Lapse õigusest vanematele

Kuigi tegin eelmise postituse pool tundi enne südaööd, oli see juba järgmise päeva lõunaks saanud üle tuhande vaatamise. Avalik vastukaja oli aga väga tagasihoidlik. Teema on korraga ebamugav ja piinlik, probleem korraga lähedane ja lahendamatu.

Tänapäeva Dostojevski aga süveneks vist just laste saatusele lahutatud perekondades, sest vist kuskil ei saa rahuajal nii põhjalikku sissevaadet inimhinge hämaramatesse keldrisoppidesse, kui lastehooldusõiguse, alimentide, külastusaegade ja muu säärasega seonduvas.

Abielu on lahutatav ja sellega probleeme pole. Aga geneetiline koostööleping, mis kirja pandud ühis(t)e järglas(t)e igasse rakutuuma, on pöördumatu ja lahutamatu. See on Lääne tsivilisatsiooni indiviidipõhise agentsus- ja süümeloogika Achilleuse kand. Abieluühisus on tagasipööratav, lapse ühisus ei ole.
See fakt võib tekitada raevu, teoloogiliste mõõtmeteni ulatuvat protesti ja samuti motiveerida üle igasuguse ratsionaalsuse piiride.
Meenub ütlus, et looduses ei leidu teist nii hirmsat ohtu inimesele kui teine inimene, kes on täielikult motiveeritud esimest hävitama. Kui lähimast inimesest saab täielikult motiveeritud vaenlane, siis, jah, see ongi kõige hullem vaenlane, sest peale motivatsiooni on sel tavaliselt teada ka rünnnatava kõige hellemad kohad.

Kõige esmane ja praktiline pingeallikas on selles, et õiglus ja õigus, millele kohus peab näpu peale saama, on kenasti ajast sõltumatu, aga protsess ise toimub ajas ja viivitamine ehk protsess ise on tõhus meede lapse lahkukasvatamiseks teisest vanemast.

Eelmisel nädalal kohtusin Erkkiga. Täpsemalt, Erkki otsis Kärdi üles ja ma läksin kampa, sest pidin eelmises postituses kajastatud probleemi päris ajakirjanikule üle andma (ma olin oma blogiga pigem selline väga vaese mehe „Pealtnägija“) ja olin sel ajal seetõttu ruumiliselt sobivas kohas.

Kärt küll kirjutas ka EPLi, aga vastust sealt ei tulnud (ma suhtlesin PMiga). Toomas arvas, et see võis olla selle pärast, et tema eks-kaasa kuulus sotsidesse (ja oli KOVis kõrgel kohal) ja Kärt Anvelt seepärast keeldus. Aga mu arust ei vääri see hüpotees liialt tähelepanu, sest hapuks läinud peretülide traagiline aspekt on lisaks kõigele veel see, et sel on nende tavalisuse tõttu madal uudisväärtus. Need on igapäevatragöödiad ja elude hävimise rutiinne olmelisus.

Kes on Erkki ja miks puutub ta siia? Ega otse puutugi. Aga teemavaldkond on sama, mistõttu paar sõna ta tegevusest.
Erkki on üks MTÜ Lapsele Vanemad vedaja. Kui laialt tuntud SAPTK kaitseb traditsioonilise perekonna IDEEd, siis Lapsele Vanemad üritab tagada seda, et lahutatud perekondade lastel oleks tõesti vanemad. Tähendab, proovib midagi luust ja lihast laste heaks ära teha (see on röögatult raskem ja keerulisem ülesanne kui sümbolite kaitse). MTÜ on õige värske, eelmisel aastal sündinud ja liikmeid praegu mõnikümmend.
Nad tahavad praegust süsteemi muuta, sest praegune süsteem soosib teise vanema minemapuksimist lapse/laste elust. Kui lahku minnakse, siis enamasti mitte üleäära paisunud sümpaatiast, eks, miska on päris loomulik, et päris sagedased on need juhtumid, kus teist enam näha ei taheta, ammugi ei taheta, et ta sekkuks lapse ellu, küll aga oleks tore (ja sellele tõpranahale igati paras!), kui ta püsivalt raha saadaks.
MTÜ Lapsele Vanemad eesmärk oleks muuta süsteemi nii, et rahalisele sidemele oleks alternatiivid, ütleme, et „alimente saaks maksta ka vanemlikus natuuras“, et teine lapsevanem oleks võimalikult motiveeritud osalema lapse elus ja samuti, et lahku läinud vanemad oleks võimalikult motiveeritud leidma kompromisse ja käituma täiskasvanulikult.

Üsna kõnekalt peegeldub praegu põlistatav struktuur ja hoiak ka meedias.



Tuli see kohtumine meelde, kui sattusin Facebookis „Ringvaate“ lingile: „Mees peab maksma alimente lapsele, kelle isa ta ei ole“.

Selle MTÜ koduleht on SIIN.