Enter riimis rindade vahel

See tekst ilmus vana hea „Sirbi” viimases numbris (14.11.2013). Ja see revolutsioonimäsu mõjus nagu uni st nagu katkestus teadvuses, mis eraldab eilse tänase pidevusest. Seega see ilmus vähemasti minu jaoks justkui möödunud ajaloosündmus.

Pisut polemiseerin siin autoripositsiooniga, empiirilise autori ja minajutustaja samastamisest ja samastamatusest. Aga kohtasin nii kapitaalset möödalugemist, et tundsin pedagoogi igipõlist ahastust kontroll- ja eksamitööde parandamisel.
Kirjanik ja kriitik (!) Reet Kudu suudab ilmutada sellist funktsionaalse kirjaoskuse puudumist, et pedagoogipisar tuleb silma, tsiteerin:

„ikka sessamas Kenderi-eelses "Sirbis" jagas Mihkel Kunnus muljeid iseendagi eraelust, kuidas ta olla töötanud paar aastat tagasi klienditeenindajana Rahva Raamatu kolmandal ja neljandal korrusel Viru Keskuses, kus ta olevat vaid kuus kuud vastu pidanud, sest "kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud" ostjatele ehk "lihtinimestele" väsitas. Lisaks julgenud boss teda ja teisi saianäppajatele häbistada kui "nahaalseid kratte". Solvatud saiavaras ähvardas kultuurilehe kaudu, et "päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teist ette kanda nad ei karda (mõni neist oskab ka nahaalseid luuletusi kirjutada)"”.
Ei samastata mitte luuletuse minategelane empiirilise autoriga, vaid empiiriline kriitik tsiteeritava luuletuse minategelasega – vot, see on otselugemine!

Üpris huumoritajuta otselugemist ja kihilisusepimedust harrastab ka Kätlin Kaldmaa, kes kirjutab „Loomingus” (XII.2013) alloleva tekstiga suhestudes Liina Tammiste luulekogust. Seal sisalduvad otsesõnu kõik klišeed, millega siin otsesõnaliselt polemiseerin.

Nt „Žanridega on kaasaja kirjanduses just nii, nagu on. Kui inimene ütleb, et ta kirjutas luuletuse, siis nii see ka on, kui ütleb, et kirjutas romaani, siis nii see ka on” (lk 1706) ja siis veel: „Võtkem arutelu aluseks kriitika algtõde, et luuletuse mina ja autori mina ei ole üks ja sama isik”.

Igatahes ühe oma tõe vastu Kaldmaa eksib. Sest ma kuulutan oma teksi kohe alguses luuletuseks ja „kui inimene ütleb, et ta kirjutas luuletuse, siis nii see ka on”, eks, ent hiljem Kaldmaa vaidleks justkui Mihkel Kunnusega, tähendab, eksib kriitika algtõe vastu, daah!

Aga, et pedagoogianaloogia oleks täielik, siis tuleb tunnistada, et oli ka vähemasti üks õpilane (loe: lugeja, suhestuja) tänu millistele võib ikka klassi ette minna, selline, kes sai aru ja oli võimeline kaasa rääkima (ja lausa edasi arendama, parandama, täiustama) – Hasso Krull „Vikerkaares” 12.2013.

Enter riimis rindade vahel. Paar tähelepanekut värskema luule asjus.

Kui lihtsakeelne ja –meelne chati-ajastu kohtub elulookirjutuste ja pihtimusbuumiga, siis on väga ootuspärane, et need annavad mingeid ristandeid, näiteks lause-eelses vormis kirja pandud minajutustusi.

Mihkel Kunnus

*

Proloogselt kinnitan, et ajastuvaimulikel oludel on kujunenud nõnda, et luulet ja mitte-luulet võib eristada ainult nürimeelne ja passeistlik võimukehtestaja (eeldatavasti isane) ning mitte ühelgi institutsioonil ei ole, tähendab, ei tohi olla võimu määratleda, kes on kunstnik ja kes mitte, sest see on, tähendab, tohib olla ainult iga inimese enda deklareerida. Seega teatan järgneva teksti preventiivseks kaitseks, et selle näol on tegu luulega, vormiuuenduslikult artikuleeritud kaebehüüuga mu murtud tiivaga hingelinnult (albatross). Selle valu ehedus on nende sõnade autentsuse garantii ja tõesuse viimne instants. Empaatiatu võib mind mitte mõista, kuri ja amoraalne isegi arvustada, aga mu öeldut ei saa ümber lükata, ega isegi vaidlustada. Kui esseistika isa Montaigne ütles „mina”, siis tähendas see pisendust, alandlikku auku lauses, mis imes sellest igasuguse autoriteetsusepretensiooni, ent minu hingevalu mina on Arhcimedese punkt (naba), millele toetudes võin nihutada paigast Maa. Sinu ka.

1.

Olen ikka pidanud luulet sõnakunsti kõrgeimaks avaldumisvormiks (romaanis ja esseistikas domineerib vaim). Seda võiks võtta isegi defineerivana, kui selline aristokraatlik määratlus poleks demokraatlik-bürokraatlikul ajastul kõlbmatuseni düsfunktsionaalne. Ka wikipedia on üsna arglik: „Poeesia ehk luule on värss- ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur”. Teadagi, mis häda on nende selgepiiriliste määratlustega – need on alati liiga prokrusteslikud ja paljud loovisikud on teinud neist välja murdmisest kui mitte eesmärgi iseeneses, siis vähemasti advokaatliku meelelahutuse. Kuna mul isiklikult pole olnud vajadust luulet formaalselt defineerida, näiteks teha akadeemilises või avalikus sfääris eristust luule ja mitte-luule vahel, siis olen püsinud vaikiva eelduse juures, et poeet on see, kes valdab sõna paremini kui mittepoeet, et sõna „poeet” tähistab keelevaldamise meistriklassi ja luule on keelekasutus, mis ületab osavuselt ja keerukuselt tavapärase, proosaliku keelekasutuse.

2.

Liina Tammiste debüütkogu „Refresh” esitlusel (Tartus 22. X 2013) tabas mind mitu ahhaa-elamust, millele söandan oletada mõningat kultuurikriitilist kaalu. Kui Tammiste käest küsiti, kuidas ja miks ta luuletama hakkas, siis ta vastas umbes nii et „tundsin, et mul on mingi mõte, aga lause on nii keeruline ja siis veel need komad”. Ma ei taha siin autorit kuidagi pisendada või halba valgusesse jätta, see on praegu mälu järgi ja lõdvalt tsiteeritud, kus juures tuleb kindlasti rõhutada, et suulises vestluses, iseärnis sellises pingevabas ja lõbusas meelolus nagu sellel esitlusel, me väljendumegi väga lihtsakoeliselt ja vabalt (hiljem ta selgitas mulle, et ta tsiteerinud oma lugejaid, kellele komadega tekst kippus üle jõu käima). See „ülestunnistus” nihutas mul toona pusletükid paika ja osalt vist seetõttu, et teiste noorte õppejõududega (sealhulgas TÜ humanitaaralade omadega!) isekeskis tudengite funktsionaalse kirjaoskuse üle arutledes olin tihti kasutanud kirumisi fraasi „paljude jaoks on lause juba liiga keeruline struktuuriüksus”. Oletasime, et osalt on see seotud sotsiaalmeedia ja kergeklahvilise klaviatuuri laialdase levikuga, sest suurt trükikiirust lubav klaviatuur on tehnoloogia, mis võimaldab peas valitseva assotsiatsioonipuntra üsna vahetult tähejadaks taguda. Ning õigest klahvist mööda toksamine on tohutu allikas sõnanaljadele, aiva trüki, köida ja pista saamaturiiulisse.

Muidugi ei pea ma sellist luulet keelelise lodevuse eestvedajaks, aga mitte ka järellohisejaks, pigem ikka ausaks kaasteeliseks, mis nõnda kindlasti oma kompanjone kõnetada võib. (:)kivisildnikule teeks siin hoiatuse – luuletamine ei päästa loomastumisest, ka loomad luuletavad, otsi viiendat kolonni!

3.

Siinkohal teeksingi järgmise üldistuse: kui traditsiooniliselt on luule tähendanud keelekasutust, mis on rohkem struktureeritud, rohkem kodeeritud kui proosakõne (ropendamisi: poeetilises diskursuses semantiseertitakse keele formaalseid, grammatilisi ja süntagmaatilisi elemente, poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele jne), teisisõnu, luules on keelekasutus olnud traditsiooniliselt keerulisem ja komplitseeritum kui proosas, siis nüüdne vabavärss on keelekasutus, mis on lihtsam, vähem struktureeritud, vähem kodeeritud kui tavakeel ja proosatekst, teisisõnu, kui luuletaja oli varem selline sõnavaldaja, kelle konstrueerimisoskus ületas tavalise, grammatiliselt korrektse lause, siis moodne luuletaja võib vabalt olla nii vilets sõna valdaja, et ta ei küündi enam sellise konstruktsioonini nagu lause. Reljeefselt: kui traditsioonilne luuletaja ületab lause, siis moodne luuletaja ei küündi selleni.

Selles tendentsis võib kindlasti näha uue meedia mõjutusi ja chat-kultuuri pealetungi. Ütleb ka Tammiste, et hakkas kirjutama otse Facebooki-seinale.

4.

Siin tuleb teha mõni täpsustus. On ka öeldud, et vabavärss on keerukam kui riimluule. See võib tõesti nii olla. Seda juhul, kui jääb alles see tingimus, et luuletekst on keerukam ja rohkem kodeeritud kui proosatekst. Sel juhul ei tule proosalisust ületav struktureeritus näiteks sõnade perioodiliselt korduvast kõlast vms, vaid mõnest subtiilsemast korrastatusest, muusikalisemast rütmistatusest, tähendusliku tasandi korduvusest või ka struktureeritud lünklikkusest või grammatiliste korrastusmehhanismide tähendusloovast puudumisest. Näiteks Ene Mihklesonilt (vabalt võiks olla keegi teine) võib leida vabavärsse, mille kunstilisus on loodud just nimelt grammatiliste elementide puudusega. Toon näiteks ühe isikliku lemmiku:

Kui sind on löödud On sul mitu võimalust
Ellu jääda Või kõndida eemale
Ainult lööjal ei ole valikut

(kogumik „Torn”, Varrak, 2010, lk 44)

On üsna selgelt näha, et sõdurtubli keeletoimetaja mõjuks sellele tekstile vaesestavalt. Konstrueerin ad hoc vahest ilmekama näite:

laena mulle kirvest

raskolnikov meis jäätunud

mere tarvis liivast

enam ei piisa täiskui
ehin jääkillustikuga

sa tulid nagu päike

Reeglipärase interpunktsiooni, lauseehituse ning suure ja väikese algustähe kasutamine lõhuks kunstilise vormi ja tähenduse mitmemõõtmelisuse.

5.

Jätan siin kõrvale Jaan Kaplinski (vabalt võiks olla keegi muu, aga ta on märgilisim) mõtlikud sõna- ja fraasitilkumised, kus grammatika puudumine ei tule pähegi. Tahtsin esile tuua paar üldistavat tähelepanekut just sellisest, ütleme, nüüdisluulest, mida võiks küllalt täpselt kirjeldada kui uut kommunikatsioonivormi, millele on tunnuslik vaevumatus areneda korrektse lauseni, teatud lause-eelsus. Ütlen, vaevumatus, sest silmaspeetavatele tekstidele ei teeks pedantliku keeletoimetaja parandused tähenduslikus plaanis midagi. Pigem teeks lugemist kergemaks. Tulemuseks oleks siis midagi sellist – kui tuua näiteks midagi tõeliselt head –  nagu Kalev Kesküla kogumikus „Elu sumedusest”.  Toon siia näite Sveta Grigorjevalt (jälle: vabalt võiks olla keegi teine), see on tekst pealkirjaga „Musta pori näkku”  kogumikus „Kes kardaks Sveta Grigorjevat?” (MTÜ Värske Rõhk, 2013, lk 38-9). Toon selle keeletoimetatult st sõnade järjekorda ei muuda, aga ridade murtuse kaotan ära, samuti panen kirjavahemärgid ning kasutan suurt algustähte. Sulud ja jutumärgid (va „Rehepapi” ümber) on originaalis.

