Kõva biofüüsikat pehmetele humanitaarisõimajatele

Blogis ZAUM kirjutas Hardo Pajula essee pealkirjaga „Pehmeteväärtuste lõpp” (mida kommenteeris omakorda eraldi sissekandena Jaak Raid).

Sellele, miks ühiskondlikus plaanis miski untsu läheb, otsitakse põhjusi üldstrateegiatega, mis on suuresti määratud sellest, millisena tajutakse inimest maailmas ja tema rolli selles.
Kui inimene on Jumala valvsa silma all, siis lähevad asjad untsu seetõttu, et inimene on Jumala välja vihastanud. Siis tuleb otsida lepitust, tuua ohvreid, käituda meeleparanduslikult jne. Sarnaselt võib ka põld või veekogu või mets solvuda ja toitu mitte anda.

Sellest nõksake abstraktsem on Moraali seadmine ühiskondliku heaolu  keskmesse. Nii kõmistab EKRE&co, et Õhtumaades on moraalikriis jne. See pole kuigivõrd ilmalikum maailmataju kui see, mille järgi on kõik halvasti seetõttu, et inimlapsed mängivad oma pissudega valesti ja on Taevase Issi välja vihastanud.

Samas suunas edasi – Kant ja sapere aude, eks – jõuame tõdemuseni, millest lähtub üldjoontes ka Hardo Pajula eelviidatud sissekandes: toimub ühiskondlik mandumine, sest mandunud on ühiskondliku heaolu ja toimivuse põhiväestaja – inimvaim, mõistus.
Jaak Raid ja J.F. Lotman noogutavad kaasa.

Inimvaimu hoiab trimmis hea haridus, seega on inimvaimu  allakäik õige hariduse allakäik. Kõva haridus muudkui pehmeneb ja nii ka ühiskondlik vägi.
Metafoor viitab kenasti ka eelmisele mütoloogilisuse määrale, mille järgi allakäik on (seksuaal)moraali lodevaks ja pehmekeks muutumise tagajärg.
Heterote pedestumisest on saanud inseneride humanitaaristumine.

Pajula kirjutab:
” Tänastes ülikoolides on Sputniku vaimsuse asemel esiplaanil „pehmed väärtused“ (mida need siis parajasti ka ei tähendaks). Kummatigi on sel arengul olnud kahetsusväärne kõrvalmõju ka kosmosetööstusele ja tehnoloogilisele edenemisele tervikuna. „Ma kahtlustan, et inimese võimekus jõudis tippu 1965–1975 aastatel – Apollo Kuu-lendude ajal – ja on sealt alates järjest vähenenud,“ kirjutas paar aastat tagasi Buckinghami Ülikooli teoreetilise meditsiini professor Bruce Charlton (par. 1), sest „alates 1970-ndatest on NASA-s ja mujal võtmepositsioonil olevate inimeste tase järjest langenud“ (par. 8). Charltoni sõnul on „pehmete väärtuste“ kummardamine viinud selleni, et organisatsioonid ei otsi enam parimaid, vaid üritavad olla võimalikult mitmekesised. Teiseks on samast allikast pärinev rühmatöö kultus hägustanud individuaalse vastutuse ja kärpinud otsustusjulgust. Nii on Charltoni kinnitust mööda ka täppisteadustes olulised teadmised asendanud šarlataanne triviaalsus ja valelik mullipuhumine (nn „sotsiaalteadustes“ on sellest kohati kujunemas uus norm).”

Toon siia kõrvale ühe graafiku Kaupo Vipp’i raamatust „Globaalpohmelus” (1. trükk, lk 135)

Joonis 23. Meie arvukus ja meie Tasuta Lõunate kindlustamiseks ammutatava nafta hulk. Summaarses energiasisendis möödus nafta kivisöest ca 1965. Järgnevad 15 aastat olid ühiskondade kõrgeima ERoEI aeg ja ka suurima energiakasutuse periood ühe elaniku kohta. Leidsid aset Roheline Revolutsioon, Apollo kuuprogramm ja hulk muid tehnoloogilises mõttes põhjapanevaid hüppeid. Hiljem on energiahulk iga elaniku kohta langenud ja ka midagi Apollo-taolist pole enam suudetud korda saata.

