Ühel 18.11.2015
toimunud koosviibimisel rääkis TÜ kriminaalõiguse professor Jaan
Sootak sotsiaalse vaenu õhutamise kriminaliseerimisest ja sellega
seotud probleemidest.
Annan järgnevalt väikse referatiivse ülevaate.
Annan järgnevalt väikse referatiivse ülevaate.
Sõna „vihakõne“
on kasutusel kõnekeeles st tegu pole juriidilise terminiga.
See probleem pole
praegu tekkinud. See ei ole ELi leiutis, mida meile on nüüd hakatud
peale suruma.
Näiteks:
1) Eesti NSV 1961. a Kriminaalkoodeks
1) Eesti NSV 1961. a Kriminaalkoodeks
§
72. Rahvusliku või rassilise võrdõiguslikkuse rikkumine
Rahvusliku
või rassilise vaenu või tüli õhutamise eesmärgil tehtava
agitatsiooni või propaganda eest, samuti kodaniku õiguste otsese
või kaudse kitsendamise või kodanikule otseste või kaudsete
eeliste kehtestamise eest olenevalt tema rahvuslikust või
rassilisest kuuluvusest –
karistatakse
vabadusekaotusega kuuest kuust kuni kolme aastani või
asumiselesaatmisega kahest kuni viie aastani.
samuti
2) Eesti Vabariigi
1992. a Kriminaalkoodeks
§
72. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise,
vägivalla või diskrimineerimise õhutamine
(1)
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla
või diskrimineerimise õhutamise eest
-
karistatakse rahatrahvi või arestiga või vangistusega kuni ühe
aastani.
(2)
Sama tegevuse eest, kui see tõi kaasa inimese hukkumise vm raske
tagajärje
–
karistatakse vangistusega kuni kolme aastani.
Aastal 2004 muudeti
sotsiaalse vaenu õhutamine kuriteost väärteoks ja lisati see, et
peab olema teiskordsus ja oluline kahju.
Aastast 2006 kehtib
lisakausel: kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele ja
varale (sest sõna ja eneseväljendusvabadus peab jääma).
Pingeväli tekib põhiseaduse paragrahvidede 12 ja 45 vahel. See iseenesest ei ole karistusõiguslik probleem, kuid karistusõigus peab tõmbama piiri, kus lõpeb sõnavabadus ja kust algab rahvusliku, rassilise vms vihkamise, diskrimineerimise ja vägivalla õhutamine.
Pingeväli tekib põhiseaduse paragrahvidede 12 ja 45 vahel. See iseenesest ei ole karistusõiguslik probleem, kuid karistusõigus peab tõmbama piiri, kus lõpeb sõnavabadus ja kust algab rahvusliku, rassilise vms vihkamise, diskrimineerimise ja vägivalla õhutamine.
Pluss printsiip
Cogitationes poenam nemo patitur – mõtete (ka
emotsioonide jms) eest ei karistata ka siis, kui neid väljendatakse.
2006. aasta muudatusega
muutus teodelikt tagajärjedeliktiks st enam ei ole karistatav
sotsiaalse vaenu õhutamise tegu ise, vaid sellega kaasnev ohtlikkus
(kui kaasneb!) ja tagajärg
Siit probleem: ohtu ei
saa praktiliselt tõendada ja kui asi on toimunud, siis on selleks
juba teised paragrahvid (nt vägivald on ise kuritegu, süütamine on
ise kuritegu).
Miska paragrahvi pole alates 2002 aastast kordagi kohaldatud (enne sedagi ainult kaks korda!).
Veel: diskrimineerimine
ja vägivald on hästi määratletud, vihkamine mitte.
Kui kohtusse kutsutakse
ekspert, siis eksperdilt ei tohi küsida kuriteo kooseisu määratlevat
tuvastust (nt kui vihkamine on kriminaliseeritud, siis eksperdilt ei
tohi küsida, kas X on vihkamine), see otsus peab jääma
kohtunikule. Teisisõnu, ekspert (nt psühholoog, arst, semiootik) ei
tohi olla kohtumõistja.
