Kui armunu lubab tulisui teha kõike, tuua või tähed ja kuu
taevast alla, kui kallim seda peaks tahtma, siis on ta mõnes mõttes siiras.
Siiras on ta oma tahte, oma motivatsiooni osas. Tulemuslikkuseks sellest
muidugi ei piisa, sest viimaseks on vaja ka insenertehnilist suutlikkust. Moralist
on armunuga mingil moel väga sarnane. Temagi kuulutab mingit suurt siirast
tahet ja ideaali, näiteks nõuab võrdseid õigusi kõigile ja isikupuutumatust.
Samuti jääb tulemuslikkus sarnaselt armunule saavutamata ikka insenertehniliste
puuduste tõttu.
Praktikud lähtuvad seevastu insenertehnilise suutlikkusest
maksimeerimisest ja seetõttu võivad nende ettepanekud tunduda moralistile lausa
küünilised, tagurlikud, diskrimineervivad jne.
Alles see oli kui Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude
talituse juht Rait Pikaro kirjutas Delfis, et vägistamisjuhtumite puhul on
ohvriks langenud naine üldjuhul “tarbinud alkoholi ning kaotanud mõistliku
ettevaatlikkuse ja kontrolli oma tegutsemise üle”.
Pikaro jõudis arvamuseni, et “tihti ei pruugi sellised
seksuaalvahekorrad olla mehe poolt üldse pahatahtlikult pealesurutud”, ja
soovitas potentsiaalsetel vägistatavatel “piirata alkoholi tarbimist ning mitte
võõraga kaasa minna”.
Meediat läbis korralik feministide ja võrdõiguslaste pahameeletorm
– kõrge politseijuht veeretab süüd ohvri kaela, õigustab vägistamist!
Ometi oli tegu pelgalt praktiku nõuannetega. Politseiametnik
pole moralist, kes kuulutab ideaale, vaid praktik, kelle ülesanne on reaalselt
minimeerida vägistamisjuhtumeid. Praktik teab, et seadus kaitseb juriidiliselt,
mitte praktiliselt, teab, et õigusest ei piisa ning soovitab olla ettevaatlik
ka rohelise fooritulega ja vöötrajal, vältida mõningaid tänavaid (eriti
pimedas) jne. Mida arvaksime
lapsevanemast, kes teismelist peole saates annab talle kaasa mõne John Stuart
Milli maskiimi vabaduse piiridest ning kinnitab, et tema isikupuutumatus säilib
ka siis, kui ta magab nagu alasti meritäht?
Inimesele on loomuldasa omane automaatselt arvata, et
avalikus kõnepuldis esineb teine samas üldžanris, mis temagi. Näiteks moralist,
arvab automaatselt, et kui tema kuulutab kõnepuldist ideaale, siis teeb seda
igaüks, kes kõnepuldist midagi kuulutab. Samamoodi arvab praktik, kes annab
kõnepuldist praktilisi käitumisjuhiseid. Nii vaatabki praktik kõnepulti
sattunud moralisti kui lootusetut idealistlikku ullikest ning moralist vaatab
kõnepulti sattunud praktikut kui küünilist reaktsionääri.
Mõlemal on õigus: sel võivad olla tõesti hukatuslikud
tagajärjed, kui pidada praktilisi nõuaandeid ideaalideks ja ideaale
praktilisteks nõuanneteks.
See on küll õige - politseijuhtidele ja meestele vähem alkoholi!
VastaKustuta