Poodisse! Poodisse!

 Uus trükk

Näljahädad on sama vanad kui inimkond. Ometi toit pole otsas. Ega saa ka otsa, sest seda toodetakse pidevalt juurde. Näljahäda tuleb siis, kui toidu tootmise ja tarbimise kiirustes on liiga suur erinevus. Sarnaselt on ka naftaga –  energiaga üldse – kriis tuleb siis, kui ammutuskiirus pole enam januga proportsioonis. Sellest see raamat kõnelebki.

Ka lood kultuuri, tsivilisatsiooni või maailmalõpust on sama vanad kui inimkond. Enamasti jutustavad neid moralistid, need, kes arvavad, et kultuuri hävingu põhjustab moraalne langus.

Kaupo Vipp ei moraliseeri üldse, ometi on see tööstustsivilisatsiooni langust ennustav teos.

„Globaalpohmelus” näitab, et praegune tööstustsivilisatsioon kui komplekssüsteem ei saa enam samamoodi jätkata, sest see on jõudnud oma füüsikaliste piirideni. Majanduskasvu ei saa taastada, sest tehniliselt pole võimalik säilitada selle materiaalseid põhieeldusi. Pangad ja riigid võivad võimelda palju tahavad, needa sotsialiste või pankureid, trükkida juurde mõõtühikuid (raha) või jagada olemasolevat ümber lootusele panustades (laenamine), aga käes on hetk, kus enam ei saa paisuda energiaallikas, kust energia ammutamiseks kuluvad džaulid annaksid piisavalt suure kuhjaga džaule tagasi. Seda hetke ei saa tehnoloogiliste või finantsmajanduslike hoobade abil ka edasi nihutada või olematuks muuta, kuna selle dikteerivad termodünaamikas, geoloogias ja reaalmajanduses toimivad vääramatud seaduspärad.

Ökoloogiline inerts ei luba kindlasti täiskasvanuks saada sellel rohkem kui seitsmel miljardil inimesel, kellest enamus pole praegu veel paljunemiseaski. Roheline revolutsioon oli ju puhtalt naftatööstuse ja suurte looduslike väetismineraalimaardlate pöördumatule ammendamisele rajatud. Aga vaevalt, et nad ka rahulikult surevad. Sõjad ressursside pärast on valus reaalsus. Ka mageda vee pärast, mille küllusega meie oleme üsna harjunud.

Omal veidral kombel võib Eesti praegune trööstitu olukord osutuda võrdlemisi optimaalseks lähtepositsiooniks, sest meil on hõre ja hõrenev asustus ehk palju põllumajanduslikku maad elaniku kohta ja pealekasvav põlvkond, kes saab aru, et täis kõht pole mingi elementaarsus.

GP pole kindlasti optimistlik, aga eksitav oleks ka öelda, et see on pessimistlik. Optimism tähendab ju positiivset eelarvamust tundmatusse ja pessimism negatiivset, aga GP ei tugine eelarvamustele, vaid kasutab kõige paremaid ja rangemaid meetodeid, mis inimene on suutnud välja töötada – kvantifitseeritud matemaatilisi ekstrapolatsioone, loodusteaduslikke mudeleid jne. Tegu on erinevate teadustööde refereeringuga, mis koondab tänapäeva olulisemad teemad eestikeelsena ühtede kaante vahele, boonusena veel ka kodumaise problemaatika.

See raamat aitab valutumalt maanduda. Kukkumine on igatahes kõrge.

Arvustus siin