Samuti peab saama
süüdistuse eest end põhimõtteliselt kaitsta st süüdistus peab
olema piisavalt konkreetne. Näiteks ähvarduse korral süüdistaja
peab näitama, et ähvardatul on reaalselt alust karta.
Kus on avalikkuse piir?
Avalik ruum see, mis on kättesaadav määratlemata isikute ringile.
Sotsiaalmeedia a
priori avalik ruum.
Seepärast tsiteerigem:
„Autokraatne kord on nagu eriliselt loodud valeks, pettuseks, võltsimiseks. Sest mis viga neid inimesele nii meeldivaid asju teha, kui pole järelevalvet mingisuguse avaliku hääle poolt! Inimesed oma ihadega jäävad, olgu ühiskondline kord demokraatlik või autokraatlik, aga nende tegusid aitab demokraatlik avalikkus palju paremini tõkestada kui autokraatlik saladuslikkus.
Sellest tõsiasjast
järgneb demokraatiale raske kohustus, millest autokraatia
vabastatud: demokraatias peab inimene olema läbisegi korralikum,
ausam, nii-öelda vooruslikum kui autokraatias või muidu ta õõnestab
ise oma jalgealuse üsna lühikese ajaga. See käib esmajoones just
nende kohta, kelle käes võim ja kes tahavad avalikke asju
ajada.
[...]
Eksivad need, kes arvavad, et autokraatne kord päästab autoriteedi, kõlbluse, voorused, usu, jumala hea nime ja üldse kõik kõrged eetilised asjad. Kusagil ei hävine ega muutu naeruväärseks autoriteet, voorused, usk ja jumal nii kergesti ja põhjalikult kui just autokraatlikus korras. Seda mäletame väga hästi tsarismi päevilt ja seda näeme ka tänapäev. Kas Saksamaal on ristiusu jumalal väga hea põli? Kuhu on seal saanud lunastus ja paradiis? Saab püsida veel mingisugune autoriteet, kui inimesi tapetakse kui konni? Mis on jäänud selle asemele? Ainult hirm, paljas hirm. Kuulub hirm vooruste hulka? Meie nägime seda voorust Vene ajal: kõik elasid alalises hirmus ja tsaaril endal, kelle nimel kõiki hirmutati, oli kõige suurem hirm. Kui autokraatne kord püüab valitseda võimalikult suure hirmuga, siis demokraatia eesmärgiks on võimalikult vähene hirm. See teebki tema seisukorra ajuti raskeks. Sest on silmapilke, kus inimene või inimhulk läheb hingeliselt nii laokile, et teda võib vaos hoida ainult hirm, see kõigi vooruste eitamine. Siin ongi ehk põhjus, miks inglased, need vanimad Euroopa demokraadid, tänapäevani ei asu ihunuhtluse kui kasvatusvahendi suhtes nii eitaval vaatekohal nagu paljud teised rahvad. Demokraatia vajab enesepiiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid iseoma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi. Ükski ei taha millestki loobuda, kõik ootavad ja loodavad, et teised loobuksid.“
[...]