Töötasin klienditeenindajana paar aastat tagasi Rahva Raamatu kolmandal ja neljandal korrusel Viru keskuses. Pidasin kuus kuud vastu enne, kui jalga lasin. Kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud uusrikaste naistele ja nende huiamisele stiilis: ”Neiu, tellisin Caesari salati kanaga, mitte kalaga”, „See, et ma oma kakao maha pillasin, on Teie süü, sest lusikas oli vales asendis”. Te ei kujuta ette, mis enesedistsipliini pidin järgima, et mõnele kassa tagant vastu vahtimist mitte virutada.

Kuna klienditeenindamine on ilmselgelt sitt töö, siis iga teine töötaja pani enda premeerimiseks ilma maksmata pihta natuke siit ja natuke sealt. Ka mina võtsin õhtuks üle jäänud saiakesi koju (hommikul sai neid juba tasuta süüa, aga siis nad olid juba kõvaks läinud. No andke andeks, tõesti). Kuni üks hetk luges bosside boss igakuisel koosolekul ette katkendi „Rehepapist”, vihjates meile kui nahaalsetele krattidele, sest see kõik tuli kord videolindilt välja. Kusjuures luges nii vihaselt ja solvunult, et kõrvaltvaatajale oleks kindlasti jäänud mulje, et tegu pole saiakestevaraste, vaid uut tüüpi Breivikute armeega.

Ja siis veel need kõik noored trendikad näitlejad ja telekuulsused. Ei, ma ei ütle midagi halba, ehk vaid seda, et see ülicool trupp, kes paar aastat tagasi pillas loosungeid „fakk poliitika, vaadakem inimesi”, noh, mõni teist võiks alustada iseendast (sõbralik ja viisakas olla ning end üliüllate põhimõtete kinnistumise eest võiks vastutavaks pidada ka väljaspool reklaame ja oma teatrimaja. Või, oota, õigus-õigus – selle eest teile palka ju ei maksta).

Oli muidugi ka palju häid inimesi, kelle pärast tööle tulla oli vahel isegi rohkem kui tore. Mõnest kujunesid teatud aja jooksul „minu” inimesed – kõik nende naeratavad tervitusmaneerid ja toitumisrutiinid (ühele armsale vanale prantslasele teadsin juba  teda kaugelt nähes ette valmis panna topeltkohvi ja kaks croissanti).

Nii et jätke meelde, Eestis tuntud inimesed ja ülejäänud lihtsurelikud, päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teist ette kanda nad ei karda (mõni neist oskab isegi nahaalseid luuletusi kirjutada ja siis saadab avaldamiseks Vikerkaarde).

PS! Arvake ära, kes on kõige sõbralikum ja viisakam Eesti meediatäht, kes minu tööajal sinna kohvikusse juhtus? Jah, see oli Mihkel Raud.

6.

Üsna problemaatiline on taolise luule kriitika ja analüüsimine. Kui ütlesin, et tegu on lause-eelses vormis jutustusega iseendast ja et tekst pole kuigi sügavamõtteline  (vt nt Jüri Üdi klubi: Lihtsalt luule või noorte naiste luule?, esmaeeter 4. XI 2013), järgnes sellele sotsiaalmeedias nädala väldanud äge poleemika (luule üle! sic!), kus lõid kaasa nii praktikud kui teoreetikud.

Millise „taolise luule”? Seda pole lihtne määratleda, sest selleks peab koolitatud kriitik ja analüüsija nii mõnelgi korral sulgema selle silma, mis tal lahti treenitud, ning avama selle, mis tal kinni treenitud. Näiteks sooaspekti suhtes on tänapäeva väärtusi kandev kriitik kui mitte pime, siis teadlikult kõrvale vaatav. Teiseks, iga natukegi koolitatud kriitiku ABC-sse kuulub teadmine, et minajutustajat ja empiirilist autorit ei tohi samastada st ta silm on selle koha peal lahti.

7.

