27. juuni 2013

Tootev töö ja moraal. Õhtumaade lugu.






Tootev töö ja moraal. Õhtumaade lugu.




Kas pole kummaline, et ühelt poolt kurdetakse, et lapsi on nii vähe, et varsti pole töötajaid, kes pensionisüsteemi panustaks ja samas kummitab Euroopas suur tööpuudus. Eriti noorte hulgas. Alati saab kurta, et noorte moraal on alla käinud. Paraku peab möönma, et suured hädad tulevad pigem noorte liigsest moraalsusest. Milline on üks hea ja moraalne laps? Ikka selline, kes võtab omaks oma vanemate kombed. Paraku seda enam hästi teha ei saa. Maailm on liialt muutunud ja noortel pole võimalik üle võtta oma vanemate põlvkonna edumudeleid (või nende moodi laenata, kui pilk läände pöörata).

Teatav põlvkondade vaheline moraalne pinge on õhtumaisesse kultuuri sisseprogrammeeritud, sest see kätkeb endas ideed elu paremaks muutumisest. Mis ei ole sugugi süütu idee. Arusaam, et majandus peab kasvama, on üks selle idee kehastusi.

Tööstusrevolutsiooni algusaegadest on pärit ka drastilisemad mässud tehnoloogilise arengu vastu. Näiteks masinalõhlukjate ehk ludiitide liikumine. Tööstusmasinate kasutuselevõtmine jättis paljud inimesed töötuks. Väga paljud kangrud pidid jätma töö, mida oli nende pere teinud mitu põlve. Ja tõesti, nad jäid töölistena üle ning pidid ümber õppima. Vaevalt, et humanitaarideks, aga ei või iial teada.

Kuid üks oluline muster hakkas juba välja joonistuma. Nimelt tõsiasi, et masin teeb tööd palju tõhusamalt, efektiivsemalt ja odavamalt kui inimene. Ja sestap ongi mingi ettevõtte, tootmisüksuse – majanduse tervikuna – efektiivsemaks muutmine tähendanud ikka üha rohkemate inimeste asendamist masinaga. Inimori on ka kõige närusemates tingimustes liiga kulukas ja nõnda siginevad ka supermarketitesse tasapisi masin-kassiirid. Ning ühiskondade jõukust ja nn konkurentsivõimelisust määratlebki suures osas see, kui palju on jõutud inimesi masinatega asendada.

Moraaliprobleeme tuleb siin küll, sest töö ja töökus on sügavalt moraalsed kategooriad. „Võrdse töö eest võrdne tasu” on üks õigluse nurgakive. Nii tulebki ette tihti nurinaid riikidevahelises võrdluses. Et miks on seal nii palju kõrgemad palgad kui meil. Ei tööta ju Soome koristaja Eesti koristajast kümme korda efektiivsemalt!

Tõsi, ei tööta. Aga see ilmestab veel ühte tööstusühiskondade sügavat tendentsi – mida rohkem on ühiskond tervikuna (kõrg)tehnoloogiline, seda väiksem on inimese enda osakaal tööpanusena. Veel praegugi on tavaks igasuguseid kahtlaseid tegelasi tootvale tööle saata, aga paraku, kui vaatame arve, siis võime öelda, et tootvat tööd teevad eelkõige masinad.

Meil on vange rohkem kui põllumehi. Ja kas põllumees – tootja par excellence - on rikas? No vaevalt.
Õhtumaalane ei tooda, õhtumaades toodavad masinad. Inimesed suuresti tarbivad ja tegelevad varade ringi tassimise ja transpordiga või raha ümberjagamisega ja kõikmõeldava haldamise ja manageerimisega. Töö ja töökus on ammu lahti haagitud tasust ja tootlikkusest. Kas advokaat on tootev tööline või pigem  raha ümber jagaja? Või kullaärimees? Või pankur? Või lennufirma juht? Ei, nad jagavad jõukust ümber. Omal spetsiifilisel moel.
Jõukuse ümberjagamisel on palju mehhanisme ja institutsioone. Seda võib teha näiteks riik. Aga võib ka pank. Näiteks meil jagavad pangad raha ümber, Eesti töölistelt Rootsi pankadele. Saab ka nii.

Kui inimese edukust mõõta rahas, siis oleks lotovõitja üliedukas. Ka ühiskonna saab sarnaselt üles ehitada, et imeväiksele vähemusele langeb osaks õnn ja teiste elu on siis tühi lotopilet.
See, et töö ja töökus on tasust ja tootlikkusest lahti haagitud (need võivad juhuslikult ka kokku langeda) on võibolla moraaliprobleem, aga suur probleem on see, et masinad pole energiatarbest kuidagi lahti haagitud.
See on muu hulgas ökoloogiline probleem, sest energiakandjaiks on lõviosas fossiilsed kütused.

Aga väga palju ka majanduslik ja sotsiaalne probleem. Sest kui tööd teevad lõviosas masinad, siis on see ühiskond ülitundlik energiasisendi mahu ja hinna suhtes. Kõik kaubad sisaldavad elektri- ja bensiinihinda.  
Kaupo Vipp kirjutab raamatus „Globaalpohmelus”:
„Näiteks olid enne naftaajastu algust (vastavalt Census of England and Wales 1911. aasta statistikale) Suurbritannia elanikkonna tööhõives kolmeks kõige suuremaks tegevusalaks põllumajandus, söekaevandamine ja olmeteenuste osutamine. 2008. aastaks moodustasid kolm suurimat tööhõivegruppi müügipersonal, keskastme juhid ning pedagoogid. Silmatorkav on, et 100 aasta eest oli majanduse põhiosa rajatud inimeste vähekvalifitseeritud füüsilisele tööle, ning enamus põhitegevusaladest olid otseselt seotud ühiskonnale sisendenergia hankimisega kas toidu või fossiilse kütuse näol. Kuid tänaseks ei ole kõige olulisema suurusega tööhõivegruppidel ei energia hankimisega ega füüsilise tööga enam eriti pistmist.”

Vargamäe Andresel rühmasid lapsed tööd teha. Juba õige väiksest peale. Enamasti oli see seotud sisendenergia hankimisega – karjas käimine, põllutööd, heinategu jms. Lapsed suurendasid majandussüsteemi võimsust ja jõukust. Kui aga lapsed oleks kõik sellele piiratud talu maa toidule jäänud – ja taga hullemaks! hakkanud omakorda lapsi saama! – oleks menüü pidanud õige varsti lahjemaks jääma. Lapsed oleks muutunud vana Andrese toidukonkurendiks. Nii juhtub alati, kui konkureeritakse piiratud ressursile ja kasvatakse liiga palju. Hispaania noored on juba praegu Hispaania pensionäride toidukonkurendid, mitte sotsiaalsüsteemi panustajad. Ja see pole ainult Hispaania saatus, vaid tööstustsivilisatsiooni tervikuna.

2 kommentaari:

  1. Kirjutasin ka sellest mais ja inimeste irratsionaalsest suhtest ümbritsevasse.
    http://martatuule.blogspot.com/2013/06/inimeseksolemisest-ja-uhiskonnast.html

    VastaKustuta

  2. Download Aplikasi Sabung Ayam di Situs www.ayamsabung.com Agen JUDI Sabung Ayam Yang Aman dan Sudah Terpercaya !
    Informasi selengkapnya hubungi :
    WA : +62812-2222-995
    BBM : BOLAVITA
    Line : cs_bolavita
    WeChat : BOLAVITA

    VastaKustuta