Jan Kaus "Koju"

Ilmus „Sirbis”  01.08.2013
Ilmumise ja avaldamise vahel oli nii pikk aeg, et ununes, mida täpselt olin kirjutanud.
Panen siia esialgse, vahepealkirjadeta versiooni. See on ka ca 1000tm pikem.

Solipsistide tantsupüüud riskiühiskonnas

Jan Kaus. Koju. Tuum, 2012, 208 lk

Mihkel Kunnus

Kirjutan neid ridu üpris hädises olekus, toibudes tasapisi mitmepäevasest voodirežiimist. Joosta pole saanud ja selgroodiskid, mis vajavad toitumiseks vedrutamist, on valuskanged. Alustan sellise tavatu pihtimuslikkusega seetõttu, et haigena, väga hapras olekus üle lugedes, muutus Jan Kausi romaan „Koju” mulle märksa mõistetavamaks. Eriti vaimuinimestel on kalduvus ajada oma ihulikud protsessid nii automaatseks, et need jäävad täiesti tähelepanu alt välja, isegi kui harjumuslikult manustatakse üpris tugevatoimelist kraami, mainides siin ainuüksi nikotiini ja kofeiini, milleta mõni üldse „ei lähe käima”.

Contra ülipikkadel jooksudistantsidel ja tema loomingul (ning veel rohkem püsival heatujulisusel) näen üpris selget seost. Mis on muidugi alati paljus individuaalne, ise pean tunnistama, et enda jooksujärgses olekus, mida võiks kirjeldada empaatiatu ja loomjõhkra vitaalsusena, mil olen kirjutanud ka paljud (kurikuulsamad) arvustused, tunnen ma ära suure suguluse reformierakondliku üldmentaliteediga (Reformierakonnas on väga palju kestvussportlasi).

Kurikuulus seljakeeraja Ludwig Wittgenstein ei läinud vist piisavalt kaugele, öeldes, et „filosoofilised probleemid tekivad siis, kui keel peab pühi“ („Filosoofilised uurimused”, Ilmamaa, 2005, lk 43)

Uku Masing läks palju kaugemale, kui ütles -- talle omase põlgusega terminoloogilise peenutsemise vastu--, et  „magu on iga meele ju arendanud selleks, et saada süüa ja kaitseda ennast. Aga kõik nad on üleannetud lapsed, valetavad emale, et tegutsevad tema kasuks, kuigi hullavad sageli omapääd“ („Pessimismi põhjendus”, Ilmamaa, 1995, lk 167).

Õhtumaise vaimutraditsiooni suurpatriarh Platon soovitas ihu ja meeled üldse arvestustest kõrvale jätta (otsesõnu Phaidon 66a), kuid sellest spetsiifilisest ihupraktikast tuletatud traditsiooni pärjatakse vist sagedamini Descartes’i nimega kui kartesiaanlikku dualismi.

René Descartes on andnud sellele olekule suurepärase kirjelduse oma „Arutluses meetodist“  teise peatüki – Meetodi peareeglid[!] – esimese lõiguna:        

            „Ma olin tol ajal Saksamaal, kuhu ma sattusin sõdade tõttu, mis pole seal veel lõppenud. Kui ma keisri kroonimiselt tagasi jõudsin armeesse, peatas mind talve algus talvekorteris, kus ma ei leidnud mingit jutuvestmise võimalust, mis mind oleks lõbustanud, ja et mul seejuures ei olnud õnne kombel mingisuguseid segavaid muresid ega kirgi, siis jäin ma üksi sooja lukustatud tuppa, kus mul oli täielik vabadus juttu vesta oma mõtetega.“ 

(René Descartes. Arutlusi meetodist. Noor-Eesti Kirjastus 1936, lk 26)    

Päris hea kirjelduse on ka „Metafüüsilistes meditatsioonides“:      

            „Ma sulen nüüd silmad, topin kõrvad kinni, pööran kõik oma meeled kõrvale, ma kustutan isegi oma mõttest kõikide kehaliste asjade kujud, või kuna vaevalt saan seda teha, hindan need kasutuiks ja ekslikeks; nii olen ma vaid iseendaga, järelikult oma sisemusega vestluses, ning üritan vähehaaval iseend rohkem lähemalt tundma õppida.“

(tsit. Juha Saarinen „Filosoofia ajalugu tipult tipule” Avita 2004, lk 116)

Kuidas on võimalik selline kurioosum, et kõigi ülivõrretega pärjatud Immanuel Kant ütles, et me ei tuleta kausaalsust kogemusest, vaid meie mõistus(!) sätestab selle sinna — kausaalsus on kogemuse-eelne, kehtib a priori! Ja teine kurioosum, et sellist kujutlust peeti lausa koperniklikuks revolutsiooniks vaimuvallas. Ometi juba õige väike laps saab kaugelt enne kartesiaanliku mõlgutusvõime ja võimaluste välja arenemist mitte lihtsalt kogeda põhjustamist, vaid ka seda, et on head põhjustamised ja pahad põhjustamised.

Selline praalimine on muidugi pisut kohatu, sest ei arvesta seda spetsiifilist füsioloogilist olemisrežiimi, milles Platoni-Kanti traditsiooni viljeletakse. Sama kohatu oleks norskamist laulmiseks või langetõvehoogu breiktantsuks pidada – kuigi on teatavaid väliseid sarnasusi, on olemuslikkust määrav füsioloogiline olemisrežiim täiesti teine.

Sõna „olemus” kohtamine muudab Platoni-Kanti traditsiooni praegused jätkajad muidugi ärevaks ja umbusklikuks, sest kultuurne inimene on tänapäeval veendunud nominalist.

Näiteks feministid, vähemusõiguslased, antirassistid jmt on selle peale iseärnis mihklid. Aga nende nominalismi tendeeriv mõistus seisatab reeglina aukartlikult inimsuse ehk inimolemuse kui kivimüüri ees (või kui ei seistata, nagu esindusmetoodik Peter Singer, siis minnakse edasi teistegi liikide olemuste eitusele). Teadagi, mis juhtub, kui hakata liiga valjuhäälselt rääkima rasside, rahvuste, sugude, seksuaalvähemuste vms olemustest!  

Olles aga järjepidevalt loodusteadlaslikud ja ajalooteadvusega peaksime ka paratamatult küsima, millisele konkreetse inimese tunnusele-omadusele -- sugu, vanus, ontogeneesietapp, hormonaalne tasakaal, kasvukeskkond, haridus jne -- tohib osutada kui orgaanilisele osale tema kõnest, argumendist? Miski ei ilmu ju ex nihilo, ka seisukohad ja veendumused mitte. Kui võtta praktiliselt arvesse, et „sõna on alati kellegi sõna, mitte sõna üleüldse“(Lotman) ning võtta praktiliselt arvesse, et iga väide on alati kellegi väide ja iga teadmine alati kellegi teadmine ning tõepoolest võtta arvesse selle kellegi kujunemislugu ja ontogeneesi,  kas siis ei rehabiliteeru isegi argumentum ad hominem? Ning mitte lihtsalt ei rehabiliteeru, vaid seda kui suurim võimalik täpsus!

Seega on „Sirp” väga progressiivne ja ilmalik leht – autoriteks on pärisnimed ja punkt. Ei mingeid üldisusi ehk prokrusteslikke sterotüüpe autorite tiitlitena. Eesnimed kipuvad küll veel kandma soolistatuse arhailist taaka, aga küllap kaovad pea needki kui moodsas Rootsi lasteaias.

Lähtudes Taevast, kristlikust hingest, mis meis kõigis võrdsurematu, võrdjumalik oli, siis jõuame selle maise tähistaja viimse mälestuskivini – pärisnimeni, puhta tähistajani, millel puuduvad igasugused maised üldisused, olemused.  

