Kirjutatud
„Eesti Ekspressi“ suvisesse rubriiki „Filosoof päevitab“.
Ilmus 11.07.2018.
Maailmanaba
kui tahe ja kujutlus
Eelhormoonitatud
kananaha probleem
Mihkel Kunnus
No kellele ei meeldiks päike! Ja kui palju on kultuure, kus Päikest on kummardatud! See on lausa kultuuriuniversaal teatud tsiviliseerumise arenguetapis. Meie kehalises olemises on selgelt taimne aspekt ja päikesekiirguse loomisele virgutav toime avaldub alateadlike meeleolude eeterlikust fluidumist konkreetsete keemiliste ühendite sünteesini. Viimastest üldtuntuim on ehk D-vitamiin. Siin on paslik meelde tuletada, et vitamiinid pole mingi selge keemiline rass. See sõna sündis käepärase mõistena nende ainete kohta, mille puudumine põhjustab vaevusi. Puudumine! See oli õige hiline avastus. Arvati, et toitumisest tulenevad hädad on ikka seotud mingite mürgiste ainete sisaldusega, mitte aga millegi üliväikses koguses puudumisega. Kuna esimene selgelt määratletud aine, mille puudumisel sureksime, oli tiamiin, siis keemik Kazimierz Funk liitis sõnad „amiin“ ja „vital“ terminiks „vitamiin“. Tiamiin – tuntud ka kui vitamiin B1 – on aus amiin. Seevastu näiteks C-vitamiin on askorbiinhape, ühend, kus pole ühtegi lämmastikuaatomit, tähendab, see ei klassifitseeru amiiniks parimagi tahtmise korral. D-vitamiin pole ka mingi amiin. Ja biofunktsionaalses mõttes on ta eelhormoon. Nõndaviisi võiks selle ka humanitaarsem vaim meelde jätta. D-vitamiin on eelhormoon.
Selle metafoori laiendamine päikesele
pole ka liiga poeetiline – eelhormooni füüsikalised eeldused võib
ju samuti lugeda selle osaks. Ja see kujund läheb isegi täpsemaks,
kui võtta arvesse sterotüübid, mis käibivad hormoonide kohta.
Ütleme kokkuvõtlikult: päevitamine eelhormoonitamine. Ja see on
väga mõnus ja tervislik protseduur. Näiteks võtad ühe vahva kana
kaenlasse – sellise vähemkaagutava – teise kätte toeka köiteSchopenhauerit ja lähed Eestimaa suvesse eelhormoonitama (et suvi on
just nimelt Eestimaa suvi, siis tasub raamat panna vihmakaitseks
õhukesse läbipaistvasse kilekotti). Elu mõtegi võib niiviisi
tagasi tulla! Või noh, kui mitte mõte, siis vähemasti elujõud,
sõnastamatu äratundmine, et eksistents on õigustatav vähemasti
esteetilise fenomenina.
Kui näiteks „Võlumäe“sanatooriumis looduslikust päikesest väheks jäi, siis veeti kohale
veel üks „kunstliku kõrgustikupäikese“ seadeldis, et
„rahuldada nende nõudlust, kes tahtsid end elektriga pruuniks
kõrvetada lasta, mis naistele ja neidudele hästi sobis ja meestele
horisontaalsest eluviisist hoolimata sportlasliku vallutajavälimuse
andis“, Thomas Mann jätkab: „Jah, see välimus kandis tõeliselt
vilja: kuigi naistele oli täiesti selge selle mehelikkuse
tehiskosmeetiline päritolu, olid nad rumalad või kavalad küllalt,
ihkasid meelepettust nii kangesti, et lasksid endid illusioonist
joovastada ja naiselikult kaasakiskuda. „Jumal!“ ütles proua
Schönfeld, punajuukseline ja punasilmne haige Berliinist, ühel
õhtusel koosviibimisel pikkade jalgadega ning lohkuvajunud rinnaga
kavaleri[-] aplalt silmitsedes, „kui toredasti pruun on ta
kõrgustikupäikesest! See kurat näeb välja nagu kotkakütt!“ –
„Oota, näkk!“ sosistas Enseigne tõstukis talle kõrva,
nii et tal kananahk ihule tõusis, „ma tahan teid teie hukutava
silmademängu eest karistada!“ Ja rõdude kaudu, klaasvaheseintest
mööda minnes, leidis kurat ning kotkakütt tee näki juurde ...“.
Filosoofiliseks küsimuseks jääb siin
– kas kana vastutab kananaha eest? Kierkegaardlik vastus oleks
võib-olla selge: tuleb suhtuda oma loomusse kui isiklikku valikusse,
võtta enese eest vastutus. Ma pole end teinud selliseks, milline ma
olen, aga ma käitun nii, nagu oleksin valinud ennast, nagu oleksin
valinud oma sellise loomuse, tähendab, inimesena inimloomuse, kanana
kanaloomuse. Üldprintsiibiline saatusearmastus olgu siin teiseks
eksistentsiaalseks karguks. Samas üleskutse „Tunne iseennast!“
täidetavushõlpsus sõltub täpsusastmest. Liigi täpsusega panevad
praktiliselt kõik pihta. Edasi on juba keerukam. Sotsiaalsed
kategooriad on just nimelt sotsiaalsed. Neid ei saa oma isikliku
tahtega kehtestada. Sest need on sotsiaalsed, mitte isiklikud. Iga
üksikisik avastab need, mitte ei leiuta või kehtesta. Isegi maailma
suurima asümmeertilise kommunikatsioonivõimusega isikud, need,
kellel on suurim võimalik mõju ülisuurte meediakanalite üle, no
näiteks Xi Jinping või Kim Jong-un, ei valitse kuigivõrd selle
üle, kuidas teised neid kategoriseerivad ja kelleks peavad. Mida
siis veel arvata vaprast feministkunstnikust, kes tahab isikliku
tahteaktiga kehtestada selle, kuidas suhtutakse kogu kultuuriruumi
piires alasti naiserindadesse?
