Pjotr Stepanovitš võttis taskust Lebjatkini anonüümkirja
Lembkele ja ulatas Liputinile. Too luges selle läbi, oli silmnähtavalt
imestunud ja andis naabrile edasi; kiri käis kähku ringi ära.
„Kas see on tõesti
Lebjatkini käega kirjutatud?” kahtles Šigaljov.
„Tema käekiri,” vastasid Liputin ja Tolkatšenko (too
rahvamees).
„Ma näitasin teile seda lihtsalt teadmiseks ja kuna te
Lebjatkini pärast nii halemeelseks läksite,” kordas Pjotr Stepanovitš kirja
tagasi võttes, „niisiis, mingi Fedka on meid täiesti juhuslikult vabastanud
sellest ohtlikust mehest. Näete, mida juhus vahel tähendab! Eks ole õpetlik?”
Liikmed vahetasid kiireid pilke.
„Ja nüüd, härrased, on minu kord küsida.” Pjotr Stepanovitš
ajas selja sirgu. „Paluks teada, mis asjus te suvatsesite linna ilma loata
põlema panna?”
”Mis jutt see on! Meie – ah, et meie panime linna põlema? No
nüüd on valge väljas!” kõlasid hüüatused.
”Ma saan aru, et te läksite oma mängimisega liiale,” jätkas
Pjotr Stepanovitš kangekaelselt, „kuid need ei ole enam tühised skandaalid
Julia Mihhailovna ümber. Härrased, ma kutsusin teid siia selleks, et teile
seletada, kui suure ohu te sellega endale kaela olete tõmmanud ja et see seab
ohtu peale teie ka liiga palju muud.”
”Lubage, asi on vastupidi: me kavatseme just juhtida teie
tähelepanu sellele despotismi ja ebavõrdsuse astmele, mis lubas liikmetega
rääkimata rakendada säärast tõsist ja ühtlasi kummalist abinõu,” lausus peaaegu
pahaselt Virginski, kes oli seniajani vaikinud.
„Niisiis, salgate? Mina ütlen teile igatahes, et süütasite
teie, just teie, ei keegi muu. Ärge valetage, härrased, mul on täpsed andmed!
Selle omavoliga asetasite koguni ohtu meie ühise ürituse. Te olete vaid üks
sõlm lõputus sõlmede võrgus ja te olete kohustatud keskusele pimesi alluma.
Kolm teie meest agiteerisid Špigulinite töölisi tulekahju poolt, kuigi teil ei
olnud selleks mingeid instruktsioone, ja tulekahi leidiski aset.”
„Kes kolm? Kes need kolm meie hulgast on?”
”Üleeile öösi enne kella nelja veensite teie, Tolkatšenko,
Fomka Zavjalovit „Meelespea” kõrtsis.”
„Halastuse vägi,” kargas rahvamees kohalt üles, „ma sain
vaevu ühe sõna suust, ja sedagi ilma mingi kavatsuseta, lihtsalt niisama, sest
teda oli hommikul pekstud, ja jätsin sealsamas jutu katki – nägin, et ta oli
liiga täis. Kui teie poleks praegu ütelnud, poleks see mul endal enam meelde
tulnud. Sõnast ei saanud linn põlema minna.”
”Te olete nagu inimene, kes on imestunud, et ühest
pisikesest sädemest võib õhku lennata kogu püssirohutehas.”
”Ma rääkisin nurgas sosinal talle kõrva sisse – kuidas teie
seda üldse teada saite?” ei uskunud Tolkatšenko.
„Ma olin laua all peidus. Ärge muretsege, härrased, ma tean
iga teie sammu. Te muigate mürgiselt, Liputin, eks ole? Mina tean igatahes, et
te tunaeile südaöösi magama minnes oma magamistoas naist üle kogu keha
näpistasite.”
Liputinil vajus suu ammuli ja ta läks näost valgeks.
(Hiljem selgus, et Pjotr Stepanovitš oli Liputini vägitükist
kuulnud Agafjalt, Liputini teenijannalt, kellele ta oli algusest peale
nuhkimise eest raha maksnud, mis alles hiljem välja tuli.)
”Kas ka mina võin üht fakti konstateerida?” tõusis korraga
Šigaljov püsti.
„Konstateerige!”
