25. jaanuar 2014

Hakkab jälle pihta



Eile esitleti Tartus Elektriteatris sarja „Hakkab jällepihta” uut hooaega. Oli väga naljakas.

Goethe on öelnud, et kunst ei peaks kujutama piinlikku. Seega talle Maimik-Tolk tandemi looming vist ei istuks, sest see ongi suuresti piinlikkuse-huumor.

On teatud esteetilised valupunktid, mille talumatus eristab inimkaraktereid küllalt hästi. On neid, kes ei talu kitši, neid, kes talu paatost, neid, kes ei talu vulgaarsust. Arusaadavalt võrsub siit ka kunstimaitse ja inimesed, kellega seltsitakse kergemini.

Kundera on kirjeldanud ühte korda, mil kohtusid kitši vastu allergiline inimene (st Kundera ise) ja inimene, kes ei talunud vulgaarsust. Nad mõistsid seda kiirelt ja läksid lahku jahedate viisakusavaldustega. Vulgaarsus on tõhus vahend kitši vastu, ühe ravim oli teise mürk.

Meenub ka juhtum vürst V.-ga, kes oli pärast pealesunnitud popdiiva kontserti nii tasakaalust väljas, et avaldas valjuhäälselt tungivat soovi nuusutada leevenduseks sitta.
(Kundera defineerski kitši sita absoluutse eitusena).

Mõni ei talu glamuuri, mõni Levikat ja Zavoodi.

Mõškini maksiim, et ilu päästab maailma, on tüüpnäide massiteadvuse klišeestavast ja dekonstektualiseerivast toimest. Võib jääda lausa mulje, et Dostojevski oli „Cosmopolitani” eestkõneleja!

 www.wumo.com

„Vendades Karamazovites” pihib Dmitri Aljošale, et Karamazovid on putukad, kellele Jumal andis himuruse, ja :
„Ilu – see on hirmus ja kole asi! [...] Siin lähevad piirid kokku, siin elavad ühes kõik vastuolud [...] Seejuures ei või ma taluda, et mõni, isegi südamelt kõrgem ja kõrge mõistusega inimene alustab madonna ideaalist ja lõpetab Soodoma ideaaliga. Veel hirmsam on see, kes, kandes juba  hinges Soodoma ideaali, ei eita ka madonna ideaali, ja selles põleb ta süda ning tõeliselt, tõeliselt põleb, nagu ka noortel süütutel aastatel. Ei, inimene on lai, isegi liiga lai, mina oleksin teinud kitsamaks. Kurat teab, mis, isegi peab ütlema! Mis mõistusele näib häbina, see südamele aina iluna. Kas Soodomas on ilu? Usu, et Soodomas peitubki ta suurema osa inimeste jaoks – kas teadsid seda saladust või mitte?  Kole on see, et ilu on mitte ainult hirmus vaid ka saladuslik asi. Selles võitleb kurat Jumalaga, võitlusväljaks aga on – inimeste südamed”.

Dostojevski on ka kirjeldanud mehe lukustuvat kiindumust mõnesse ihaldatu kehaosasse, mis nõnda saab omamoodi ikooni staatuse, isikliku lunastuse koondtähiseks. Küllap materjali ammutas ta selleks üldistuseks oma maanilisest kirest oma noore sekretäri jalgade vastu, Maimik-Tolk olid läinud universalistlikumat teed ja vältinud fetišeerumise äärealade kirevat, kuid väherepresantiivset paljusust, seega paradiisi sümboliks kujunes hr Vesilinnule noore kirjandustudengi nappides bikiinides kvaliteetrasvaga vormitud tagapõsed, kujund, mis on kahtlemata väga suure kõnetusvõimega.
Kaadri mõjuvust toestas hästivalitud uimastav-unenäoline muusika.

Thomas Mann kirjeldab armunud Hans Castorpi:
„Me tuletame meelde ja kordame veel, et olukorrale, milles Hans Castorp viibis, harilikult sünnipärane-omane on eneseavalduse-tung ja –sundus, eriline pihtimise- ja tunnustuseiha, pime iseennasttäis-olek ja painav soov maailma enesega täita, – seda võõrastavam meile kaineile, mida vähem asjas ilmselt mõtet, mõistust ja lootust. Kuidas säärased inimesed õieti ennast reedavad, seda on raske ütleda; näib, et nad ei saa midagi teha või tegemata jätta, mis neid ei reedaks”

Viimatiöeldu näitlikustamisest sündis ehk enim nende episoodide koomikast –  armuliblikatest (või kiimaherilastest) hammustatud mehe täielik võimetus mitte ennast reeta.
Isegi Vesilinnu teismeline tütar näeb minutiga läbi oma isa normaalsusest tugevalt hälbiva seisundi.
Sarnasel viislil põruvad ka Priit Võigemast ja Rein Pakk (kes mängivad ennast). Ainsana õnnestub pettus esoteerik Ingmaril. Aga temas pole ka oma ohvri vastu ihakübetki, tema on leskproua rikkusi nooliv kelm.

