Vaatlus korruptsioonile teoloogi seisukohalt

Nädala kommentaar Raadio Kukusse 20.09.2019

Korruptsioon

Tere! Mina olen Mihkel Kunnus ja see on nädala kommentaar teemal „Korruptsioon“.

Korruptsioon on võõrsõna. See tuleb ladinakeelsest corruptio'st, mis tähendab rikutust, moraalset laostumist. Kõlab väga süngelt ja rängalt. Seevastu selle sõna lähim maakeelne sugulane – onupojapoliitika – kõlab märksa pehmemalt, lausa kodusoojust õhkavalt. Korruptsioon ei ole kuritegu, mis puudutaks rahvast nii-öelda seljaajutasandil. See on näiteks võrreldamatu pedofiilia või loomapiinamisega, mille puhul kommentariaat keeb lintšivihas ja võistleb selles, kes suudab võikama piinamisviisi õiglase karistusena välja pakkuda.

Onupojapoliitikaga on veelgi kiretumad lood. Onupojapoliitika, eriti selle sõna otseses mõttes – näiteks, et keegi võimukandja jääb oma onupoja soosimisega vahele – tekitab veelgi vähem kirgi, või lausa üldse mitte. See on mõistetav, sest siin hakkab läbi kumama arhailisem moraalikihistus. Näiteks ühe põhjusena, miks Afganistanis ei õnnestu kuidagi demokraatiat juurutada, on see, et vanad hõimutavad on liiga tugevad. Ja nende järgi on võimule saanul lausa kõlbeline kohustus oma sugulasi aidata. Teisisõnu onupojapoliitika on seal just nimelt moraalne, mitte ebamoraalne käitumine.

Taoline kahetisus peegeldub ka niinimetatud vilepuhujate puhul. Ühelt poolt on nad õigluse rüütlid, tõe paljastajad, teiselt poolt jällegi reeturid. Ja reetmine on rängim kuritegu arhailisemate moraalikoodeksite järgi. Isegi tapmisest rängem. Näiteks Dante põrgu kõige alumistes ringides pole mitte tapjad, vaid reeturid. Reetmises on nähtud teatavas mõttes üksikisikust sügavamale ulatuvat tapatööd, sotsiaalset tapatööd, elu põhiliste sidemete kahjustamist. Nende sidemete, mis on olulisemad igast niigi kaduvast üksikisikust, sest need sidemed teevad üldse elu võimalikuks inimesel, sel ülisotsiaalsel loomal. Reetmise vastand on truudus ja lojaalsus. Kellele? Ikka omadele. Omadele, kes on eristatud võõrastest, vähem omadest.

Õigusriik aga ütleb, et ei tohi olla omasid ja võõraid õiguse subjektide vahel. Aga see ei ole asjade loomulik olek. Selle pärast pidi revolutsiooniline Paulus omal ajal, kirjas galaatlastele, ütlema: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“ See on hilisem arengukihistus, mis peab arhailisema kinni katma, aga ära ei suuda seda kaotada.

Siin kohtume veel ühe hilisuusaegse refrääniga sotsiaalse õigluse sireenilaulus. See on diskrimineerimine. Diskrimineerimine tähendab laias laastus ebavõrdset kohtlemist mingil ebarelevantsel alusel. Kusjuures ikka kipuvad need ebarelevantsused olema mingi oma-kategooria laiendused. Soodustingimusi kiputakse andma oma sugulastele, oma soole, oma rassile, oma rahvusele, ammugi siis oma liigile. Neile ei tohi olla lojaalne, sest see on üldisemale tervikule ja üldisemale õiglusprintsiibile kahjustav. Ja ongi. Kohe väga.

Kui üleeelmiste valmiste aeg söandati poetada paaril korral, et mis see korruptsioon nüüd nii ränk kuritegu on, siis võttis tuline antisotsialist ja vabaturujutlustaja Peeter Koppel vaevaks kirjutada artikkel pealkirjaga „Korruptsioon jooksutab rikkuse loomise masina kinni“. Seal toob ta punkt punkti haaval välja kui laastavalt mõjub korruptsioon vabale turumajandusele kui rikkuse loomuse masinale. Tsteerin algust:
„Korruptsioon õõnestab õigusriiki ja tõkestab majanduse toimimist laiemalt. Õigusriik on aga turumajanduse olemasoluks hädavajalik. Majandusagentide omavaheliste suhte takistusteta toimimiseks on nimelt ülioluline, et omandisuhted ning kodanike õigused ja kohustused on üldiselt hästi teada, aktsepteeritud ning nende piirjoonte paigas hoidmiseks kasutatakse vajaduse korral (riiklikku) sunnijõudu. Turumajandus eeldab võrdsete võimaluste ja kindlate üheselt mõistetavate reeglitega mänguväljakut ning riik selle väljakuna peab majanduse tõrgeteta toimimiseks olema selline kus lepingud peavad, pettuse eest saab karistada ning kellelgi ei teki ebaõiglast eelist.“
Ja tal on õigus. Pole liialdus öelda, et korruptsiooni väljajuurimatus on üks põhjusi, miks majandusparempoolsete ideaalid iial liialt ei realiseeru.

See parempoolsete täbarus võib tekitada kõditavat kahjurõõmu majandusvasakpoolsete hulgas. Paraku kahjurõõmuga siin piirduda tulebki, sest kõik senised katsed luua võrdsusutoopiad on jooksnud selle sama klannistumise otsa. Sotsialismimaad kukuvad korruptsiooni tõttu läbi ja isegi rängemini, sest tsentraliseeritud ja rohkem ühiselutasandeid haarav võim korrumpeerib samuti tsentraliseeritumalt ja rohkemaid ühiselutasandeid haaravalt. Kõik katsed luua mingit sotsialismi on lõppenud mingit laadi nomenklatuuri tekkega, kus omade ja mitte-omade eristus on terav nagu mõnes päris vanas ühiselukorralduses. Marx ja Engels tabasid küll ära, kus on kurja juur, nimelt perekonnas, aga nende põhjendus oli vale. Perekond pole mitte ekspluateerimishierarhia rakuke, vaid eriti terava oma-võõra eristuse algühik. Romantilis-argisemas kõnepruugis: lapsevanematel on kalduvus oma lapsi armastada, hoolida neist rohkem kui teistest inimestest. Ka varanduse pärandamine neile tundub kuidagi õigem kui lihtsalt ühiskonnale jätmine ja nii edasi. Erandeid on muidugi, aga üldist tendetsi see ei väära. Kui onupojapoliitika saab ehk veel välja juurida, siis pojapoliitikaga on märksa raskem.

Inimeste loomupärane kiindumistung rikub ära nii parempoolse vabaturu utoopia kui vasakpoolse tsentraalkorralduse utoopia. See väljajuurimatu kalduvus kohelda sõpru, endisi klassi- ja trennikaaslasi, suguvendi ja -õdesi heatahtlikumalt kui teisi inimesi, on teisest küljest vaadatuna see sama neetud ebaõiglus, kalduvus, mis vajab pidevat vastutööd. Kiindumuskalduvuse ja truudustungi püsiv ainevahetusjääk on sotsiaalne ebaõiglus. Gnostik Markion ütles Vana Testamendi Jumala kohta otsesõnu: see oli õiglane ehk kuri. Hea jumal on õnnestatud ebaõigluse Jumal, armastuse ja halastuse, mitte õigluse jumal. Ometi on tõsi, et need kvaliteedi on mõistlik jätta Taevasse. Või siis pere piiresse. Ühiskonda ja riiki ei saa nendele printsiipidele ehitada.

Pööridudes tagasi etümoloogia poole corruptio – rikutus, moraalne laosatus. See osutub täpsemaks kui meeldiks tunnistada. Arhailisemat sõnavara kaasutades võib siis öelda, et korruptsioon on pärispatu sümptom sotsiaalsel tasandil. Teisisõnu, see on teoloogiline mõiste.