Šigaljov istus ja asus asja juurde:
„Nagu mina aru saan, ja arusaamatut pole siin midagi,
maalisite just teie ise juba alguses ja veel teist korda väga sõnaosavalt,
ehkki liiga teoreetiliselt, meie silme ette pildi Venemaast, mida katab lõputu
sõlmede võrk. Iga tegutseva rühma omapoolne ülesanne on lisaks tulihingeliste
pooldajate hulga suurendamisele ja haruühingute lõpmatule laiendamisele
õõnestada pidevalt kohaliku võimu tähtsust süstemaatilise paljastava
propagandaga, külvata asulates arusaamatust, õhutada künismi ja skandaale ning
täielikku uskumatust kõige suhtes, mis see iganes oleks, äratada iha parema
järele, ja peale kõige muu, kasutades vajaduse korral kas või tulekahjusid üle
kogu maa, mis on väga rahvalik abinõu, viia kogu see maa ühel ettenähtud
momendil kas või meeleheitele. Eks ole need teie sõnad, mida ma olen püüdnud
täpselt meeles pidada? Eks ole see teie tegutsemisprogramm, mida teie kui
mingi seniajani täiesti tundmatu ja
peaaegu fantastilise keskkomitee volitatud isik olete meile kuulutanud?”
”Õige jutt, ainult te räägite liiga pikalt.”
(Fjodor Dostojevski „Kurjad vaimud”, 1871-72; Nõuka-ajal ilmutud "Sortsid" on selle lühem versioon)
Juuda suudlus broilerkonnale
"Juuda suudlus on igas kiriklikus traditsioonis esindatud kui teadlikult
salakavala, kuritahtliku teo võrdpilt. Vaata, oh põrmlane, milleni
sinagi võid iga hetk langeda!" (vt)
Sortsid ilmus 1940, tuleb joonlauaga mõõta, kas siis oli juba nõukaaeg, aga küllap tõlge ikka valmis veel õndsal vabariigi ajal.
VastaKustutaTäpsustuseks. Dostojevski romaan pealkirjaga "Sortsid" ilmus A. H. Tammasaare tõlkes eelmise Eesti Vabariigi ajal. Nõukogude ajal oli see teos samahästi kui maha vaikitud.
VastaKustutaPeatükk "Tihhoni juures" ilmub eesti keeles esmakordselt selles väljaandes. Lisaboonus on Peeter Toropi järelsõna.
VastaKustutaDostoka kõrvale võib panna hargnema järgmise monoloogi, mille esitab röövlijõugu pealik markii de Sade'i "Justine'is ehk Vooruse õnnetustes". Tore apooria, mis paneb meelde mõlkuma 70ndate neoliberaalse loogika (röövlijõugud valitsuses) ja sellele sümptomina vastu kerkinud põrandaalused liikumised - Lääne kultuuris anarhistlikud punkarid, ida pool terroristlikud vabastusliikumised jne. Tänases päevas aga seostub fundamentalismikiusatusega, mis muudkui ringi hiilib. Röövlipealik ei veena mind mitte inimese olemuslikus egoismis, vaid omaenese väljaheidetusestaatuses - aeg teeb inimese ja aeg loob sümptomaatilised vahendid, millega ebaõiglusele vastu pannakse: kui valitsus meenutab üha enam röövlijõuku, siis omandab sellele vastanduv diskursus paratamatult üha röövlipealiku kõnele sarnaneva lõikavuse: "vooruslik" virelemine kasvab üle vastupanuks samade vahenditega, millega rõhutakse. Kriitikakunst teab seda muidugi juba ammustest aegadest :)
VastaKustutaAga monoloog ise on selline:
"[---] See pole hoopiski mitte voorus, mis meie kuritegelikke liite koos hoiab, seda teeb omakasupüüdlikkus, egoism; kiidukõne, mille te petlikust hüpoteesist lähtudes voorusele pidasite, ei taba märki; mitte vooruse pärast ei jäta ma oma kaaslasi surnuks pussitamata, et nende osa endale saada, kui ma olen, oletagem, kõige tugevam mees jõugus; ma toimin nii sellepärast, et kui ma jätaksin enda sel moel üksi, siis võtaksin endalt vahendid, mis võiksid kindlustada mulle varanduse, mida ma loodan kaaslaste abiga saada; ainult see põhjus hoiab samamoodi tagasi ka nende kätt minu vastu tõusmast. Nagu te isegi näete, Thérèse, põhjused on täiesti egoistlikud, siin pole vooruse varjugi; inimene, kes tahab üksi võidelda ühiskonna huvide vastu, peab, ütlete teie, olema valmis hukkuma. Aga eks hukku ta veelgi vääramatumalt siis, kui tal pole ühiskonnas eksisteerimiseks muid abivahendeid peale oma viletsuse, ja kõik on ta hüljanud? See, mida nimetatakse ühiskonna huviks, pole midagi muud kui kokkuklapitatud isiklike huvide kogum, aga oma isiklikku huvi saab üksnes millestki loobudes ühise huviga vastavusse viia ning sellega sobitada; ja millest peaks teie arvates loobuma inimene, kellel mitte midagi pole? ...
