11. juuli 2018

Maailmanaba kui tahe ja kujutlus


Kirjutatud „Eesti Ekspressi“ suvisesse rubriiki „Filosoof päevitab“. Ilmus 11.07.2018.



Maailmanaba kui tahe ja kujutlus
Eelhormoonitatud kananaha probleem


Mihkel Kunnus


No kellele ei meeldiks päike! Ja kui palju on kultuure, kus Päikest on kummardatud! See on lausa kultuuriuniversaal teatud tsiviliseerumise arenguetapis. Meie kehalises olemises on selgelt taimne aspekt ja päikesekiirguse loomisele virgutav toime avaldub alateadlike meeleolude eeterlikust fluidumist konkreetsete keemiliste ühendite sünteesini. Viimastest üldtuntuim on ehk D-vitamiin. Siin on paslik meelde tuletada, et vitamiinid pole mingi selge keemiline rass. See sõna sündis käepärase mõistena nende ainete kohta, mille puudumine põhjustab vaevusi. Puudumine! See oli õige hiline avastus. Arvati, et toitumisest tulenevad hädad on ikka seotud mingite mürgiste ainete sisaldusega, mitte aga millegi üliväikses koguses puudumisega. Kuna esimene selgelt määratletud aine, mille puudumisel sureksime, oli tiamiin, siis keemik Kazimierz Funk liitis sõnad „amiin“ ja „vital“ terminiks „vitamiin“. Tiamiin – tuntud ka kui vitamiin B1 – on aus amiin. Seevastu näiteks C-vitamiin on askorbiinhape, ühend, kus pole ühtegi lämmastikuaatomit, tähendab, see ei klassifitseeru amiiniks parimagi tahtmise korral. D-vitamiin pole ka mingi amiin. Ja biofunktsionaalses mõttes on ta eelhormoon. Nõndaviisi võiks selle ka humanitaarsem vaim meelde jätta. D-vitamiin on eelhormoon.
Selle metafoori laiendamine päikesele pole ka liiga poeetiline – eelhormooni füüsikalised eeldused võib ju samuti lugeda selle osaks. Ja see kujund läheb isegi täpsemaks, kui võtta arvesse sterotüübid, mis käibivad hormoonide kohta. Ütleme kokkuvõtlikult: päevitamine eelhormoonitamine. Ja see on väga mõnus ja tervislik protseduur. Näiteks võtad ühe vahva kana kaenlasse – sellise vähemkaagutava – teise kätte toeka köiteSchopenhauerit ja lähed Eestimaa suvesse eelhormoonitama (et suvi on just nimelt Eestimaa suvi, siis tasub raamat panna vihmakaitseks õhukesse läbipaistvasse kilekotti). Elu mõtegi võib niiviisi tagasi tulla! Või noh, kui mitte mõte, siis vähemasti elujõud, sõnastamatu äratundmine, et eksistents on õigustatav vähemasti esteetilise fenomenina.

Kui näiteks „Võlumäe“sanatooriumis looduslikust päikesest väheks jäi, siis veeti kohale veel üks „kunstliku kõrgustikupäikese“ seadeldis, et „rahuldada nende nõudlust, kes tahtsid end elektriga pruuniks kõrvetada lasta, mis naistele ja neidudele hästi sobis ja meestele horisontaalsest eluviisist hoolimata sportlasliku vallutajavälimuse andis“, Thomas Mann jätkab: „Jah, see välimus kandis tõeliselt vilja: kuigi naistele oli täiesti selge selle mehelikkuse tehiskosmeetiline päritolu, olid nad rumalad või kavalad küllalt, ihkasid meelepettust nii kangesti, et lasksid endid illusioonist joovastada ja naiselikult kaasakiskuda. „Jumal!“ ütles proua Schönfeld, punajuukseline ja punasilmne haige Berliinist, ühel õhtusel koosviibimisel pikkade jalgadega ning lohkuvajunud rinnaga kavaleri[-] aplalt silmitsedes, „kui toredasti pruun on ta kõrgustikupäikesest! See kurat näeb välja nagu kotkakütt!“ – „Oota, näkk!“ sosistas Enseigne tõstukis talle kõrva, nii et tal kananahk ihule tõusis, „ma tahan teid teie hukutava silmademängu eest karistada!“ Ja rõdude kaudu, klaasvaheseintest mööda minnes, leidis kurat ning kotkakütt tee näki juurde ...“.

Filosoofiliseks küsimuseks jääb siin – kas kana vastutab kananaha eest? Kierkegaardlik vastus oleks võib-olla selge: tuleb suhtuda oma loomusse kui isiklikku valikusse, võtta enese eest vastutus. Ma pole end teinud selliseks, milline ma olen, aga ma käitun nii, nagu oleksin valinud ennast, nagu oleksin valinud oma sellise loomuse, tähendab, inimesena inimloomuse, kanana kanaloomuse. Üldprintsiibiline saatusearmastus olgu siin teiseks eksistentsiaalseks karguks. Samas üleskutse „Tunne iseennast!“ täidetavushõlpsus sõltub täpsusastmest. Liigi täpsusega panevad praktiliselt kõik pihta. Edasi on juba keerukam. Sotsiaalsed kategooriad on just nimelt sotsiaalsed. Neid ei saa oma isikliku tahtega kehtestada. Sest need on sotsiaalsed, mitte isiklikud. Iga üksikisik avastab need, mitte ei leiuta või kehtesta. Isegi maailma suurima asümmeertilise kommunikatsioonivõimusega isikud, need, kellel on suurim võimalik mõju ülisuurte meediakanalite üle, no näiteks Xi Jinping või Kim Jong-un, ei valitse kuigivõrd selle üle, kuidas teised neid kategoriseerivad ja kelleks peavad. Mida siis veel arvata vaprast feministkunstnikust, kes tahab isikliku tahteaktiga kehtestada selle, kuidas suhtutakse kogu kultuuriruumi piires alasti naiserindadesse?

