Tervemõistus ja valede juurtega südametunnistus

See tekst valmis oktoobris 2013 ärgitatuna Margit Tõnsoni esseest „Õnnelik Krõõt” (EE 12.VII.2013), mis polemiseerib õige veidralt A.H.Tammsaare ja „Tõe ja õigusega”.

„Milleks meile veel need tõlkekirjanduse halli varjunditega pärlid, kui meil on juba “Tõde ja õigus”? Juba esimesel leheküljel “kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku”. Õnnetu Krõõt.

Lisaks inimestevahelistele suhetele keerab Tammsaare edukalt tuksi ka inimese suhte töö ja eneseteostusega.”

Alljärgnev ilmus umbes poole lühemana Eesti Ekspressis 16. I 2014. Trükiversioonis on välja jäetud otsene suhestumine Tõnsoni esseega, Karl Mihkla dokumentalistika jms.

Tervemõistus ja valede juurtega südametunnistus.

Mihkel Kunnus

Uku Masing kasutas terminit „tervemõistus” sõimusõnana. Sellega tähistas ta seda stampidest, stereotüüpidest, mütoloogiatest jms koosnevat argitunnetust, mille tõttu inimeste elu pole siin ilmas pahatihti rohkemat kui „üksteise kolkimine poolunes”. Selle nägemine läks väga hinge ka A. H. Tammsaarele. Kirjandusteadlase Daniel Palgi sõnadega: „Tal oli tohutult

palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule

maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast”.

Uku Masing on ka öelnud, et selle neetud tervemõistuse aluseks on üks põhiviga – modelleerida kõike iseendana ehk inimesena. Igale poole kiputakse omistama inimlikke kvaliteete. Pole midagi erakordset selles, kui tähtis pereisa, kes alles muigas selle üle, kuidas ta tütreke nukuga tõsimeeli räägib, nüpeldab järgmisel hetkel ehedas solvumises oma sülearvutit, kes ei käitunud nii nagu tema tahtis. Ja õpilased füüsikatunnis ikka väga hästi ei usu, et gravitatsioonijõud üldse ei väsi. Kui viskan minema mõne tarbeeseme, kes on mind kaua truult on teeninud, tunnen tahtmatult süümepiinu oma tänamatuse pärast.

Puhtinimlikke kvaliteete omistatakse ka märksa suurematele süsteemidele. Näiteks loodusele või planeedile. Kui tervemõistuslasel saak ikaldub, siis arvab ta, et põld on solvunud ja tuleb lepitust otsida. See, et mitmesuguste looduskatastroofide – olgu maavärin või üleujutus – taga tuleb näha planeedi pahameelt, on meediakommentaarides üsna levinud. Ookean ei pruugi lõputult taluda hooramist ja poistepilastust ning tõmbab hiidlainega Tai ranniku puhtaks neist himuraist skandinaavia turistidest!

Kogemusest tulenevalt on loodust ja maad peetud ikka kaunis kapriisseks ja tujukaks. Ega ta iseloomujooned head ole küll. Jagab kiitust täiesti ebaõiglaselt ja vahel on mingi tuju ajel lihtsalt kohutav – katk ja ikaldus aastaid jutti, palu ja otsi lepitust, kuidas aga saad.

On väga levinud ka idee heast, armastavast ja halastavast inimülesusest, aga sel lool on ikka see lisamärkus, et tasu hea ja voorusliku käitumise eest ei tule selles ilmas, vaid alles pärast surma teispoolsuses. Ja kui tekkisid need usuvoolud, mis kinnitasid, et veidike võib saada tasutud ka selles maailmas, siis hakkas see usk üldse kaduma. Sest kui süstemaatiliselt oli näha, et ole kui tahes vooruslik, parem saak on ikka sellel, kes põllule sõnnikut veab, siis polnud kauge enam idee, et küllap just see on kõige tähtsam riitus, mis põllul tuju lahkeks teeb. Karga ise või muul ajal lambaid ja peksa naist, see ei lähe põllule üldse korda. Põldu huvitab ainult väetis ja kastmine. See protsess – palvetamisele käega löömine ja loodusteadusele keskendumine – päädis nn Rohelises Revolutsioonis, intensiivpõllumajanduse meetodite ulatuslikus rakendamises ja paremate sortide kasutamises, mis tõid kaasa põllumajandustoodangu enneolematu tõusu. Ja üha enam inimesi hakkas arvama, et enne surma on toit ikka parem kui pärast.

Tänapäevalgi on väga palju neid, kes arvavad, et linnastumisest ja majanduslangusest tulenevate hädade vastu on kõige tõhusam vahend mõni laulupeolik lepitusriitus. Näiteks üldrahvalik heteroseksuaalne monogaamia, kärts rassipuhtust marjaks peale (mõistagi need, kes arvavad, et päästavad vastandriitused – hooramine ja rassiline verevärskendus –, on eelmistega samal vaimsel tasemel).

Küllalt on ka neid, kes otsesõnu arvavad, et Nõukogude Liit lauldi laiali, et mitte öelda loitsiti väetiks.

Tuleme tagasi A.H. Tammsaare juurde, sest tema oli suurvaim, kes oli sellest Masingu sõimatud tervemõistusest vägagi vaba. Ta ei arvanud, et moraal määrab ühiskondlikud olud – see on jäänuk mütoloogilisest elutundest – , ta tundis liiga palju aja- ja kultuurilugu, ühiskonna- ja loodusteadusi, et sedasi arvata. Juba 28-aastaselt (nii noorelt alustavad taipamist vähesed) rõhutas A.H. Tammsaare, et „südametunnistus muutub aja ja koha järele”. Kuna elukorraldus ei saa püsida muutumatu, siis peavad paratamatult muutuma ka meie kõlbelised, seesmisest äratundmisest juhinduvad tõekspidamised.

Kuid siin tuleb täpsustada mõõtkavu – ta poleks iial arvanud, et sooneutraalse tööjaotuse saab ekstrapoleerida mingi sooneutraalse lasteaia või mõne muu taolise totruseni. Küll aga oleks ta tõenäoliselt nõustunud väitega, et feminismiteoreetikute targutused on tühine järelripats sellele, kuidas (kodumajapidamis)masinate laialdane levik vabastas nii mehe kui naise lihastööst. Küllap oleks ta nõus ka sellega, et kui luua ühiskond, kus ihuramm ei loe (sest kõik on masinaid täis), siis selles kerkib esile südametunnistus, mis  tööjaotuse suhtes nõuab sooneutraalsust. Ja südametunnistust ei saa inimene eriti muuta – maajuurtega inimene tajub ideed sooneutraalsest abielust sama traagiliselt kui linnajuurtega feminist enda lüpisikuga lauta saatmist lihtsalt sellepärast, et ta on naine. Kuigi armastatakse rääkida südametunnistuse vabadusest, ilmneb südametunnistus just vabaduse puudumisena. Inimene ei saa oma südametunnistust muuta. Südametunnistust ilmneb ta omanikule inimülesena, ühenduses absoluutsega ja seepärast on ka moraalidispuudid nii viljatud. Ka praegust peavooluväärtust, nn tolerantsust, millel pole sallivusega midagi pistmist, jutlustatakse martinlutherlikult abitu sõjakusega „siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!”.

Muide, enamiku A.H. Tammsaare raamatute sündmustikust toimub linnas. Ja väga palju kujutatakse just seda esimese põlvkonna „valede juurtega” olemist ja sellest põhjustatud pingeid. Kuna paljud eestlased tajuvad Euroopa Liitu sattumist sarnaselt st on seal „valede juurtega”, siis on meie suurkirjaniku looming (jälle) aktuaalne.

