15. mai 2018

Ühe seadusliku lapseröövi lugu.


Sain mõne tunni eest Toomasega kokku. Toomas on tavaline eesti mees. Eriti hästi end väljendada ei oska, räägib kobamisi, jutt hüplik ja vajab kannatlikku kuulajat. Poliitikut temast ei saaks.  Ta käib juba paar aastat kohut selleks, et oma lapsi näha ja saada nendega suhelda. Pidin ta juhtumist kirjutama juba eelmisel aastal, aga kohtusüsteem töötab aeglaselt. Ja protsess veel käib. Kusjuures antud juhul tiksub aeg Toomase kahjuks ja seda kasutatakse teadlikult ära. Venitamistaktika on väga tõhus, kui eesmärgiks on laste võõrutamine isast.

Toomasel oli kaasas eelmise nädala Eesti päevaleht (8.mai). Selles ilmunud lugu „Psühholoogisõnul peaks kohtunik diagnoosiga lapse puhul kuulama kaspetsialisti. Kohtunik seda ei arva“ ongi käesoleva blogipostituse vahetuks ajendiks.



Suure kogemusega kohtunik Sirje Õunpuu, kellest lugu räägib, saab kommentaariumis nii mis tolmab. Mainitud artiklis on välja toodud, et kohtunik Õunpuu oli keeldunud lapsehooldusõiguse kohtuvaidluses ema otsitud spetsialisti arvamusest. Suure osa ajaleheartiklist moodustabki dilemma, kas kohtunik pidanuks ema kaasatud psühholoogi kuulama.
Ometi käitus kohtunik täiesti adekvaatselt. „Kohtunik tõdes, et pidas [psühholoog Mariana] Saksniitu ema mõju all olevaks ja loobus seetõttu kuulamast,“ kirjutatakse EPLi artikis, „Kohtuniku sõnul polnud Mariana Saksniit sel ajal, kui ta andis kohtule oma kirjaliku arvamuse, isaga veel kohtunud.“

Selles situatsiooni tundis Toomas end ära. Sest ta oli selles olnud. Õigemini on veel siiani. Ka tema kohta on seesama psühholoog Mariana Saksniit andnud hävitava hinnagu ja seda ilma temaga kohtumata. Täpselt samamoodi on psühholoogi otsinud välja laste ema, kes tahab mehe laste elust kõrvaldada. Täpselt samamoodi kirjutab see psühholoog välja vastava hinnagu. Täpselt sama moodi tugineb siin vaid ühe poole jutule (NB! Hinnatava isikuga kohtumist ei peeta vajalikukski!) Ja täpselt sama moodi andis ta kohtule isa kohta negatiivse hinnangu.

Ainus asi, mis ajaleheloos teisiti, on see, et kohtunik ei arvestanud selle psühholoogi – Mariana Saksniidu – arvamust. Artikli autorid näevad siin probleemi.

Toomase loole tuleb lisavint tõsiasjast, et psühholoog Mariana Saksniit oli tema laste ema juristi kontorinaaber – nende töölauad on vastamisi ja nad suhtlevad igapäevaselt. Tähendab, laste ema jurist sai tellida vajaliku hinnangu pelgalt üle laua rääkides. Kusjuures kohtunik mingi eksperdi arvamust ei küsinudki. Toomase laste ema lihtsalt esitas selle.

Taustaks võiks öelda veel seda, et kõnealune abielu lagunes, kuna naisel tekkis uus suhe ja see püsib siiani. Samuti on Toomasel praeguseks uus naine ja pere, mis toimib.
(ja Toomase nimi ei ole tegelikult Toomas)

Olles seda protsessi mõnda aega kõrvalt jälginud, istungit kuulamaski käinud, pean paraku tunnistama, et protsessi enesega saab ebamugavaks muutunud inimese täiesti ära väntsutada. Detailidest võiks rääkida veel palju (teen seda kunagi hiljem), aga kurioossemate seikadena võiks veel välja tuua selle, et Toomase laste ema – nimetagem teda siin näiteks Anneks – volitas notariaalselt laste eestkostjaks oma uue elukaaslase ja Toomast sellest isegi mitte teavitamata. Lihtsalt ühel korral, kui Toomas lastele järgi läks, andis Anne talle notariaalse kinnitusega paberi, millel seisis, et tema uuel elukaaslasel on Toomase lastele vanemlikud õigused. Kui Toomas oleks aukartusest juristitempli ees taandunud, siis olekski ta lastest ilma jäänud (täpsemalt taandatud rahakotiks, sest elatisraha ta maksab), aga ta rääkis oma juristiga ja loomulikult on selline volitamine ebaseaduslik. Kuid, mis siin on tähtis, Toomas kaotas selle vastu võideldes üle kolme kuu, sest järelepärimine läks õiguskantser Ülle Madiseni välja. See kõik on aeg, mis töötab Toomase kahjuks, sest iga selline samm toob kaasa järjekordsed kuud, mil ta oma lastega kohtuda ei saa.
Huvitav on ka see, et kuigi kohus taandas psühholoog Mariana Saksniidu sellest juhtumist (muidugi ajakuluka protsessimise peale), siis nüüdseks olevat ta taas nende laste psühholoog.

Sellel lool on huvitavaid tahke kõvasti rohkem (elu teeb siin parimale kirjanikufantaasiale pika puuga ära). Algselt pidin sellest loost kirjutama seoses korruptsiooniga Elva linnavalitsuses, aga pööraseid detaile aina kuhjus ja kohtuprotsess, millesse lisatakse üha uusi hagisid, et aeg ikka kuluks, aina venib. Nagu planeeritud.


Eks sellest loost tuleb kirjutada veel.

4 kommentaari:

  1. Tegemist on tõesti tõsise probleemiga. Seda mitte ainult vanemate jaoks, vaid ka laste jaoks. Kahjuks on neid lugusid liigagi palju, kus üks vanem üritab ja tihti suudabki saavutada oma eesmärgi ja lapse teisest vanemast võõrandada, tekitades vanemast võõrandamise sündroomi: https://en.wikipedia.org/wiki/Parental_alienation_syndrome
    Kindlasti ei ole see lapse huvides.

    See lugu on üks paljudest analoogse tulemiga juhtumitest, milleks täna annab soodsad võimalused kehtiv süsteem.

    Süsteemi lastesõbralikumaks ja ühiskonda vähem traumeerivamaks muutmisele üritab leida lahendusi Lapsele Vanemad MTÜ, http://lapselevanemad.ee
    Lapse jaoks on oluline, et temal oleks olemas mõlemad vanemad, kes temast hoolivad ja armastavad. See on vajalik, et kasvatada üles täisväärtuslikku uut põlvkonda.

    VastaKustuta
  2. Kõik MTÜ-d on lahedad. Kuid artikli sisust saan aru, et üks pool ei ole mingiks kompromissiks valmis. Kahjuks, siis ei aita ükski MTÜ. Probleem, mis artiklis kajastub on väga tõsine.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaidlan vastu, et mitte midagi ei saa teha. Väga lihtne on öelda, et mitte midagi ei saa teha. Sellise suhtumisega ei jõua kaugele.
      Küsimus on, mis nurga alt läheneda ning kui kaua ja suure mõjuga on tegemist.

      Kustuta
    2. Loe Erkki seda artiklit uuesti. Kas on normaalne, kui kolmas isik annab kohtule arvamust, kui pole sind elus näinud. Ja selline arvamus võetakse tõendina.

      Kustuta