ERoEI tähendab energeetilist kasumlikkust (Energi Returned on Energy Invested), mis saadakse lihtsa jagamistehtega. Kui 10 kalori hankimiseks kulutad 1 kalor, siis ERoEI on 10. 

Moraali ühiskonna toimivuse põhialuseks pidajale on inimese nimetamine pelgalt "üheks loomaliigiks teiste seas" uskumatu materialistlik künism ja nihilism. Inimene on kvalitatiivselt erinev just oma moraalsuse tõttu.
Sarnast tõrget tunneb humanist nende suhtes, kes ütlevad, et ühiskonda ei juhigi inimvaim.
Inimvaimu loovus päästab, kinnitavad nad. Ega kiviaeg lõppenud kivide lõppemise pärast, muigavad üleolevalt.

Energia, mida tarbib masin, on kümneid ja sadu kordi odavam kui energia, mida tarbib inimene. Ühiskonna arenguastet näitab üsna üheselt see, kuivõrd palju on seal (tööstus)masinaid. Suhteliselt tilluke Jaapan on oma tohutu robotiseerituse tõttu maailma Top 3 majandus.
Üks levinud indikaator, millega mõõdetakse ühiskonna arengutaset, on ka see, kui vähe töötab inimesi põllumajanduses. Jah, Mart Laar „hävitas” meie põllumajanduse, nüüd on meil põllumajandussektoris enamvähem sama pisike protsendike inimesi kui ELis keskmisena. Ja ikkagi toodetakse rohkem kui tarbitakse (aga äkki oli Konstantin Päts kapihomo või humanitaar, rsk)
Vabaks jäänud inimesed peavad rakenduse leidma mujal ja leiavad ikka neil erialadel, mida mehhaniseerida on raskem. Sõnakesel "tootlikus" pole ammu enam seda tähendust, mis oli tal kunagi ja mis ehk praegugi tavakeeles (midagi ainelist valmistama, töötlema).
Kas pankur on tootlik? Aga minister? Tero Taskila? Jurist? Kas Warren Buffet on tootlik?
Üldise efektiivsuse kasvu ehk pideva masindamise tagajärjeks ongi üha enamate inimeste suundumine ühiskonna komplekssuse haldamisse. Ka tippjuht on komplekssuse haldaja mitte mingi tootja, eks.

Tsiteerin siia veel ühe lõigu „Globaalpohmelusest”:
„Olemuslikud muutused inimühiskondade arengus on alati olnud defineeritud nende poolt kasutatavate energiaressurssidega [mitte Mõistuse Edusammude või seksuaalmoraaliga, eks - M.K.]. Selles osas oleme me läbinud mitmeid revolutsioonilisi arenguhüppeid alates inimliigi esialgsest, nö loomulikust staatusest looduses. Juba küttideks-korilasteks saamisest peale on neile hüpetele alati eelnenud revolutsioonilised muudatused meie poolt kasutatavate peamiste sisendenergiate liikides, hankeviisis, kogustes ning energiatõhususes. Vastavad muutused kajastuvad väga selgelt ka ühiskondlikus komplekssuses ja allsüsteemideks organiseerituses. Näiteks olid enne naftaajastu algust (vastavalt Census of England and Wales’i 1911. aasta statistikale) Suurbritannia elanikkonna tööhõives kolmeks kõige suuremaks tegevusalaks põllumajandus, söekaevandamine ja olmeteenuste osutamine. 2008. aastaks moodustasid kolm suurimat tööhõivegruppi müügipersonal, keskastme juhid ning pedagoogid. Silmatorkav on, et 100 aasta eest oli majanduse põhiosa rajatud inimeste vähekvalifitseeritud füüsilisele tööle, ning enamus põhitegevusaladest olid otseselt seotud ühiskonnale sisend­energia hankimisega kas toidu või fossiilse kütuse näol. Kuid tänaseks ei ole kõige olulisema suurusega tööhõivegruppidel ei energia hankimisega ega füüsilise tööga enam eriti pistmist. Põhitegevused on fokuseerunud ühiskonna komplekssuse haldamisele ja arendamisele kas otseselt (allsüsteemide vahel ressursside vahendamine ning süsteemide juhtimine) või kaudselt (kasvavale inimhulgale baasteadmiste vahendamine eluks süsteemis, kus on tohutu hulk unikaalseid erioskusi nõudvaid sotsiaalseid rolle, mille omandamiseks kulub nüüd 12 kuni 17 aastat, varem tüüpilise 3 kuni 6 õppeaasta asemel). Ühiskonnale sisendenergia hankimisel asendus inimtöö naftasajandi jooksul fossiilkütustel põhinevate tehnoloogiatega. Nii sai meie tsivilisatsiooni komplekssüsteemis viimase sajandiga ilmneda enneolematu kasv selliste allsüsteemide arvukuses ning osatähtsuses, mis meile täiendavat sisendenergiat ei tooda” (lk 54-55).

(mõistuse edusammud ja insenertehnoloogiline leidlikkus on muidugi väga olulised, aga NB! see teave pole kuhugi kadunud ja seda on ainult ja ainult juurde tulnud. Ega ometi arvata, et Apollo ehitamise juhend läks kaotsi ja enam ei suuda seda keegi rekonstrueerida?)

Lõpetuseks toon väikse selgitava peatükk „Globaalpohmelusest”.

ERoEI kompleksses ühiskonnas

Arvestuse pidamine ERoEI üle oleks tehniloogilisele ühiskonnale

hädavajalik, et mitte ise kahjustada oma komplekssüsteemi. Suur osa

probleemidest majanduselus ongi tingitud kõige elementaarsemate

loodusseaduste eiramisest meie majandusotsuste langetamisel, kuid

majanduses tehtud vead mõjutavad negatiivselt kogu ühiskonda.

Ökoloogia, majanduse ja ühiskondlike süsteemide puhul võimaldab

füüsikaga arvestamine langetada õigesti otsuseid küsimustes, mille

puhul rahamajanduse loogikast abi ei ole – nagu meie lihtsustatud

küttepuu-sordi valiku näites. ERoEI näit on eelkõige kõnekas mitte

oma absoluutväärtuste, vaid oma võrdlusvõimaluste tõttu. Samas

iseloomustavad igat Td süsteemi ka teatavad absoluutväärtustena

väljenduvad ERoEI näidud. Näiteks ei saa ATdS [st avatud mittetasakaaluline iseorganiseeruv termodünaamiline komplekssüsteem. Kõik elusorganismid on ATdS-id -M.K.] jääda ellu

viletsama ERoEI näiduga kui 1:1. See tähendab, et ta peab suutma

hankida kasutuskõlblikku energiat vähemalt samapalju, kui ta samal

ajal oma keha metabolismideks ja energiahankimiseks ära kulutab.

Tsivilisatsiooniks organiseerunud ühiskonnasüsteemile vajalikuks

ERoEI miinimumsuurusjärguks loetakse täna 3 (3:1), mis vastaks

ligilähedaselt agraarühiskondade elukorraldusele ja keskaegsete

tehnoloogiate tasemele.

Tööstustsivilisatsioon peab aga oma energiasisendite hankimisel

pidevalt arvestama, et soojusmasinate töö ERoEI ei ulatu üle näidu

0,3 (1:3) – aurumasinad, sisepõlemismootorid, soojuselektrijaamad

jms suudavad oma töötamise tulemusena anda meie eesmärkideks

kasulikku jõudu, elektritoodangut vms keskmiselt ca 30% ulatuses

oma sisendiks olevate energiakandjate kütteväärtusest. Ülejäänud

energia muutub kohe elukeskkonda väljutatavaks jääksoojuseks ning

hajub üldist entroopiat suurendades maailmaruumi. See tähendab, et

meie soojusmasinate käivitamiseks vajalike kütuste hankimisel peab

hankeks kulutatav energiahulk olema vähemalt kolm korda väiksem,

kui seeläbi hangitud kütuse energiasisaldus. Vastasel juhul on kütuse

hankimine masinaile energeetiliselt kahjumlik – selle jaoks tarbitav

energia oleks siis kasumlikum otse füüsilisse tööprotsessi rakendada.

Tüüpilistele soojusmasinatele keemilise kütuse hankimine peaks

seepärast üldjuhul rahuldama järgmise valemi tingimusi:

ERoEIkütus = hangitud kütuseenergia kasulik (neto) osa / kütuse hankimise, töötlemise ja kohaletoomise energiakulu = 3:1=3

Kuid selleks, et me saaksime oma soojusmasinat tööle rakendada ja

kasutada, peab meil olema masinist, hooldustöölised ja -vahendid,

varuosad jms. Niisiis tuleb hankida vajalikud toormed ja energia,

tööjõud välja õpetada jne. Selle jaoks on vaja vastavat tootmist ja

koolitust, mis pole mõeldavad ilma haridussüsteemita, tervishoiuta,

rahanduseta, sise ja välisjulgeolukuta, laevanduseta, elektri-, side-,

maanteede- ja raudteedevõrguta, valitsushierarhiateta jne, jne, jms

loendamatute struktuurideta. Kõigepealt tuleb soojusmasin muidugi

valmistada, milleks on vaja vastav tehas püstitada... Teisisõnu, me

vajame kogu tööstustsivilisatsiooni komplekssüsteemi terviklikku

toimimist, et saaks toimetada mingitki tööstustsivilisatsioonile omast

asjaajamist. Komplekssüsteemi koostisosadeks olevad, selle toimimiseks

hädavajalikud struktuurid, mis ise endi tarbeks energiat ei

tooda, tuleb meil samuti energiaga varustada. See tähendab, et meie

energiasisendid ei saa piirduda agraarühiskonna või soojusmasinate

tööks hädavajaliku ERoEI 3 väärtusega. Täna loetakse tööstustsivilisatsiooni

toimimisele hädavajalikuks ERoEI miinimumiks 8 ... 10.

Seega võiks moodsa ühiskondliku komplekssüsteemi minimaalset

energiatõhusust iseloomustav valem välja näha järgmiselt:

ERoEIkütus = hangitud kütuseenergia kasulik (neto) osa / kütuse hankimise, töötlemise ja kohaletoomise energiakulu = 9:1=9

Tegelik energiatõhusus on maailma erinevais piirkondades muidugi

erinev. Kõigi aegade rekordina arvatakse, et USA-s pidi ühiskonna

ERoEI-näit ajavahemikus 1965. kuni 1980. olema ligilähedal

väärtustevahemikule 18...20, mis otse loomulikult kajastus ka selle

ühiskonna konkurentsivõimes. Näiteks USA võimekuses kanda oma

hiiglaslike jõustruktuuride või kosmoseprogrammide kulutusi.

Joonis 16. Orienteeruv inimühiskondade ERoEI-näidu muutumine ajas. Inimeellase

puhul oli see samas suurusjärgus kõigi teiste omnivooridega. Tule ja tööriistade

kasutuselevõtt varajaste küttide-korilaste poolt pani ERoEI näidu kerkima ja kui

fossiilkütuste eelne arenenud agraarühiskond vajas püsimiseks enamat ERoEI näitu,

kui 3, siis tööstustsivilisatsiooni toimimiseks hädavajalik ERoEI on vähemalt 9.

Toonaseid saavutusi, kas või näiteks Apollo kuuprogrammide osas,

ei olegi enam korrata suudetud. Tänaseks on sisendite ERoEI tase

langenud kõikjal, kuigi sisendite hankekogused on kasvanud. Nii või

teisiti, meie viimasel ajal kiirelt kahanenud ERoEI näit ei tohi kogu

tööstustsivilisatsiooni keskmisena jääda väiksemaks kui 9. Vaid sel

juhul saab säilida meile harjumuspäraseks saanud komplekssüsteem

tänasega ligilähedaselt võrreldaval tasemel oma tehnoloogiates,

eluviisides ja individuaalses inimheaolus. Madalama näidu juures

kollapseeruks meile harjumuslik globaliseerunud komplekssüsteem

märgatavalt madalama organiseerituse- ja tehnoloogiate tasemega,

palju vähem integreerunud ning oluliselt pisemateks osadeks.

Pangandus tegeleb rahaga. Raha on puhtalt inimeste vaheline asi. Kui meil oleks praegu rahanduskriis, siis oleks asjad kohe väga hästi.

Ja see oli ainult energia. Ressursside lahjenemist, reostust ja ökosüsteemide kuhtumist siin ei mainitudki...