Julgen arvata, et saame päris hästi aru, milline on see perekondlik sarnasus nende luuletajate vahel – Andra Teede, Triin Tasuja, Tuuli Velling (Taul), Helena Läks, Sveta Grigorjeva jmt –  , kelle kohta Jürgen Rooste kasutas (mõneti provokatiivselt) terminit naisluule (pean silmas eelmainitud Jüri Üdi klubi).

Igaks juhuks hüüataks siin kohe „naisuurimus!”, sest see nais-liiteline sõna mõjub ärritunud feministidele rahustavalt. Võiks ka öelda, et eesliide „nais-” sõnas „naisluule” viitab genderile, mitte sexile.
Jürgen  Roostega istusid lauas Sveta Grigorjeva ja Carolina Pihelgas. Hea valik, sest esimene on naisluuletaja ses mõttes ja teine mitte. Selgitan näitega. Pihelga öeldut oleks võinud öelda kes tahes teine vastava ala asjatundja, aga kui Rooste pöördus Grigorjeva poole umbes nõnda, et oh, päris karmid ja pungid luuletused sul, siis Grigorjeva vastas täpsustavalt, et ta on ikka ka üsna romantiline inimene. Grigorjeva täpsustas Rooste kommentaare ta luuletuste kohta enda põhjalikuma iseloomustamisega.

Niisiis, asi on autorifunktsioonis. Korralikult treenitud kirjanduskriitik pimestab end siinpuhul  loomingu vastuvõtu kõige olulisemas osas. Kena, kõlbeliselt motiveeritud tööhüpotees kunstiteksti autonoomiast kallutab siin täieliku suutmatuseni võime nende tekstide vastuvõttu ja toimimisviise analüüsida. Carolina Pihelgase (ja tema mainitud Maarja Pärtna) luuletused on autonoomsed kunstiteosed, eelmainitud naisluuletajate omad mitte. Viimaste puhul nende tekstid toimivadki pihtimustena, oma elu eellauseliste dokumentidena, mille puhul kunstiline struktuur ja esteetiline iseväärtus ongi täiesti teisejärguline. Nende luule on luule seepärast, et see on Luuletajate kirjutatud, mitte seepärast, et neil oleks mingid formaalsed luuletunnused. Need mõjuvad nende lugejatele haaravalt mitte esteetilise meisterlikkuse pärast, vaid seepärast, kes kirjutab ja mida kirjutab.

8.

Ma ei pea termineid naisluule ja meesluule kuigi headeks seetõttu, et need nõuavad adekvaatseks kasutamiseks liiga palju analüütilist ressurssi. Kuigi viide meeste- ja naisteajakirjadele kõrvutatuna sootute (kultuuri)ajakirjadega võib olla heuristiliselt küllaltki seeditav. Pealegi on näha seal ka tugev kvanitatiivne asümmeetrilissus – naisteajakirju on palju rohkem kui meeste-. Aga see ei tohiks häirida, sest naised teadupärast ongi palju usinamad lugejad.
Hea näide nõnda määratletud meesluuletajast (ja meeskirjanikust) on Martin Plaser (küllap võiks olla ka keegi muu, aga hetkel ei turgatanud meelde). Tema tekstidel puudub igasugune autonoomne väärtus, aga vastuvõtt vägagi muljetavaldav: kajastused Sirbis, Vikerkaares, Jüri Üdi klubis, Kirjandusministeeriumis, Klassikaraadios jne.
Selgitus on muidugi lihtne – vinge biograafia ja muljetavaldav välimus.
Luulekogu („Üraski hääl läbi küproki” Ji, 2013) tagakaanel olev tutvustus algab kõnekalt: „Martin Plaser on sõdur, luuraja, maadleja, ihukaitsja, turvamees, piraadikütt, ettevõtja, langevarjur, modell, stsenarist, proosakirjanik ja nüüdsest ka väljapaistev luuletaja”. Kõnekas (ja täpne!) on ka see, kuidas Kaupo Meiel alustab Plaseri proosaraamatu „Minu teine miljon” tutvustamist: „Martin Plaser sai kirjanikuna tuntuks juba enne, kui tema esikteos ilmuda jõudis” (Vikerkaar, 9, 2013, lk 103).

9.

