar“nr 9.

„Hitleri maailm“ -- „Vikerkaar“ nr 10-11.
„Holokausti õppetunnid Eestile ja maailmale“ -- „Sirp“ 30.10.2015

Need on väga huvitavad artiklid, kuid pean möönma, et nende õppetunnilikkus ei täida (vähemalt minu puhul) Snyderi soovitud eesmärki. Õpetlikud on küll, aga teisest aspektist.
Kas ka meil ei ole levinud arusaam, et Hitler oli ülirahvuslane? Ja seda nii rahvuslaste kui antirahvuslaste meelest?

„Sirbist“ võib aga lugeda:

„Mis puudutab rahvuslust, siis see tõlgendus on minu meelest täiesti väär. Kui kellelgi ei meeldi rahvuslus, siis on väga mugav arvata, et Hitler oli rahvuslane, aga ta ei olnud seda.“

ja

„Ma ei ole esimene, kellele holokaust on viis mõista olevikku või modernsust. Selliseid katseid on tehtud 1945. aastast alates. Mis mulle muret tekitab, on asjaolu, et kui holokausti tõlgendus on väär, siis võivad ka need õppetunnid, mida olevikule üle kantakse, osutuda vääraks. Meile tundub, et holokausti põhjuseks oli autoritaarne riigikord, niisiis kasutame seda, et riiki kui sellist kahtluse alla seada. Tegelikult põhjustas holokausti rassivõitlusele pühendunud riik, mis hävitas teisi riike. Teine arusaam on, et holokausti põhjustas valgustusaeg või teadus, kuigi tegelikult juhtis Hitlerit ökoloogiline paanika ning ta pidas koloniseerimissõdu, sest keeldus tunnistamast teaduse suutlikkust lahendada ökoloogilisi probleeme.“

Synderi lugude moraali lühisõnastus näibki olevat: kui hülgame usu teaduse võimesse lahendada ökoloogilisi probleeme, siis me lõpetame nagu Hitler.

Näiteks artikkel „Järgmine genotsiid“ lõppeb sõnadega:

„Meie ees seisab samasugune otsustav valik teaduse ja ideoloogia vahel nagu kunagi sakslaste ees. Kas me aktsepteerime empiirilisi tõendeid ja toetame uusi energiatehnoloogiaid või lubame ökoloogilisel paanikal levida üle terve maailma?

Teaduse eitamine seab tuleviku ohtu, kutsudes välja mineviku vaimud.“

Ometi on just teadlased (ökoloogid jms) asunud sel korral Hitleri poole st hakanud ökoalarmistideks.

Artiklit „Hitleri maailm“ alustab Snyder järgmiselt:
„Hitler arvas, et ainus, mida tuleviku kohta on võimalik teada, on meie planeedi piirid: “ühe täpsete mõõtmetega ruumi pindala“. Ökoloogia tähendab nappust ja eksistents võitlust maa pärast.“
Hiljem:

„“Loodus,“ kirjutas Hitler, “ei tunne poliitilisi piire. Ta asetab eluvormid sellele maakerale ja laseb nad vabaks võimumängus.““

Sellistes lähtepunktides pole midagi hitlerlikku, pigem on tegu ökoloogia ABCga. Esimese lõiguga võinuks alata inimkonna suurprobleemidega tegeleva Rooma Klubi tuntuim aastaraamat „Limits to Growth“.

Samas artiklis kirjutab Snyder:

„Hitler mõistis, et põllumajandusteadus kujutab endast spetsiifilist ohtu tema süsteemi loogikale. Kui inimesed suudaksid loodusesse sekkuda nii, et toota rohkem toitu, hõlmamata rohkem maad, variseks kogu tema süsteem kokku. Seetõttu te eitas omaenda silma all sündinud ja hiljem „roheliseks revolutsiooniks“ nimetatud teaduslikku läbimurret: viljasortide ristamist, keemiliste väetiste ja pestitsiidide kasutamist, niisutussüsteemide laiendamist. Ta rõhutas, et ka „parimal juhul“ jõuab nälg põllukultuuride täiustamisest ette. Kõikidel teaduslikel täiustustel on „piir“.“

No mis sa kostad, Hitleril oli õigus. „Roheline revolutsioon“ osutuski petlikuks lahenduseks. Ja ma ei pea silmas seda, et suurfüürer Nälg teeb ka praegu ca 1,5 holokausti aastas. Seda, et pestitsiide kasutamisel on oma ökoloogiline hind, ei pea lahti seletama. Ristamise võime asendada tänapäeval GMOga. Olgu. Jättes kõrvale geenmanipulatsioonide orgaanilised ohud, rõhutan, et taim on ikka ja ainult lähteainete keemiline muundaja. Selleks, et midagi muundada, peab olemas olema ka see, mida muundada. Ja õiges vahekorras. Pikalt oli limiteerivaks aineks lämmastik. Kuni kaks meest – ajakiri „Nature“ nimetas nad aastal 1999 XX sajandi kõige mõjukamateks inimesteks – Fritz Haber ja Carl Bosch töötasid välja meetodi, kuidas õhulämmastikust ammoniaaki toota, tähendab, panid aluse sünteetiliste lämmastikväetiste tootmisele. See võimaldas põldude saagikust mitmekordistada.

