Derrida, Foucault, marksism, feminism jms

Mõned tsitaadid koos allikaviidetega.

„Kriitilise teooria ja marksismi vahekorra ajalugu on olnud küllalt keerukas. Ühelt poolt on olnud neid, kes näevad siin aksiomaatilist sidet, s.t marksism ongi kapitalistliku ühiskonna kriitiline teooria. Sellest vaatepunktist kaldutakse marksismi nägema totaliseeriva diskursusena, mille alla saab paigutada kõikvõimalikud ühiskonnak riitika vormid (nt taanduvad klassi-, rassi- ja sooküsimused kõik kapitalistlikule ekspluateerimisele). Teiselt poolt on neid, kes väidavad, et kriitiline teooria esindab kujunevat (postmodernset) intellektuaalset traditsiooni, mis, põlates ära kõik naturalismi ja paratamatuse vormid, ei saa leida ühist keelt marksistliku mõttega ja muudab selle lisaks kõigele ka üleliigseks. Mõlemad seisukohad on ühtviisi juurdunud. Jacques Derrida jaoks – keda paljud peavad nüüdisaegse kriitilise teooria filosoofiliseks arhitektiks – pole eraldusjoon marksismi ja kriitilise teooria vahel siiski nii selge. Ta rõhutab, et tema enda äärmiselt mõjukas dekonstruktsiooniteooria on miski, mis juba oma nimetuses kannab sügavat sidet marksistlike avangutega: „Dekonstruktsioonil pole vähemasti minu jaoks kunagi olnud muud mõtet ja eesmärki kui teatud marksistliku vaimu radikaliseerimine“ (Derrida 1994: 92)*. Kuigi marksismi ortodoksne tõlgendus viitab vastupidisele, pole marksism kunagi kujundanud ühtset õpetust, mis vajaks lihtsalt lähemat selgitamist, et selle universaalne tõelevastavus ja olulisus muutuksid arusaadavaks. Marksism on sama ajalooline nagu iga teinegi diskursus ning pidevalt uuenev ja muutuv, et korrigeerida oma piiratust ja sisemisi vastuolusid, mis iga ajaloolise ettevõtmisega vältimatult kaasnevad. Peatükk algab hinnanguga mõnele Karl Marxi põhilisele uuendusele, eriti just tema radikaalselt uuele rõhuasetusele konteksti- ja võimuküsimuses. Seejärel on vaatluse all Frankfurdi koolkond ja selle katsed arendada välja kontekstil põhinev kriitiline teooria kui meetod, mis võimaldaks uurida moodsat kapitalismi ja selle ühiskondlik-kultuurilisi vorme. Seejärel tuleb juttu diskursuseteooriast, mille eesmärgiks oli võimaldada sotsiaalse reaalsuse integreeritumat analüüsi. Kuigi seda tüüpi analüüsi seostatakse tavaliselt mõtlejatega nagu Michel Foucault ja Derrida ning nende poststrukturalistlike vaatenurkadega, on diskursuseteooria tähtsus kasvanud ka marksistlikus ja postmarksistlikus traditsioonis tänu sellistele teoreetikutele nagu Antonio Gramsci, Stuart Hall, Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe. Peatüki lõpp vaatleb Slavoj Žižeki mõtte mõningaid aspekte, mis vähemalt teatud moel tähistavad tagasipöördumist Marxi juurde.“

Glyn Daly „Marksism“ kogumikus „Kriitilise teooria käsiraamat“ koostanud Simon Malpas ja Paul Wake. TLÜ Kirjastus, 2015. lk 56-57, esiletõsted originaalis
*Derrida, Jacques 1994. Specters of Marx: Th e State of the Debt, the Work of Mourning, and the New International. Trans. Peggy Kamuf. London: Routledge.
NB! Mart Kanguri täpsustus:
 "see käsiraamatus olev tsitaat on natuke valesti tõlgitud, mul on siin toimetajana ka süüd, kuigi ma enam ei mäleta, kes millise variandi pakkus, ka oli originaali lausest tükk puudu, nii et algne lause on:
 "La déconstruction n'a jamais eu de sens et d'intérêt, à mes yeux du moins, que comme une radicalisation, c'est-à-dire aussi dans la tradition d'un certain marxisme, dans un certain esprit de marxisme."
 Inglise tõlkes: "Deconstruction has never had any sense or interest, in my view at least, except as a radicalization, which is to say also in the tradition of a certain Marxism, in a certain spirit of Marxism."
 Seda võiks tõlkida nt nii: "Vähemasti minu silmis ei ole dekonstruktsioon kunagi tähendanud muud kui radikaliseerimist, ja seda ka teatava marksismi traditsioonis, marksismi teatavas vaimus." Niisiis mitte marksismi vaimu radikaliseerimine, vaid radikaliseerimine  k a  t e a t a v a s marksimi vaimus - ja "teatavas" selles mõttes, et D. räägib siin marksismi mitmest erinevast vaimust (ja/või kummitusest), Marxi seesmisest heterogeensusest, ja distantseerub selgelt igasugusest totalitarismist marksismis."

„Kui liberalismi järgi on võimu asupaigaks valitsus, siis marksismi järgi on selleks majandus. Karl Marxi jaoks asub võim nende käes, kes kontrollivad majanduslikke tootmisvahendeid; järelikult muudaks võimu asukoha muutmine ühiskonna struktuuri. Mida see naiste jaoks tähendab, mõtestas lahti Marxi kaastööline Friedrich Engels raamatus „Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine“ („Der Ursprung der Familie, des Privateigenthums und des Staates“, 1884, ee 1935). Engels väitis, et meeste domineerimine naiste üle algas koos eraomandi tekkimisega inimühiskonnas. Ta järeldas sellest, et eraomandi ja eelkõige kapitalismi kaotamisega kaasneks naiste vabastamine. Sellest järeldub, et naised peaksid töölistega samal moel taotlema kapitalismi kukutamist.

20. sajandil kasutasid paljud feministid Marxi teooriaid marksistlik-sotsialistliku feminismi väljakujundamiseks. Juliet Mitchell töötas välja „kahe süsteemi teooria“: seisukoha, et naisi ei rõhu mitte üksnes kapitalism, nagu Engels oli väitnud, vaid ka patriarhaat. Kahe süsteemi teooria poolehoidjad järeldasid, et naiste vabastamine nõuab seega mõlema mainitud struktuuri lammutamist. Nancy Hartsock töötas Marxi proletaarse seisukoha eeskujul välja „feministliku seisukoha“. Hartsock kinnitas, et rõhutuks olemine avab naistele ühiskonna tegelikkuse kohta ainulaadse ja tõepärasema vaate. Mitchelli kombel väidab ta, et naised peavad vabanemiseks ründama nii patriarhaati kui ka kapitalismi.

Marksistlik-sotsialistlik feminism läheb liberaalsest feminismist kaugemale, uurides pigem naiste allutatuse ühiskondlikke, mitte kitsalt poliitilisi ja õiguslikke juuri. Väites, et naisi rõhub just patriarhaalne struktuur, aitab ta laiemalt mõista naiste rõhumise põhjuseid. Kuid liberaalse feminismi kombel piirdub ka marksistlik-sotsialistlik feminism ühiskonna objektiivsete struktuuride uurimisega. Alles feminismi järgmise faasi saabumisega arenes feministik mõte kriitiliseks teooriaks ühiskonnast. Radikaalne, psühhoanalüütiline ja postmodernne feminism uurivad, kuigi küll eri viisil, kuidas said naistest meie ühiskonnas „naised“. Nad vaatavad kaugemale ühiskonna majanduslikest, juriidilistest ja poliitilistest struktuuridest, et analüüsida, kuidas soo tähendust luuakse ja põlistatakse ühiskonna kõigis aspektides.“

Susan Hekman „Feminism“ kogumikus „Kriitilise teooria käsiraamat“ koostanud Simon Malpas ja Paul Wake. TLÜ Kirjastus, 2015. lk 150-151, esiletõsted originaalis

*

„Ent seegi vähene lootus, et mingi püsiv tarkusetera võiks siiski peituda ka humanitaaride töödes, pudenes põrmuks, kui häälekas 20. sajandi õpetlaste koor, osalt motiveeritud naiste ja vähemuste nõudmisest suurema väärikuse järele, kuulutas, et väidetavad tõed valgete Euroopa meeste teostes – nagu Montaigne, Locke, Hume, Kant, Dostojevski, Flaubert, Gibbon või Tolstoi – olid mõjutatud nende soo, ajastu ja kohaga seotud eelarvamustest ning kujutasid endast „sotsiaalseid konstruktsioone“. Need kriitikud, keda sageli nimetati postmodernistideks, väitsid, et ükski väärtussüsteem ega mingi teksti tõlgendus pole loomupäraselt tõesem kui teine. Rühm, kes juhtus domineerima, kuulutas oma väärtushinnanguid, meetodeid, kontseptsioone ja seletusi, et säilitada võimu teiste üle, kes järgisid mõnda teist eetikakoodeksit. Ehkki kateedrites ja kutsealaliitudes on alati võisteldud mõjuvõimu pärast, otsustasid postmodernistid muuta igasuguse intellektuaalse jõupingutuse poliitiliseks.

Ei läinud kaua, kui humanitaarteadused killustusid sektideks, kes hakkasid uurima pigem inimeste kategooriaid – naisi, muslimeid, latiinosid, homoseksuaale – kui ideede kategooriaid. Postmodernistid ehk dekonstruktsionistid, kes pidasid oma vanavanemateks Nietzschet ja Heideggeri ning vanemateks Derridad ja Foucault'd, kuulutasid oma katekismuses, et ühelgi autoril pole ligipääsu tõele, sest semantilise kirjelduse ja tegelikkuse vahel pole mingit seost. Iga sõna tähendus sõltub teistest sõnadest lauses ja iga lause tähendus teistest lausetest narratiivis. Iga õpetlane takerdub lõputusse regressi sõnade labürindis, mis kunagi ei suuda täpselt tabada reaalsust. Sõnu, nagu on märkinud Joyce Appelby, tuleks võrrelda pigem metsikult karglevate pallidega löökkuulimängus kui juveelidega šeifikarbis.
Järele mõeldes pole see skeptiline vaade sugugi nii radikaalne, kui esmapilgul tundub, sest selle põhitees ulatub tagasi Francis Baconi, Ludwig Wittgensteini ja Virginia Woolfini. Põhiline idee, millest eespool juttu oli, seisneb selles, et igal lausel on võimalike tähenduste väli ja ühelgi tähendusel pole eelisseisundit ega muutumatut refernti. Seepärast on seos keele ja tegelikkuse vahel alati mitmetähenduslik. Ehkki mõned dekonstruktsionistide sõnumi aspektid olid paikapidavad, olid need vähem revolutsioonilised, kui nad ise ja nende järgijad arvasid. Ent nad läksid oma semantilises suurpuhastuses nii hoogu, et hakkasid puruks peksma ka hinnalist kristalli. Nende äärmuslikult teravad kallaletungid tõelevastavuse tähendusele, teaduslike väidete karikeerimine ja kriitiline suhtumine seisukohta, et mõningaid vaimuseisundi ilminguid võib põhjendatult pidada vaimuhaiguseks, olid osalt ajendatud tõsiasjast, et humanitaarid hakkasid staatuselt alla jääma teadlastele, kellest olid saanud kiindumuse, helduse ja tähelepanu objektid nii kolledžijuhtide kui ka meedia silmis. Tuletagem meelde, et kui Uue Salemi elanikud hakkasid ohustama traditsioonide küljes kinni olevaid Vana Salemi kodanikke, süüdistasid viimased neid nõidumises.

Kui kõik laused on loomupäraselt mitmetähenduslikud, siis usk, et mõni tekst võiks millegi kohta tõe esile tuua, on illusoorne. Kuna loodusteadlased uskusid, et avastavad tõeseid fakte looduse kohta, olid postmodernistide rünnakud ajaloolaste, filosoofide ja kirjanduskriitikute vastu ühtlasi väljakutse loodusteadlastele, kes väitsid end omavat erilist eesõigust looduse kohta kehtivatele tõdedele. Ent põhjus, miks füüsikud loobusid mõttest, et eeter võiks olla keskkond, milles valgus levib, ei ole võrreldav põhjusega, miks Jacques Derrida väidab, et iga narratiiv sisaldab ebaamäärasust. Ehkki uurijatel on võimalik teada vaid seda, mida nad vaatlevad, ja nad ei saa kunagi tundma õppida sündmusi nii, nagu need looduses tegelikult aset leiavad, teevad nad sellegipoolest endiselt olulisi avastusi, mis aitavad parandada nende kriitikute tervist ja heaolu. Dekonstruktsionistid näisid kuulutavat, et kui neil pole võimalik saada kõike, siis ei taha nad midagi.“

