Andrus Ansip - Halva iseloomuga tark poiss

Kirjutasin pisikese tutvustava nupukese EEsse Kadri Paasi ja Katariina Krjutškova raamatule „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss”.
Kirjutan nüüd siin mõningaid väiteid pisut pikemalt lahti. 

Et mu hämarate aukudega pisivorm oli pisut selgemaks toimetatud (võtta lõigu algusest ära "Või võtke need vuntsid varjult, varga vere kajal." ?!), siis toon selle siin ära:

See on väga hea raamat. Aga selle headusele on praktiliselt võimatu osutada. Ka meie „kõike lubaval postmodernsusel” on tihke moraal, millest sõltumatuse saavutamine tähendaks ühtlasi elujõuetust ja lootusetut akommunikatiivsust. Siin lähedal on moralismi üldine paradoks. Millele apelleerib moralism? Ikka meeleparandusele. Sellele, et hurjutamist võetakse kuulda, sellele, et inimene parandab oma meelt. Paradoks – psühholoogiline paradoks - on aga selles, et meeleparandajaid ei sallita. Mitte kuskil. See on lausa kultuuriuniversaal (toetun siin ühele enimtunnustatud antropoloogile Robert B. Cialdini). Kui oled mölakas, ole surmani, sest meeleparandus on tuuleliplus, mida andestatakse veelgi vähem.
Kui välmida sõnaühend „endine kommunist”, siis kummale sõnale  asetatakse moraalset hinnangut põlistav rõhk? Kas olulisem on „endine” või „kommunist”? Ah?
Või võtke need vuntsid varjult, varga vere kajal. Kas ei ole usutav, isegi loogiline, et isa häbeneb oma noorusaja autuid ja uljaid vägitükke ning püüab neid heastada? Paraku on meeleparandus ja paadumine samal arenguteljel ja meie, rahvas, eks, riskida ei saa.
Värvivahetuse psühho- ja sotsiogeneesi on hästi suutnud esitada Mihkel Mutt romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku”.

See on väga hea raamat.

*

Miks on selle headusele praktiliselt võimatu osutada? Sellepärast, et Andrus Ansip funktsioneerib ühiskondlikus teadvuses väga mitmetel tasanditel. Ja tasandid on kõik hinnanguliselt ülimalt laetud. On pilke, mis näevad teda kangelasena, süüdlasena, reeturina, pöördununa, värvivahetajana, rahva teenrina, fašistina, kaitseinglina jne. Rahulik, võimalikult ideoloogiavaba suhtumine ja kirjeldamine osutub seda võimatumaks, mida enam arvestame lihtsa tõsiasjaga, et teksti tähendus on dialoogilises suhtes lugejaga ja loomulikult kõigi viimase hoiakutega.

Selgitan ühte pisut lähemalt.
Üks, mis segab poliitiku – eriti sedavõrd märgilise ja mõjuka st Poliitiku – kirjanduslikku kujutamist lihtsureliku inimesena ehk siis talle mittemüüdilise kujunemisloo andmist, on seotud poliitiku rahvapsühholoogilise funktsiooniga, mis on sellele üsna vastanduv. Nimelt poliitik on ülimal määral moraalse agentsusega, kõiki tema toimisi ja tema tegutsemisvälja tagajärgi käsitletakse eelkõige moraalsete valikute tagajärgedena. Iga liigutus on moraalne ja mitte ainult iga liigutus ja otsus, vaid ka kogu ühiskondlik eluolu on Poliitiku moraalse näoga. Lühimalt: kõik, mis on halvasti, on poliitikute süü. Klassikaline patuoina funktsioon on sellega õige lähedases suguluses (patuoinas – ohvriloom, kelle kasukasse seoti kirjad hädade ja pattudega ja kihutati siis kõrbesse surema).
Iroonilisel kombes osutas hiljuti sellele, et poliitiku üks ränk ja vaevarikas roll on olla sõimatav ning on sellega hiljutise palgatõusu justkui ära teeninud, Jürgen Ligi – mees, kes esindab ideoloogiat, mis peaks kõige külmema jäisusega sedastama, et olla solvatud ei ole töö, sest see pole tootlik (ja on poliitikud nüüd kuidagi efektiivsemalt rahva frustratsiooni piksevardaks?).

*

Omamoodi võrdlusbaasi Õigele Eesti Mehele on andnud Jaan Kross Ullo Paeranna isikus (täpsemalt siis: ta artikuleeris ühe eestiliku koondmütologeemi).

Sellele osutab väga tabavalt Andrei Hvostov kui kirjeldab Eesti kirjanduse tabusid („Sirp” 12. XII 2014 ):

„Tuletagem meelde, kes on Ullo Paerand. See on inimene, kes jääb alati ja kõiges truuks kõrgematele printsiipidele. Ta ei võta vastu isegi Vatikani stipendiumi, sest selle eelduseks on üleminek katoliku usku, aga seda meie Ullo ei tee põhimõtteliselt. Nii nagu ta ei tee koostööd paavsti nuntsiusega, nii jääb tal persse pugemata Saksa okupantidele, ning, iseenesest mõistagi, Nõukogude kommunistidele. Ullo on täielik ja absoluutne antikollaborant.”

Ja veel:

„Põikan korraks hiljutiste sündmuste juurde, mis on tumestanud kultuurilehe Sirp edasikestmise väljavaateid. Tahan meenutada Tiit Hennoste esitatud nõutut küsimust kultuuriajakirjanduse väljaandja aadressil: mis juhtus Toomas Väljatagaga? Mis juhtus, mis juhtus... Juhtus see, et Toomas Väljataga ei ole Ullo Paerand. Ja ma tahaks teada, kes on seda Paeranda üldse oma silmaga näinud? Igasuguseid Liiva-, tühi- ja kõdurandasid, kes muudavad sujuvalt oma konfiguratsiooni vastavalt lainete laksumisele ja tuulekese puhumisele, võib leida seevastu kõikjalt. No tõesti kõikjalt.

Ühtegi «rahvuslikuks sümboliks ja üldistuseks» sobivat lihast ja luust olendit, kes püsib moraalse majakana ükskõik millise ilma ja maruga, pole mina oma elus veel kohanud. Tahan rõhutada, et kui mõne rahva eluloos ning seda elulugu edastavas rahvuslikus kirjanduses on olulisel kohal okupatsioon, see tähendab võõrvõimutsemine, siis peab seal olema lahti kirjutatud ka okupatsiooniga kaasas käiv kollaboratsioon.”

Hvostov ütleb ka, et temas „ süveneb kahtlus, et Tammsaarega suur eesti kirjandus algas, kuid temaga see ka lõppes. Mis on «Tõe ja õiguse» viie köite läbiv teema? See, et Andres ja seejärel tema poeg Indrek püüdlevad elus millegi poole, teevad vigu, üritavad neid parandada, kuid eksivad parandamise katses aina uuesti. Nad saavad selle kõige eest karistada ning kannatavad ka nende lähedased ja kodakondsed. Andrese ja Indreku omasüülisuses pole kahtlustki”.

Siiski. Mihkel Muti „Kooparahvas läheb ajalukku” on üsna hästi kirjeldanud kollaboratsionismi ja värvivahetuse kujunemist (sh ka edasi ja tagasi). Aga see on selgelt ilukirjanduseks üldistatud (kuigi palavikuliselt otsiti prototüüpe).

Krjutškova ja Paasi raamatul seda alibit ei ole. Suure algustähendusega Poliitikule kujunemisloo andmine ja motivatsioonistiku psühhologeerimine viib ta välja tema rahvapsühholoogilisest toimimisregistrist st registrist, mille ideaal on Ullo Paerand – tüpaaž, kelle käitumine on alati moraalselt motiveeritud (ideaaliks teeb Ullo Paeranna see, et tema moraal on alati suur ja õige; ka valik kollaboratsionismile on moraalne valik, aga väike ja väär).

Kuidas aga suhtuda kas või sellisesse psühholoogilisse mehhanismi nagu ülekompensatsioon? Näiteks siis, kui häbi ja tundlikkus oma punase mineviku pärast sunnib ette võtma suuremaidki rahvuslikke manöövreid, millega ükski püsivalge hakkama ei saanud. Psühholoogiliselt täiesti mõistetav. Aga psühholoogiliselt on motiveeritud ometi inimesed, mitte poliitikud, eksju?

*

Saksa rahvuseeposes „Nibelungide laul” kosib Burgundi kuningas Gunther vägilasneiu Brünhildi. Pulmaööl tabab teda täielik läbikukkumine: andumise asemel seob pruut ta kinni ja riputab konksu otsa. Ometi pöördub Brünhild (ja ka autor) Guntheri poole ikka kui võimsa ja väärika rüütli poole.  Žanr on tõsine, tegu pole iroonia või pilkega. Muistne autor ei näinud siin mingit vastuolu, sest nii võimsus kui väärikus olid sellise kaliibriga rüütli puhul omadused, mis ei sõltunud kuidagi kontekstist. See on õpikunäide ühest eelloogilisest mõtlemisviisist.

Kontekstist ja  situatsioonist sõltumatut omadust nimetatakse üldiselt olemuseks. On lihtne mõista, et olemustega opereerimine on vaimselt kõige mugavam ja vajab kõige väiksemat pingutust ning eriti suur sääst vaimses ökonoomias tuleb seetõttu, et ajas pidevalt muutuva  konteksti saab tähtsusetuna arvestamata jätta.

Pidev kontekstualiseerimine ja paljude erinevate tegurite esile toomine ajab lihtsama kuulaja muidugi närvi: „Kuule targutis, mida sa siin sõnavahutad, ütle selgelt ja konkreetselt, kuidas asi on!”

Just seda Krjutškova ja Paas ei tee (muide, see on ka üks olulisi hea romaanikirjaniku tunnuseid), see raamat sisaldab väga palju kontekstualiseerivat infot, mis eksplitseerib ühe inimese kujunemisloo, selle, kuidas inimene muutub vastavalt oludele. See on aga romaanikunstiliku konkreetsusega arengupsühholoogia, mitte kangelaslugu! Olgu peaosaliseks positiivne või negatiivne kangelane ta peab olema muutumatu ja kontekstualiseerimatu olemusega nagu Burgundi Gunther (või Ullo Paerand), kelle selgroogsus ja mehisus on täiesti immuunsed saatuselöökide vastu, me valitseja peab „seisma kaljuna”.

Veel üks kontekst on aga ka see, et raamat sattus Ansipi üldisesse mainekujunduslikku humaniseerumisprotsessi (tuleb tahtmine öelda humaniseerimiskampaaniasse), mis juba tema tagasiastumise eel käivitus.

Vana Siimu ei võetud sarnastel motiividel tagasi – meeleparandus on sellises registris võimatu. Ja kui humanistlik-individualistlik eetika annab igale inimesele just nimelt individuaalse süüdivuse, siis mütoloogilisem maailmamõtestustasand (mis on demokraatias võimu saavutamisel määrav!) opereerib olulisel määral hõimuliste ja vereseoseliste kategooriatega (põlvnemisliini tuletatakse ikka meelde ning seda ka üle mitme põlve – kontekstualiseerimaatu olemus on veres!). Selles maailmas eetika ole indiviidipõhine, ei, vanemate patud nuheldakse laste kaela. Kaja Kallase lunastav potentsiaal Refaormierakonnale on just selles, et funktsioneerib armsa, suurte silmadega tütrekesena ehk kellenagi, kelles on avalikule pilgule kõige vähem patu ja süüvõimeline. Seda on küll väga ebahumanistlik (ja antifeministlik) välja öelda, aga Kaja Kallase nägu on Priit Kutseri näo funktsionaalne antitees (ning see mõju on liigiülesuseni ürgne vt Kindchenschema; esimesena visaku kivi see feminist, kes pole sheerinud ühtegi kassipilti).

Taavi Rõivase hüppamine kangelasratsu selga tekitas nii suurt ja instinktiivset  pahameelt paljus just selle tõttu, et tema müüdiline potentsiaal ja mõõde on võrratult väiksemad ja seega talumatus kontrastis (no mis kangelaslugu on tema minevik?!). Kuigi poliitilises töös ja praktikas vaevalt erilisi muutusi tuleb, sest praktiliste valikute sfäär on tal ju õige ahtake (ja ahtakesemaks ta jääb), lõviosa eelarvest on erinevate seadustega fikseeritud jne.

*

Viimase märkusena rõhutaksin, et eelolevad pisianalüüsid käsitlesid selle teksti neid mõõtmeid, kus tõene ja väär teaduslik-faktilises mõttes ei mängi erilist rolli. Võta näiteks Koraan, Kommunistliku parte manifest või meite põhiseaduski – oluline ja kõnekas on nende tekstide (või lugude) puhul just see, kuidas nad organiseerivad mingi  inimrühma käitumist.