... Ning kui keegi millestki loobub, siis – peate isegi tunnistama – tema teeb veel suurema vea ning avastab peagi, et ta on andnud palju rohkem, kui ta vastutasuks on saanud, ja niisugusel juhul peab tehingu ebavõrdsus teda takistama seda sõlmimast; eks ole niisugusesse olukorda sattunult targim, mida inimene võib teha, pöörata selg tollele ebaõiglasele ühiskonnale ja tunnistada ainult neid seadusi, mis kehtivad ühiskonnas, mille liikmed on seatud samasse olukorda nagu tema, nii et nende huvides on seetõttu võidelda kõiki oma kasinaid võimalusi appi võttes tolle laiema võimu vastu, kes tahab sundida õnnetuid loobuma sellest vähesest, mis neil on, ilma et nad teistelt midagi vastu saaksid. Aga sellest sünnib, ütlete teie, pidev sõjaseisukord. Ja mis siis – eks see olegi ju looduse loomulik olek? Eks see olegi ju seisund, mis meile tegelikult sobib? Kõik inimesed sünnivad eraldatuna, kadedana, julmana ja võimuahnena; nad tahavad kõike endale saada ja ise mitte millestki loobuda, ja nad kaklevad vahetpidamata teostamaks oma ambitsioone või saamaks oma õigust; aga siis tuleb seaduseandja ja ütleb: lõpetage see kaklemine, kui igaüks pisut järele annab, saabub rahu. Ma ei taha sellele lepingule põhimõtteliselt midagi ette heita, aga ma väidan, et kaht sorti indiviidid ei peaks kunagi niisuguse lepinguga ühinema: neil, kes tunnevad, et nad on kõige tugevamad, pole tarvis millestki loobuda, et olla õnnelik, ja need, kes on kõige nõrgemad, oleksid sunnitud pidevalt loobuma rohkemast, kui neile selle eest tagataks. Aga ühiskond koosnebki ainult nõrkadest ja tugevatest; ja kui too leping ilmselt ei meeldi ei tugevatele ega nõrkadele, siis on väga tõenäoline, et see ühiskonnale ei sobi ja varasem sõjaseisukord osutub siiski palju kasulikumaks, kuivõrd see jätab igaühele vabaduse kasutada oma jõudu ja osavust, vabaduse, millest ta oli ilma jäetud ebaõiglase ühiskondliku lepingu tagajärjel, mis röövis ühtedelt alati liiga palju ega taganud teistele kunagi küllaldaselt; järelikult on tõeliselt arukas see inimene, kes, riskides taastada lepingueelset sõjaseisukorda, tõstab tolle lepingu vastu otsustavalt mässu, rikub seda nii, kuidas vähegi suudab, olles kindel, et see, mis ta purustades võidab, on igal juhul olulisem sellest, mis ta võiks kaotada, juhul kui ta osutuks kõige nõrgemaks; sest lepingust kinni pidades oli ta niikuinii kõige nõrgem; ta võib saada kõige tugevamaks, kui ta lepingut rikub; ja kui seadused toovadki ta tagasi sellesse klassi, kust ta tahtis välja pääseda, siis on halvim, mis temaga võib juhtuda, see, et ta kaotab oma elu, mis pole pooltki nii suur õnnetus kui elada häbis ja viletsuses. Niisiis ootab meid ees kaks võimalust: kas kuritegu, mis teeb meid õnnelikuks, või tapalava, mis säästab meid olemast õnnetu. Ma küsin, kas saab siin veel kõhelda, kaunis Thérèse, ja kas oskab teie arukus leida argumente, mis suudaks minu omad kummutada?" (lk 56-58)
Kustuta