Lähtudes maisusest, ainelisusest (teadusest) saame aga omadused ilma hingeta, subjektita.
Robert Musili lakoonilises sõnastuses – on kas inimene ilma omadusteta, või omadused ilma inimeseta.   

Platoni-Kanti traditsioonist lähtub ka sügav veendumus, et kui kehad kõrvale jätta, ära unustada, siis selles kehatuses on teatav võrdsus ja võrdvõimalikkus, mistõttu autoripositsioonina tuleks eksplitseerida mingi koht just sealt, kehatust vaimuvallast, mitte aga midagi kehalist, seljavalu või jooksujärgset endorfiinilaksu. See veendumus on muidugi vale, aga seda pole viisakas välja öelda. Pealegi on juba nii, et mõni usub surmajärgset elu, mõni ümbersündi, mõni astroloogiat, mõni, et ebaeetiline käitumine on järeldusviga. On sellised traditsioonid.

Kahtlemata on ka formaalloogiline järeldamine ja analüüs käitumised, käitumised, mis avalduvad spetsiifilises füsioloogilises olemisrežiimis, eritreeninguga isenditel, teatud kultuurides, teatud traditsioonides.

Kõige avaramalt ja nüansseeritumalt on inimkäitumist uurinud romaanikunst. Ütleb Peeter Tulvistegi – mees, keda vaevalt teaduse põlgamises saab süüdistada – , et teaduspublikatsioonidest hingeelu küsimustele vastuste otsija tavaliselt pettub ja varem või hiljem jõuab „tuntud järeldusele, et Dostojevski romaanides või Tennessee Williamsi näidendites on rohkem psühholoogiat kui psühholoogiaalastes teaduslikes uurimustes”.(„Mõtlemise muutumisest ajaloos”, Valgus, 1984, lk 5)

Essees „Romaanikunstist” kirutab Milan Kundera: „Mis on tegu? – romaani igavene, isegi põhiline küsimus. Kuidas sünnib otsus? Kuidas otsustest saab tegu ja kuidas seostuvad teod, et nendest moodustuks seiklus?” ja ühe näitena toob Kundera seal samas Anna Karenina enesetapu, mille põhjuste üle ta pikalt arutleb ning lõpuks sedastab: „Ta viskub rongi alla, ilma et oleks sellist ostsust vastu võtnud. Pigem oli otsus see, mis Anna üle võimust võttis. Ootamatult võimust võttis. Sarnaselt Levinile, kes rääkis seentest, tegutses Anna „ootamatult meenuva kujutluse tõttu”. Mis ei tähenda, et tema teol puuduks mõte. Ainult see mõte asub väljaspool mõistuspärast põhjuslikkust.Tolstoi on osanud (esimest korda romaani ajaloos) kasutada peaaegu joyce’likku sisemonoloogi, et taastada põgenevate impulsside, hetkemuljete ja katkendlike mõttekäikude imepeent niidistikku, et näidata meile Anna hinge teekonda enesetapuni”. (LR, 1998, nr 11-12, lk 55)

Nõnda ka Jan Kaus romaanikirjanikuna. Palju juba eelviimases teoses „Hetk” (Tuum 2009), aga veelgi rohkem kõnealuses romaanis „Koju”.

Tolstoi inimesed on märksa meelelisemad, muljetele altimad kui teisel suurel psühholoogil Dostojevskil, kelle kesksete kujude hästi arenenud intellekt ja sellest sündinud idee suunab käitumist sedavõrd, et pahatihti alles tagantjärgi ilmnevad need aspektid, mida „rumal, eukleidese mõistus” ei näinud. Seega on mõlemate karakterid endale küll üllatuslikud, aga üpriski erineval moel. Olemisrežiimide (ootamatut) muutumist on väga hästi markeerinud ka Tammsaare (näiteks Indrek ärkab tihti keset mingit tegevust „just kui unest” ja on oma käitumise üle imestunud). Nad on kõik suured psühholoogilised realistid, aga kujutavad erinevaid inimtüüpe ja-või käitumuslikke aspekte. 