Eksivad need, kes arvavad, et autokraatne kord päästab autoriteedi, kõlbluse, voorused, usu, jumala hea nime ja üldse kõik kõrged eetilised asjad. Kusagil ei hävine ega muutu naeruväärseks autoriteet, voorused, usk ja jumal nii kergesti ja põhjalikult kui just autokraatlikus korras. Seda mäletame väga hästi tsarismi päevilt ja seda näeme ka tänapäev. Kas Saksamaal on ristiusu jumalal väga hea põli? Kuhu on seal saanud lunastus ja paradiis? Saab püsida veel mingisugune autoriteet, kui inimesi tapetakse kui konni? Mis on jäänud selle asemele? Ainult hirm, paljas hirm. Kuulub hirm vooruste hulka? Meie nägime seda voorust Vene ajal: kõik elasid alalises hirmus ja tsaaril endal, kelle nimel kõiki hirmutati, oli kõige suurem hirm. Kui autokraatne kord püüab valitseda võimalikult suure hirmuga, siis demokraatia eesmärgiks on võimalikult vähene hirm. See teebki tema seisukorra ajuti raskeks. Sest on silmapilke, kus inimene või inimhulk läheb hingeliselt nii laokile, et teda võib vaos hoida ainult hirm, see kõigi vooruste eitamine. Siin ongi ehk põhjus, miks inglased, need vanimad Euroopa demokraadid, tänapäevani ei asu ihunuhtluse kui kasvatusvahendi suhtes nii eitaval vaatekohal nagu paljud teised rahvad. Demokraatia vajab enesepiiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid iseoma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi. Ükski ei taha millestki loobuda, kõik ootavad ja loodavad, et teised loobuksid.“
(A.H. Tammsaare, 1934)
Üks väga põhimõtteline küsimus kerkis:
VastaKustutakas prof Sootak ülalnimet koosviibimisel ka ENSV Kriminaalkoodeksi paragrahvi 194 prim meenutas? Personaalsest ajaloolisest mälust, sealhulgas lähtudest ajaliselt suht pikka perioodi laotunud suht arvukatest okupatsiooniaegsetest mittevabatahtlikest vestlustes nõukogudeeesti sallivus-salapolitsei (ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee elik KGB) ohvitseridega, sai mulle vägagi selgeks, et toonaste võimude võitlus nõukogude poliitilise korrektsuse eest ja režiimirikkujate vastu toimus just selles vaimus, mida raamistas veelgi vägevamate kõrval ka seesinane paragrahv 194? Või ei tulnud prof Sootakile see pisiasi meelde? Juristide puhul on pahatihti olemas võimalus, et nad haagivad end vaid ühe paragrahvikonksu külge ja keelduvad laiemat pilti valgustamast.
Muidugi pole küsimus mitte mu era-arusaamades, vaid repressiivses praktikas, mida sovjeedirežiim oma sallivus-salapolitsei kilbi ja mõõgaga okupatsioonipäevil vaba mõtte ja südametunnistuse vastu laialdaselt rakendas: sallimatuse eest sovjeedirežiimi suhtes mõisteti kurikuulsa paragrahv 194 alusel 2 aastaks vagistusse keemiadoktor Jüri Kukk, kes sinna ka oma elu jättis. Ma usun, et ka praegune Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, keda ennast üliõpilasena tema kristliku aktivismi eest selle paragrahviga ähvardades hirmutada üritati, võiks nii mõndagi üldistavat-võrdlevat pajatada (vt Viktor Niitsoo blogi:)
http://niitsoo.blogspot.com.ee/2015/06/noppeid-vastse-ta-presidendi.html
Ka ei ole ma nõus väitega, nagu ENSV krimkoodeksi § 72-s (Rahvusliku või rassilise võrdõiguslikkuse rikkumine) oleks „diskrimineerimine hästi määratletud“. Õigemini ON „hästi määratletud“, ent ainuüksi poliitilise režiimi poliitilistes huvides: selge see, et tegemist oli poliitilise suva järgi venitatava ja kohandatava juriidilise pahnaga. Nagu sedalaadi kodifitseerimistega nn raffusvahelisel tasandilgi pahatihti tegemist on: näiteks aastatel 1975 - 1991 käsitles ÜRO sionismust 'rassismina', nüüd aga enamvähem vastupidi - 'ANTI-sionismi' käsitlemine painutatakse nn raffusvahelises praktikas tugevalt „antisemitismiks“ defineerimise poole (milline kontseptsioon, st va „antisemitismus“ ise ju otse loomulikult poliitiliskultuuralise võimupoliitika instrument on).
Eesti NSV kriminaalkoodeks § 194 prim: „Nõukogude riiklikku või ühiskondlikku korda halvustavate teadvalt valede väljamõeldiste levitamine“ - SEE oli see sovjeedi-poliitkorrektse juriidika säädusepügal, mis režiimirikkujate pääde kohale riputet oli.
KustutaKuivõrd eestikeelses avalikkuses juba toimiv „anti-vihakõnendus“ ja kavandatav „vihakõneseadus“ sovjeedipärand on? Ühelt poolt muidugi & kindlasti ON. Ent Brüssel pole siin sugugi patust puhas kui prillikivi: iseenesest uussovjeedistuv, vanasovjeetlust meelsasti kaaasav nn euroliitlik režiim on neis küsimustes väga aldis ka Euroopa-välistele mõjudele alla heitma:
VastaKustutaviimastel aastatel elab nn Euroopa Nõukogu kui nn europarlament vääääga vinge surve all, kus peale- ja väljapressijaks on Euroopa Juudikongress läbi selle presidendi Vjatšeslav Moshe Kantori (kah vanasovjeedi-kogemusest õitsema löönd uussovjeet) loodud kontoora (nn The European Council on Tolerance and Reconciliation – ECTR, praeguseks tegevdirektoriks ilmakuulus suursuli Tony Blair), mis Iisraelis kokku sepitsend nn Mudelseaduse, mille abil loodab kõik Euroopa riigid oma spetsiifilise sallivuspilli järgi tantsima panna. Nimelt juba on nö vastutavatele euroliitlikele instantsidele läkitet projekt, mis valmind Iisraeli Tel Avivi ülikooli emeriitprofessori Yoram Dinsteini ülevaatamisel toimetand, „raffusvahelise üldsuse parimatest ekspertidest“ komplekteeritud Task Force'i seadusprojektina („Eestit esindab“ selles Task Force's prof Rein Müllerson):
https://en.wikipedia.org/wiki/Model_National_Statute_for_the_Promotion_of_Tolerance
KUI hr Mihkel Kunnus juhtub samale koosviibimisele prof Rein Müllersoniga, siis saaks ta kindlasti otseallikast märksa pädevamat informatsiooni kui prof Sootak seda anda oskaks või sooviks.
Mind isiklikult huvitaks Müllersonilt välja pinnida, miks tema osalusel valmind projekt juute kui rassi/rahvust/etnilist gruppi positiivselt diskrimineerib, eelnimet gruppi otsekui mingit „väljavalitut“ „tavarassidest“/“tavarahvustest“ kõrgemale eristades. Ja et mis värk neil selle nn „holokausti-eitamise“ (no on aga termin!) kurikavala kontseptsiooniga on. Ja kindlasti üht-teist veel.
Auväärt A. H. Tammsare porisemised aastal 1934 ei mõju paraku eriti pädevatena: mida AHT silmas pidas kui ta Saksamaale viidates väitis, et sääl justkui kristlik režiim neil päevil valitsenuks, milles inimesi kui konni maha lüüakse? Seda, et Adolf Hitler samal suvel nn Pikkade Nugade Ööl SA-le 1:0 ära tegi? Missel kristlusega pistmist sai olla? Pealegi, oma kaheksakümmend ohvrikest tollal on sõrmenips isegi äsjase intsidendikese taustal, milles eurooplased sallivas Pariisis teisi eurooplasi hulgakaupa ja suht suurtel kiirustel maha tapsivad. Või belglased prantslasi? Või oli see vastupidi? Sest krt sellest ametlik-sallivast positsioonist aru saab... kergesti võib diskrimineerimisse libastuda ja vihalibastujana karmi karistuse alla langeda, ptüi.
VastaKustutaJa veel – AHT: „Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid iseoma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema.“
No mida? Mis „kuipaljuke“ ja mis „kõik“? KUI inimühiskondades oleks ülekaalus need AHT poolt viidatud „kõik“, siis poleks eales ühtegi inimühiskonda tekkida saandki. Ja vastupidi: tänu sellele, et ÜHISkondades ON ülekaalus need „kuipaljukesed“, üleüldse ÜHISkonnad olemas on ja neist kõnelda annabki.
Ei osanud ma selliseid asju küsida. Mu sünniaasta on 1982 st kui mul "pilt ette" tuli, oli pöörasem erastamine-ärastamine ja kauboikapitalismgi selja taga.
VastaKustuta(Jüri Kuke kaasust tean juhuslikult küll. Mu vennake on aidanud ta nimelisi mälestuskonverentse korraldada ja ma ise tegin kunagi ettekande ta (napiks jäänud) teadlaskarjäärist.
Antud blogipostitus aga oligi see, mis alguses lubatud st kõigest refereeriv ülevaade olukorrast. Pole ise jurist ega oska tehnilisi nüansse kommenteerida.