Mõistagi see diskursus, kus toimib eelkirjeldatud mees- ja naisluule, on seksistlik. See on väljaspool kirjasõnavabariiki. Tajuväljas toimib ilusti ürgne hierarhiline gradatsioon: mees, naine, laps (see peab ikka päris kartesiaanivaim olema, kes arvab, et see on idee!). Võtame mõne tajutava karakteristiku, näiteks suuruse: mees, naine, laps. Võtame lihasjõu: mees, naine, laps. Võtame hääle: mees, naine, laps. Võtame füsiognoomia: mees, naine, laps.
Vaimus, kirjasõnamaailmas aga tajutavad karakteristikud ei loe, seal on intellekt intellekti kõrval, sõna sõna kõrval, seal sugu ei loe. Lühimalt, need, kes pooldavad soolist võrdsust, mis vaimuvallas on tematiseerimatu iseenesestmõistetavus, peaksid toetama intellekti ja selle põhiatribuuti – sõnalisust. Sõnakesksust ka luules.

Hea vastandnäide on meeli maksimaalselt haarav popmuusika. Aga sellega ollakse nii harjunud, et peale mõne spetsiifilise veidriku ei tunne end keegi häirituna, et see on grotesksuseni seksistlik.

10.

„Romaanide liigtugev kaldumuslik seotus tõsi- või omaeluloolisusega, väljamõeldise vahetu ja otsene seostamine nö välise teglikkusega ei anna nendele teostele midagi juurde, vaid, vastupidi, nõrgendab nende kui kirjandusteoste autonoomiat, sügavamat mehhanismi, mille kaudu need just nimelt kui kirjandus tegelikkuse pinnal toimivad,“ kaitseb kirjandusteose autonoomiat  Jaak Tomberg („Kirjanduse lepitav otstarve“ TÜ kirjastus 2011, lk 102, rõhutus originaalis – M.K.).
Eelmääratletud nais- ja meesluulega on täpselt vastupidi. Nad on väärtused eelkõige just niipalju, kuivõrd nad on seotud tõsi- või omaeluloolisusega. Seda tuleb võtta eelnevale määratlusele lisaks. Loomulikult võib tõsi- ja omaeluloolisus olla ka esitatud viisil, millel on  suur (ja autonoomne) esteetiline väärtus, pluss suur representatiivsus. Aga siin vahel puudub seos. Sellised teosed on loetavad nii kunstiteosena kui omaeluloojutustusena. Kui viimast lugemisviisi harrastab kriitik, võivad konservatiivid talle kergelt kraesse karata. Kaarel Tarandi kurikuulus arvustus Kristiina Ehini „Viimsele Monogaamlasele” (Sirp 20. VII 2011) oli just selline. Ja Berk Vaher „karistas kohe ära”: „Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde – autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab” (Postimees 11. VIII 2013)

Kui mõelda natuke sotsioloogilisemas plaanis, siis on ju õige ootuspärane, et kui lihtsakeelne ja –meelne chati-ajastu kohtub elulookirjutuste ja pihtimusbuumi ajastuga, siis on tulemuseks oodata mingeid ristandeid – lause-eelses vormis kirja pandud minajutustusi.

11.

Lugedes Elli Soolo arvustust(?) Indrek Hirve kogule „Tiivavalu” (Sirp 7. XII 2012) meenus  Mihkel Muti romaanist „Hiired tuules” lõik, kus Victor Kakk ja Kalle Jermakoff satuvad kõrvuti WC-sse: „Victor urineeris väga viisakalt ja hääletult. Nagu seda taibates ja teise delikaatsuse üle irvitades kogus Jermakoff suus sülge, paiskas selle mahlaka lärtsatusega põrandale otse Victori kinga kõrvale ning peeretas valjult. Victor läks üle keha higiseks ja tundis kummalist nõrkust. See oli esimesi kordi, kus ta pidi tunnistama vaimu täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees” (Eesti Raamat, 1982, lk 23).

See, et Elli Soolo on kirjaoskaja ja kirjutas oma truudusevande luuletajale, kes mõjub oma vormi- ja sõnameisterlikkuses vaat et anakronistlikultki, ei muuda tõsiasja, millise aplausi saatel (Sirbi aastaauhind!) sunnib ta vaimu tunnistama oma „täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees”.