Jan Kausi kesksete karakterite käitumine on väga palju mõjutatud ootamatutest minevikuvarjudest ja mälupiltidest, mis tihti vallanduvad üpris ennustamatult mõne välise stiimuli peale. Mõningate reservatsioonidega sobib ka Jan Kausi viimasele kahele romaanile kommentaar, mille George Saiko andis oma romaanile “Triivimisi”, kus ta siis omasõnutsi kujutas “inimesi, kellel nende endi eksistentsi määravad konfliktid on seljataga: nende tee suund on juba saatuslikult kuni lõpuni kindlaks määratud. Vähemalt täiskasvanud ei unusta selles raamatus sekundikski, et möödunut ei saa kunagi võrdsustada mitte-olnuga. Isegi seal, kus langeb otsus “seesmiselt muutuda”, kus nad alustavad “uut elu”, ilmneb, et nad jätkavad oma iseloomule säilitavaid tunnuseid üksnes teisel tasandil, nad vahetavad teed, aga mitte suunda.” (EKS, 2010. lk 630-631)

Kui märksõnaadena välja tuua „Koju” tegelaste motivatsioonidünaamilised dominandid, siis oleks need mälu, kujutlus ja taju. Seega küllalt sarnane Tolstoile (religioosne igatsus mõistagi välja arvata), dostojevskilik idee dominantide hulka aga ei kuulu.

Mälu aga on privaatne, see on eraminevik, mida kantakse enda sees ja mis takistab ühesse hetkesse (ja sealt edasi ühisesse ellu) sulamist koos teise inimesega seda enam, mida suurem on mäluline komponent. Muidugi võib olla ka hulgaliselt ühiseid mälestusi, inimesi, kes on varajasest noorusest ninapidi koos olnud ja seetõttu ka mälestusipidi küllalt sünkroniseeritud, aga – ja just seda näitab riivamisi ka Kaus – mälud ei ole ei sama võimsusega ega sama sündmustevalikuga. Näiteks kui Susmar läheb –  küllaltki spontaanselt – oma mineviku-sümpaatia Reeda juurde, et jutustada oma lugu ehk vahepealne mälu ja nõnda taas lähedus leida, või vähemasti korraks puudutada, siis peab ta paari Reeda märkuse peale tõdema, et ta on ise Reeda (elu)loost enam suurt ei mäleta.

„Koju” tegelaste üksildus tulebki nende suhteliselt heast mälust ja kujutlusvõimest, need on intellektuaalse inimese kesksed karakteristikud (iseasi muidugi kuivõrd need rakenduvad konkreetse isiku puhul eraelule).

Inimesel, kelle teadvussisu täidavad suuresti vahetud meeleandmed, on selliseid probleeme märksa vähem. Out of sight, out of mind kehtib inimestele erinevalt, miska õielt õiele saab lennata ainult meelelisusest joovastuv don Juan, mitte aga unustamisvõimetu Werther.

Tallinna pommitamise aeg pimedaks jäänud mehel puudub kõige otsesemas mõttes igasugune sight, aga sellegi poolest pole tal miski out of mind.

Nende inimeste olemisvalu tulebki paljus sellest, et nende teadvussisu muutumine (mälu) ja ümbritseva maailma muutumine (tajutav) on liiga erineva tempoga ja seetõttu liiga tugevalt sünkroonist väljas. Eluvoog liiga kiire, mälestuste ankrukett liiga lühike.

Tants kõige üldisemas mõttes on aga kõige donžuanlikum olemisrežiim. Nii ütleb ka „Hetke” Joosep, et „ma tantsin sellepärast, et tantsida end olevikku” (lk 8)

Tantsu puhul tuleb sünkroniseeritus muidugi võimsale meelelisele muljele allutatusest, mälust ajutiselt loobumisest, mitte mingist utoopilisest maailmatempo ka mälutempo vähegi võrdväärsest kompromissist.