Margit Tõnson kirjutas 12. juuli Ekspressis: „Tammsaare on kirja pannud – oma ema ja isa elukäigu pealt – talurahvale iseloomuliku “elufilosoofia”, mis tänagi veel surub võrratult toredaid inimesi üksteise järel enesehaletsuse jäledasse mülkasse.”
Ei, see polnud mingi filosoofia, isegi mitte jutumärkides. A.H.Tammsaare oli üks esimesi, kes taipas, et see elusfäär, mille määrab filosoofia, metafüüsika ja „positiivne mõtlemine”, on õige kitsuke (kuid võib mõnevõrra ehk laieneda väga rikastes demokraatiates). „Tõe ja õiguse” esimene osa on võitlus aineliste oludega ja kusjuures tõeline eneseteostuse lugu (muide, seda just nii nagu mõtles Maslow – teiste kaudu, teistele andes, siin: jätta oma lastele parem elu kui endale - , mitte kristalliseerunud egoismi mõttes).

Karl Mihkla kirjutab ülevaateteoses „A.H. Tammsaare elutee ja looming”: „Nagu kõigi talude, nii oli ka Kolgioja talu orjuse- ja maksukoormatis mõisale määratu suur. Kirjaniku vanaisa talu, mil oli maid 17 taalrit ja 11 rootsi tengat, pidi aastas tegema maksu- ja abiorjust 181 päeva hobusega ja 146,5 päeva jalgsi ning maksma kümnist: 1,75 vakka rukkeid, 1,5 vakka otri ja kaeru, 10 naela ropsitud linu, 2 naela linast lõnga, humalaid ja võid, 0,5 lammast, 1 koti, 2 noort kana, 1 veiselõa ja 12 muna”.

Mis saab olla sellistes oludes (ehk sellistest oludest pärinedes) suurim eneseteostus kui oma maa ehk mõisaorjusest vabanemine? KUIDAS oleks pidanud Andres end teostama? Mõnel tantrakursusel või isikliku lõhnaseebi välja töötamisel?  

A.H.T. isa „Peeter Hansen maksis Tammsaare-Põhja talukoha eest, mis anti jüripäeval 1872.a. tema valdusse ja kasutusse, ostu-müügilepingu järgi 2325 hõberubla. Lepingu sõlmimisel tasus ta 250 rubla, mille ta Vastsemõisa mõisas ja kodutalus oli kogunud. A. 1874 maksis Hansen ära 250 rbl. ja 1876. a. – 300 rbl. Ülejäänud 1475 rbl. tasumine ühes 5% lisamaksuga toimus hoolimata summa suurusest lepingus ettenähtud korras 1881. a.” sest vahepeal suri kirjaniku onu Jüri Bakhoff ja pärandas 500rbl. (ibid.).

Laenurojus isikliku kodu nimel – kõlaks nagu isegi tänapäevaselt, või mis? Ja kuivõrd on selle ikkagi määranud mingi filosoofia või „Tõe ja õiguse” esimese osa liigne lugemine?

Karl Mihkla kirjutab Tammsaare vanemate iseseisva elu algusest: „Esialgu püüdis noorpaar suurema osa talutöödest ise ära teha. Võõrast tööjõudu kasutati peamiselt suvel. Nagu kirjanik mäletab, pidas ta isa esiotsa tüdrukut, karjast ja poisikeseohtu sulast, et tuleks odavam. Hiljem, kui kasvasid omad lapsed, kadusid pikkamisi võõrad palgalised, esiteks sulane, pärast ka tüdruk. Talu omaenda poisid-tüdrukud rakendati jalamaid töhe, kui nad hakka juba kaela kandma. Kõigi Tammsaare-Põhja talu vanade ja noorte käed olid hommikust õhtuni tööd täis.”

Kuna iga laps suurendas tööjõu näol talu majanduslikku võimsust, sündis neid peaaegu regulaarselt iga pooleteise aasta tagant, kokku kaksteist, tulevane kirjanik Anton neljandana. Anton tahtis väga kooli minna, aga isa keeldus korduvalt, sest tööjõust oli kahju.

Ajal ja oludes, kus iga laps suurendab perekonna majanduslikku võimsust, on ja peabki olema hoopis teistsugune moraal ja südametunnistus kui ajal ja oludes, kus iga laps kahandab perekonna majanduslikku võimsust.