Jerome Kagan „Kolm kultuuri. Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil“ TÜ Kirjastus. 217. lk 303-305

*

„Ma elan Ameerikas, kus aina diskuteeritakse postmodernismist, dekonstruktivismist, ent minu reaktsioon sellele on äärmiselt negatiivne. Mind hämmastab nende tendentside, mille tunnistajaks ma nooruses olin, teatud hilinemisega levitamine.
Millest ma räägin? Historismist, see tähendab veendumusest, et tõtt ei ole olemas, et kõik tõed tulenevad antud ühiskondlik-majanduslikust olukorrast. Me saime selle koos marksismiga, eks ole? Kogu postmodernism on minu arvates samasuguse mõtlemise jätk, et kõik sõltub ühiskondlikust, ajaloolisest jne tingitusest. Historism täie rauaga. Postmodernism on ju lõpuks veendumus, et mingigi usk või maailmavaade ei ole täna enam võimalikud. Sellega käib kaasas kõige taandamine huvide konfliktile ja sellised nähtused nagu näiteks äärmusfenimism, mis kuulutab, et kogu kirjandus on seni olnud domineeritud valgete isaste poolt. Minu jaoks on need asjad, millel ei ole mingit tulevikku, need kaovad sama äkki kui ilmusidki. Aga siiski on need tugevalt esil.
Me teame hästi, et sellised doktriinid hävitavad inimest sisemiselt. Need on kahjulikud, sest inimene vajab tõde, vajab usku, ta ei saa rajada oma elu liivale. Siin tuleb kohe ka märkida, et postmodernismi kõige destruktiivsemad elemendid – nõndanimetatud dekonstruktivism – tulid Prantsusmaalt.“
Czesław Miłosz „Rzeczpospolita“ 1992, nr 286 (aitäh Hendrik Lindepuule)

"Ameerika pakub kultuurilisest küljest üsna kentsakat vaatepilti, sest siia ulatuvad prantsuse intellektuaalide moevoolud. Selliste filosoofide nagu Derrida mõjul on dekonstruktivistid teinud endale pesa mitmes ülikoolis ja hakanud hukka mõistma kõiki, kes nende arvates on “vanad kalossid” ega mõista dekonstruktivismi. Kirjanduskateedrites suhtutakse põlgusega teadusesse ja filosoofiasse, sest dekonstruktivistide jaoks on üksnes kirjandusuuringud tähtsad, neid võetakse kui inimkonna avangardi. Need on Prantsuse haigused. Aga samasugune haigus oli ju ka marksism."
Czesław Miłosz „Gazeta Wyborcza“, 1991, nr 132 (aitäh Hendrik Lindepuule)

*

“Sexuality is to feminism what work is to marxism: that which is most one’s own, yet most taken away. Marxist theory argues that society is fundamentally constructed of the relations people form as they do and make things needed to survive humanly. Work is the social process of shaping and transforming the material and social worlds, creating people as social beings as they create value. It is that activity by which people become who they are. Class is its structure, production its consequence, capital a congealed form, and control its issue.
Implicit in feminist theory is a parallel argument: the molding, direction, and expression of sexuality organizes society into two sexes: women and men. This division underlies the totality of social relations. Sexuality is the social process through which social relations of gender are created, organized, expressed, and directed, creating the social beings we know as women and men, as their relations create society. As work is to marxism, sexuality to feminism is socially constructed yet constructing, universal as activity yet historically specific, jointly comprised of matter and mind. As the organized expropriation of the work of some for the benefit of others defines a class, workers, the organized expropriation of the sexuality of some for the use of others defines the sex, woman.”
Catharine A. MacKinnon “Toward a Feminist Theory of the State.“ 1989. Harvard University Press. lk 3