Leiame selle sotsiaalse väärtusmaailma
valmis reeglipäradega eest ja neil reeglipäradel puudub keskvõim
ja just see puudumine teeb siin reeglid. Valges riisis ei sisaldu
mingit mürki, mis põhjustaks Beriberi tõve, beribeerit. See tuleb
vitamiinipuudusest. Nagu skorbuut ei ole spetsiifiline mürgistus,
vaid vaegus. Kas mind päästaks see, kui saadaksin mässumeelses
innus põrgusse Théophile Gautier', kes kirjutas,
et ta poleks nõus „pidama lüüriliseks luuletajaks kedagi, kes
kaalub rohkem kui üheksakümmend üheksa naela“? Ei, selleks olin
teismelisenagi liiga seisuseteadlik.
Kahvatuks kuuvalguse poeediks polnud
mul annet, antust. Seda märkasin rohkem kui kolmkümmend kilo
tagasi, ületades juba toona Baudelaire'i kujundaja seatud massipiiri
enam kui kahekordselt. Tagantjärele võiksin sõnastada, et juba
teismelisena sain aru, et mis on lubatud fs-ile, pole lubatud Mihkel
Kunnusele. Mis öelnuks mulle peeglike-peeglike seina peal? „Ei,
šokolaadipoiss, sind ei tunta sellena ära, sinu saatuseks on
meeldida naistele siis, kui nende luteiniseeriva hormooni vabanemine
järsult tõuseb, see on sinu aeg kosmilises rütmis, sina ei pea
harjutama tantsimist ja kitarrimängu öös, sina pead harjutama
kaklemist ja jooksmist. Armasta oma saatust ja ära otsi tema
salamärke pelgalt peopesast, vaid kogu füsiognoomiast ja
kehaehitusest, sellest hinge ettehooldavast esmaliidesest
sotsiaalsesse maailma, otsi jumest ja soontesitkusest, otsi koidu- ja
ehavalgusest! Heatahtliku ärevusega tunnustavad sind terved, ent
barbaarsed instinktiinimesed ja vaid hirmu ja ärritust saad sa
tekitama tõus, kes loodib kogu maailma oma kängunud selgroo
vihavimmas, läbi „nõrkuse heroismi“ õigluseprisma, mis näeb
isiklikus intiimhügieeniski tasustamata majapidamistöid; ära jahi
kuuvalguse viirastusi, ööõhu tundevirvendusi, sind ei päästa
isegi neelatud paelussimunad või kopsu tõmmatud tiisukusemäda,
sina oled keskpäevalaps ning päikesekõrbenud karjapoisist, kes
udarasooja piima peal kasvanud, ei saa iial kahvatut emohipsterit,
sel teel moondud värdjaks, karikatuuriks, ent siingi karikatuuriks,
kes naerab viimasena!“
Päevitatakse, et olla ilus. Ent ilu on
selle maailma kutse ja jaatus. Kõik, mis on ilus, on olnud kunagi
evolutsioonis kasulik, ütles Ernst Haeckel, ent ilu, erootiline ilu,
kehalik ilu on kõige ebakristlikum asi üldse, see tekitab
kiindumust selle maailma vastu ja selles elab seksuaalne konkurents,
ürgvana nõiduslik vägi, mis paneb sookaaslast vihkama, põdrapullid
pusklema ja mehed kaklema, naised intrigeerima ja üksteiselt mehi
üle lööma, see on miski, mille ees tuntakse kananahka ja mille ees
võrdõiguslus on kanapime, sest ainult kanapime ta olla saabki, sest
seksuaalne konkurents ütleb, et võrdsust pole, on võitjad ja
kaotajad. Ilu paneb meid maailmas kodus tundma, sõnastab Scruton
täpselt, olles sealjuures tähelepanu kõrvale pööranud sellelt,
et Jeesuse riik pole sellest maailmast, et kristlik apologeet
Chesterton tundis kristuse tõde just selles äratundmises, et me ei
ole selles maailma kodus, et tundis end siin üdini võõrana. Nii
nägi ka „intellektuaalide teoloog“ Tillich prantsuse ateistlikus
ja kõõrdsilmses iivelduses kristluse uut elujõudu tärkamas.
Ilusas võitleb kurat jumalaga,
lahinguväljaks meie südmed, resümeeris Dostojevski ja talle
sekundeeris Tolstoi: mida rohkem andume ilule, seda enam kaugeneme
headusest.
Kanadel tekitab D-vitamiini puudus
valgeid laike harjal ja selgroonõrkust, võta nad kaenlasse ja vii
nad päikese kätte eelhormoonitamisele, päiksesevalguses on
Schopenhaueri naeratus.
foto: Vallo Kruuser, EE
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar