Hierarhiast ja stereotüübist

„Müürileht” küsis 3000tm arvustust Tiiu Kuurme artikli kõrvale, mis käsitles soostereotüüpe koolis. Kui sissejuhatus valmis sai, oli 3300tm ette tiksunud. Need on järgmised:


Hierarhia sünd õigluse vaimust

On kahte sorti õiglust. Üks, mis kõigile võrdse mõõduga jagab, ja teine, mis igaühele tema enda mõõduga. Esimese musternäidiseks on riigieksam – sooritajast on lahutatud maha kõik individuaalsed omadused, on ainult kood, ei ole maad ega linna, sugu ega vanust. Ja eksam on kõigile täpselt sama.

Teise õigluse leiame lasteaiast, kust see praegu ka hooga järjest vanematesse haridusastmetesse on levinud ja levib – igaühte tuleb hinnata tema enda eelmise arenguastme taustal, igaühte tuleb hinnata  maksimaalselt individuaalselt.

            Tänapäeva individualistlikus ühiskonnas oleme harjunud kordama, et oleme inimestena kõik võrdsed ja võrdväärsed ja iga indiviid on väärtus. Iga indiviid tuleb tema  annetes maksimaalselt välja arendada. Nii tundub teine õiglus enamasti spontaanselt sümpaatsem.

Sellega on kaks suurt probleemi.

Esiteks, see ülistatud individuaalsus huvitab meid ainult erasfääris, seal, kus oleme harjunud vaatlema igaüht väärtusena iseeneses. Niipea, kui lähme avalikku sfääri, kus valime detaile ühiskondlikku masinavärki, huvitab meid ainult esimene õiglus – omadused, millest nende on individuaalsus maha lahutatud. Näiteks kuidas me otsime õpetajat? Me loetleme kimbu omadusi, mis tal peavad olema ja kõik. Meid ei huvita põrmugi selle indiviidi isiklik arengulugu. Isiklikus arengus languse teinud karismaatiline eksprofessor on võrreldamatult parem valik õpetajaks kui isiklikus arengus meeletu tõusu teinud kompulsiivne eksheroiinik, kes nüüd suudab piirduda mõõduka vägivaldsuse ja alkoholiga.

            Teiseks, efektiivsus ja ökonoomia – ainelise maailma vääramatud seadused. Teise õigluse järgi – et iga inimest tuleb hinnata individuaalselt, arendada tema individuaalseid andeid – oleks ideaaliks kool, kus iga õpilase kohata on üks õpetaja (kui mitte rohkem), kes siis on pühendunud täielikult oma hoolealuse kõigi annete maksimaalsele väljaarendamisele. Hah! Ligilähedasekski korralduseks pole ressursse.

Tuleb korjata punt õpilasi kokku ja siis õpetada neid korraga. Kuna õpetamisviis valitakse vastavalt õpilasele ning nüüd tahetakse seda printsiipi rakendada mitmele õpilasele korraga, siis on ilmne, et kokku tuleb koguda võimalikult sarnased õpilased. Just sarnased, sest kahtki ühesugust pole, rääkimata grupist. Nii algabki keskmistamine, ümardamine, individuaalsete nurkade maha nühkimine.

            Olulisim rühmitamisprintsiip on siin mõistagi arenguaste, juba oskamise aste, juba teadmiste aste, juba suutmiste aste. Astmed on trepil, astmed on hierarhial. Õigluse ja efektiivsuse abielust sünnib klassiühiskond – kool, nagu me seda tunneme.

            Lapsi kõige esimese arenguastme järgi rühmitades ilmneb selle väga tugev korrelatsioon vanusega, nii tugev, et ökonoomia huvides tihti vanusega esimesel rühmitamisel piirdutaksegi. Ökonoomia huvides tehakse järgmine ümberrühmitamine alles üheksa aasta pärast. See on pikk aeg ja õpetajad peavad selle jooksul tegema palju rühmitamisi arenguastmete sees ja ökonoomia huvides kantakse seda rühmitatust ajas edasi. Iga rühmitamine, tuletan meelde, on üldistus, individuaalsuse vähendamine.

Rühmitamise ja ökonoomia abielust sünnib stereotüüp – ühiskond, nagu me seda tunneme.

Need printsiibid kehtivad mujalgi. Kõige ökonoomsemad rühmitamised on kõige kergemini tuvastatavate markerite järgi. Näiteks soo või rassi tuvastab silmapilguga.