Uus kaaneline

Eessõna asemel

Nii nagu iga kogenud kindral teeb ettevalmistused eelmiseks sõjaks, nii on ka see sissejuhatus mõneti järelmärkus eelmisele esseekogumikule – „Minu eugeenika saladus” (Jumalikud Ilmutused 2012). Teeksingi siin paar märkust „Minu eugeenika saladuse” (MES) vastuvõtu kohta, sellised, millele julgen oletada mingit suuremat üldistusväärtust.

Esiteks: tekstid on saanud tagantjärele üha kaalukamaks, tihti disproportsionaalsuseni. See on omamoodi vastupidine protsess sellele, mida kirjeldasin essees „Humanismi õnnetusi” (MES lk 9-19). Osutasin seal sellele, et kirjandusse tulijate puhul hakkab retseptsioonis „üha suuremat rolli määrama autori potentsiaalsus, st noore inimese kirjutatud mannetu käkerdis pole lihtsalt väga armetu teos, vaid võimaliku klassiku potentsiaalne esmasammuke ning see kujutlus annab sellele sära, mille varjus staažika kirjaniku keskhea teos ei vääri eriti tähelepanu: noor kirjanik on klassiku võimalikkus, aga keskealine kirjanik on luhtunud klassik” (lk 16).

Mulle esitati palju küsimusi ja etteheiteid stiilis „miks [Kunnus] oma põhjaliku teadmistepagasi ja muljetavaldava referentiivse tsitaadikogumikuga ei pöördu tõeliselt kaalukate teoste poole, miks ta ei kirjuta näiteks Dostojevskist või Kunderast, või siis Eesti küpsetest autoritest – Ene Mihkelsonist, Tõnu Õnnepalust või miks mitte Indrek Harglast?” (Andres Mets „Kas tekstil on sugu? ehk Ekspeditsioon autori aluspükstesse” Sirp, 17. XII 2010)”.
”Kunnus tundub poksitermineid kasutades liialt vastaseid valivat. Mis viga noorkirjanikest tundlejaid tümitada, ehk oleks aeg võtta käsile lüürilised suurkujud, kas või Jaan Oks, Mati Unt; vaadelda noorkirjanike egoretoorika asemel Nietzsche „Ecce homo’t” ja Kivisildnikku?” (Leo Luks „Kriitilise kriitka kriitika” Sirp, 14. III 2013)

Berk Vaheril on üha kummastavam „vaadata, kuidas toonasest minust justkui rikkalikuma lugemusega  arvustajad kulutavad end ebaküpsete kirjanikuhakatiste pilastamisele” („Kriitik(a) arenguvestluse järel” Sirp 3. XII 2010).

Ikka kohtan MES lugejate peavangutusi, et tunnustatud ja auhinnatud kriitik materdab debütante ja noorkirjanikke. See optiline pete. Nii nagu noore inimese teosesse saab sisse lugeda kujutluse autori hiilgavast tulevikust, saab autori käesoleva staatuse projitseerida tema noorusesse ning see võib jätta tema motivatsioonistikust tõepoolest veidra mulje. Lühimalt võiksin selgitada nõnda: Igatpidi tunnustatud ja auhinnatud kriitik Mihkel Kunnus pole ühtegi debütanti ega noorkirjanikku arvustanud, Mikk Pärnitsa „Hundikutsikaeetikat” (mu debüütarvustus) arvustas täiesti tundmatu semiootikatudeng ja seda sõna otseses mõttes koolitööna (ma sain selle eest hinde ja kaks ainepunkti).

1618. aastal ei alanud Kolmekümneaastane sõda, siis algas mingi sõda ja alles kunagi palju hiljem osati nentida, et seal võis näha kolmekümneaastast sõjalist pidevust, mida oleks paslik nimetada Kolmekümneaastaseks sõjaks.