Ühe populaarsema eneseabi-guru Eckhart Tolle õpetuse tuum ongi mälestuspainete ja tulevikuhirmude eest hetke, aistingutesse pagemine. Eesti keeldegi on tõlgitud paar tema bestsellerit, näiteks „Siin ja praegu: kohaloleku jõud” ja „Siin ja praegu: kohaloleku harjutused”.

Kardan, et enamik Tolle lugejaid vajavad pigem „kartesianeerimist”, mitte ravimist liigsest intellektuaalsusest, nii nagu auto alla jalutavatesse professoritesse tuleks indutseerida Merleau-Ponty’d, ent punamütsikestesse Descartes’i.

Hetkes ehk asistingutes viibimise kõrvalnähuks on ka eetilisuse transformeerumine, tajude järgi tuleb liha ju poeletilt ja voolav verigi on aistinguliselt meeldiv, soojendab käsi ja on ilus punane.

Nõnda on Kausi tegelased (oma tematiseeritud sfääri piires) heainimlikult eetilised. See eetilisus on kunderalik, tähendab, täis-ilmalik, ontoloogilise patuta ning väljendub eelkõige õeluse ja agressiivsuse puudumises. Ja ka Kausi tegelaste üksildus ja melanhoolia on mõneti kunderalik. Inimesed tulevad ja kaovad üksteise eludest, äkki ja põhjenduseta. Sest, Kundera sõnadega, „nende suhe oli algusest peale rajatud absoluutsele agressiivsuse välistamisele”. Ainus karakter, kes reageerib agressiivselt (põgusa) suhte lõpule, on Aive, kes Asko korteri segi keerab pärast seda, kui viimane on öelnud, et aitab küll.

Ja see, et on alati vabadus minna, et puudub kohustus, miski kõrgem, millele oma tahe tuleb allutada, teebki need suhted nii hapraks ja ebakindlaks.

Jan Kaus on öelnud, et see romaan on inimese kaitsetusest ja haprusest elu ees. Siin täpsustaksin, et haprus ja ebakindlus on siin eelkõige inimsuhetes (on ka üks ex machina töökaotus), kellegi elu ei katke kuidagi ebaloomulikult, aga ikka juhtub, et mingil hetkel väga tähtsaks saanud inimene lihtsalt kaob täiesti ootamatult.

Samuti seletamatult kaob korraga elekter kogu Tallinnast, kujundina sellest, et ka tehnoloogia võib täiesti seletamatult alt vedada, et üha keerustuv tehnoloogia ja ühiskond hakkab üha rohkem produtseerima muu hulgas üha ennustamatumaid riske, nii nagu seda on kirjeldanud Ulrich Beck „Riskiühiskonnas” – enam ei ole enam kohta, kuhu oleks turvatunne lokaliseeritud, ei saa enam minna koju. Susmar – vahest  teose keskseim kartja –  lisab siia veel astronoomilise mõõtme ja kosmoses varitsevate ohtude määramatuse.

Kui reaalsuses üks häda tihti välistab teise – ei saa maailm lõppeda iga võimaliku stsenaariumiga, ega inimene surra igasse surmatõppe – , siis kujutlusse mahuvad nad kõik kenasti korraga. Ja kujutluse käes saab kannatada täiesti reaalset kannatust. 

Kihistusi on romaanis veel palju (Tallinna-temaatika jääb mulle kui tartlasele haardeulatusest välja) ja kolm lugu, mis tegevuseti ja tegelaseti üsna vähe haakuvad, on kujundi tasandil küllalt läbi põimitud ja resoneeruvad. See napp raamat väärib igati oma riiulipinda. Lugeda mitmes olemisrežiimis.