Oswald Spengler ütles, et suurperekond linnas on lihtsalt groteskne. Veel ütles ta, et demokraatia tähendab linnamoraali tungimist maale. Ainult linnas ehk kompaktses tiheasustuses saab tunduda iseenesestmõistetav idee, et võimalused peavad olema kõigile võrdsed – ruumilise mõõtmed on nii väiksed, et need võib maha lahutada. Ainult linnamoraalile võib tunduda igati loomulik, et ühisteenused nt tuletõrje ja kiirabi on kõigile võrdselt kättesaadavad (ja kui maapõu andis palju odavat naftat, siis sai ka maal geograafilise distantsi maha lahutada. Need ajad hakkavad nüüd ümber saama). Ja linnamoraalne maigutaks ainult suud, kui tema rassismiteemalise targutamisele vastaks maamoraali esindaja, et jah, muidugi on kõik rassid võrdsed –  juhul, kui nad paiknevad minust piisavalt kaugel.

Mida arvaks „Õnnetu Krõõt”, Antoni ema Ann Hansen Margit Tõnsoni positiivsest programmist –  „Palju enam tulu võiks tõusta sellest, kui kas või koolis tegeldaks enam eneseväärikuse ja enese väärtustamise, iseseisvuse ja iseseisva töö tegemise, suhtlemisoskuste ja adekvaatse enesehinnangu kujundamisega”?
Kuutõbise sonimine.

Erilist nõutust tekitab Tõnsoni väide: „Õnn on valik. Ja samamoodi on valik ohkimine ja hädaldamine ning see abitu fatalism, mida Tammsaare “Tões ja õiguses” vahendab. Vargamäelikust ohvrimentaliteedist läbi imbunud ellusuhtumisega pole meil tulevikumaailmas midagi peale hakata.”
Abitu fatalism ja vargamäelik ohvrimentaliteet?! Vargamäe Andres on lausa vastandprintsiipide kehastus!, temas pigem puudub igasugune ohvrimentaliteet ja alistumus – ta rühmab oma olukorra nimel hinge tõmbamata, ei alistu maale, üha uusi kive välja ajavale põllule, veab pikki kraave ja võitleb oma kujutluste Vargamäe nimel lakkamata. Ei anna ka kunagi alla kiuslikule naabrimehele ja protsessib visalt kohtuski. Tragöödiline mõõde tekib sellest, et Andrese võitlustempoga ei jõua ta lähedased sammu pidada.

Seega langeb Tõnsoni ja Tammsaare moraal ses aspektis pigem kokku – kui rühmata sellise pöörasuse ja mõõdutundetusega oma pesa punumise kallal, võib tagantjärele selguda, et lõid hoopis endale vägeva kalmu, mitte pesa.

Veel üks inimlik kvaliteet, mida inimlik tervemõistus paljudele asjadele omistab, on halastus, inimlik kvaliteet, mis on psühholoogiliselt lähedane passiivsele optimismile ja lootusele – küll kõik läheb ikka kuidagi hästi st küll olud halastavad. 

„Tõe ja õiguse” ehk üks häirivamaid stseene on see, kus Indrek meenutab korda, kui Andres peksab tema ema, Marit. Seal on märkus, et kui keegi sel hetkel oli veel haledam ja viletsam ja rohkem kannatav, siis oli see peksja ehk Andres. Seda märkust ei põhjendata. Aga võib aimata. Mari nuhtleja oli halastusvõimeline, Andrese oma mitte.

Kahekümnendal sajandil kaikus võimsalt ateistlik rõõmuhüüd – „Me ei vaja looduse armuande! Me võtame ise, mis vaja!”. Tõsi, loodust pole mõtet paluda. Ei pahanda ta, kui metsad maha võtta, veekogud tühjaks püüda ja nafta välja imeda. Ei, ei pahanda. Aga nüüd hakatakse vaikselt aru saama, et ta ka ei halasta. Tühje ja täis maardlaid on võrdselt sama vähe põhjust paluda. Ka lagastatud ja tühjaks ammutatud loodust pole mõtet paluda. Isegi riitused ei aita, olgu siis ohvriloomade veristamine, pede-peks, võimukirumine või korralik laulupidu heteroseksuaalse monogaamiaga.

Reastada halastavuse järjekorras: pank, Vargamäe Andres, maa, ainevahetus. Reastada nii, kuidas tervemõistus lubab.