Inimese väärtus ja eneseväärikus

Ilmar Vene on jälle paari hea esseega maha saanud. Ta eritlus- ja nüansseerimisvõime on aga nii hirmsalt vohama hakkanud, et ajakirjanduslikmad formaadid kipuvad ahtaks jääma, miska paisutuvad arutlused monograafiateks, seekord üks Karl Ristikivist, teine Hando Runnelist.
Kujutlen ette kohusetundliku filoloogiatudengi raevupurset: „No räägi ometi asjast! Püsi fookuses, naah!”
Jah, harva pakutakse kliendiväärilist intellektuaaliteenust...

Kõrvalepõikest Gogoli juurde teeb ta kõrvalepõike uhkuse juurde ja sealt väikse üldistusega – „Tuleb otsekohe tunnistada, et religioossete püüdluste ebapiisav edukus on johtunud eesmärgi saavutamatusest”.
Ja siis näitlikustab kiirkorras:

„Kristluse (ja muude kõrgreligioonide) siht seisneb eelkõige kõlbluse, s.t. väärikustunde, s.t. uhkuse võimendamises, kuid peavahendit eesmärgi saavutamiseks nähakse „uhkuse” põlustamises või koguni surmavaenlaseks kuulutamises. Vasturääkivusest pakitsevad isegi evangeeliumi põhilised, üldtuntuks muutunud käsusõnad. „Aga mina ütlen teile: ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lajatab sulle vastu paremat põske, keera talle ette ka teine”(Mt.5:39) Õpetussõna kõlab väga ilusasti, aga lisamata on jäänud, et põse ettekeeramise teeb võimalikuks ainult tingimus: ettekeeraja mäekõrgune üleolek lööjast. Kuid mis saab sel juhul võrdsusest, kristluse põhinõudest? Täidab löödut kristlik meelsus, siis ta on lausa kohustatud otsekohe vastu lajatama.”

Vahemärkus,

Toomas Pauli raamatus „Seitse sabasulge” on peatükk „Küünik Jeesus”. Tuntud kirjakohta selgitab Paul seal nii: „Arrogantne parema põse pööramine sellele, kes on vastu vasakut lajatanud, ei toimi kakluse situatsioonis, küll aga õigusühiskonnas. Tegemist ei ole lömitamisega, vaid teisest üleolemisega. [---] Kui taustaks ei ole õigusühiskond, on see reegel mitte ainult kasuta,  vaid lausa väär. Jätta kohtus oma õigus nõudmata ning pöörata selle asemel ette ka vasak põsk saab siis, kui teine taipab, et sina oled väiklasest solvumisest üle. Üle saab pakkuda ainult siis, kui on kehtestatud kindel norm. Rooma sõdur tohtis sundida kohalikku elanikku end eskortima vaid ühe versta (Mt 5,41) – Jeesus soovitas omadel ka teise lisada”.

Ilmar Vene jätkab:

„Kristluse piires saadakse vastuolust üle seeläbi, et „uhkuseks” kuulutatakse kurikuulsa surmapatu vastand: igas katekismuses seisab, et „uhkeks” tuleb pidada inimest, kes peab oma tähendust tegelikult suuremaks. Miskipärast ei tule kellelegi pähe, et see on just, mida kõrgreligioonid taotlevad: pidagu inimene meeles oma jumalikku päritolu ja arvaku endast rohkem! Kes siis ei taipaks, et ennast kõrgemalt hindav inimene ei soostu end müüma mõne rahapaberikese eest? Nende seas, kes arvavad endast liiga palju, ei saa olla korruptsiooni, ühiskondluse põhimäändajat. [...]”

Siit ka see sümmeetriline raev, millega üksteist põrnitsevad kiriklik traditsionalist ja tema ilmalik teisend – humanist (nt  Leo Naphta ja Lodovico Settembrini). Mõlemate meelest teine korraga ülendab ja alandab inimest lubamatult.
”Kae hullu, tema läbi kõnelevat Jumala hääl, upitab oma sattumuslikku traditsiooni Igaveste Tõdede ja loomuseaduse peegelduseks ja sellega alandab piskuks Inimese Kannatuse ja tema kaasasündinud võrdsed õigused Inimesele kui sellisele!”
”Ennenäe kultuurimarksisti, see könn, tuleb siin Jumalat mängima, kõik olevat üks kultuuriline konsrukt ehk inimese enese, mitte Looja looming, ise nimetab inimest üheks loomaks teiste seas, evolutsiooniliseks sattumuseks, kelles pole surematut hinge!”

Idealistlike loomaõiguslaste seas olen kohanud palju selliseid, kes ei vaidlusta inimese ülimuslikkust, vastupidi, nad on selles täiesti veendunud – Inimene on looduse kroon ja peremees. Häda on lihtsalt selles, et ta on halb perem.. halb karjane.

Seega peab Inimene loobuma tööstuslikest loomafarmidest ja tegema nende asemele kodutute loomade varjupaiku ja haiglaid vigastele metsloomadele jne.