Lämmastik on eriline ressurss, sest selle võib lugeda piiramatuks ja kõikjal kõigile kättesaadavaks(78% atmosfäärist, eks). Aga ka siin on saabunud hukutav tagasilöök. Kui süsinikuringe rikkumisest tulenevad probleemid on üldteada – süsinikdioksiidi kontsentratsiooni tõus ja kliimasoojenemine –, siis lämmastikuringe rikkumise tagajärjed nii üldteada pole.

Teaduslike aruannete kohaselt ei tohiks inimkond keskkonda paisata üle 35 miljoni tonni lämmastikku aastas, praegu kipub see olema 150 miljoni kandis ja osa sellest on põhjuseks, miks näiteks meie koduses Läänemereski on surnud tsoonid.
Aga taimed vajavad ka teisi ehitusklotse. Näiteks fosforit. Hiljuti kandis EL fosforiidi kriitilise tähtsusega maavarade hulka. Praegu impordib (ja rajab Rail Balticut?).

NB! Fosfori ja teiste elementidega ei saa suur teadus mingit Haber-Boschi teha, sest Haber-Bosch leiutas menetluse, kuidas saada õigel kujul kätte seda, mida on „valel“ kujul kõikjal, aga näiteks fosforit ei ole teps kõikjal.

Teadlane Kristjan Piirimäe annab aru teaduse tagajärgedest anno 2015:
„Raskeim tagajärg on muldade väljakurnamine. Põllumajandus on looduslikku mullaerosiooni kiirendanud 10–50 korda.

Ligi 40% ELi mullaressursist on klassifitseeritud kui “tõsiselt survestatud”. Aga kui mulla granulaarne struktuur kokku kukub, siis see enam praktiliselt ei taastu. 500 aastaga võib taastuda kõigest ca 2,5 cm mulda.

Mullaviljakuse langedes püütakse sealt kemikaalidega veel viimast võtta, mis ühest küljest kiirendab kõrbestumist, samal ajal aga mürgitatakse keskkonda. Pestitsiidijäägid on juba oluliselt kahjustanud tolmeldajaid, ja ka me ise sööme iga päev põllumajandusmürke sisse. Põllult uhatakse väetisi ja mürke ka põhjavette ning veekogudesse. Põllumajandus on ELi suurim veekogude reostuse allikas.“

Snyder mainib ökopaanikaga seoses eelkõige kliimasoojenemist. Ja peagi toimub ülemaailmne kliimakonverents (anna meie delegatsioonile hoogu!). Kliimasoojenemine – kuigi väga tõsine – on siiski ainult üks probleem.

Jah, on öeldud, et Maa suudaks ära toita ka 10-12 miljardit inimest. Aga harvem öeldakse juurde selle teine tingimus: kui kõik oleksid taimetoitlased (nagu Hitler). Ja muud tingimused: kui praegune reostus, kliimasoojenemine, mullastikuprobleemid jms arvestamata jäta.

Lämmastik on veel mitmes mõttes eriline aine. Kuna ta on kõige stabiilsem lihtaine kujul (nagu atmosfääriski), siis tema ühendid kipuvad lagunedes andma just lihtainelise lämmastiku st gaasi ehk suure ruumalaga oleku. Tihti juhtub see protsess väga äkiliselt. Enamik lõhkeaineid on just nimelt lämmastikupõhised. Alfred Nobel stabiliseeris (tri)nitroglütseriini ja lõhkejõu ekvivalentlõhkeaine trotüül on samuti trinitroühend. Ja põlveotsa pommimehed alustavad tihti lämmastikväetistest.

Üks erilisus veel: kuigi nimetus eksitab, siis lämmastiku kätte lämbumine lämbumistunnet ei tekita. Lämbumistunde tekitab süsinikdioksiidi liig, mis langetab vere pH-d, st kui selle saab välja hingata ja keskkonna CO2 kontsentratsioon oluliselt ei tõuse, siis lämbumistunnet ei teki. Hapnikuvaegus teeb lihtsalt uniseks.  Lämmastikuga gaasitamine on üks humaansemaid hukkamisviise, sest see lihtsalt suigutab unne, millest ei ärgata. Aga see on selles kontekstis juba võllanali.  

P.S. Ei pidanud vajalikuks selgitada, et rassiteooria, rahvuslus jms on antud juhul täiesti irrelevantne. Inimesi on liiga palju (loe: nende mõju keskkonnale hukutavalt suur) sõltumata nende rassist, usutunnistusest, seksuaalsest orientatsioonist jne.