Leiame selle sotsiaalse väärtusmaailma valmis reeglipäradega eest ja neil reeglipäradel puudub keskvõim ja just see puudumine teeb siin reeglid. Valges riisis ei sisaldu mingit mürki, mis põhjustaks Beriberi tõve, beribeerit. See tuleb vitamiinipuudusest. Nagu skorbuut ei ole spetsiifiline mürgistus, vaid vaegus. Kas mind päästaks see, kui saadaksin mässumeelses innus põrgusse Théophile Gautier', kes kirjutas, et ta poleks nõus „pidama lüüriliseks luuletajaks kedagi, kes kaalub rohkem kui üheksakümmend üheksa naela“? Ei, selleks olin teismelisenagi liiga seisuseteadlik.
Kahvatuks kuuvalguse poeediks polnud mul annet, antust. Seda märkasin rohkem kui kolmkümmend kilo tagasi, ületades juba toona Baudelaire'i kujundaja seatud massipiiri enam kui kahekordselt. Tagantjärele võiksin sõnastada, et juba teismelisena sain aru, et mis on lubatud fs-ile, pole lubatud Mihkel Kunnusele. Mis öelnuks mulle peeglike-peeglike seina peal? „Ei, šokolaadipoiss, sind ei tunta sellena ära, sinu saatuseks on meeldida naistele siis, kui nende luteiniseeriva hormooni vabanemine järsult tõuseb, see on sinu aeg kosmilises rütmis, sina ei pea harjutama tantsimist ja kitarrimängu öös, sina pead harjutama kaklemist ja jooksmist. Armasta oma saatust ja ära otsi tema salamärke pelgalt peopesast, vaid kogu füsiognoomiast ja kehaehitusest, sellest hinge ettehooldavast esmaliidesest sotsiaalsesse maailma, otsi jumest ja soontesitkusest, otsi koidu- ja ehavalgusest! Heatahtliku ärevusega tunnustavad sind terved, ent barbaarsed instinktiinimesed ja vaid hirmu ja ärritust saad sa tekitama tõus, kes loodib kogu maailma oma kängunud selgroo vihavimmas, läbi „nõrkuse heroismi“ õigluseprisma, mis näeb isiklikus intiimhügieeniski tasustamata majapidamistöid; ära jahi kuuvalguse viirastusi, ööõhu tundevirvendusi, sind ei päästa isegi neelatud paelussimunad või kopsu tõmmatud tiisukusemäda, sina oled keskpäevalaps ning päikesekõrbenud karjapoisist, kes udarasooja piima peal kasvanud, ei saa iial kahvatut emohipsterit, sel teel moondud värdjaks, karikatuuriks, ent siingi karikatuuriks, kes naerab viimasena!“

Päevitatakse, et olla ilus. Ent ilu on selle maailma kutse ja jaatus. Kõik, mis on ilus, on olnud kunagi evolutsioonis kasulik, ütles Ernst Haeckel, ent ilu, erootiline ilu, kehalik ilu on kõige ebakristlikum asi üldse, see tekitab kiindumust selle maailma vastu ja selles elab seksuaalne konkurents, ürgvana nõiduslik vägi, mis paneb sookaaslast vihkama, põdrapullid pusklema ja mehed kaklema, naised intrigeerima ja üksteiselt mehi üle lööma, see on miski, mille ees tuntakse kananahka ja mille ees võrdõiguslus on kanapime, sest ainult kanapime ta olla saabki, sest seksuaalne konkurents ütleb, et võrdsust pole, on võitjad ja kaotajad. Ilu paneb meid maailmas kodus tundma, sõnastab Scruton täpselt, olles sealjuures tähelepanu kõrvale pööranud sellelt, et Jeesuse riik pole sellest maailmast, et kristlik apologeet Chesterton tundis kristuse tõde just selles äratundmises, et me ei ole selles maailma kodus, et tundis end siin üdini võõrana. Nii nägi ka „intellektuaalide teoloog“ Tillich prantsuse ateistlikus ja kõõrdsilmses iivelduses kristluse uut elujõudu tärkamas.
Ilusas võitleb kurat jumalaga, lahinguväljaks meie südmed, resümeeris Dostojevski ja talle sekundeeris Tolstoi: mida rohkem andume ilule, seda enam kaugeneme headusest.
Kanadel tekitab D-vitamiini puudus valgeid laike harjal ja selgroonõrkust, võta nad kaenlasse ja vii nad päikese kätte eelhormoonitamisele, päiksesevalguses on Schopenhaueri naeratus.


























 foto: Vallo Kruuser, EE

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar