Reaalpoliitik tegutseb jälle. Üks Tartu juhtum.

Kevadel jooksmas käies võib jalg sattuda igasuguse jälkuse sisse. Miniatuursed koerakakaladestused on kõige tavalisem. Mina aga sattusin täna – oo, kõigi jälkuste eellane A! – reaalpoliitikasse.

Linn on tolmu täis, seega väldin tiheda liiklusega tänavaid. Jooksen mööda kruusateed ja heinamaad Valga maantee sissesõiduni, sealt Liiva tänava hullumaja juurde, siis üle Toomemäe Supilinna (Herne poest saab spordijooki kui vaja) ja pärast raamatukogu juurde ja sealt sinka-vonka koju. Tuleb tsipa üle 20km ja tiirutama ei pea.

Ilus päikseline ilm oli. Aga Supilinnas sattusin otse keset reaalpoliitikat, särk märg, hantel käes.

Ütlen kohe ära, et käesolev on pelgalt blogipostitus. Sellel puudub igasugune juriidiline kaal. Pole praegu aega midagi ametlikumalt formuleerida, sõnastan ainult mõned tähelepanekud ja märkused nähtule. Selles mõttes on mu kommentaarid provisoorsed: seisukoht, millel asun, on väljaspool vaidlust. Lugeja leiab siit vaid ühe hingepiina eheda kirjelduse.

Niisiis, reaalpoliitika. Oa tänaval arendatakse kinnisvara. Kui puid raiutakse, siis laastud lendavad.

Ehitatav maja – kümne korteriga jõmikas nagu ma aru sain – ehitati sentimeetri pealt naabri krundi piirile. Paraku võtavad ka ehitajad ja ehitamine lisaruumi. Seega võeti naaberkrundil ettejääv aed reipalt maha. Reipalt võeti maha ka naaberkrundil asuv, kuid ehitusel ette jääv kreegipuu. Ja paar pisikest kuusekest. Tellingud paigaldati naabri krundile. Naaber sai sellest teada tagantjärgi. A posteriori, nagu ütlevad humanitaartudengid.

Humanitaartudeng on juhuslikult ka see naaber, kelle krundil nii reipalt tegutseti. Kas nii võib? Kas nii tohib? Kas nii saab?

Saab. Ma kordan, tegu on reaalpoliitikaga, mitte kena ideega kodanikeõigustest ja inimväärikusest ja muust idealistlikust sonimisest.

See humanitaartudeng on noor üksikema, tähendab, reaalpoliitilisest vaatenurgast inimene, kellega ei pea arvestama. Ehitajad võivad ta p***sse saata, sest tal pole muskleid ja ta on naine. Arendaja ei pea temaga arvestama, sest üksikemadel pole sellist pappi, millega seaduspidi väänata.

 Ehitaja suhtleb

Seadusekuulekas inimene pöördub vägivalla puhul riigimuskli ehk politsei poole. Politsei tuli, kenad inimesed, vangutasid mõistvalt pead ja arvasid, et siin peab küll olema olnud mõni paksem ümbrik mängus, mis linnaametniku kätte on liikunud. Fikseerisid olukorra ja kahetsesid, et nemad oma seaduseseotud kätega rohkem aidata ei saa. Võtsid numbri ja ütlesid, et oodaku nüüd konstaabli kõnet (see toimus kõik reedel).

Räägin nüüd ehitaja-reaalpoliitilisest seisukohast, refereerin: naistega  ei pea arvestama, sest nad on hüsteerikud, võtku oma laps ja püsigu toas, pealegi lapsele võib midagi pähe kukkuda. Ja võta oma tabletid ära, kuradi hüsteerik!

Politseiga on raske, seaduserattad käivad aeglaselt ja süsteemi komplekssus on suur. See ei ole lapse psüühikale hea, kui ta näeb, kuidas tema emast – tema kaitsevallist maailma ees ja turvatunde tagajast – robustselt üle sõidetakse, sõimatakse paksu***ga lehmaks ja ähvardatakse lapsele midagi pähe kukutada.

Nii. Selline asi on juhtunud. Kuidas nüüd politsei ja seadussüsteemiga reageerida? Jeebusmaria!, nii palju on ka kõige udupäisemal humanitaaril reaalpoliitikast aimu, et ta saab aru, et siin võib ennast (ja oma närve) pooleks menetleda, tõestada, formuleerida, jokitada jne, aga see, et selline verbaalne reaalpoliitika jääb karistuseta, on selge nagu maha raiutud kreegipuu.

 Lapse esimene kokkupuude reaalpoliitikaga

Üksikemale tõttas appi tema õde, kes Tartus viibides resideerub õega samas majas, ja kellel on nimi sobiva initsiaaliga – K. Nimetagem teda neiu K-ks.
Kuna ka neiu K on mitte-ehitajate ehk mittemeeste alamast soost (oeh, naine ja jällegi humaanitaartudeng!), siis klassifitseerus ka tema protest hüsteeriaks, etenduseks, mis tellinguil pealt vaatavatel ehitusmeestel vaid naeru esile kutsus.

Puhtbiheivioristlikult võib olla ses terake tõtt, sest kui Härra Arendaja nende aias patseeris ja protesti peale õlgu kehitas ja ühmas, et pole ju silti, et eramaa, siis neiu K-l kihvatas ja virutas mudakäkiga. Ka see fikseeriti politseis, nende samade abivalmite politseinike poolt (intsident mudakäkiga leidis aset enne politsei kutsumist). Tähendab, neiu K-d ootab varsti mingi (küllap) lihtmenetlus ja kohustus tasuda keemilise puhastuse arve.