Teiseks. Sageli võis ka kohata märkusi stiilis „Kunnus on paljulugenud ja erudeeritud, aga temaga ei pea nõustuma”(vt nt Martin Luiga „Kunnuse lugemine” Vikerkaar 10-11, 2012; Vahur Afanasjev „Nädala raamat: legaalne kultuurieugeenika” Eesti Ekspress 28.X 2012). Loomulikult sisaldavad kõik mu esseed ka kohti, kus on tehtud valikuotsus, mis võiks samahästi olla mõni muu, ning ma ei taha väita end eksimatuks, aga sageli tähendas see märkus, et „ei pea nõustuma”, sootuks sümptomaatilisemat asja. See on nimelt ajastuliku moraali kinnitus, konkreetne aktualisatsioon moraaliprintsiibist: viimsena on epistemoloogiline autoriteet igal inimesel endal, seega mitte keegi ei pea mitte kellegagi nõustuma. See hoiak on põhjalikumalt lahti kirjutatud Charles Tylori suurepärases essees „Autentsuse eetika” (Hortus Litterarum 2000, tõlkinud Märt Väljataga), tsiteerin algust:
”[Allan Bloomi teos The Closing of the American Mind] võttis tänapäeva haritud noorsoo karmi kriitika alla. Nende eluvaate peamiseks tunnuseks osutus üpris pinnapealne relativism: igaühel on omad „väärtused” ja nende üle ei saa väidelda. Kuid Bloom täheldas ka, et see pole üksnes epistemoloogiline seisukoht, arusaam mõistusega haaratava piiridest; see on ka kõlbeline hoiak: teise väärtusi ei tohigi vaidlustada, sest need on teise mure, tema valik, millest tuleb lugu pidada. Niisugune relativism põhineb osalt vastastikuse austuse põhimõttel” (lk 21).
Pole raske mõista, et sellise moraalse hoiaku edasiarendus nõuab peagi keeldumist igasugusest objektiivsuse võimalikkusest – kogu tunnetussfäär taandatakse võrdõiguslike indiviidide võrdsete arvamuste ühismõõdutuks platooks, kus teadmine kui arvamust aksioloogiliselt ületav kognitsioon on põhimõtteliselt võimatu. Intellektuaalide sekt on alati tajunud iseenesestmõistatavana, et mõistuslikule argumendile ei saa ega tohi vastu vaielda, sellega peab nõustuma, sellele peab alluma. Ent need, kes ei kuulu sellesse sekti, need, kes on loomult „epistemoloogilised demokraadid”, need tajuvad igasugust paremini teadmist agressiivse allutuskatsena, ebamoraalsusena, jultumuse ja barbaarsusena.

Nii peabki iga diskussioon manduma erinevate, aga võrdsete arvamuste raportiks. Igaüks teatab oma arvamusest, neid respekteeritakse vastastikku viisakalt, sest kritiseerimine, argumenteerimine ja kõik muu, mis võiks viia ühe seisukoha (loe: arvamuse) ülimuslikkusele teise suhtes, on antidemokraatlik amoraalsus. Kuna arvamus on isiksuse väljendus ehk isiksuse osa ja isiksused on teadupärast võrdsed, siis on ka arvamused võrdsed. Punkt.
Ja häda sellele, kes seda kõlbelist positsiooni kõigutab!

Patuks osutub ka tsiteerimine, sest see on enese isiksusest vabatahtlik loobumine, võrdsusideaali eituse masohhistlik ja suitsidaalne vorm – mida sa tsiteerid, kas sul oma mõtteid polegi!

Hannah Arendt ütleb, et Platoni arvates olid üksikasjalikud kirjeldused teispoolsuses saadavatest tasudest ja karistusest „lihtsalt suurepärane vägivallatu vahend, mille abil võis panna kuuletuma inimesed, kes mõistuse sunnile ei allunud” („Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas” Ilmamaa 2012, lk 137)

Jah, ei pea nõustuma ka Platoniga ega Arendtiga.

Lõpetuseks üks mälestus Jakob von Uexküllilt (raamatust „Omailmad”, Ilmamaa 2012, lk 69):

„Ühel rahvusvahelisel füsioloogide kongressil 19. sajandi lõpul juhtus kord järgmine ühtaegu nii muhe kui ka tähendusrikas lugu. Ajend oli tühine. Tegemist oli ühe elektrilise ärritusaparaadi võngete arvu määramisega. Professor W., venelane, väitis, et võngete arv olevat nii suur, et inimese kõrv ei suutvat seda enam tajuda. Talle vaidles vastu professor K. Bernist, et tema olevat heli kuulnud. Seepeale tegi professor W. kongressile ettepaneku nimetada seitsmeliikmeline komisjon, kes peaks häälteenamusega määrama, kas professor K. kuulis heli või mitte. Professor K. tõusis pooleldi vihaselt, pooleldi lõbustatult ja ütles: isegi siis, kui kogu kongress otsustaks ühehäälselt, et ta ei kuulnud heli, ei muuda see tõsiasja, et ta seda kuulis. Koosoleku president, kellel jooksid naerust pisarad mööda põski alla, kuulutas: teaduslikul kongressil ei saa ei arvamuste ega ka mitte tõsiasjade üle hääletada. Professor W. ettepanek sumbus üldisesse naeru. Professor W. ei olnud üldsegi mitte tähtsusetu uurija. See, mis asetas ta oma kolleegiga täielikku vastasseisu, oli midagi hoopis muud – ta oli läbi ja lõhki demokraat ning elas veendumuses, et enamus suudab igal juhul tõe leida. Siin põrkus demokraatlik veendumus kokku moodsa teaduse aristokraatliku maailmavaatega ja lükati naeruväärse eksitusena tagasi”.