Üsna ülekantav on ka Clavdia Chauhat’ pilk puperdava südamega Hans Castorpile:
„Kolnurkse kübaraga naine silmitses teda peast jalgadeni naeratusega, millest ei paistnud mingit kaastunnet, mingit muret tema välimuse rüüste pärast. Naissugu ei tunne üldse säärast kaastunnet ega säärast muret kire koleduse ees, – kirg on sellele ilmselt palju omasem kui mehele, kes loomuldasa end selles sugugi kodus ei tunne olevat ja keda vastassugu alati pilke ja kahjurõõmuga teretab kire piirkonnas.”

Tõsi, kire piirkonnas tervitati nii mõndagi pilke ja kahjurõõmuga. Noh, ütleme, kõiki.

Thomas Mann, mees, kes väga harva naeris, pidas humoristi inimkonna heategijaks.
Dostojevski teostes tundub huumor puuduvat pea täiesti, aga ometi on ka tema andud naerule väga olulise, et mitte öelda olulisima osa inimese tundmisel (Gogolit pidas ta naeru sügavuse suurimaks mõistjaks).
Ta kirjutab sellest pikemalt „Nooruki” teise köite kolmandas osas. Ta ütleb, et naerja kontrollib oma nägu sama vähe kui magaja (küll rõhutab, et üht-teist saab ka õppida, aga naer on siiski suuresti anne) ja seega on naer mõneti kõige parem sissevaade inimese loomusesse. „Selle pika tiraadi naerust mahutan ma siia sihilikult, isegi ohverdades jutu voolu, sest pean seda üheks oma elu tähtsamaks järelduseks” [jah, see oli teaser].
Tõsine ja verega kirjutav Kundera ülistab samuti naeru, elu taandamatult koomilist mõõdet.
“Oma sünnist peale põlgab romaan tragöödiat, selle suurusekultust, selle teatraalset päritolu ja selle pimedust eluproosa suhtes” defineeris Kundera.

Naer on vastumürk igasugusele fanatismile – ilmalikule ja religioossele, ideoloogilisele ja esteetilisele.


Jaan Kaplinski kirjutab kogumikus „Kust tuli öö”:

„Olen aru saanud, et kuriteod ja õnnetused on asjad, mis meid kõige tugevamini vennastavad ja ühendavad. Ilma õnnetuste ja kuritöödeta oleksime igaüks omaette, ei moodustaks  kollektiivi ega ühiskonda.[...] Solidaarsust tunneme ikka tavalise omasuguse inimesega, ühiskondliku olevusega, kes teeb avarii, hangib endale altkäe üht-teist, virutab töölt tsementi, värvi või vähemalt naelu, unustab enda kätte sõbra raamatud, satub abieluvälistesse seksvahekordadesse, kellel on kõrge vererõhk, veenilaiendid, maohaavad, kes teeb purjuspäi lollusi ja tuletab seltskonnas meelde, kuidas käis poisikesena õunaraksus, lasi metsa peidetud Saksa automaadist, viskas õllepoe akna sisse ja põgenes võmmide eest.
Niisugustest mälestustest ja juhtumustest sünnib arusaamine, et me kõik oleme patused eksijad inimesed ja see arusaam on tõelise inimliku solidaarsuse alus. Et olla hea ühiskonnaliige, peab inimene oskama parasjagu seadust rikkuda. Kui ta seda ei oska, võib temast saada pühak või päris kurjategija. Mõlemad on asotsiaalsed olevused ja kumbagi ei sallita.”

Mingit sarnast moraali võib aduda ka Maimiku-Tolgi seriaalis: eluproosas, argi-ihades ja oleme-muredes, tobeduses ja koomilisuses me oleme vennad ja õed.

2 kommentaari:

  1. Kirjavahemärginärija12. veebruar 2014 06:47

    Huvitav, kas all algavates jutumärkides tsitaadid nagu „blablabla" on kuskilt kopeeritud ja mõlemad üleval nagu "blablabla" on ise kirjutatud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei tea, kus see erinevus tuleb. Kirjutan ise üldiselt wordi või openoffice'i faili ja siis kopeerin blogisse, blogimootori vormindus on kuidas juhtub.
      Täpseid viiteid ei pidanud siis vajalikuks.

      Kustuta