Vaheküsimus: hea lugeja, kuidas reageeriksid sina, kui keegi võtaks su aia maha, tatsuks su hoovis ringi ja protesti peale ütleks, et polnud ju silti, et eramaa?

Jaa, reaalpoliitika on karm asi, see vajab spets-treeningut, terve mõistusega ei saa siin midagi.
Muide, see arendaja, Marko Perv on ta nimi, oli veel nii juriidiliselt korrektne, et küsis, kas fotodel oli ikka fikseeritud aia ja kreegipuu eksisteerimine. Mida pole dokumenteeritud, seda pole olnud, eks. Õigusriik ikkagi.

Vat, kirjanikud, fantaseerige järgi!  Ühel hommikul märkas neiu K, et üks osa nende aeda pluss paar puud on maha võetud ja kesk värsket ehitussrämpsu, suitsukonisid ja õllepurke tatsub dressides ja päikseprillidega arendaja. Kui neiu K protesteerib, siis öeldakse, et pole ju eramaa silti. Mis aed? Mis puu? Tõestage! Näidake fotot!

Olgu, ei hakka ma seda lugu siin praegu kirjanduslikuks üldistuseks arendama. Aga loo moraal on selline – pildista oma aed ja vara üles, sest muidu võib üks hommik selguda, et neid pole olemas olnudki.

Tarmukas neiu K pöördus linna ehitusjärelvalvesse. Täna hommikul käiski ehitusjärelvale linnaametist. Kummalisel kombel oli Marko Perv sellest teadlik ja kummalisel kombel osutus linna ehitusjärelvalve ametnik siimkallasliku mäluga udupeaks, kes tõi küll keni võrdlsusi, tsiteerin, "Tartu Kaubamaja on ka ehitatud täpselt krundi piiri äärde, kas on probleem, vä?", aga kui neiu K osutas seadusele, et ehituskeeluala Supilinnas on pool ehitatava maja kõrgusest st ehitatav maja ei tohi olla naabri krundile lähemal kui pool maja kõrgust, siis linnaametnik ei olnud sellisest seadusest kuulnud. Ja üldse ei peaks naised nii palju hüsteeritsema.

Linna ehitusjärelvalve ametnik ei tundunud üldse seadustega kursis olevat, seda pidi neiu K veel guugeldades ja seadusi uurides korduvalt tõdema.

Reibas arendaja Marko Perv nimelt ei ehitatavat maja, ta rekonstrueerib, sest seal, krundi piiril, on vana garaaži vundament.

Niisiis, kunagine madal, akendeta garaaž rekonstrueeritakse kümnekorteriliseks elumajaks, mille rõdud ulatuvad naabri krundile.
Neiu K uuris seadusi ja leidis, et „kui ehitustööde käigus ehitis ei säili või säilib ainult alus või vundament, on tegemist uue ehitise ehitamisega”. Küllap läks ka see linna ehitusjärelvalve ametnikul meelest, inimesel, kellelt kodanik peaks linnaplaneerimisalast nõu saama.

Ehituskeelualasse võib ehitada, kui kõigilt naabritelt on saadud allkirjad detailplaneeringule. Küsisin Marko Pervilt (katkestasin oma jooksu, et selle raamatuliku karakteriga vestelda, pealegi mina olen õigest, mittep***ssesaadetavast soost), et mida k**dit sa siin teed ja ilma naabritega läbi rääkimata (neiu K oli mind oma seiklustega enne internetitsi pisut kurssi viinud). Ta teatas, et linnavalitsus saatis kirja, kus esitas võimaluse detailplaneeriguga tutvuda (tuletan meelde ta eelmist rõhutust, et detailplaneerigut polegi vaja, sest ta ju rekonstrueerib!), ma ütlesin, et kiri, milles küsiti reaktsiooni seistmendaks veebruariks, saabus kaheksandal veebruaril, ta vastas, et haa! oma süü! te oleks pidanud üheksandaks veebruariks esitama linnavalitsusele avalduse, et kiri saabus pärast tähtaega.
Sain aru, et tegu oli puhta reaalpoliitikaga.

 Idealistliku tervisesportlase kohtumine reaalpoliitikaga

Pärast selgus, et üheltki naabrilt pole allkirja. Ja Supilinna Seltsist, kellega  Marko Perv olevat läbi rääkinud, öeldi üheselt, et ta valetab. Öeh... see reaalpoliitika on ikka jälk.

Linnavalitsusest olevat tal luba olemas ja puha.

Uuriti pisut tausta:

„Marko Perv (maksuvõlglane, varasemad ettevõtted likvideeritud), viimane ettevõte asutati 18.04.2013 e. 5 päeva tagasi, seotud Aimar Perviga (maksuvõlglane, varasemad ettevõtted likvideeritud), haridusministeeriumitöötaja e. otsene seos järelikult Tartu Ülikoolile kuuluvate Oa tänava kruntidega, mõlemad seotud Andis Skrabisega (varasemad ettevõtted likvideeritud) - TÄHELEPANEK - likvideerimised leidsid aset lähima 1,5 aasta jooksul, millesse haakub detailplaneeringu koostamise, arutamise ja vastuvõtmise kava - detailplaneeringu algselt koostanud ettevõtted likvideeritud, nt. toosama Martin Saarse Mederex KV, ning viimase vennikese hinge taga on kõvasti patte - kurikuulus Oa 10b - omanik Aivar Aben, kelle näol tegemist suurpetturiga, maksuvõlglane, likvideeris esimese ettevõtte möödunud aasta ning viimase SEIF OÜ 18.04.2013 e. viis päeva tagasi - kaudne seos kõigil Tartu linnavalitsuse linnaarendusjuhiga”.


eeh... aitab valelikust poliitikast?

Kas viime linnavalitsusele jälle kingitusi? Kes lööb kampa?