Loomulikult ei saa iga suvaline kontseptsioon hakata ulatuslikult levima, see peab olema psühholoogiliselt sobiv, väga üldises mõttes loomusega resoneeruma.

Essees „Pahustumine” põikab Vene korraks Bulgakovi juurde ja möödub samast kohast:

„Vahest niisama palju kui kirjanikuna tuleb Mihhail Bulgakov arvesse ka inimväärikuse kehastajana, selle kaitsjana; seda muidugi tingimusel, kui meid mõistetakse lahti kohustusest väärikuse mõistet täpselt piiritleda. Sest mille muuga saaks „väärikus” seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui me ilmtingimata võrdsed oleme? [...] võime veenduda, et väärikusega on hädas oldud kõigil aegadel. Ainult üks tõeliselt kasutuskõlvuline väljapääs ilmub: vaadata mõiste sisulisest tähendusest sihiteadlikult mööda.”

Eks ta ole. Katoliiklik apologeet C.K. Chesterton, keda ähvardab muuhulgas pühakustaatus, lahendab probleemi elegantselt, öeldes, et normaalne inimene „hoolib tõest alati rohkem kui maailmavaate kooskõlalisusest. Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel” lisades teisal, et „enamik  moodstest mõttetarkadest meenutab mulle maniakke”, sest „hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse”.
Ja esitabki kristluse tõesuse (loe: edukuse) ühe tõestusena selle, et see on hõlmavam kui mõistuse reeglid st miski, mis kutsumuslikke mõtlejaid hirmasti häirib.

Inimväärikuse mõistuslikul määratlemisel jääks hätta tõesti, sest selle alusmõiste – inimene – on praktikasfääris õige kasutu. Eritus inimene ja mitte-inimese vahel on nii elementaarne, et sellega ei ole praktilisel inimesel midagi teha. Inimese mõiste ei erista Mao Zedongi Mahatma Gandhist, sarimõrvarit halastajaõest, kommunisti fašistist, täiskasvanut lapsest jne.

„Kultuuri põhijooneks on see, et inimene umbusaldab kõige sügavamalt tema enda ringkonnast väljaspool elavat inimest, nii et seega ei pea mitte ainult germaanlane juuti, vaid ka jalgpallimängija klaverimängijat arusaamatuks ja alaväärtuslikuks olendiks. Lõpuks püsib ju iga asi ainult oma piiride varal ja järelikult tänu teataval määral vaenulikule aktile oma ümbruse vastu“, kirjutab Robert Musil „Omadusteta mehes”.

See on juba päris adekvaatne inimväärikuse kirjeldus. Jaan Krossil oli ka päris hea mõiste – üleolekuveendumus.

Uku Masingu kohtumisest eneseväärikusega inimestega sündis väga täpne spetsifikatsoon – „Nad arvavad, et kui nad oleksid sama targad kui mina, siis nad oleks palju targemad”.

Irooniku eneseväärikus on tihti oma teadmatuse teadvustamisest tulenev üleolekuveendumus.

Kas nüüd kõrgreligioonide mõjul või mitte, aga moraal ja kõlblus on kindlasti midagi sellist, mis on sellega seotud – inimene, kel on teised põhimised kõlbelised orientiirid, on kindlalt alaväärne. Seepärast vaatavad ka nn tolerantsuse jutlustajad igaühte, kes selle "tolerantsuse" kõlbelist raami ei jaga, seesmiselt hubiseva üleolekuveendmusega isegi siis, kui viisakusekammitsad seda välja ei lase öelda.

„Ma tunnen üht isandat, kes eluaeg uhkustas Lafite'i veinide tundmisega. Ta pidas seda positiivseks omaduseks ja ei kahelnud seega kunagi oma täisväärtuslikkuses. Ta suri rahuliku või õigemini lausa triumfeeriva südametunnistusega,“ siunab oma kohtumist eneseväärikaga Dostojevski põrandaalune.

Tundub, et noorena on soolised erinevused keskeltläbi suuremad (sest seksuaalsusel motivatsioonidünaamikas loomuldasa suurem roll). Üks hea tervisega eneseväärikas noor isane on sisimas veendunud, et ta on universumi peadirektor, kelle tulemisega maailm algab, et ta suudab purjus peaga üle järve ujuda, on võrratu auto- ja tsiklijuht, ning igale komplimendile reageerib eneseväärikas noor isane jaheda noogutusega, millega kaasneb hulk täiendeid ja täpsustusi. Hea tervisega eneseväärikas noor emane on aga veendunud, et ta jalgevahel on lunastav naftamaardla, millele ligipääsu väärib ainult vastava kaliibri šeik (noort Uku Masingut ajas marru, kuidas üks „naharibake” võib üles kaaluda tema kõrvadevahelise raamatukogu).

„Alla 35 aastased on harva sümpaatsed” (Maugham?)

Dostojevski põrandaalune tundis end mõõtmatult avaram olevat kõigist, kelle pähe pole korrakski tulnud äratundmine, et ta on tühine ja naeruväärne. Sealt siis tema üleolekuveendumus ja eneseväärikus.